Tulnukate invasioon ehk lapse liigutused

Üks asi, mis tekitas minus enne rasedust imestust ja õudust, on see, et keegi su sees liigutab. Kuidas emad on nii õndsate nägudega, oii, liigutas! Ja mina mõtlen, et ma läheksin peast hulluks ja kargaksin vist püsti: APPI, MIS SEE ON?! Ma olen mingisugune UFO’de inimkatse! Eks ma loogiliselt võttes aimasin, ju sellega harjub ära ja kui mul endal kogemus olemas, siis tundub see kindlasti normaalne ja lahe.

Teate, rääkigu, mida nad räägivad, minu jaoks need liigutused ongi õudsed! Õudsed ja ägedad samal ajal. Õudsed – ta-tuleb-läbi-kõhu-kohe-välja tunne ja ägedad – loodus on lihtsalt võimas, kuidas see saab nii olla ja mis peamine, ok, liigutab, elab, väga hästi!
Kes ei tea ja kellel on samasugune huvi, nagu minul enne rasedust, et mis tunne see ikkagi on, siis üritan võimalikult täpselt kirjeldada. Minule oli see nagu müstikamaailm, et kuidas see saab ikka nii olla ja siiani imestan, et see pole mu organism, mis teeb asju, vaid seal on eraldi inimene. Ei jõua kohale.
Raamatud räägivad, et umbes 20. nädala paiku hakkad tundma liigutusi, kui oled varem rase olnud, tunned juba alates 18. nädalast, kuna siis tunned kiiremini ära, et see on liigutus ja korduvsünnitajatel pidi emaka sein õhem olema. Mina tundsin juba enne 18. nädalat – ehk siis olen mingi megaema! Vaikselt tunned, et kõhus käivad mingisugused mulksud, aru ei saa, arvad, et kõht teeb midagi, peaaegu nagu gaasid, aga ei ole. Kuskil kirjeldati hästi – nagu popcorn plaksuks. Kui ema seda ei oleks öelnud, et need on tegelikult liigutused, ei olekski ma neid ära tundnud. Aga lisaks sellele mulksumisele, oli veel imelikum tunne – kõdistav tunne, nagu tahaks sügada. Selline, nagu keegi mingi udusulega seestpoolt kõdistab. Ja ok, väljakannatatav, tekitab küsimuse, mis see veel on? Aga kui see kõdistav tunne tugevamaks läheb, siis paneb juba võpatama, et ok, tegelikult ka, mis see veel on! Kuskil 17. nädalal hakkas see popcorn ja kõdistav tunne tugevaks minema ja kui 18. nädala esimesel päeval ämmaemanda ukse taga oma korda ootasin, siis käis selline eriliselt äratuntav kõdistav silumine ja teadmine, et need ongi liigutused, sest selliseid asju üks kõht ikka niisama ei tee. Ja siit edasi oli see igapäevane tunne.
See oli algus.
Mida aeg edasi, kõdistav tunne muutus aina rohkem tagumiseks ja kiireks siblimiseks. Ja see aeg on minumeelest kõige hirmsam. Liigutuste tunne on nii uus, et ma ei oota ega ole harjunud mingisugusteks liikumisteks seal sees, ehmatab täiesti ära. Ja see mõte, et ok, nüüd ta küll vigastab ennast ja see ei saa normaalne olla. Magama minnes olen ühel küljel ja külje all vastu nahka käib mingi möll, jälle ehmatab nii, et kargan peaaegu püsti – appi, ta on lömastatud! See ajab algul nii närvi, magada rahulikult ei saa, ma ei tea, mis asendeid võtta, sest see loll hirm, et ma nüüd ajan ta alla, ta on sodi seal sees. Olgu, vaikselt harjun ära ka sellega.
Siis hakkavad liigutused veel rohkem tugevnema ja näed, kuidas kõht lainetab, sees võib olla tunne, nagu peksaks organeid segi, endal on tekkinud lausa süda paha tunne. Ja aina rohkem hakkad tundma seda, et mida tema seal tunda võib. Jaa, ma tean! Mulle ka tundus, et kuidas ma peaksin aru saama, kas tal on nüüd hea või halb, see on emade väljamõeldis, ise aimavad suvaliselt tema eest midagi. Kõik rääkisid, et no sa tunned, kui ei ole hea. Jajah, kindel see.
