Kurikuulus armastatud/vihatud vankrite Ferrari EJ

Vanker oli esimene asi, mida googeldama hakkasin, kui teada sain, et olen rase. See tundub midagi nii suurt ja tähtsat. Ausalt öeldes, ma isegi kardan vankrit! Kuidas ma sellega nüüd ringi traageldan, mingi kobakas asi ratastega, kuidas sellega üldse liigeldakse, kas see kokku ei kuku ja sellised imelikud mõtted, mida, jälle, tundub, et teistel ei ole ja on täiesti naeruväärsed!

Ainus firma, mida teadsin, on Emmaljunga. Selle sain ka teada paar aastat tagasi juhuslikult ühe sõbra käest, kellel pole tegelikult vankritega mingit pistmist, aga oskas mainida, et kuule, kuidas sa ei tea Emmaljungat, ise oled naine! See pidi mingi vankrite Ferrari olema, mida kõik emad tahavad.
Ok, got it! Siis kui KÕIK tahavad, on see selline vanker, mida mina kindlasti ei taha, sest mulle massidele meeldivad asjad nii lihtsalt ei meeldi.

Hakkasin siis vaatama ja googeldama. Esialgu teadsin vaid seda, et tahtsin pöörlevaid rattaid ja mingit mugavat, ägedat vankrit. Leidsin erinevaid firmasid, et ohh, see on äge, ohh see on ka äge, ohh see ja ohh teine. Emotsionaalne valimine. Siis hakkasin googeldama, et ok, kas on adekvaatset infot kuskil selle kohta, kuidas vankrit võiks valida. Ega ikka väga kerge seda leida ei ole.
Aga siis leidsin ühe kasuliku artikli, mis mulle vähemalt väga meeldis. Lõpuks ometi, keegi, kes on punktidena kirja saanud, mida vaja vankri osas silmas pidada.

http://naine24.postimees.ee/3096273/varske-isa-opetab-kuidas-lapsevankrit-valida

Kas seda päris tõepähe saab võtta, aga mehed on vähemalt tehnilise mõtlemise ja asjaliku jutuga – sobib!

Foorumitest leiab päris palju asjalikult kirjeldavaid kogemusi, et minul on vot see vanker, kogemus selline, rohkem seda vankrit vist ei võtaks või siis see oli päris hea. Aga no, loen neid kogemusi seal ja ikkagi ei ole pilt nii klaar – liiga emotsionaalsed on kõik oma valikute kaitsmise osas. Mis eriti närvidele käib, on see pidev võistlus. Jutud on sellised: minul on EJ (ega seal sõrmed ei paindu Emmaljunga välja trükkima ja nii on äge öelda) ja see on ainus õige vanker! Siis vastu: Ma võtaksin MIDA IGANES, peaasi, et mitte EJ, täielik saast lollidele, kes tahavad raha raisata.
Tundub, et on kaks leeri, inimesed, kes kiidavad seda taevani ja inimesed, kes on miskipärast väga sõjakad selles osas. Huvitav, mis selles Emmaljungas on, mis harja ikka nii punaseks ajab? Sest mul ei ole mingite muude firmade osas nii emotsionaalset debatti silma hakanud, kui EJ või mitte. Tundub, et need sõjakad on vist kibestunud, et neil seda pole. Pole ju muud põhjust, miks mingit asja lausa niimoodi jälestada ja põlata? Sellised matslikud jutud EJ vastaste poolt, millel tegelik sisu puudub. Pigem ootaks ikka konstruktiivset juttu, miks üks või miks teine on neile sobiv/mittesobiv.

Nii, edasi liikusin erinevates netipoodides vankreid uurides, pilt oli selge, millist tahtsin ja siis hakkasin uurima ka pärispoodidest, et vankrihirm ära läheks ja oma silmaga lähemalt vaadata.
Käisin Beebicenteris, mulle oli täiesti üllatav müüja vastus, kui uurisin, mida vankrit valides silmas pidada. Ta vastas, internetist uurige, seal on nii palju infot, see on täiesti maitse asi. Ta oli sõbralik, aus, aga see vastus ei olnud küll professionaalne. Võibolla ta ei tahtnud meile aega raisata, kuna ütlesime kohe, et tulime uurima, mitte kohe ostma. Aga internetis on nii palju sellist juttu, milles kahelda, arvasin, et koolitatud müüjatel on ka ehk oma seisukoht, kuna näevad ju erinevaid mudeleid, omadusi, mis tuleb praakidena tagasi, millised on tüüpvead.

