See tuline teema – avalik imetamine ja minu moonutatud suhtumine rindadesse

Üks minu Facebooki sõpradest soovitas väljakutset – seisukohad enne ja pärast lapse saamist. Challenge accepted! Alustan siis selle nn peatükkide sarjaga. Kuigi, olgem ausad, kõik mu postitused ongi juba osa sellest sarjast, sest seisukohad, mida siin välja ütlen, ei ole kivisse raiutud, kuna sellest elus, mil laps sünnib ja mis saab peale seda, pole mul ju veel aimugi. Põnev!

Esimene, mille kohta on mul kindel seisukoht, on avalikus kohas imetamine. Ja see on ka päris kindel, et peale seda postitust võin ma olla ebapopulaarseim inimene maailmas.
Ma peangi sellest enne lapse saamist rääkima, sest võimalik, et see on teema, mille osas ehk leebun tulevikus ja hiljem on hea meenutada. Hetkel paranemismärke näha ei ole.

Viimasel ajal on avaliku imetamise teema eriti aktuaalne või märkan mina seda nüüd rohkem, aga peamine, mille eest võideldakse on see, et avalikus kohas imetamine on normaalne ja seda peaks saama teha iga naine igal pool, ilma igasuguse varjamiseta.

Jah, imetamine on normaalne, keha on nii ehitatud, paraku. Oleksin mina aegade alguses inimesi loonud ja välja arendanud, oleksin pea tööle pannud ja teisiti selle asja lahendanud, aga ok. Imikud vajavad süüa, ei ole võimalik leida eraldi ruumi ega koju joosta, kui imetada vaja. Kõik arusaadav.

Ja siis tuleb neid loosungeid uksest ja aknast: See ei ole ebatsensuurne või pornograafia, see on laps söömas. See ei ole alasti naine end eksponeerimas, see on laps söömas. Kes saab olla häiritud söövast lapsest? Kas sina pead minema peitu, et süüa? Sellised sisud.
Seda on igas keeles, igal pool.

Söömine on üks asi, aga minu alasti rind on teine asi. Mina olen üks nendest, kellele see teema ajab judinad peale – ma ei läheks teiste ette imetama nii, et mingit hõlmagi ees ei ole. Asi pole imetamises – ma ei läheks ka teiste ette lihtsalt alasti rindadega. Jah, ma ei pea pagema kuskile üksindusse, et imetada, aga kindlasti ei tõmba ma oma suurt ja paistes rinda teiste nina all välja, et last sööta, vaid leiaksin mingigi hõlma, rätiku, nurga, asendi, et mitte päris teiste silme all seda teha. Seda on minu ees tehtud, nii normaalne ja loomulik, kui see ka pole, minu jaoks tekitab see ebamugavust. Ja ei, ma ei vahi ainiti siis seda rinda, kui mõtlete, et ära siis vaata. Aga ma pean koguaeg jälgima, et pilk oleks mujal, sest mulle tekitab see ebameeldivat tunnet. Nagu see, et jälestan, kui keegi matsutab, räägib täis suuga, nii, et suu sisu on näha, sööb nii, et suu ümbrus jama täis – vastik. Ühelgi puhul ei vaata ma sinnapoole ja ometi olen täiesti häiritud, sest minu söögiisu on rikutud ja ma ei saa vabalt rääkida teise inimesega, kuni see asi kestab. Nagu mingi pingeseisund. See rind ja veel nibu – see on sellel ajal nagu mingi suur paak, mille otsas on tohutu suur märg punetav voolik. Ei ole ilus, pigem päris õudne.
Loomulikult ei pea mulle neid loosungeid ette lugema, et see ei ole pornograafia jne. Selge see, et ei ole! Veel enam, see on kõige ebaseksikam tegevus ja välimus maailmas. See on mulle sellisel määral vastu hakkav asi, et isegi raske selgitada.

Samas, ma ei ole ka mingisugune eile sündinud – rinnad ongi selleks mõeldud, et järglasi toita. Kuskil on öeldud, kui rinnad oleksid tehtud meestele, siis nad oleksid õlut täis, mitte piima. Aus point. Aga ärgu ühiskond kisagu ega kirugu neid avalikus kohas toitjate vastaseid – ise me oleme selle maailma selliseks kujundanud, et tekivad väärarusaamad, millest ei ole kerge lahti saada. Minul vähemalt mitte.

