Rasedusaegsed pildid, Facebookis epsimine ja "uued sõbrannad"

Mulle tundub, et kõik rasedad teevad endast fotostuudios rasedusaegseid pilte. Sellel ei ole mitte midagi viga ja mina ei tee seda maha. Kui on midagi ilusat, originaalset ja lahedat. Aga! Vastu hakkab see siis, kui näed juba kümnendat inimest täpselt samas stiilis pildil. Mis teema sellega on? Mingi “lõbus” olemine koos puust klotsidega, kus on siis lapse nimi või It’s a boy/girl tekst kokku seatud ja siis hoitakse seda nt kõhu ees. Põhiline pildi kompa on veel see, et naine seisab ja mees kuulab kõhu juures midagi. Mida sa seal kuulad? Seal on kõhumulinad! Kuulad lapse lalisevat juttu äkki? Seda ei tule sealt! Või mees ja naine vaatavad kõhtu või mees hoiab käsi naise kõhul jne. Reaalselt sa selles poosis ei ole ja mehed ei ole ka nii äpud ja saamatud selle emalõvi kõrval, nagu nad piltidelt paistavad. Ja siis on tehtud stuudio poolt veel need profimeigid, millega nähakse päris imelik välja. Ma ei üldista üldse meikarite ega fotograafide/stuudiote tööd, on täiesti lahedaid, stiilseid ja mis kõik tulemusi. Aga ma räägin just teatud liigist, mida paljud rasedad ja värsked perekonnad kasutavad.

Sellised ebaloogilised ja eluvõõrad pildid hakkavad vastu. Ja siis tekib endal see tunne, et kas ma peaksin ka seda kõike tegema, sest nii ju tehakse. Selline mulje jääb, et fotograafi pildid sellel ajal on sama olulised kui arsti juures käimine – midagi vältimatut. Minu jaoks rasedus ei ole ilus aeg, ütlen ausalt ära. Ma olen kaalus juurde võtnud, mu keha, mida ma tundsin 29 aastat järjest, on järsku muundunud mingisuguseks tundmatuks objektiks, millel on uued ja huvitavad toimingud, ma ei tunne, et ma tahaksin, et keegi vaataks mu kõhtu ja kiidaks – oii, sa oled rase, kui ilus kõht. Mis ilus kõht? See on suur ja kohmakas. Igalt poolt olen juurde võtnud, mitte selline, oh, kui kihvt, nagu palli oleksin alla neelanud! Huvitav, ma olen minevikus küll vaadanud rasedaid ja mõelnud, oh, kui äge rase, mina tahan ka selline rasedana olla. Nüüd on tunne, et rasedus on üks kadalipp, mis soojenduseks millelegi veel tundmatule ja šokeerivamale. Aga sellele, mis tunne siis on, mõtlen ma alles siis, õnneks/kahjuks ei tea ennustada. Igatahes, elukaaslasele ütlesin, et tead, mis keha mul on. Selline, et meeste WC uksele on pandud pilt minu jalast. Selline, on mul tunne, et näeb välja nüüd minu jalg.
Kui ma üldse rasedusaegseid pilte teen/teeksin (sellega läheb vist kiireks), siis peaksid need olema midagi loomulikku, ilusat ja ehedat. Selline, mis ei ole nagu reklaamplakat. Fotograafias üldse hindan ma mitteplakatilikke pilte. Aitab küll juba Kivisaare taolistest fotograafidest, kes oma vahuseid laineid pildistavad ja neoonvärve krutivad. Need on ilusad küll, aga neid tegijaid kasvab ka nagu seeni peale vihma. Ma tahan mõttes pildi sisse minna, mitte seda vaadata, see vaatamine ei anna mulle midagi kui ma ei ole haaratud ja ei tunne, näiteks, selle mere, metsa, mille iganes lõhna oma peas. Ok, kaldun teemast kõrvale.
Käisin sõbranna juures, kes on ka värske ema. Tema ütles minu lohutuseks, et tal on täpselt sama teema, ei mingeid võltse stuudio pilte. Ja tal ei ole neid siiani, ka nüüd kui laps saab varsti aastaseks.
Niisiis, lõbusad perepildid klotside, maikade, pesunööride ja muude jubinatega jäävad ära.
Aga ei, elukaaslane muudkui keelitas, et ta tahab minust pilti teha ja pärast ikka kahetsed, kui seda ei ole. Tema tahaks kõike seda, sest ta ei saa aru, et minu jaoks ei ole hetkel kõige veetlevam aeg, mil pildile jääda. Kuigi tal võib õigus olla, ma võin seda hiljem heldimusega meenutada ja kahetseda, miks mul rohkem raseda pilte ei ole. Igatahes, hakkasime õue minema, kui ta teatas, et ok tema teeb pilti ja jutul lõpp! Nii mul ongi nüüd kõhust ja rasedast endast pilt, mis on tehtud kodus ja läks muidugi, nagu kord ja kohus ette näeb, Facebooki.

