Ülbed kliinikutemutid, teie lips on läbi – MINA olen tulemas!

Ma tean, et kõik teavad seda, aga ma ei saa vait olla ja pean auru välja laskma. Ja kui keegi, kes töötab ise sellel alal või kuskil kliinikus, siis palun, valgustage, miks see nii on, et seal töötav personal –  registratuur, õed, kohati arstid, on maailma õelamad ja ülbemad inimesed, keda sa elus kohtad.

Huvitav, kas seda ülbitsemist saadakse juba koolist või see kujuneb töö käigus? Sest olenemata linnast ja kliinikust, see on nii üks ühele! Nad käituvad nagu sa veedaksid iga päev aega kliinikutes tuhnides, kus on miski ruum või kuidas mingid asjad käivad ja küsid ikka sealjuures maailma kõige lollimaid küsimusi. Nende silmis sinu näol on tegemist täiesti paadunud alkassiga, kes neid tüütamas käib. Sedasi suhtutakse.
Läksin tegema glükoositaluvustesti ehk GTT. Selle määras mulle ämmaemand, kuna olin mures, et võtan kaalus juurde rohkem, kui tahaksin ja et selgitada välja ega ei ole kujunemas rasedusaegset diabeeti. Olgu öeldud – kõik on normis, tuleb rohkem jälgida, mida söön ja et liiguksin piisavalt. Asi vast selles, et olen alati olnud väga liikuval töökohal, pidevalt ringi traageldanud, nii et õhtuks võib lausa öelda, et maraton läbitud. Nüüd seda pole, ehk kaalutõus sellest. Igatahes.
Glükoostaluvustesti tehakse nii, et hommikul lähed sinna, kus tehakse ehk siis Pelgulinnas suunati vastuvõtutuppa, siis juhatatakse edasi ühte ruumi, kus on mitu lamamistooli. Kaasa pead ise ostma glükoosipudeli, apteekrid teavad, mida anda. Ja sinna minnes pead olema söömata-joomata eelmisest õhtust kella 20.00st alates. Võtavad näpust verd, et testida, kas on mõtet edasi surkida. Siis võtavad veenist ja saadavad su sinna tooli, glükoosipudeli pead sisse kulistama. Kuna see on nii rõvedalt magus ja võib tühja kõhu peale iiveldama hakata, siis on isegi samas ruumis need kausid, kui ikka väga halvaks läheb. Kuulge! Hoidke kinni, palun! Ma ei kavatse enda kõrval taluda mingit oksendavat rasedat, jeerum, mine tualetti või kuskile. Õnneks ei pidanudki seda taluma. Siis võetakse kohe uuesti veenist verd, tunni aja pärast veel üks kord. Kokku tuleb arvestada 3h. Muide, arstid, kes verd võtsid, olid noored, särtsakad ja ägedad. Milline värskusepuhang.
Noh, kes ei kannata torkimist, neile ebameeldiv, mulle lihtsalt tüütu asi, igatahes tehtud, lihtne. AGA!
Miks ma jälle ei olnud kursis, et vastuvõtutuba on justkui haiglasse sisse registreerimine? Mina seda ei teadnud. Läksin uksest sisse, kell oli 8 hommikul ja seal oli veel naisi. Osal olid kohvrid kaasas. Siis kuulsin nurga peal mingit kaagutamist, tuli välja, et kuskil väikses ruumis registreerid end sisse. Ehk siis seal on laud, nagid, mingid sussikottide virnad ja mingi tädi, kes maid jagab. Nii, misasjus?? Küsib. Vastan, et glükoositestile tulin. Ahah, nii, palun siin on sussikott vahetusjalatsiteks, siin on teie nagi number, kohe juhatame edasi. Järgmine!
Aga mina vaatan hämmingus, et mul ei ole mingeid vahetusjalatseid kaasas, ma ei teadnud, et peab olema, nagu titt eksole, kellel pole susse. Mulle ütles, et olgu, sul sellised jalatsid, et ahh mine niisama. Tulevad teised naised ka testile, nendel ka pole jalatseid, pole öeldud. Siis mutt käratas – No kuuulge!!! Te tulete vastuvõttu, siin on haigla, teil pole vahetusjalatseid! Käratati samamoodi vastu, et tõesti, pole kursis, ämmaemand ei öelnud! Mind pani imestama, et kisab seal, nagu kooliajal garderoobimutid. Ühesõnaga, kogu see olek oli juba selline, et teie, könnid, kuulake vanema inimese sõna.
Mina, ok, tulen tühisele testile, aga oodates hakkasin ringi vaatama ja näen teisi suuremate muredega.
Naised, näost ära, näha, et mures, kohvrid käes, tulevad, kas eelsünnitusosakonda, plaanilisse keisrisse, esilekutsumisele, mida iganes. Sa igatahes tuled haiglasse, et hakata last saama ja sa saad ukse peal kohe õiendada. Jube, ma tundsin neile kaasa ja mõtlen, et mul on see veel ees. Ühele naisele üks arst seletas ehk õiendas midagi, mis reeglid neil on ja teate, ma ei hakka teie pärast siin neid muutma, eluaeg nii ja olge normaalne. Naisel olid pisarad silmis, et ei, ta sai aru, et mees võib ju ka tulla ja midagi jahusid. Ja vanem proua muudkui kisas. Selgitagu normaalselt siis neid reegleid, mitte õiendades, ilmselgelt naine on tundlik ja närvis, misiganes tal siis ees ei olnud. Kuidas ei ole killukestki empaatiat!
Oodates tuli minu juurde veel üks arst, vist ämmaemand, kuna sellise sildiga uksest ta väljus, klaasistunud pilk ees ja vaatas otsa. Ma ütlesin vist tere talle, kui oli juba kauem vaadanud. Muidugi tere ta mulle vastu ei öelnud. Ta jõllitas küsivalt ja ülbelt, nagu peaksin püsti tõusma ja aru andma, kes olen ja miks ehk siis aimama ta küsimust. Siis käratas: kas te olete saatelehe alusel??! Vastasin, minuga juba tegeletakse ja juhatatakse õigesse kohta. Sõnagi lausumata eemaldus ja hakkas koridoris karjuma: kes siia on?! Kust krt nad teavad, kes siia on, kus see siin on ja mida seal tehakse üldse? Tutvusta end, kes sa selline oled? Minu jaoks võib kesiganes kitli selga tõmmata ja kaagutama hakata, kas ma pean sulle aru andma? Kõik on uued, ei ole pidev seda vahet käimine, kuidas nad nii enda mätta otsas on. Ja nii ülbed! Ma ei suuda ära imestada. Siis registratuurimutt seletas eemal ühele, mine koridori osta, seal tehakse seda ja teist, see sama ämmaemand seisis endiselt keset koridori ja karjus edasi: ei ole midagi koridori lõppu, siia samma ja mul on ammu uks lahti!
Mul tuli õudus peale, kui nägin seda ja lisaks olen kuulnud teisi lugusid, mis on Pelgulinnas toimunud. Nt, sünnitad lapse, nõrkus peal, imetamine ei tule nii välja, nagu peab ja arst sõimab, et pead oma last toitma! Nagu viimane läbikukkuja. Ei mingit tuge, isegi lihtsalt viisakust.
Kui need arstid peaksid minuga sünnitusele sattuma ja niimoodi minuga käituma, siis nad paneksid vist vabatahtlikult lahkumisavalduse lauale, sest mina seda taluda ei kavatse. Mõnes mõttes ma isegi tahaksin, et satuksid, sest siis saan ka mina oma vihakoormat kergendada ja end valudes süüdimatult välja elada.
Sama efekt on probleemsete klientidega – eluaeg neid lausa armastanud, sest nende suhtumine annab mulle õiguse neid nutikalt sinnasamusesse saata, mõjub justkui viharavina. Pealegi, häbist punastavad ja vabandavad kliendid (kui on asja eest), kes end ikka täiesti lolliks teinud oma tarbijakaitsesse, meediasse kaebamise ähvarduste ja “seadustest teadlikkusega” (ja neid on sadu, kui mitte tuhandeid), on mu lemmiknarkootikum.
Nii, et ülbed kliinikutemutid – teadke, ma olen sinna tulemas! Bring it on!
Igatahes, kuidas see tekib? Sest ma ei ülbitse mitte iial suvalise võhivõõraga, kes tänaval küsib midagi (näide), enda klientidega, kes ei tea mulle iseenesestmõistetavaid asju, üleüldse, kust tuleb see ülbus, et sa suhtud üleolevalt kellessegi teisesse, seda enam patsientidesse, kellel on sinna kliinikusse asja. Ja kui kliinikusse on asja, siis ei ole see midagi head niikunii, mida sa veel lõugad seal nagu loom? Kui pensiaeg ei ole veel käes, siis oleks aeg hakata CVd uuendama ja uus koht leida.
Ühesõnaga, ma olen aastaid hämmingus, et see nii on ja igal pool.
Arste on toredaid, kirurgid veel eriti toredad, aga enamasti need registratuurinaised, õed, mingisugused asjade ajajad, kelle ametinimetusi ma ei tea. Mis teil viga on, et te nii kitsa mõtlemise ja ülbe suhtumisega, et ei suuda teregi öelda ega seletada, kust uksest sisse minna ilma põlastava suhtumiseta? Ja kuidas enda ego seda välja kannatab, et sa nii tühiselt labane mutt oled, kes käituda ei oska? Mina küll endast seda muljet jätta ei tahaks.
Advertisements