Kui ema toidab väikest imikut rinnaga, see on veel üks asi ja kannatan ära. Aga kui ema, kes kavatseb toita last veel kõvasti peale aastat või kahte (jah, ka see vaatepilt on nähtud, kus 2-2,5 aastane on rinna otsas), siis see tekitab nii suurt ebamugavust, kui mitte öelda, et vastikust. Samas, kaua keegi imetab, on enda asi. Ma lihtsalt ei taha, et seda minu ees tehakse. Isiklik mulje nendest väga pikalt imetavatest emadest on muidugi see, et … ei tundu normaalne.

Ja eriti kohutav, kui see imetamine on läbi saanud, siis nad jätavad oma suure imetatud nibu välja ja tegelevad muude asjadega. Palun, katke see moondunud asjandus!
Pealegi, olen lugenud, et selline laps ei vajagi enam imetamist! Jääb mulje, et emad on sellest sõltuvuses, sest lapsi on nii kõige kergem rahustada või ei suuda emad loobuda sellest enda vajalikkusest, äkki nad tunnevad end päris tühjana, kui lapsel neid enam selles mõttes füüsiliselt vaja ei lähe.

Miks on siis üldse naiste alasti rinnad tohutu seksuaalobjekt või peavad olema varjatud koguaeg? Kui laps seal rinna otsas on, siis on see söömine ja peaks olema võimalikult avalik, sest milleks varjata. Kui last seal ei ole, siis on järsku alastus keelatud ja kogu nähtus midagi ebatsensuurset. Kui see lihtsalt söömine on, siis miks alasti naise rind ei ole tänaval või kohvikus lubatud ja normaalne? Sel juhul on see ju lihtsalt sööginõu või söök ilma sööjata, mis keha küljes ripub, mitte midagi kohatut.

Imetamine on minule nii võõras teema ja ma kujutan ette, et tänu sellele hakkab mul ka probleeme tulema, kui laps käes. Aga hetkel, näiteks lapse kõikvõimalike väljaheidete nägemine ja pepu (ning kõikide muude kehaosade, mis värgiga koos) pesemine ei tekita ka sellist vastumeelsust, kui imetamine.

Mul on selles osas mõned mõttekaaslased, kellel siinkohal sama arvamus, kuid enamasti ikka kuulen, et olen puhta imeliku ja eluvõõra suhtumisega. No, ma ei suuda hetkel teisiti mõelda, mida iganes mulle öeldakse. Isegi elukaaslane ei suuda mind mõista, miks mulle see teema nii vastu hakkab, ammugi mitte ümber veenda.

Selguse mõttes mainin ka ära, et muidu olen imetamise poolt – see on lapsele parim ja lisaks pidi päris hästi beebikilod maha võtma. Aga minule on see täiesti võõras, hirmutav teema, millest ma loodan siiski lapse nimel võimalikult kiiresti üle saada, kui ta sünnib. Imetamine saab kindlasti mulle tuttavaks teemaks ja hirm kaob, kuigi võimalik, et seisukoht avalikus kohas imetamise puhul jääb samaks, sest see võib tõesti teistele ebamugav olla, tunnen omal nahal.

Kes on suutnud selle pika jutu lõpuni lugeda, siis ootan huviga tagasisidet emadelt –  mida mõtlesite enne ja peale lapse sündi ning ehk leidub mõnigi, kellele
see tunne tuttav ette tuleb.

Advertisements

30 thoughts on “See tuline teema – avalik imetamine ja minu moonutatud suhtumine rindadesse

  1. Üllataval kombel ei pea eluvõõraks. Arvasin enne laste saamist üsna sarnaselt. Küll selle vahega, et minus tekitas üleüldine imetamine mingit ebamugavustunnet ja ei suutnud ette kujutada, et tahaksin oma last rinnaga toita. Aga toitsin ja päris kaua ning kogu see “kuidas ma suudan” muutus hetkega.

    Esimese lapsega avalikku imetamist küll kartsin. Mäletan kuidas olin temaga 10km jalutuskäigul ja eeldasin, et ta magab selle maha. Ei maganud. Ärkas ja kriiskas. Tahtis rinda. Olin põhimõtteliselt keset tühermaad, polnud seal ühtki hingelist. A näed, ei saanud toidetud, sest kus ma siis niiviisi õues siin hakkan. Kattevahendeid oleks olnud küll, aga vot, endal oli blokk peal.

    Praegu teise lapsega istuks südamerahus esimesele vähe puhtamale murulapile maha ja toidaks ära. No problem.