Igatahes, erinevates poodides nagu olid ja ei olnud ka need vankrid kõik. Rataste pöörlemise ja täiskummist või pumbatavate rataste infoks öeldi ka, et maitse asi. Ahah. Mul oli elukaaslane kaasas, kelle jaoks nr 1 asi on vastupidavus ja turvalisus, uuris kõik ühendavad osad ja asjad läbi, vaatas, et no, lõkatsid tunduvad. Hinnad on kuskil 500-600 ringis, pole odav. Ma ise olin ka selline, phh, ma ei tea, jah. Ma tahan tunda seda, et vot, see, jah, hea valik. No, sama efekt, nagu pulmakleite valides ja õiget kleiti proovides naised hakkavad nutma, et Yes! This is the oneee! Yes I will say yes to the dress! Teate küll seda imalat saadet.

Siis sattusin Beebikeskusesse ja JESS! Saingi selle efekti! Ma nüüd valisin välja! No see oli mingi minuti küsimus, lihtsalt välimuse põhjal. Siis läksin lähemale, katsusin raami ja tundsin, et oh, mingi sensatsioon, täiesti loomulik ja mugav tundub. Kuskilt ei logise, pole neid plastikjuppe seal, mis igal vankril olid eri konditsioonis, kvaliteeti õhkus igast cm’st. Elukaaslane oli sillas, et see on see, mis peaks vanker olema. Jee, oleme ühel meelel! SIIS! Uurin firmat ja hinda – Emmaljunga, 1089.- . P*%&/#%#! Eii, miks just see siis ja sellise hinnaga! Ma olin nii haaratud sellest Emmaljungast ja momentaalselt nr 1 fänn, olenemata sellest, mida enne olin endale lubanud, pole mingit Emmaljungat vaja.

See on siis see, mis mul tulukese silmis põlema lõi – merevärvid ja puha! Rattad ei meeldi, nende asemel oleksin valinud täiskummist pöörlevad rattad. Ohh! Endiselt lööb, muide, tulukese silma.
Nii palju mudeleid olin selleks ajaks läbi katsunud ja uurinud, lõpuks leidsin, mis mulle meeldib ja mida elukaaslane usaldab ja see on see kuulus vankrite Ferrari. Läksin poest välja, süda täiesti murtud, ma ei tee nalja! Arutasin ja arvutasin rahasid, et saagu, mis saab, ma PEAN saama normaalse vankri.

Kui enne olin kasutatud vankrite vaatamisest loobunud, siis nüüd hakkasin seda võimalust ka uurima. Sest mina ostan enne kasutatud hea kvaliteediga vankri, kui uue ja ka kalli mittekvaliteetse variandi. Kasutatud ja juba originaalis mittekvaliteetset ma isegi ei võta arvessegi. Sest selle väljamineku, et ostan turvalise vankri enda südamerahu nimel, pean ma üle elama.
Kasutatud EJ maksab 300(harva)-700, enamasti on umbes 500 ringis. Ok, kui on korralik, olen valmis selleks kulutuseks küll, ma siiski kärutan sellega paar aastat vähemalt ja peaaegu iga päev, niisiis, see peab hea olema. Välimuselt minu südame võitis sinise ja valgega vanker, millele saab pöörlevate ratasetega raami osta, no ei leia selletaolist ägedat kasutatud variantide juurest. Kuigi, ma tean, et lapsel on täiesti kama, mis muster ja mis tilulilu seal on, aga minul pole nendest asjadest kama. Kõigil mingid imelikud beežid, ruudulised, klassikalise raamiga, nagu tõeline koduperenaiste klubi. Ma ei soovi.

Perekond teadis, et mina tahan nüüdsest ainult Emmaljungat, sest olin avatud ja tõesti olin! teiste vankrite osas, aga ma lihtsalt ei saanud neid usaldada, vaatan, mis küljest, siis vaatan, õigemini elukaaslane oli veel eriti skeptiline, et nendega tuleb kohe remonti joosta või paar korda kokku-lahti, autosse, ongi plastikjublakas seal krõps katki ja valmis. Võibolla liigne muretsemine, aga ma ei taha mingeid vankri kokkukukkumise riske võtta ka.

