Kuidas majast väljapääsu leida ehk Pelgu müsteeriumid

Üks lugeja kommentaar tekitas minus isu kirjutada lihtsalt ühest “toredast” seigast seoses Pelgulinna haiglast, kliinikust, Raseduskeskusest, kuidas iganes nimetada, välja pääsemisega. Sest minu üllatuseks ei ole ma ainus, kes seal seikleb.

Ühes postituses juba mainisin, et see maja on minu jaoks müsteerium, uksed kuidagi nii väikesed, kuskil peidus, seal taga tohutud koridorid. Raseduskeskusesse lähed hoovis ülemisest uksest sisse, vereanalüüsi lähed andma, siis sisenen ma alumisest uksest, tegelikult on need tiivad omavahel seotud mingisuguste märkamatute uste ja siltidega. No, segadus!

Ühel õhtul oli mul ämmaemanda aeg päris hilja, kell 18.00. Sisenesin, nagu ikka, ülevalt. Läksin vastuvõtule, minu aeg oli kõikidest viimane. Selle sain teada nii, et üks naine, kes Raseduskeskuses registratuuris istub (mul ei ole temaga kunagi muide pistmist olnud, kas ma peaksin iga kord talle enda tulekust teatama?), küsis, kas olete Lees-Leesmaa? Jah, olen küll. Ahah, te olete viimane, ma vist hakkan siis koju minema. Einoh, minge koju jah, mis siin ikka istuda. Pani minema.

Käisin arstil ära, hakkasin välja minema. Mingi koridori uks oli suletud, kust ma enne tulin, või oli seal näha, et kottpime, igatahes seda kaudu enam ei saanud. Siis muidugi käisin treppe mööda jälle sinna alla haigla osasse, kus asub see remontimata õuduste osakond, kus tehakse inimkatsed ja surgitakse purkides olevaid looteid. Ei, seda ei tehta, ma usun, aga jätab sellise mulje. Seal liikus sahistades üks naine, kellelt küsisin, kuidas ma välja saan. Ta oli vene keelt rääkiv töötaja, kes eesti keelt sõnagi ei rääkinud, mul olid raskused. Juhatas mind lifti – eiei, ärge viige mind kuskile lifti, ma tulin trepist, eii!  Nagu filmides. Viis ikka lifti, vajutas korruse numbri, ise astus välja, uksed kinni ja ok, noh sõidan siis kuskile. Otsejoones inimkatsete laborisse või hakkimisosakonda, mul on tunne.

Nii, lift kohal, tulen välja, ahah tuttav koht, siin ma juba olin. Koridorid pimedad, eks seiklen edasi siis. Hakkasin liikuma mööda väljapääsuviiteid, no need tuleohutusviited, mis igas asutuses peavad olema. Seda, muide, tegin enne ka, aga näed, kuhu sattusin. Jõudsin lõpuks kuskile korrusele, kuhu algul ma kahtlesin, kas lähen, sest klaasist uksest oli läbi näha, et see oli ka kottpime. Läksin ikka edasi, kuni ohh, väga hea, välisuks! Selline vahekoridori uks ja siis õueuks. Teeme nii, et see ei ole lukus, kuskilt ma ju pean välja saama! Muidugi oli see ka lukus! Asus selle ukse läheduses, kust ma päeval sissegi saan, neid on mitu seal üleval. Aga uksel oli see lukk, et seestpoolt saab lahti keerata, mida ma arvasin, et nii peabki siis siin õhtusel ajal tegema, et välja saab, aga sisse ei saa. Keerasin lahti, läksin sinna vahealasse ja avastasin, et õueuksel seda keeratavat varianti ei ole, vaid lihtsalt lukus. Hakkasin tagasi ruttu minema, et sulgevat ust takistada, aga see jõudis täpselt minu nina ees kinni minna. Ehk siis, ma ei tea, kas kujutate ette, aga olin kahe ukse vahel kinni. Õnneks olid need uksed klaasist. Mõtlesin, et nii, kuhu ma helistan nüüd, kui juba tuli üks töötaja sealt mööda. Järjekordne kiuslik ja mõnitav mutt, kes laiutas demonstratiivselt läbi ukse käsi ja ütles, et vot nüüd jäätegi siia! Nagu need vastikud mutid, kes lapsi omameelest manitsevad, et näed, millega sa hakkama said, sa põrguline! Vot nüüd kannata!
Mutt läks kuskile taha ruumi, tõi võtme, lasi mind sealt välja. Korraks jäi mulje, et jätabki mind sinna, sest ega ta ei informeerinud mind, mis mind veel rohkem vihasemaks ajas, kui ma juba olin. Avas ukse ja õiendas: no mida te sinna ronisite veel? Pooleldi oli naljakas ja pooleldi ajas vihale. Ma õiendasin ta kallal, et ma käin mööda koridori ja uksi, mitu “väljapääsu” läbi katsunud, kust ma siit välja peaksin saama siis? Juhatas mind siis paar ust edasi – SIIIIIT, muidugi! AHAHH!

Ma olin päris vihane, seikle, nagu lollakas, ei ühtki silti ega noolt, mis juhataksid õige välisukseni, kust ma saaksin välja siis, kui kliinik on juba suletud, sest need tavauksed, kust kaudu muidu liigun, on lukus. Aga näed, see mutt ja kindlasti paljud teised sealsed töötajad leiavad, et see on loogiline, et SIIIIT, muidugi.

Mis juhtub siis, kui on tulekahju, koridorid suitsu täis ja ainus viis väljapääsu leidmiseks ongi need rohelised valgustatud ohutusmärgid, mis peaksid sind kiiresti majast välja juhatama? Ma ütlen, mis juhtub! Hunnik paanikas inimesi oleksid seal vahekoridoris lukus tossamas ja üksteise otsa ära suremas, sest olgem ausad, ega siis enam keegi vihane mutt oma võtmega kohale ei aerutakski, vaid oleks ammu “SIIIIT, muidugi” uksest välja jooksnud.

Selline naljakas/murettekitav seik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s