Esimesed triibulised – kriitika, foorumid, õelutsejad

Ma mõtlesin, et ma ei hakka sellel teemal üldse peatuma, ei ole seda väärt. Aga ma tundsin, et ei suuda taaskord suud kinni hoida.
Kriitika, foorumid, mahategemine … Esimesed kogemused on käes.

Rääkisin vankrite valimise ja emade targaks saamise sissekandes põgusalt foorumites tegutsevatest inimestest ja milline egode võistlus, klähvimine ja mahategemine seal käib. Selle asemel, et rääkida asjalikku juttu, muutuvad nad emotsionaalseteks, n-ö kes on “naabrist parem” stiil.

Muidu ma foorumeid ei külasta, aga mingit infot googeldades, kasvõi vankri kogemusi, tulevad ka need lingid ette. Jah, on olnud asjalikku juttu, kuid enamus on stiilis, kui loll sa oled, see on saast, minul on ikka see ja ainult see on õige, mida sa üldse siin vahid ja küsid jne.
Või tervise/keha/toitumisega seotud asjad, kuidas kellelgi mingi tundmus kehas ja mis see nüüd on, tohutu “meditsiinimeeskond” hakkab tööle ja annab nõu. See on viga küsida foorumi kaudu selliseid asju, sest vastuseid tuleb nii erinevaid ja sa ei tea, kes teisel pool trükib, kust ta mingit suurt tarkust on omandanud. Elusees ma ei usaldaks sealt saadud vastuseid!
Tuleb sõimu, kriitikat, nõuandeid, veel sõimu – kõik ülimatslikus võtmes ja anonüümselt loomulikult. Olen suhteliselt tuimaks jäänud ja akna kinni pistnud, sest las klähvivad omaette.
Need on kõigest paari korra näited, sest ma ei ole suutnud seda jama lugeda ja energiat sealt mingi asjaliku info filtreerimiseks kulutada.

Aga nüüd! Mina, naiivne, arvasin, et kirjutan blogi, kus ma kirjeldan asju nii, nagu mina neid näen ja tunnen. Sest ma tahan seda jagada. Ma olen siiani enamasti kuulnud ilusast tundest seoses raseduse ja lapse saamisega. Kirjutan nii, nagu kogen või köögilaua taga kodus räägin, ei mingit filtrit, ei mingit mahategemist, ei liialdamist – lihtne nagu ma olen, ei ole lubanud ka midagi šokeerivat. Enda nn päevik, mille otsustasin avalikuks teha. Ei ole see blogi selles võtmes, et jess! Veri, piin ja pisarad, see on ainus tõde ja ausus! Olge šokeeritud, sest teen midagi erakordset! Ei.

Kuna nägin, et blogil on külastajaid päris palju tekkinud, mõtlesin, et tore, ehk on inimesi, kes soovivad minu kogemusest osa saada ja lugeda! Saame infot ja mõtteid jagada, ilma selleta, et peaks tundma süümekaid, kas ma nüüd mõtlen õigesti, kas mul on piisavalt tore rasedus või piisavalt rets rasedus, et mu kirjutamist teistele õigustada.

Niisiis, otsustasin jagada enda blogi aadressi poppides foorumites, nagu Buduaar – Rasedus ja beebi ja Perekool – Rasedus ja Elustiil või varia mingi selline alagrupp, sest seal ju noored emad kuuldavasti pesitsevad ja muresid jagavad. Teades, et seal on palju erinevaid inimesi ja ka õelaid eksemplare, ikka panin sinna kuulutuse, et soovitage mõnusaid blogisid sellel teemal, minu oma on siin, jagame värki, oleme chillid. Taoline jutt. Polnud mingisugune nende privaatsusesse tungimine, usu kuulutamine ja pealesurumine. Lihtne ja sõbralik blogisoovitus.  Ma ju ometi teadsin, mis sealt tulla võis, aga ma sain ikka ehmatuse osaliseks!