Ja nagu naksti, oli järsku ema naabrinaine enda valgest nahast Emmaljungat müümas. Ma teadsin, et ok, valin millise värvi iganes, aga vot valget ma ei taha, hirmutati, et oii, mis tohutu lapiga nühkimine käib. Päris käibki! Pealegi, olgu, mis värv tahes, sa mustana seda vankrit ju ei hoia. Ma nühiksin seda sini-valget Ferrarit vist samamoodi.
Siiski, saatis pilte ja käisin vaatamas, ilus, täiesti puhas, kuigi juba ammu kasutatud, hind on ülihea (alla selle vahemiku, mis enne mainisin, ehk lausa ulmeline), funktsioonid said terrassil kõik ära demonstreeritud ja proovitud, rattad ei pöörlenud. Elukaaslane naeris, et milliseks tohutuks manööverdamiseks siis mul nüüd läheb, et ma selles rattaasjas nii kinni olen. No, tõesti! Pealegi, naabrinaine K rääkis, et ta pole kordagi poodides jänni jäänud, sest põrandad on seal nii libedad, pööramiseks ei ole vaja vankrit tõstagi. Ja ausalt, aitäh, naabrinaine K, sest sa olid parim ja kõige asjalikum müüja, keda siiani kohanud olin!
Minul lõid silmad kilama, tuli tagasi see, JAH, selle ma võtan, tunne!

Tulemus – minu poja esimene “auto” on valgest nahast Emmaljunga. Söön oma sõnu ja need on päris maitsvad!

Advertisements

14 thoughts on “Kurikuulus armastatud/vihatud vankrite Ferrari EJ

  1. On muidugi olemas veel kvaliteetseid firmasid, mis ei jää mitte kuidagi kvaliteedi poolest Emmaljungadele alla. Eestis on kergelt saada Teutonia, Brio, Mutsy, Gesslein näiteks. Mujalt saaks veel teisigi. Aga enamasti on tõesti müügil ju odavamad Poola vankrid.

    Like

  2. Jaa, olen nõus! Sõbranna ostis Teutonia, väga hea. Teisi uurisin ka, olin tõesti avatud meeltega, aga no valik jäi Emmaljunga kasuks siiski. Poola värki on nii palju, aga kvaliteet jätab kõvasti soovida. Ehk siis, ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju.

    Like

  3. Ma ise tahtsin väga Brio Happy't, aga no ei raatsinud ka 800 välja käia ja tookord polnud ka järelturul seda pakkuda.

    Like

  4. Tegelikult, mul oli selle valikuga nii, et nägin teisi kvaliteetsemaid variante küll, ka 800-1000 ringis, samas ei tekkinud sama kindlat ja usaldavat tunnet kui Emmaljungaga, et seda kasutatud kujul osta ja kvaliteet brändi siseselt mudeliti kõikus. Pealegi, mul oli vist see ka, et Emmaljunga on suurem ja selline kindel skandinaavia kvaliteet, ehk siis emotsionaalne mulje, mis tekitas usaldust. Selge see, et kui saaksin proovida mõnda aega üht ja mõnda aega teist, tekiks parem ülevaade ja kuigi tagasisidet EJ on kasutajate poolt ainult väga head tulnud, ei pruugi see veel lõppkokkuvõttes mulle parim variant olla. Niisiis, eks elame näeme ja kunagi kirjutan endapoolse arvustuse, kas soovitan või ei.