    Ma arvan, et avalikul ja avalikul imetamisel on vahe ja iga enam-vähem normaalne inimene tajub selle ise ka ära. St. kui mul on vaja last toita ja mul on valida kas ma teen seda keset seltskonda või saan natukene eemalduda, siis ma ilmselgelt eemaldun. Ja ka eemaldudes tegutsen siiski diskreetselt. Seda, et keegi oma nibu jätaks rippuma, pole ma kordagi näinud ja paneb hoopis mõtlema, et ehk on sul ekshibitsionistidest tuttavad? 😀 Võid seda viimast naljaga võtta, aga tegelikult ka. Enamik imetavatest emadest tahavad asjaga ise ka võimalikult kiiresti ja märkamatult hakkama saada. Kes rindadega lehvitavad, need lehvitavad ilma titeta ka suure tõenäosusega 😛

    Like

  2. Ohoo, ma tänan, Britt! Ausalt, kivi langes südamelt 😀 Sest minul on ka täiesti imelik tunne imetamise osas, hirm, et kas ma selle asjaga üldse hakkama saan, kui nii võõras. Ju muidugi saan.
    Aga jaa, need nibudega vehkijad on olnud pigem sellised, et olen uhke ja imetan, justkui nõuaksid reaktsiooni. Sealjuures ühel nendest oli rind pidevalt väljas ja laps, kes ringi jooksis, läheb minutiks rinna juurde ja kohe eemale. Tegi korraks vingus nägu, siis pandi ka rind suhu. Nagu lutt või ma ei saanud aru. Mulle mõjus jubedalt.

    Like

  3. Käisime meie Johannaga ujumas…kõik oli vahva kuni hetkeni, mil üks proua otsustas riietusruumis oma umbes pooleteistaastast põnni imetama hakata…olles ise paljas….vot see oli kole. ja mööda ei saanud vaadata ka, sest riietusruum oli väike, aga proua väga suur.
    aga muidu olen sinuga igati nõus! olen nüüdseks imetanud 5 kuud ja sutsu peale, ja siiamaani olen seda avalikku imetamist suutnud edasi lükata,sest mulle tundub, et see on siiski midagi intiimset ema ja lapse vahel, mida ei peaks tänavamüra segama 🙂

    Like

  4. Tead, on üks väga hea raseduskriisinõustaja, Le Hussar, siit: http://rasedus.ee/kontakt peaks saama ka tema juurde registreerida ennast. Igaljuhul soovitan kellegiga oma beebi ja rasedusega seotud hirme arutada, tundud praegu väga hirmul ja stressis.

    Like

  5. Ma tänan soovituse eest, aga ma ei usu, et päris seda nõustamist hetkel vajan. Hirmul ja stressis on normaalne seisund, asi on ju kõik täiesti uus. Ja ma ei ütleks ka, et nüüd sügavuti stress ja pinge peal. Aga konkreetselt imetamine on minus eluaeg tekitanud vastikust ja tundub, et ma ei ole ainus, kes enne last nii on tundnud.

    Like

  6. Ausalt öeldes, kui asi on nii kaugel, siis usun, et sul on alguses hoopis muud tuhat mõtet. Nt. võivad nibud olla katki ja imetamine teha põrguvalu. Tekkivad küsimused: Kas lapsel on õige imemisvõte? Kas laps üldse sööb ise ja võtab kaalus juurde või on vaja teda äratada ja sundida sööma (paljud lapsed kelle ema on sünnituse käigus kasutanud valuvaigistamist on unised lapsed, keda peab alguses äratama ja söötma). Kas piim üldse kohale tuleb ja kui kiiresti või on nt piimauputus ja laps ei suuda eest ära süüa? Ja üldse tilkuvad tissid ja tuhat muud asja tiirlevad siis su peas. Alguses sa kindlasti avalikku kohta toitma ei roni, sest peab õppima asja selgeks.
    Seega, kui sa jõuad omadega avalikus kohas imetamiseni, siis oled sa juba sellega sina peal ja sul on suva, mis ümberringi toimub peaasi, et sul laps ei röögi sul ajusid välja.
    Üldiselt ma arvan, et avalikus kohas rinnaga toitmine on pigem hädajuhus kui reegel. Kui nt lähen pikemaks ajaks poodi, siis valin alati keskuse, kus on imetamise ruum olemas – Ülemiste on nt super oma imetamistubade poolest. Kristiine on aga täielik ikaldus – sinna ma ei lähe mitte mingi hinna eest, kui peaks lapse söögikord sisse jääma. Ja au sõna, kui mul valida, kas ma lehvitan tissi ja toidan last kuskil nurgas või istun Kristiine sitahaisvas mustas rõvedas 1,5X2 meetrises pelikus, siis ma valin liputamist. Ma olen toitnud last ka nt mänguväljakul (olime küll vaid kahekesi). Laps sõi jopehõlma varjus. Samamoodi, mul oli valida, kas ta nutab näljast 20-30 minutit kuni koju jõuame, või ma toidan teda õues. Arusaadav kumba ma valisin. Eelmine nädalvahetus toitsin aga last nt Babybackis laua taga. Olen rohkem kui kindel, et peale minu mehe, mitte keegi ei pannud seda tähelegi. Mul oli sall kaelas ja laps kaisus kattes oma peaga ja näoga minu rinda. Riideid annab nii sättida, et mitte midagi ei saa aru. Suurem laps oskab omi asju ka siva ära teha. Üldiselt normaalsel toitmisel mitte midagi näha ei ole, kui just vaataja ise ei jõllita ja ei otsi võimalust piilumiseks/vahtimiseks või ema spetsiallselt näita oma tisse (sellisel juhul ta tahaks neid näidata nii kui nii).

