Ultraheli nr. 2 – It’s a BOY!

Kuna eelmine ultraheli ehmatas mind ära, sest ootused olid kõrged, siis seekord ma olin vaimu valmis pannud selleks nõmedaks kogemuseks. Samas oli õhin ka – äkki ma saan teada, kumb tuleb, poiss või tüdruk. Oli vist 20. nädal.

Nii naljakalt, kui see ka ei kõla, ma olin arvestanud aegade algusest, et mul tuleb tüdruk. Aegade algus tähendab seda aega, kui olin ise tüdruk ja mängisin nukkudega, sest poisid, mis need veel on, beebid on kõik tüdrukud, Nüüd rasedana olid koguaeg need mõtted peas, kumb ta siis on, kindlasti tüdruk, no ei saa olla poiss. Nagu poisse ei sünniks üldse, eksole. Eluaeg naiste karjas kasvanud, mitte ühtegi venda ega lähimat poisist sugulast, kelle kasvamist oleks näinud. Ehk siis minu peas on see, et tüdruk oleks täiesti loogiline. Mis poiss, ma ei saaks poisiga hakkamagi, ma ei tea, kuidas nad kasvavadki, millest nad huvituvad, mida ma teen temaga? Näe, siin on pall või näe, mänguauto? Ma ei oska elevust tunda nendest asjadest. Ma arvestasin, et hakkan tütrele õpetama, kuidas olla võimas naine ja jess, ma saan süümekateta uuesti nukkudega mängida! Ühesõnaga, mina otsustasin (sest ma olen isekas otsustaja ja kontrollifriik), et mul tuleb tütar. Eluaeg tean, et tuleb tütar, ma olin juba sealmaal, et valisin tüdrukute nimesid, aga eelmisel õhtul tuli õudus – tahad näha, et mul tuleb poiss!
Eriti jube, kui ta ei näekski sugu. Ma ju tahan asju osta! Sest olen, milline olen, aga beebide asjad poodides – ohh, kui nunnnnuuu! ohhh, kui mul oleks laps, ma ostaksin TÄPSELT sellise jne õndsus tuleb peale. Nagu laps oleks mingi nuku riietamine ja kogu moos. See selleks.
Jälle oli mees kaasas, astume sisse ja oohoo imet – naine, kes ruumis oli, nüüd juba keegi teine, teretas sõbralikult, tutvustas ilusti kohta, näete, siin lamate teie ja siin on mees ja siit saate näha jne. Nagu oleksime esimest korda läinud. Selline olekski pidanud eelmine kord ka olema! Arvuti taga oli sama proua klõbistamas, kes eelmine kord, Siis see uus arst küsis, kas eelmise uuringu paber on kaasas. Vastasin, jaa, aga siin on väike viga, mis sai parandatud, twin pregnancy on kirja saanud, siiski on üks laps. Selle peale tõstis teine proua häält: jaa! ma mäletan seda küll! Kuu aega on möödas, sealt käib väga palju naisi läbi ja ta mäletab. Tundub, et nad said ikka oma osa selle vea eest, kui mäletab. No tore, minu jaoks oli see teema niikuinii juba lõpetatud, pahameel oli ka lahtunud. Aga mees pidi kohe mainima, noh, kui see on valesti, ei tea, kas teised numbrid on üldse õiged sinna saanud? Vastus, pabistades: Jaa! Jaa, ikka õiged, ei, teised, jaa, on õiged küll!
Ok, alustame ultraheliga, minu üllatuseks hakkas arst rääkima, et nii, nüüd ma hakkan näitama ja vaatama, samal ajal tutvustan, mida näen. Issand, kui äge! Tutvusta jah! Noh, hakkaski seal sõtkuma, see oli samasugune tunne, nagu eelmine kord, ei ole meeldiv, aga kuna ta ise oli nii normaalne, siis ei tundunud see nii hull. Seletas seal, näete, ajustruktuurid ilusad, oi, käsi ja teine käsi, näete nüüd pani need näo ette, nagu ärge tehke pilti, oh, kui tore. Vahepeal, suvalisel hetkel, teine proua arvuti taga hõiskas võidukalt: kontrollisin kõik andmed üle ja kõik riskid jäid samaks ja numbrid on õiged! Ehk siis ikka pabistas, kas said õiged andmed või oli see tema viis vabandamiseks, et eelmine kord vea tegid. Aga meil oli juba tore olla seal ja tänasime teda info eest, tore, et võttis vaevaks üle kontrollida. Ultraheliarst jätkas: Vaatame sinna pepu alla ka, kas te sugu ka teada tahate? Ohh… pabin, lausa higi tuli otsa ette! Jaa, tahame … See on poiss! Ma olin šokis! Küsisin üle, et kas on ikka kindel? Vastus: no näete, siin ei ole mingit kahtlust, need poiste asjad ikka vilguvad ekraanil koguaeg, näete jah? No, on jah. Ta vist tajus mu pettumust, sest selgitas, et ok vahel on see, et aetakse nabaväädiga segamini, aga siin ei saa küll nii olla… Ma ei osanud reageerida! Sama efekt, kui tuuakse sulle kingitus ja pead avama, meeldib see kink või mitte, pead igatahes suutma mingi usutava reaktsiooni endast välja saama. Pabin on alati sees, kuidas ma reageerin, sest isegi, kui on äge kingitus, ikkagi reaktsioon võib nii nõmedalt võlts tunduda. Aga no, ma ei osanud midagi öelda. Mees oli ka arvestanud, et tuleb tüdruk, sest eks seda ajupesu sai tehtud küll. Ta ise oleks ka vist tüdrukut eelistanud. Noh, kui see välja arvata, et peaasi, et kõik on korras, olgu ta, kes on! See on loogiline. Aga kui lihtsalt kaalukausil poiss või tüdruk, siis mina tahtsin tüdrukut.
Tundsin, et see stseen ongi minust:
Aga järsku käis mingi laks ajust läbi – issand, poiss, kui äge! Täiega poiss ju! Ja kuidas ma enne selle peale ei tulnud, et on võimalus, et mulle tulebki poiss, pealegi minu iseloomuga sobibki poiss! Järsku on poiss maailma kõige ägedam asi, mis sai üldse juhtuda ja võib öelda, ma olen siiani nii vaimustuses sellest, et mul kasvab sees väike meestevärk! Poisid on ägedad! I love boys!
Ja siis sain teada, et rohkem ultrahelisid terve raseduse vältel plaanis ei olegi. Jälle olin filmiohvriks langenud ja uskunud, nagu rasedus on üks suur ja pidev ultrahelil käimine. Ahh, mis seal ikka vaadata, kõik tundus korras olevat ja mina saan poja! Jee!
Ja siin need poiste asjad siis vilguvad, poiss, jah.
Advertisements

