Esimene kohtumine ämmaemandaga

Jõudis siis see päev kätte, kui oli esimene ämmaemanda visiit ehk siis mul oli asja Raseduskeskusesse. Kes on Pelgulinnas Naistenõuandlas enne käinud, see teab, et läheb sisse maja ääres olevast uksest ehk alt, mitte sealt ülevalt poolt, kus on haiglasse sissemineku uks. Aga ämmaemanda juurde tuleb minna ülevalt, sest sealt saate Raseduskeskusesse. Tegelikult tuli välja, et saab ka nõuandla poolt, aga see selleks. Minu jaoks on see maja täielik labürint ja töötajad, kes seal on, arvavad, et kõik naised ju teavad peast Pelgulinna haiglat. Ei tea ikka küll. Et sinna jõuda, jälgige uste peal olevaid silte. Kõlab loogiliselt onju? Aga uksed ise võivad olla koridori nurgas, märkamatud, mingi noolega silt Raseduskeskus, hallid imelikud trepikojad. Kuidagi jäi mulje või eeldasin, et Raseduskeskus on mingi suuremate uste ja viidetega koht. No, ausalt, ma ei tea, miks ma seal majas nii kaotsis olen. Sealt välja tulemine on ka paras seiklus. Ok, tulin sealt uksest, lähen sinna tagasi, samad trepid, loogika ütleb, et treppidest tuleb alla minna esimesele korrusele, teen ukse lahti – ees on mingi pime, remontimata haigla osa, jääb mulje, nagu seal tehakse inimkatseid ja transporditakse lõigutud jäsemeid ja looteid (sorry, nõrganärvilised). Ükski kitlis inimene pead ei tõsta. Ok, vale koht, ei saanudki välja. Trepp üles tagasi, siis leidsin küljeukse, proovin seda. Aa, tuttav koht, siit saab kuskile küll. Ja nii ma sealt väljas olin.

Aga mida tehakse ämmaemanda juures. Olin valmis läbivaatuseks ja kõigeks selleks nagu naistearstil tehakse, aga ei, seda ei tehta. Tegelikult on lihtsalt üks jutustamine. Tutvume, annab väikese vihiku, kus on sees sinu ja elukaaslase andmed (tuleb ise täita), kuhu kirjutatakse analüüside ja protseduuride andmed, järgmised arstiajad, dekreedi algusaeg, tähtaeg jne. See peab igal pool rasedaga kaasas olema, et kui midagi juhtub, saab kogu info sealt. Seda vihikut nimetatakse rasedakaardiks – järjekordne imelik nimetus vihikule – kaart! Ok, kaart, siis kaart. Mõõdab vererõhku. Siis ütleb, et kuulame südamelööke ka. Kuna eelmisest arstivisiidist on palju möödas, siis on jälle mure, on lööke või ei ole. Liigutusi ju veel ei tunne ja tekibki tugev sisetunne, et nii, nüüd ongi midagi viga ja nüüd ei leita lööke üles ja mingi selline loll pabin. See pidi kõigil nii olema. Väga hea. Jaa, olid löögid, kiired ja närvilised, mis ongi normaalne. Lapse südamelööke kuulab ta kõhu pealt spets masinaga. Siis teatab, et mõõdame kõhtu. Ok, hakkan püsti tõusma. Ei, lamage edasi! Tuleb välja, et kõhu mõõtmine on nii, et mõõdulint tõmmatakse üle kõhu, st emaka algusest ehk sealt alt poolt (mitte päris jalge vahelt) kuni emaka ülemise ääreni, seda katsub ta käega, kus see äär on. Mina arvasin, et mõõdetakse kõhuümbermõõtu, eksole. Tulemus peab olema selline, et nii mitu nädalat on, nii palju on ka sentimeetreid ehk emaka kõrgus. Nt 18 nädalat on rasedus, 18 cm tuleb see kõrgus. Ahsoo, kaaluma peab ka. Kaal on ootesaalis. Mina olen kodus ära kaalunud ja öelnud talle. Kaalutõus keskmiselt kuus võib olla 2 kg. Minul see nii ei ole, aga sellest hiljem.

Ok, jälle targem.

Ämmaemanda käest hakkan saama saatelehti vereanalüüsiks, uriiniproovi viimiseks ja paneb kinni uued ajad nii ultraheliks kui tema juurde viisiks. Need kirjutab kõik rasedakaardile ehk vihikusse.

Siis mainis, et no kui ma ikka jään teie ämmaemandaks, siis järgmine aeg on vot see. Mis mõttes, kui jääd? Ütlesin, et no ju muidugi jääd ju. Siis taipasin – õige jah, terve ilm on neid hellikuid rasedaid täis, kes valivad kümme korda uut ämmaemandat. Mis vahet sel on? Kord kuus on ajad, 15 min istud sees. Ei kannata seda ära? Sest ega see ämmaemand ei pruugi sünnitusel olla, pealegi, seda ju ka ei tea, kes kõige etem just sünnituse juures on. Võibolla on mingi oluline teema ämmaemanda valikul, kui vajad mingit erihooldust või midagi… Ei oska öelda, kui jubedad nad siis ikka olla saavad? Ükskõikne ämmaemand oleks muidugi halb, aga kas siis nii hulle on seal ka? Minule sattus tore ja sõbralik ämmaemand, kuigi ilmselgelt on nad vist kõik ületöötanud, sest ajad venivad edasi, kui ukse taga ootad või näed väikest väsimust nendest. No, ma ei tea, inimlik.

Igatahes, vaevusi ja probleeme mul õnneks ei ole, nii et halb öelda, aga kuidagi aja raiskamine tundub see käimine seal. Või mitte ka seda, enda rahustuseks peangi käima ja ongi hea, et midagi väga ei pea tegema, aga selline kohmetu istumine on seal. Et noh, kuidas on ja … Mina ei tea, normaalne on.
Igatahes, ma ei oska pabistada ja iga tundmust kohe kurta ja appi, mis nüüd saab ja … Nii, et ok on. Eks ma olen tuimem ka kui paljud teised rasedad, ma olen täheldanud.

Advertisements

One thought on “Esimene kohtumine ämmaemandaga

  1. Mis äratundmisrõõm – kui ma Raseduskeskuse üles veel leian, siis välja ei oska kunagi tulla. Käinud seal nüüdseks sama palju kui Sina, aga ikka meelde ei jää.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s