    Like

  7. Enne lapse saamist ma ei ole kunagi unistanud avalikus kohas imetamisest ja peale lapse saamist ka mitte. Aga kui häda majas, siis keegi ei küsi su arvamust või veendumust. Tead, mis eristab sind enne lapse saamist ja pärast. Enne elad sa endale ja saad otsustada ja mingeid arvamusi omada, pärast lapse saamist otsustab sinu laps, mis on tema arvamus asjast ja mida ta tahab (eriti kui tegu pisikese vääksuva imikuga). See ongi esimene õppetund, mida teeb sulle elu selgeks peale lapse saamist – su last ei koti, sinu arvamused ja seisukohad. Kuivõird sa ei võitleks ja ei üritaks elu sättida nii, et mitte kaotada ennast, on see minu meelest võimatu – vähemasti esimene aeg. Pead õppima elama nii, et su soovid, mõtted ja vajadused on teisejärgulised ja kõik hakkab tiirlema ümber lapse. Ja oi kui jube see on… Kui laps ütleb, ma tahan kohe süüa, siis sa annadki kohe süüa, vahet pole kas on päev või öö, kaubanduskeskus, mets või kodudiivan. Kui su laps ülteb ma tahan magada, siis see tähendabi kohe magama, mitte 10-minutit hiljem. Kõik su esmased katsed sättida last täielikult oma soovide järgi lõpevad tavaliselt hüsteerilise nutuga ja õnnetu beebiga. Pole mitte midagi hullemat kui röökiv, lohutamatu, üleväsinud laps. Selleks, et ta rahuneks oled sa valmis mitte ainult tisse näitama vaid ka ükskõik mida veel, peaasi, et ta ei kisaks… Sõltub muidigi väsimusastmes aga mingi hetk on lihtsalt poogen. (Kui laps on juba arusaaja ja rääkija, siis on tegu millegi muuga. Kui juba hakkab andma lisatoitu – tissilapsel siis alates 6-st kuust, siis võid rahulikult tuubi püreed pakkuda tissi asemel. Miks peaks 2 aastas avalikult toitma ma ei tea ja pole kunagi sellist asja näinud ka)

    Like

  8. No, just, seda minagi. Ma tean paljusid, kellel on imetamine probleemne ja ei ole asi käpas või on komplikatsioonid, käivad imetamisnõustaja juures või kutsuvad koju. Pluss veel katkised nibud ja põletikud – kõik see. Ma ise olen ka mures, kuidas laabuma hakkab ja eesmärk see asi ikka väga käppa saada, mitte vältida – selge see. Ja mul ei ole muide isegi selle vastu midagi, kui imetada söögilaua taga, kui on midagi veidi katteks – kõik ok. Aga just need, kes samal ajal täiesti varjamatult pigistavad oma tisse ja nohh, söö! Jamavad, kui laps rinna suust välja viskab jne. Ja siis on see eriti ebamugav olukord, mida ei ma saa kuidagi vältida. Võimalik, et mulle on just sattunud sellised välgutajad silma alla, sest pole neid diskreetsemaid imetajaid ammu kohanud, aga tuleb välja, et enamus ajavad siiski asja ära vanakooli moodi. Veidi varjatumalt kui täiesti paljast immitsevat rinda eksponeerides.