See tagasiside oli paari inimese poolt selline, et ok päris mõnus, jään ehk lugema või lase edasi.
Aga hakkas tulema (btw, need on lühidalt, mitte sõnasõnalt kirjas):

  • omg! nagu neid sopablogijaid veel vähe oleks
  • mida sa nuiad siin oma klikke, loe reegleid, siin ei reklaami midagi
  • kustuta enda postitus ära, eksole
  • mõttetu blogi, nii lonkavalt kirjutatud, veeranditki esimesest loost ei suutnud lugeda
  • nii pikk jutt nagu kirjandit kirjutaks, ei suuda lugeda
  • jaaa, nõus kui mõttetu blogi
  • tüüpiline nagu iga teine blogi ei midagi üllatavat ja erakordset
  • kustuta juba ära see postitus
Sellist jama ja muudki hakkas sisse voolama. Ok, vastasin, et see polegi kõigile ja minu eesmärk ei ole klikke saada, raha teenida jne, siin on ju beebide teema, why not asju jagada. Kes ei ole asjast huvitatud, pange kinni. No, nii kirglik vastuhakk kellegi suvalisele blogikuulutusele. Miks see neile ette jäi ja elu häiris? Mul oleks sügavalt savi.
Siis hakkasid mu lemmikkommentaarid sisse tulema:
  • saku õlletehas arvab ka, et inimesed tahavad ehk ainult õlut juua ja ütlevad, et ei taha teenida – mingi pikk analüüsiv lõik selles stiilis – absoluutselt ebaloogiline, muide
  • vaatasin pilti – nii kurja pilguga, pigikulmudega ja krimpsus näoga, arvesta, kui su laps sinu juures nutab võiks kriitiliselt peeglisse vaadata. blogi nagu ikka emmaljunga, tutimuti kukimuki. (Tore, et mu välimus muljet avaldas, väga vajalik blogimise juures)
Ja siis see tippkommentaar:
  • järjekordne rasedusest blogija ja kuulutaja. mida sa kuulutad, kui eriline rase sa oled. Üldse, mida on rääkida rasedusest, tavaline. Sünnib laps surnuna, mis kirjutad siis. Hoia omale oma jutud, 9 kuud kaagutad, et tuleb laps ja siis ei tule
Wowowow! Mida?!
Kes on sellised inimesed?! Miks neid nii palju on? Miks te nii õelad olete? Kelle isiklikku elu ma häirinud olen? Keda kotib mingi blogi, kui see huvi ei paku.
Mitte ühtegi sellist mõtet, et oleks toetav, positiivne või midagi taolist. Ka nõuandeid või asjalikku tagasisidet mitte. Või kui ei meeldi, lihtsalt pangu see aken kinni. Ise nad teevad selle kliki ja avavad.
Mis inimesed seal on, et niimoodi võõrale vastavad? Kuidas see võimalik on?! Ma MITTE IIAL ei teeks maha kellegi mingit avaldust ja veel sellises võtmes. Kui küsitakse kriitikat, jaa, konstruktiivne kriitika on väga ok, aga see emotsionaalne – nagu iga teine, suvaline mutt oled, laps sünnib surnuna! Alagrupis Rasedus ja Beebi seda välja öelda? Miks sellises Rasedus ja beebi foorumis rasedusest räägitakse? Huvitav jah, millest peaks rääkima. Ma olen üllatunud ja samal ajal ei ole ka.
Ma tahan öelda emadele, kes on heatahtlikud, tolerantsed ja teinekord vajavad nõu – ärge foorumeid lugege! Mina suudan neid lollusi taluda, aga on inimesi, kellele lähevad sellised kommentaarid niimoodi hinge, et hakkavadki mõtlema, et nad on saamatud, lollid, mida kõike. Ja on inimesi, kes selle surnult sündiva lapse jutu peale üleüldse ohjeldamatult paanikas nutma hakkavad või mis trauma veel. Ja on inimesi, kellel seda on ka juhtunud, miks seda absoluutselt mõtlematut juttu pead välja ajama siis? See peab olema pahatahtlik ja õel inimene, kes näeb elu ainult enda mätta otsas. Ei saa olla keegi, kes on neutraalne või annab nõu, sellise sõnavõtuga. Midagi on ajus puudu ikka vist.
Ja kõik teised kritiseerijad, ma tänan selle argumentidevaba ja mittekonstruktiivse tagasiside eest.
Kus on tolerantsus või arvestamine, et inimesi on erinevaid ja see on ok, kui sulle miski ei meeldi? Ei pea kohe labaselt sõimama. No, sellel moraalilugemisel ei ole muidugi mõtet hetkel.
Ütleme nii, et kui ma peaksin nendega sattuma kõrvuti silmakirjalikkuse festivalile nimega Laulupidu, siis mina nendel käest kinni ei hoiaks ega vannuks igavest ühes hingamist ja kokku hoidmist, nagu nemad seda valelikult teevad. Kus see käitumine tavaelus väljendub?
Ja lõppu ütlen – ma olen Laulupidude absoluutne fänn tegelikult, on väga toredaid inimesi, ei taha üldistada. Ei süüdista ka Buduaari ja Perekooli foorumi olemasolu ega teisi sealseid kasutajaid, kellel pole tühjalt õelutsemisega mitte kõige vähematki pistmist.
Loomulikult kustutasin enda blogi kuulutused sealt ära, sest mina neid mänge küll mängida ei viitsi ega sellel tasemel normaalselt suheldud ei saa. Ja võib vist öelda, et need olid minu esimesed ja viimased postitused selletaolistes foorumites ehk siis
Sain auru välja ja sõna jagatud!
Advertisements