Arvake ära, mis siis juhtus! Laike hakkas tulema, mis on alati ju tore meelitus, aga hakkas ka tulema õnnesoove ja lendasid kohale sellised inimesed, kes minuga iial muidu ei suhtle. Isiklikke õnnesoove Facebooki chati hakkas sisse voolama, ma ei osanud väga reageerida. Tore ja aitäh. Aga ma pole harjunud selle asjaga. Need olid veel sellised ninnunännud, mida ma ei kannata ja justkui ähvardavad – sa oled nüüd üks meist! Pealegi, miks just nüüd? Mul on teisi pilte ka, millele reageerida. Ma ei taha olla selles “emadus” kommuunis, kus muu ei ole enam oluline. Ma sain isegi sellise kommentaari, et onju, nüüd on elu hoopis teine ja see eelnev elu oli ju mõttetu ja ebaoluline, onju? Ei! Ma ei taha nendega suhelda, kes nii mõtlevad, ausalt. Sest ma ei mõtle absoluutselt nii. Kõik see eelnev on mind toonud selleni, kus ma olen praegu ja see on olnud õpetlik, lõbus ja äge. Mõnda asja ei soovi ma enam iial tagasi, aga mõnda asja tahan koguaeg tagasi. Ega ma siis uuesti ei sünni, mina olen mina koos kõigega, mis oli, on ja tuleb. Ei ole lõigatud välja ega pagendatud kaugele “emademaale”. See, et vahepeal tuleb aeg, mil on tähelepanu väga suures osas lapsel, see on normaalne, aga see ei ole elu lõpp ega jää nii, vaid elu üks osa. Ja sõbrannadega on nii, et mõned tõesti kaovad, sest nendega ei ole millestki rääkida, aga need kaoksid niikuinii. Mis sõbrannad need üldse on, nad on üheteematuttavad, kellest ma räägin. Paar lõbusat pidu või midagi taolist. Aga mul on neid sõbrannasid, kes on saanud lapse enne mind ja meie teemad ei ole läbi saanud. Mul on ka sõbrannad, kellel pole lapsi ja võibolla ei tahagi iial lapsi saada, ka nendega ei ole teemad läbi saanud. Need on need eluaegsed, kellega on alati millestki rääkida, sest neid huvitab, mis mul elus toimub ja mind huvitab, mis neil toimub. Ei ole nii, et rasedus ja lapsed on nr 1 teema, vaid üks teemadest. Meil on nii palju muudki arutada, ka peale nende endi laste sündi. Nii, et ma ei pabista.

Advertisements

11 thoughts on “Rasedusaegsed pildid, Facebookis epsimine ja "uued sõbrannad"

  1. Kuidas elukaaslane su muutunud kehasse suhtub? Kas naudib uhkusega lopsakamaid kehavorme või on suhtumisega, et “ehh, kannatan ära, küll pärast aega tasandada!”

    Meeldib

  2. Õnneks on minu elukaaslane nii lahe ja endiselt seda meelt, et pole ilusamat naist. Ta võtab muutunud keha kui loomulikku asja, pigem tahab sisendada seda mulle ka, et olen ilus. Aga no, mina muidugi ei ole väga veendunud ja ootan aega, millal saaks enda keha taastama hakata.