    Like

  9. No, ma arvan, et see ongi see näitamise asi. Et propageerida avalikus kohas imetamist või ma ei tea. Sest mina olen näinud ja tõesti, ei jää muljet, et laps sealt sööks, pigem justkui mingi muu eesmärk. Luti asemel või harjumus, ma ei tea.
    Aga see, et laps saadab mu põhimõtted kuu peale ja nüüd, muti, sa allud mulle, selles ma ei kahtlegi. Esialgu on väga palju mõtlemise ja tegevuse ümberharjumist ees, seda kindlasti. Imelik, aga ma tunnen, et see on omamoodi lahe. Keegi, kes mu n-ö paika paneb! 🙂

    Like

  10. Veidral kombel raseduse ajal ma üldse imetamise teemadele ei mõelnud. Alles siis kui laps sündinud oli ja ka siis tundus imetamine täiesti tavaline tegevus. Minu mõistes on avalikus kohas imetamisel vahe sees. Alati on võimalik avalikult imetada nii, et see ei häiriks teisi inimesi. Ma ise üldiselt proovisin seda vältida, kuid kuna väikse lapsega liikusin väga palju ringi, siis paratamatult oli olukordi, et tuli minu jaoks ebameeldivas kohas last toita. Ikkagi proovisin leida varjulisema koha inimestest eemal ning mina alati katsin lapse ja rinna kas siis riietega või rätikuga (alati oli kaasas vastavad rätikud (mina kutusin neid okserätikuteks, sest laps kippus väga palju toitu tagasi viskama) Sedasi ei tekitanud ebamugavust nii endale kui ka teistele. Samas tõesti vahel on häiriv kui avalikult kuidagi liiga avalikult last rinna otsas hoitakse. Ehk on see minu kiiks, sest ise toimisin teisiti.

    Like

  11. Ilmselt osade emade jaoks on see mõte arusaamatu, kuidas saab olla, et lapse imetamine kedagi häirib. Lapsed on elu õied ja ime jne.
    Need vanemad, kes saavad sellest aru, et paljude jaoks võib olla ebamugav kui mingi võhivõõras daam viskab rinna bussis välja vms. neil ilmselt kaovatavad sellised teemad kiirelt tähtsuse.

    Aga on selliseid naisi, kelle jaoks see küsimus on pigem põhimõtteline ja kes meelega tahavad panna teisi kohanduma enda järgi, imetades näiteks söögikohas või kusiganes avalikus kohas põhimõttel, et kui ei meeldi, astu minema.

    Like

  12. Esiteks tee endale kohe selgeks kaks asja, kõik naised ei saagi imetada, see ei õnnestu neil lihtsalt ja jäävadki asendaja peale kohe peale lapse sündi ja väga paljudel naistel ei kao beebikilod imetades. See on suht müüt. Kui ma esimest last ootasin, siis ei tulnud mulle pähegi, et osad naised ei saagi imetada, seisa või peapeal ja tee mis tahad. Oleks ma selle variandi oma ajus ka välja mõelnud enne sünnitust, oleks mul sünnitusjärgne räige depressioon (läbikukkunud ema – anna rinnapiimaasendajat) tulemata jäänud ka.

    Like

  13. Nonäed, Ly, sinusuguseid, et imetamine on normaalne, üldse mitte võõras (mis ongi hea ja terve mõtlemine), arvasingi, et terve ilm on täis ja mina olen võõrastav kogu selle asja suhtes. Aga jah, avalikus kohas imetamine on ok, kui ei ole seda tohutut eksponeerimist. Sest, nagu mainisin, ma saan aru, et ei ole võimalik kuskile eraldi ruumi ja ei tea, kuhu minna teinekord.