23 thoughts on “Esimesed triibulised – kriitika, foorumid, õelutsejad

  1. Ütleme nii, et see on üks omamoodi fenomen tõesti ja mind ennastki huvitab väga, et miks mõned inimesed internetis käituvad nii nagu nad käituvad. Ja eriti sellistes alateemades, kus nagu peaks eeldama, et suurem osa külastajatest on nii-öelda “õnnistatud seisundis”.

    Samas on netikeskkond paljudele inimestele ainsaks võimaluseks auru välja lasta ja kui nad sellevõrra päriselus normaalsemalt käituvad, siis on vist okei? Kuigi täiskasvanud inimene võiks siiski osata kontrollida mida ta suust välja ajab ja kas ta sõnad ehk kellelegi ka haiget teevad. Aga mis teha. Kõikidel ei ole seda filtrit (muigasin just saades aru, et blogi pealkirjaks on “filtrita” :D).

    Tegelikult on niiviisi, et inimestele lihtsalt meeldib oma arvamust avaldada. Meeldib sullegi, muidu sa blogiga alustanud poleks 🙂 Viga ainult selles, et mitte kõik ei oska oma arvamust adekvaatselt sõnastada. Ehk siis isegi kui mõte võib olla õilis ja konstruktiivsust sisaldav, siis välja tuleb ikka kehvasti.

    Aga see on hea, et sul on paks nahk. Paljudel võtab selle kasvatamine palju aega (kaasaarvatud mul endal), nii et on päris kasulik, et sul see juba blogimist alustades on 🙂

    Meeldib

  2. Ega vanasõnad ei valeta. On ju ütlus, et eestlase parim toit on teine eestlane. Kurb aga selline on reaalsus. Ma ka vahest mõtlen, et mis kivi all kõik need õelad mõrrad istuvad. Reaalses elus ju neid väga ei kohta. Mul tegelikult hea kogemus perefoorumiga. Perekool oli täielik ikaldus ja ussipesa aga perefoorumis tuli meil täitsa ok punt kokku ja peale laste saamist kolisime privaatsesse gruppi facebooki edasi jutustama. Jutustame seal iga päev ja suve lõpus teeme kokkutuleku. Eks vahetevahel sealgi vaidlusi või ütlusi aga üldiselt need üksikud ja enamasti tingitud arusaamatusest. Kirjapildis on vahetevahel raske reaalset emotsiooni välja lugeda.

    Meeldib

  3. Kiidan ka hoopis Perefoorumit. Jah, satub ka sinna üksikuid frukte, aga seal on see tõesti pigem üksikjuht ja enamuse ajast saavad kõik väga sõbralikult läbi.

    Kuidas Sa suhtud sellesse, et pärast lapse saamist paljud naised taandarenevad, hakkavad “kikusid” kasvatama, õpivad roomama ja käputama ja mida veel? Ja üleüldse see tohutu meietamine, nagu laps ei oleks eraldi inimene vaid ka pärast sündi osa ema kehast ja teadvusest..

    Meeldib

  4. Kohat on point selles, et aina tuleb uusi blogijaid ja enamus reklaamivad täpselt samamoodi oma blogisid siin ja seal (vahel lausa päris tüütult). Ja arvesta ise, kui ala iga nädal tuleb keegi jutuga, lugege mu blogi, ma nüüd olen eriline. Eestis on hetkel minu teada üle 2000 blogija. Enamus arvavad, et just nende blogid on vajalikud ja erilised.

    Meeldib

  5. Nojah, minuni jõuavad ju ka sellised kuulutused kuskile silma alla, aga kui on tüütu (ja on ka), siis mina küll ei reageeri. Ammugi ei hakka teise asja maha tegema. Seda jama ju satub palju ette ja muudes valdkondades ka, mis on tüütu, mitte minu maitsele jne. Aga ma ei tule selle peale, et tuliselt vastata ja nii tohutult enda mureks seda teha.