    Meeldib

  3. Mul on ka olnud tuttavaid kes võtavad kohe pool päeva selleks aega , et siis oma beebikõhust pilti koos mehega teha ( ekstra fotograafiga ikka siis) igas asendis ja poosis 🙂 aga ok kui neile meeldib las teevad siis. Minul tegi teisest rasedusest, vanem laps ( 3 aastane) mu beebikõhuts pilti ja kõlbas küll :). Mulle v meile siis 😀

    Meeldib

  4. Kusjuures, ma ei ole täiesti mustvalgel seisukohal ja ei ürita meeleheitlikult oma mõtlemist endiseks jätta. Raudselt olen “kommuunis”, eriti nende silmis, kellel pole see teema üldse aktuaalne. Aga see on huvitav – mul on sõbrannad lastega, kes on elulised, lapsed on selle osa, kuidagi mõnus jälgida, kuidas asjad toimivad, pole ei iseloom muutunud ega muud soovid. Laste tilulilu sisse satun ma niikuinii, selge see. Aga no, on teatud asju ja käitumismustreid, mis hakkavad nii vastu, et kohutav! Juba see, kuidas räägitakse rasedusest või emadusest, nagu see oleks minu identiteet nüüd ja muust mõeldagi oleks isekas ja rongaemalik. Ja muid vajadusi enam ei olegi ega tule, kuni lapsed on iseseisva elu peal. No, ma ei suuda seda seletada, aga ninnunännutamine hakkab olema mul lapsega, kõik teised – räägiks asjast ja ma ei välista seejuures ka lasteteemat. Ja mu Facebooki konto ei saa ka imeliselt kohe minu lapse kontoks, et vahetan profiilikaid ja postitan igast plägasest suust pilte. Kuigi raudselt midagi ma ikka panen, ma lihtsalt loodan, et austan teda piisavalt ja tunnetan seda piiri, millal on liiga isiklik või too much. Ja muidugi see, et teistel süda paha ei läheks.

    Meeldib

  5. Lilli pole olemas perfect ema. Arvan, et enamused mõtlevad, et kui laps sünnib magab ta oma voodis ka mina seal hulgas., pudelit v rinda annan just nt. 10 elukuuni ja luti lõpetan 2 kuud peale seda, sööb suuremaks saades ainult laua ääres jne jne. Tegelik on hoopis midagi muud. Lapsed on kõik erinevad ja nende soovid on erinevad. Mina pooldan, et lapsed sööks ainult head ja kasulikku, teinekord olen aga nii väsinud, et hea kui jaksan midagi pannile visata ja ma ei tunne ennast selle pärast pahasti. Pea kolmeseks saav laiutab veel ikka meie voodis,ja mis siis. Öösel on ikka mähkmega kuna ei taha, et voodi haiseks nagu magaks vetsus jne. Sa ju tead mul on neli last ma pole siiani stuudiosse pildistama jõudnud, nüüd on juba kõiki raske kokku saada 😀 mis ma aga öelda tahan on see, et me muutumegi teatud mõttes koos lapsega ja see on normaalne. Mul on tuhandeid pilte mida olen kokku pildistanud just meie jaoks. Loomulikult jagan ma vahel mõne teistega 😍 Ikka võib ju vahel edev olla. Mul on endiselt samad soovid, et vahel tahan välja minna, veeta aega ainult koos mehe ja sõpradega v minna reisile just ilma lasteta ja ma ei tunne, et ma oleksin selle pärast halb ema vaid mul/meil on ikka vaja oma aega. Ja kaugelti ei lähe mulle korda mida teised sellest arvavad 😊

    Meeldib

  6. Ja vot sellisteks mõtteavaldusteks mu blogi ongi, sest muidu mulle jäi alati mulje, et kõik saavad suurepäraselt hakkama just nii, nagu nad planeerinud on ja elu on väga käpas. Tegelikult on palju muutusi mõtlemises ja nn põhimõtetes, minu jaoks on see isegi nagu meelelahutus, et noh mis mu pähe kõik siis tuleb, sest ma ju nii veendunud asjades, mida teen või ei tee 😀 Aga peamine on ikka see, et nende facebooki ja insta täiuslike piltide vahelt tuleks veidi reaalset pilti ka vahele, kuidas elu on, sest me tegelikult teeme järeldusi vaid mõne pildi ja jutu põhjal, mis tegelikult kodus ja enda peas toimub, seda ei tea keegi. Ja siit tekivadki need mõtted, mida kogu sotsiaalmeedia meie pähe toodab – pead olema teatud mõõtudes, pead käima teatud kohtades, pead olema teatud moodi õnnis rase ja lapse saamine on kõige kergem ja nunnum asi üldse, sest pildil ta ju naeratab oma roosas tekis, puhas ja õnnelik. Ja kui reaalselt nii ei ole, siis tunnevad paljud end halvasti. Ehk siis asja pärast halvasti, mis on tegelikult normaalsus. Nii, et ma tänan, Monika, selle valgustuse eest! 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s