Asjalikest asjadest: töö ja rasedus – sinu õigused, kohustused, võimed.

See postitus on sellest, kuidas end hoida.

Eestis on tööelu kujunenud selliselt, et mida rohkem töötad, mida rohkem ületunde teed, nn tööandjale vastu tuled, seda õigem inimene sa oled. Ei ole see, et oled eriti tubli, vaid pigem selline on tööandja jaoks norm. Mida rohkem teed, seda tavalisem see tundub, see on igal pool nii. Kui sa järsku teed vaid seda, mida tegelikult töö ette näeb, siis sa justkui viiliksid.
Mina olen harjunud töötama nii, et poolikult asju ajada ei meeldi, ma tegin palju ületunde, võtsin asju hingega, jooksin ringi, söön, kui jõuan, magan, kui jõuan. Rasedana ei lähe see harjumus ära, rapsid samamoodi ringi, tööandja (teades sellest rasedusest) muidugi kihutab veel takka, tee, tee, tee! Ei tule meelde, et tegelikult tuleb end rohkem ja teadlikumalt hoidma hakata – ei tohi olla jalgel ja joosta 12h ega raskeid asju tõsta, stressi nii palju tunda, kaootiliselt juua ja süüa, aga paratamatult kui oled aastaid nii teinud, siis unustad ära. Ma olen nii isekas, mulle ei jõua kohale, et ma ei saagi enda kehast viimast võtta, vaid pean arvestama, et mõneks ajaks see keha ei ole ainult minu keha, vaid keegi teine üritab seal ka elada ja areneda.
Nii ma siis end üle töötasingi. Organism oli nõrgem, seda enam pingutasin üle, et no mis mõttes ma ei saa hakkama! Kuni detsembri lõpus võtsin haiguslehe – 60 rasket ületundi rasedana, no Lilli, tegelt.
Perearst ütles kohe, et nii! Haigusleht ja vähemalt kuu aega, saad sa aru, sa oled rase, mida sa ikka rapsid enam, ole rase ja võta nüüd natuke vabamalt. Hmm, kuu aega, vau… Ok! Sealt edasi läks nii, et käisin ämmaemanda juures, kes teatas, et paneb mulle aja kirja sotsiaaltöötaja juurde, kes kirjutab tõesti, et pean töötama vaid vähendatud koormusega – teatud tunnid päevas, lamamisvõimalus, pausid, raskuste tõstmiste piirangud ja kõik see, samas mainides, et tegelikult, kui ei ole võimalik seda tööandjal pakkuda, siis jääd haiguslehele kuni dekreedini. Noh, ok, sotsiaaltöötaja oli Pelgulinnas, samal koridoril, konkreetse olemisega naine, nii, mis viga, nii rääkige, mis toimub? No, ämmaemand saatis, töövärgid. Tööiseloom on selline ja selline ja…. Nii! Siin on paber, viige tööandjale, paneme tõendi online, nemad kinnitavad, kas on vähendatud koormusega tööd anda nii, et palk sama või ei. Head aega. Ok, head aega. Viisin siis tõendi paberkujul, millega tänapäeval pole ju midagi teha, aga see oligi vist selleks, et neid ette valmistada online tõendiks, et saaksid veidi mõelda. Tööandjal oli kahju muidugi, aga ütles, et ei ole selliseid tingimusi pakkuda.
Tulemuseks oli see, et olin juba teise kuu pealt töölt vaba. Uskumatu! Ämmaemand sai tööandja märkme põhjal (pole vähendatud koormust pakkuda) hakata välja andma kuu aja kaupa haiguslehti, mille tulemusel on 70% palgast ja minul jalad seinal. Fine!
Harjumatu, aga ei saa öelda, et oleksin tahtnud vastu vaielda, kui ma just peaaaaan mitte töötama ja samal ajal raha saama, noo, olgu, eks ma ju pean selle siis ära kannatama! Tervisega on ka kõik ok, olin ületöötanud, tegin veidi liiga, kõhus olid krambid ja mingid kokkutõmbed, mitte midagi sellist, millest poleks saanud mõningase puhkuse järel taastuda. Aga töö ei ole tõesti selline, kus ma oleksin suutnud istuda ja lamaskleda, niisiis, parem karta kui kahetseda. Sest tegelikult ma ju veidi muretsesin ka.
Ja nii ma siis jäin elus esimest korda nii pikale puhkusele! Seda tuleb tähistada veiniga, juhuuu! Aa… oot, ei. Krt.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s