    Like

  14. Mina nõustun sinuga selle koha pealt, et mitte ei taha näha võõraid ega ka mitte nii väga võõraid imetavaid rindu :S Jah, imetamine on loomulik, jah, imikud peavad saama rinnapiima ja-kõik-need-jutud, aga no peaaegu alati saab valida KUIDAS nad seda saavad. Arvan ka, et mingi rätik, kate vms peaks teiste silmade eest sinu aardeid natuke katma.
    olen olnud olukorras, kus jalutasime linna peal ja siis istusime välikohvikusse ning seltskonnas olnud noor ema tõmbas südame rahus rinna välja, puhkas selga ja sisuliselt tänava ääres kukkus imetama, mitte katsetki tehes midagi varjata. No like! Või teinekord, istusime rahulikult sugulaste juures söögilaua ümber, kui kõige väiksem tegelane ka süüa hakkas tahtma – ja kohe seal samas, seltkonnas, sai rind lapsele suhu. Samas kui vabalt oleks võinud teise tuppa ju minna…minu meelest.
    Ma ei oska kunagi silmi kuhugi panna, kui keegi silme all imetab. Ise läksin alati eemale või keerasin pisut selja või või tõmbasin räti üle või…mida iganes.
    Olin sellisel mitte nii avaliku imetamise poolt nii enne lapse saamist kui olen seda praeguseni, peale last ja kogu imetamise kogemust.
    Ja minu meelest on see ka nõme, kui küsitakse “tisside” kohta ja “kas tissi sai” või “tissitate, jah”. Fuck, mul on rinnad, laps sööb rinnast, ma imetan, see pagana tissi-jutt on minu jaoks ebameeldiv!

    (P.S. Tissi-juttu võib minuga ajada minu mees, ja hoopis teises võtmes, kui seda on imetamine.)

    Like

  15. Minu arust see pole midagi nii erilist, et inimene avalikult imetada ei taha.
    Rinnad on paistes ja piima täis ja last rinnale pannes ning ära võttes ikka vulpsab rind korra välja. Isegi kui inimesed teevad, et nad ei näe, on ikkagi ebamugav olukord. Eriti kui sinuga imetamise ajal tahetakse juttu puhuda, siis ka proovitakse pingsalt silmi igal pool mujal kui rindadel hoida.

    Mina imetasin last oma tüdrukutest sõbrannade ees, see tundus (ja oli ka) Ok, aga kui ikka meessoost isikud külas olid, siis säästsin neid ebamugavatest olukordadest. Väljas käigud seadsin lapse magamise järgi ning kui ta ka vahel ärkas ja nõudis süüa, siis on ju pea igal pool olemas ema-lapse ruumid või tavaline wc! Vähemalt saab rahus lapsele süüa anda.

    Like

  16. Mina olen alati imetamist võtnud kui loomulikku asja ja mitte kordagi rasedana ei mõelnud ma seda mõtet, et ma ei saa imetada. See ei olnud üldse mingi valik, sest pudelitega mässata tundub 100 korda tüütum 😀 Ja ongi nii läinud, et imetamisega pole olnud minul mitte ühtki probleemi: lapsed on söönud algusest peale mõne minutiga kõhu täis (esimene nädal ehk läks õppimiseks kauem), ei mingeid piimapaise (ühe korra siis, kui piim esmakordselt korralikult rinda tuli), ei mingeid katkisi nibusid ega põletikke. Mul ei olnud ka absoluutselt probleemi imetamise lõpetamisega, kui esimene laps oli 1a 10 k vana. Samuti ei ole mul vaja isegi kasutada rinnahoidjat, hoolimata sellest, et mu laps on 5 kuusena täielikult rinnapiimatoidul, rinnad ei leki sugugi. Seda juhtus muidugi alguses piisavalt, rinnapatju ikka kulus.

    Ühe sõnaga, rinnaga toitmine võib olla väga lihtne, ära enne küll negatiivselt mõtle.

    Aga avaliku imetamise koha pealt olen ma üsna liberaalne ja võin last imetada seltskonnas küll, aga ma püüan seda siiski teha nii diskreetselt kui võimalik. Kui on võimalik, siis panen ikka mingi salli ette, oma tissiga ma paljalt ringi ikka ei liputa.

    Like

  17. Kui esimest korda rasedaks jäin panin plaani paika:toidan rinnaga, kõik kilod kaovad kolinal jne. Aga mis juhtus, poiss sai rinda vaid kaks nädalat. Oligi masendus. Nutsin ja sõnusin. S*tt ema olen. Põhiline tekst teiste poolt oli, et miks sa ei saa MINA küll saan. Siiamaani ei kannata ma seda ütlemist. Mina küll saan, olen, tahan jne. Sina oled sina ja mina olen mina. Iga üks on erinev ja omade põhimõtetega.
    Sa ei tea ja ei saagi ette teada, mismoodi sul kõik kujuneb 🙂
    Avalik imetamine? Katsuks ikka privaatsema koha leida kui avalik kohvik. Seisku või pea peal, aga mina ka seda piima täis rinda oma toidulaua kõrval näha ei tahaks.