    Like

  5. Rataste osas nii palju, et kui peaks olema palju lörtsi ja lund talvel, siis selliste peenikeste ja kõrgete ratastega pääseb kõige paremini läbi lögast. Pöörlevatega ei ole väga mugav lume sees sumbata, isegi kui need fikseeritud. Vankril tegelikult peabki läbi mõtlema, mis on sinu jaoks oluline ja kus sa seda tahad hoida. Kas ta nt mahub lifti kui inimene elab liftiga majas, kus sa seda kasutama (maal, linnas) ja mis aastajal hakkad. Ma olen üks nendest, kes peab Emmaljungat mõtetuks vidinaks. Ma pigem eelistan ühte korraliku Teutonia või Gessleini. Ja tõsta poodi menku ajaks Emmaljunga autosse… brrrr… rohkem sinna mitte midagi ei mahugi kui see megasuur tõld. Hetkel on laps mul 9 kuune ja seda suure jurakat vankrit pole meil enam vaja. Hetkel vaatan korralikuu kergkäru, mida saaks kegesti kokku panna, võtaks vähe ruumi ja oleks mõnus lapse magamiseks. Mul oli vähe väiksem käru, kui EJ aga ma ikka ei viitsinud teda autosse toppida (seisi mul trepikojas) kui poodi minek ja seepärast ostsime Quinny Xtra kergkäru pöörlevate ratastega, mis sobivad ka turvahällile ja ei võta autos eriti palju ruumi. Seega jah. Ma ei ole oma raha peale kuri. Uut EJ ostaks vaid juhul kui pappi poleks kuhugi panna, sest peale selle on vaja veel kuhjaga nodi – turvahälli, lamamistooli, kergkäru poes käimiseks, voodit, mingi hetk söögitooli jne. Ja 2 aastat järjest võibolla keegi EJ kasutabki aga ma ei viitsiks suurema lapsega nii suure tõllaga enam mässata. Vahest oma majas, kus piisavalt ruumi tema hoidmiseks ja ei pea teda kuhugi vedama ja selge see, et tahaksin raudselt kergkäru või rattaid juurde osta, millega kergem nt kaubanduskeskuses liigelda…

    Like

  6. Jaa, muide lume ja lörtsi puhul mõtlesingi, et pöörlevad rattad ei oleks vist väga head. Õnneks on minul see, et majas on suured liftid ja kaldteed, auto on suur, kuhu mahub mitu vankrit sisse. Selles osas on hästi. Aga jaa, kui laps suurem, olen ka kuulnud, et paljud valivad siiski midagi kergemat. Eks mul on sinna veidi aega ja näen, millest puudust hakkan tundma.

    Like

  7. Sry, aga ma ikka ei või. Kirud neid, kelle sõrmed ei paindu emmaljunga välja kirjutama ja ise kasutad ka ainult EJ lühendit. Ära mõnita lühendeid ja nende kasutajaid, kui nii on mugavam ja ise ka lühendad. On ju mugavam ja kõik teemas olijad saavad aru, millest jutt.

    Like

  8. Mina polnud ka enne rasedaks jäämist mingist Emmaljungast kuulnud. Vankri osas me muret tundma ei pidanud, kuna venna pere juba kohe alguses lubas oma vankri meile laenuks. Siis selguski, et see on kurikuulus Emmaljunga. Vennanaine oli omal ajal kõik oma dekreedirahad selle alla matnud.
    Muuseas, see on täpselt sama värvi nagu sul, nahast, aga SPORT variant 😀 Rattad on vaid meil kobakamad, no ikka selleks, et ka maastikul oleks hea cruisida. Ja olengi metsa vahel ka sellega käinud. Ma ei tea, kas sellist sporti enam tehakse, pole teistel seda suurt kirja raami küljel märganud, aga jube mugav on see vanker küll – vetruv, smooth liikumine, vastupidav, täitsa kena. Kuna ma ei viitsi mitte kunagi vaikselt taarudes lapsega jalutada, vaid ikka keskmisest emast kiiremini liigun, siis nii hea on vaadata, kui mitte mingid teekonarused või lumerööpad sujuvat liikumist ei sega. Laps ei rapu vankris ega midagi. Heleduse koha pealt – väline kate on tip top, natuke olen puhastanud, sisemine vooder on aga pesemist vajanud. Raam, rattad, kate, vooder kõik peaaegu terved. Ja EJ kirsiks tordil – vanker on ca 8 aastat vana ja meie laps on kolmas, kelle kasutuses see on. Niiet tõesti kvaliteetne toode!

    Like

  9. Esimene tütar kasvas Poolakas. Komplektis korv ja iste, pidas pikalt vastu. Ei läinud katki, polnud muresid. Värvitoon oli ainult mitte päris õige, aga see on ju I maailma probleem, for real…
    Hetkel on raam vanaisal mittesihtotstarbelisel kasutusel.

    II tütre ajaks avastas abikaasa interneti ja EJ kultuse.
    Ja oi seda valge naha nühkimist. Aga muidu oli sama kasutamismugavusega kui Poolakas. Sai edasi müüdud, kui kasutust enam polnud, enam-vähem ostu hinnaga.

    EJ hoiab hinda hästi, II-IV ringil ostes, kui ise hoolitsed vankri eest.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s