Vahepealne liigutuste aeg oligi selline, et ma ei saanud aru, kui ta peksab, kas tal on hea või ebamugav. Kas ma peaksin asendit muutma või mitte? Raamatutes oli kirjas, kui liigutab rohkem, järelikult on tal ruumi rohkem ja sirutab ja möllab, aga siis räägitakse, et tegelikult on ebamugav ja mul vale asend. Ei tea, mis on õige.
Nüüd, kui liigutused on tugevad, saab kohe aru, kas ta peksab ja vähkreb sees või niisama liigutab. Sest nüüd on liigutused veidi aeglasemad, aga kindlamad ja tunda on, et niisama chillib seal. Kui on peks, siis ta võib millestki häiritud olla. Kui istun nii, et kitsad püksid suruvad kuskile, peksab hullult – selge, ei lubata istuda niimoodi. Kui söön midagi, mis võib tekitada mingit möllu sees, siis on selge, et talle see ei sobinud. Ja peksab ja vähkreb nii, et mul on süda paha. On olnud ka magamata öid selle halva tunde tõttu.
Magamine ongi üldse eraldi teema. Üks asi, ok, liigutab päeval kuskil, aina rohkem harjud. Aga see õuduste tunne ja ahastus, lausa frustratsioon tekib siis, kui tahad magama minna. Peks ja möll, otsi asendit, kuhu saad, topi mingeid patju ja tekke endale kuhu otsa iganes, ta möllab edasi. See vist ongi see aeg, kus ise olen siis rahulik, temal ruumi, jess, alustame programmiga!
Ütlen ausalt, olen olnud päris mitu ööd juba magamata ja närvis, üritan end rahustada, sest siis ju tema pidi väga rahulik olema. Ei toimi. Kuni siis kell 5-6 hommikul saan magama. Selline värske ja särav rase ma olengi. Õnneks, seda ei ole igal ööl.
Siinkohal järjekordne väga tabav illustratsioon Kos & Kaos’lt:
Magamisasendi leidmine viimasel trimestril, phh … Võiks vabalt üks olümpiaaladest olla.
Aga kui seda tralli ei ole ja ei ole juba pool päeva, siis hakkad muret tundma, et miks ei ole. No, loogiline mõtlemine võiks teada anda, et kuna ta peksles peaaegu terve öö, siis ehk on väsinud ja magab, aga see emalik ülemuretsemine, mis, muide, juba praegu end ilmutab, paneb kõhtu surkima, et ärka üles, tee üks liigutus ja siis võid edasi magada. Ja sorry, kui ma tegelt sind selle surkimisega närvi ja nutma ajan. Aga üldiselt mõjub lihtsalt see küsimus ja mõtlemine, et miks ta ei liiguta ja panebki mingi põntsu. Kes ütles, et mõtteid ei ole võimalik lugeda, nemad on selle oskuse igatahes omandanud.
Ja muide, mida aeg edasi ja mida tugevamad on liigutused, seda aimatavam on ta asend ja suurus, kuna läbi kõhu on ka juba näha. Hakkab tekkima hirm. Ok, oli ok suurusega enne, nüüd ta on juba liiga suur. Sest kuidas ta välja tuleb, kust otsast, ta ei saa ju sisse jääda. Sealtsamusest igatahes enam ei mahu, see on mulle selge. Nii, et ma ei tea, mis saab. Ja ma tean, et asi läheb veel hullemaks.
Niisiis, liigutused, ma ei tea, kas tekkis mingi ettekujutus, ei ole mitte midagi muud, kui see kinnitus, et jah, su keha on üle võetud ja su elu on üle võetud ning allub nüüd ainult ühe väikese inimese kontrollile, kes ise ei oska ei rääkida, kõndida ega targutadagi veel ja ometi oled juba konksu otsas. Õnnitlused.
NB! Kes tahab oma silmaga näha, siis otsige youtube’st videosid, kus kõhud liiguvad. Need vastavad täpselt sellele, mis liigutused on, ei ole ülepingutatud erandjuhtumid, nagu ma kunagi arvasin.
Advertisements