5 thoughts on “Ultraheli nr. 2 – It’s a BOY!

  1. Kui Katu rääkis Sinu seiklustest uh tehes sain ma juba hästi naerda ja nüüd loen ka Su blogi paraja muigega. Sinu huumor meeldib mulle ja tundub, et läheb aastatega paremaks nagu vein!
    Palavad tervitused!

    Meeldib

  2. Hmm, mul tekkis nüüd küll lugemisel mingi loogikaviga. Oma teises arstilkäigu postituses kirjutasid: “Mingi seletamatu tunne oli ka – no, see on küll poiss. Polnud seal mingeid tunnuseid, et peaksin seda arvama, aga no selline marakrati välimus oli.” See ei lähe nüüd selle nii kategoorilise tüdrukujutuga üldse kokku 🙂 Muidugi raseda mälu on ka päris ebakindel organ 😛

    Meeldib

  3. See tunne oli ainult hetkeks ja ainult seal, tõesti, sekundiks. Sest polnud tüdrukulik kujutis, misiganes see ka veel ei ole eksole 😀
    Igatahes, kogu muu aeg oli mu peas ikka see, et tuleb tüdruk. Pole isegi sisetunnet olnud nii väga, vaid selline juba arvestatud fakt ja teadmine, et mul ju tuleb tüdruk, pole küsimust. Nii, et mäluga kõik korras, vähemalt selle loo puhul 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s