5 thoughts on “Ülbed kliinikutemutid, teie lips on läbi – MINA olen tulemas!

  1. ITK-s õnneks sellist suhtumist ei kogenud, aga Pelgulinna kohta kuulen juba pea igalt teiselt midagi negatiivset. Päris kurb,kui inimesed teevad oma tööd sellise viha ja hoolimatusega.

    Meeldib

  2. Oo see susside nõudmine. Esimest korda opile minnes ka nõuti neid sellise tooniga nagu minge koju tagasi kui pole ( muide üks sünnitama tulnud naise mees saadetigi koju, et tooge sussid siis võite naise juurde minna).
    Ma üldiselt panen ka vastuvõttu minnes vaimu valmis, et saab sõimata ( no nähvatakse vähemalt iga kord).
    Kui pidin rasedusepeetuse tõttu aborti minema tegema siis oli veel eriti alandav suhtumine. Mul viskas ikka eriti närvi mustaks kui anamneesi jaoks küsitleti ust sulgemata. Ma panin ikka konkreetselt ukse kinni. Siis muidugi kui selgub, et oled abielus ja pole niisama enda rõõmuks tulnud suhtumine muutub.
    Kusjuures osakonnas on kõik hästi sõbralikud olnud.
    Aa ja sussidest veel – külastajad võisid tulla välisjalanõudega.

    Meeldib

  3. Ohh, mis nendel seal viga on! Mingi mõttetu stagna teema nagu sussid! Krt, lähen siis sokis, kui vaja.
    Külastajate sussipuuduse osas on siis näha, et järelikult on need suvalised põhimõtted, mida nad ajast aega taga ajavad – savi kõik muu, aga sussid olgu olla.
    Lollakad.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s