2 thoughts on “Tulnukate invasioon ehk lapse liigutused

  1. Heheheee… mul tuli mu rasedus meelde…. brr…
    Enne kui ma rasedaks jäin, siis oma hirmuunenägudes tundsin, et keegi liigutab mu kõhu sees. Ja kui rasedaks jäin, siis sai minu hirmuunenägu tõeks. Õnneks sellega harjusin raseduse lõpuks ära aga alguses küll võpatasin päris tihti lapse liigutuste peale. Ütlesin ausalt, et see on nii criipi ja imelik tunne ja mulle üldse ei meeldi ja siis kõik teised naised ümberringi kaagutasid, et mis sul viga on, see nii armas ja nii nunnu ju… öäkkk…
    Magamise kohapealt mul oli voodis lausa 4 patja. Kaks pea ja selja all ja mõlemal küljel veel üks, et toetada suurt kõhtu. Mul olid õhtuti meeletud kõrvetised, vahet pole, mida ma sõin või mida ei söönud. Ju siis oli laps kuidagi nii, et tekkisid kõrvetised. Ma mäletan, kuidas ma ootasin, et lõpuks sünnitatud saaks… et sellest jubedast ebamugavusest lahti saada. Oli ka öid kui ärkasin nuttes ülesse, sest tahtsin nii magada aga nii ebamugav oli kehal olla või laps trummeldas sees sisikonna välja… Väga naiivne oli minust arvata, et vot nüüd sünnitan ära ja saan magada…. he he heee… ma pole magada saanud kuskil 7-8 rasedust kuust kuni tänase päevani välja ühtegi ööd jutti. Maksimum, mida korraga olen saanud magada on 6 h, mis on suuuuuur luksus. Ja kõige rohkem mind ajas närvi kuidas kõik raseduse lõpus rääkisid, et nii hea lähed dekreeti, maga siis hästi palju enne lapse tulekut… ma magaks ju küll kui vaid sellise lehmakerega oleks see kuidagi võimalik.
    Põtkimise osas oli tööl ka päris palju nalja. Lapsele absoluutselt ei meeldinud meie koopia-printermasin. Iga kord kui selle juures askeldasin ja kõht oli nii suur, et puutus vastu masinat, siis laps trummeldas vastu seda nagu pöörane. Kirjutuslaua ääres istuda oli ka väga veider. Kõht jäi ette ja käed ei ulatanud eriti hästi trükkima. Laps muidugi peksis lauaäärt ka eriti usinasti.

    Like

  2. Nii naljakas lugeda, meil on ikka täpselt sama lugu ja mõtted selle koha pealt. Ma olen ka nii ahastuses olnud, et lausa pisar tuleb silma, et kaua võib ja diivanil öid veetnud, äkki on mugavam. Ja see jutt, mida koguaeg räägitakse, et oi, puhka ja maga, sest ega sa hiljem ei saa! Ja pealegi, et ei jaksa sünnitada ka, kui pole puhanud – kõik see jutt. No, ma ei saa juba praegugi magada. 6 tundi isegi praegu juba tundub luksus, kui selle jutti ära magaks. Ja ega väga und ka ei ole, režiim täiesti paigast ära. Mõtlen, et ok, harjutus selleks, mis tuleb, kui laps sünnib. Ja siis kindlasti, nagu kiuste on lausa tappev uni, saaks ainult magada.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s