    Like

  18. Kahju, et blogis “like” nuppe ei ole, sest vahel jääb üle ainult kiita ausust ja like'da! 🙂 Aitäh! Seda meelt olen isegi, et ei saa võrrelda erinevaid inimesi ja olukorda. Siin ei ole mingi võistlus. Ja ei tee maha neid, kellel selle poolega kõik hästi on, vaid ei taha, et ainult see hea pool igal pool kõlaks ja tekitaks mingeid valehäbisid nendel, kellel on komplikatsioonid või kes tõesti ei kannata söögilauas suuri piima täis rindu 😀

    Like

  19. Rasedana ei mõelnud ma väga imetamise teemale. Ma teadsin ja olin ka arvestanud, et hakkan ilmselt oma last imetama, kuid kuna see teema polnud ka mul mingi lemmik, siis ei hakanud üleliia sellel juurdlema ja pead vaevama. Peale sünnitust aga ei suutnud mu laps üldse iseseisvalt rinda võtta ja kaotas paari päevaga palju oma sünnikaalust ning kogu minu arusaam, et kohe peale sünnitust hakkab üks kõva imetamine pihta (nagu filmides olen näinud- vops väljas ja kohe rinnale) oli hetkega haihtunud. Olin meeletult kurb ja tundsin end läbikukkununa, sest üks loomulik ja looduse poolt ette nähtud toiming oli tegelikkuses täiesti võimatu ettevõtmine. Lapse saime arstide abiga lõpuks küll sööma, kuid ainult tänu nibukaitsmele- jah, see kõlab isegi perversselt ning enne imetamist polnud ma sellest vidinast isegi midagi kuulnud, aga kes oleks võinud arvata, et mõni beebi ei suudagi oma ema rinda haarata selle kuju tõttu. Avalikult ma oma last pole imetanud ja ei kavatse ka, sama hea oleks joosta keskpäeval paljalt ümber Vabaduse samba. Imetamine on piisavalt intiimne tegevus, et see peaks ja võiks kuuluda ainult emale ning lapsele! Kaaskodanikke võiks ikka säästa 😉

    Like

  20. Mul on nii hea meel, et selle postituse tegin. Kui kirjutasin, siis ma lausa jälestasin imetamist, ma ei saanud asjast aru. Nüüd tuleb aina rohkem igasuguseid kogemusi ja asju, hirm on oluliselt vähenenud, vastikustunne ka. Mul on isegi päris hea tunne, võib öelda. Aga ma loodan, et peale sünnitust see hea tunne säilib ja saan hakkama nii, et mingeid lisatoite ei peaks lapsele välja nuputama.

    Like

  21. Mulle meeldis rinnaga toita, aga..AGA pole kunagi mõistnud seda avalikku rinnaga toitmise propageerimist. Saan ka aru, et see on osa loodusest jne bla-bla, aga krt kui söön kohvikus rahumeeli oma kaneelisaia ja mingi übersuurte tissidega naine tuleb mu vastu istuma ning hakkab oma gigantse nibuga titte toitma – no johhaidii! Ajab ikka isu ära küll 🙂
    Keegi ei eeldagi, et kõik emad peaks nö mustadesse vetsudesse peitu minema, aga veidi viisakamalt saab asju lahendada küll.
    Pealegi see iga sünnitushaigla seina peal olev ..hmm, ütleme siis reklaam..et ainuõige on oma last koolini rinnaga toita, paneb värsketele emadele nii tohutu pinge peale. Ning kui juhtub, et mingil põhjusel ei tule imetamine nii kergelt või jääb üldse katki, on need naised ka katki.
    See on kurb 🙂

    Like

  22. Njaaa. Saab see ka minu jaoks aktuaalseks teemaks:)
    Hetkel olen tõesti arvamusel, et avalikus kohas rindade lehvitamine ei ole eriti normaalne – ma seda ju praegu ei tee? Ma saan seda (imetamist) teha tõesti veidi privaatsemalt kui kõigile nähtavalt. Jah, lapse rinnaga toitmine on normaalne ja õnnistatud on need naised, kes seda teha saavad, aga kas seda peavad kõik nägema?
    Minule oli väga võõras kui mul mehe õde lapse sai ja maal olles (noh, oma kodu küll)toideti rinnaga ka siis kui külalised olid..enamuse ajast aga pööritas laps silmi, tegeles millegi muuga ja siis paistes rinnad oma nibudega on lihtsalt pmst söögilauas. Lapse söök võib see küll olla kuid mul ajab pigem isu ära.. Ja iga 2 minuti tagant oli vaja seda teha.. No ei olnud see laps nii tihti näljane 😦 Ma arvan, et ma olen oma kodus ka selline, kes tõmbaks salli või midagi peale, olen oma privaatsust alati armastanud ja minu rinnad on minu omad ja kui keegi neid näeb, on see minu mees.. Muidugi mul oleks ka hea meel kui ma saaks vähemalt 6 kuud oma last rinnaga toita – rohkem ma tõesti ei sooviks. Mul on hetkel päris vastumeelne mõelda sellele, kui mu laps ringi kõnniks ja mul rinnad paljaks tõmbaks…Tahaks, et imetamisperiood saaks enne hammaste tulekut ja muid jamasid läbi. Olen näinud, kuidas antakse pikemalt vabandusega, et aga nüüd on ju hambad ja nüüd me lähme reisile – tugevdame immuunsüsteemi. No..ma pigem lõpetaks rinna andmise enne hammaste tulekut ära, muidu oleks mu ainus lahendus tema nutu korral rinda anda – siis ma mõtleks aga midagi muud välja.

    Like

  23. Privaatsemalt kavatsen ma seda kindlasti teha, kui rinda lehvitades. Aga aja osas mul on juba arvamus muutunud. Kunagi mõtlesin ka, et pool aastat ja that's it. Ma ei teadnud, mis on õige üldse. Tegelt kuni aasta pidi olema kõige parem, nii, et ma ei välista siin midagi enam. Üks mis kindel, üle aasta minna tundub too much. Pool aastat tundub samas vähe, sest poole aastaselt alles hakkab vaikselt lisatoitu saama. Hammastega pidi olema see, et kui õigesti imeb, siis ei pidanud haiget tegema. Aga tead. Ma ei tea mitte midagi veel 😀 Igatahes peale selle postituse kirjutamist uurisin aina rohkem imetamise teemal ja hirm on vähenenud. Aga teada saan asjadest siis, kui asi käes. Sellest tuleb raudselt veel eraldi postitus 😀

    Like

  24. Mul on laps 9 kuune. Raseduse ajal mõtlesin ka palju sarnaseid mõtteid, et imelik ja jube asi see imetamine ja kuidas üldse hakkama saan ja kas saan.. Õnneks sain hakkama ja imetan siiamaani..muidugi tunduvalt vähem kui alguses, muu toit tundub lapsele palju põnevam. Mulle endale nii sobib ka, hakkaks vaikselt piimapoodi kinni panema (ja saaks selle tüütu kohustuse kaelast ära) 😛 Avalik imetamine ei ole samuti minu teema ja õnneks pole pidanud seda ka tegema. Väljas käimised sai sätitud alati nii, et enne lapsel kõht täis ja kaasa võtsin hoopis lutipudeli, millest vajadusel sai siis RPA-d. Minu arust on minu keha privaatne asi ja pole mitte kõigile vahtimiseks mõeldud. Ainuke isik keda ma talun imetamise juures on oma mees ehk lapse isa. Ja mingeid tissi-jutte mulle ka kuulda ei meeldi. Mehe ema on see, kes helistades jne alati uurib et noo kas tissist veel tuleb midagi ka või? No MIDAAAA juttu?!?! Tahaks kohe midagi halvasti sellise küsimuse peale vastu ütelda, aga viisaka inimesena vastan kiirelt jah, ja viin teema mujale..
    Hammastega seoses – mu lapsel on 3 hammast ja 2 veel tulekul. Imetamist see absull ei mõjuta 🙂 Olen kuulnud ka, et osad lapsed kipuvad hammustama, aga eks see ole jälle asi mida ette ei oska keegi ennustada kuidas endal olema saab 🙂 Igaljuhul ette karta pole vaja 😉

    Like

  25. Olen täiesti nõus,et see avalik palja rinnaga imetamine on rõve.Saan aru,et lapsel on süüa vaja Aga seda saab ka teha nii,et inimese privaatsed kehaosad välja ei paista.Ja samas ikka pungil täis restoranis on kõrval lauas ikka nõme istuda,kui suurte pundund piimaudaratega emmeke oma beebit toidab…usu söök keerleb omal suus ringi ja alla enam ei lähe ja ma polnud mitte ainuke.Muide meil oli veel pidulik istumine!
    Muide olen ise 4 lapse ema…vanim juba 12 ja olen saanud siiani hakkama nii,et ei pea teiste ees oma rindu välgutama.
    Vabandage aga mind on nii õpetatud ja kasvatatud,et kõik mis jääb riiete alla on inimese privaat tsoon…mitte kõigile liputamiseks.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s