    Meeldib

  6. Oii! Pole raske arvata, kuidas reageerin 😀
    Aastaid, aastaid olen seda arutanud, et mis värk on. Kui vanad TEIE olete? Mitu kikud TEIL suus on? Mis TEIE nimeks sai? MEIE oleme nii ja nii, tegime seda ja teist, kakasime täna jne. Ei, mina olen 29, tema on 29 nädalat. Mina sõin täna seda ja tema sõi teist. Vanemad ei saa aru, et laps ei ole nende osa ega omand, vaid eraldi isik. Jah, ema ja isa rakkudest tulnud, aga eraldi isiksus. Need samad vanemad võiksid natuke end lapse olukorda panna. Kas nad ise tahavad oma ema ja isaga üks olla? Kas nad lapsena tahtsid või olid? Vaevalt küll. Ärgu alahinnaku ega alavääristagu enda last.

    Meeldib

  7. Ei hullu, esimesed ristsed käes. Blogimajanduse paratamatu külg 😀 Varsti ei pea ise foorumites märku andma vaid juba ise kirjutatakse seal. Ainukese vahega, et siis ei ole võimalik ise kustutada.

    Meeldib

  8. Minule ka see meietamine ei istu ja suurem osa ajast võtavad need “meil tuli esimene kiku!!!!!” jutud muigama. Küll tahtsin siia vahele iniseda selle osa kohta su kommentaarist kus tõstatad küsimuse kas laps tahab ema või isaga üks olla. Nimelt tahab küll … 🙂 Teatud vanuseni ei pidavatki beebid aru saama, et nad on eraldiseisvad inimesed, vaid peavadki end emaga üheks. Et see hoopis vanematele üle kandub, on muidugi üsna naljakas nähtus, a mis seal ikka 🙂

    Meeldib

  9. Arengupsühholoogia loengutes sain kunagi info, et laste teadlikkus endast tekib umbes kaheselt, mil nad hakkavad aru saama, et nad on eraldi inimesed. Aga selge see, et sõltuvus vanematest kestab kauem. Nii kaua, kui mina end mäletan, tean, et teadsin väga täpselt, mida arvan või tahan arvata ja kuidas see ei pruukinud üldse vanemate arvamusega kokku minna. Alla 2 aastat ma end ei mäletagi, muidugi.

    Meeldib

  10. Nägin ka ise foorumis neid kommentaare ja postitusi. Kahjuks tuleb tõdeda, et jah, kuigi on inimesi, kes end ebaviisakalt väljendavad, võib nende jutus ka tõetera sees olla. Siinkohal mõtlen just seda kirjastiili ja muu taolise teemat. Üks asi on aus ja konkreetne jutt – olen igati selle poolt. Mingi tilu-lilu ja ninnu-nännu blogides viskab pika peale tõesti kopa ette. Samas aga korrektselt ja mõnusalt kirjutatud blogi on palju parem lugeda. Neid kirjastiililt 14-aastaseid blogijaid on väga palju ja varem või hiljem ei taheta neid enam lugeda. Samuti on jube raske lugeda pikki lohisevaid lauseid ja pikki lohisevaid tekste. Ise olen pikkade lohisevate lausetega alati kimpus olnud 😀 Küll aga ühtlaselt kirjutatud konkreetset juttu on palju parem lugeda, ei jää silma kriipima ning jätab ka endast natukene.. tasakaalukama mulje.
    See surnult sündiva lapse kommentaar oli aga täielik absurd. Ei mõista, millises maailmas elab inimene, kes arvab, et on okei selliseid asju öelda tulevastele emadele.

    Meeldib

  11. Terve postitus on sul täis juttu, kui nõmedad buduaari ja perekooli inimesed on ja kuidas nad ikka said sulle nii õelalt öelda, ja siis väidad järsku, et sinule ei läinud see hinge, sina tuled toime, sinul on paks nahk, aga teised võivad küll šoki ja infarkti ja mis kõik veel saada, kui neid kritiseeritakse. Ära ole silmakirjalik. Sellest postitusest on väga kerge välja lugeda, et sulle endale just nimelt läkski see hinge ja sa ei suuda selle teadmisega edasi elada, et su blogipostitused on nagu kirjandid, ainult et lonkavad nagu 7nda klassi õpilasel, ja et tõepoolest selliseid juhuseid on, kus laps surnuna sünnib ükskõik mis tervislikel põhjustel. Ära kõvata.

    Meeldib

  12. Kahjuks “musti lambaid” jagub igalepoole. Minule isiklikult väga meeldib Teie blogi ja hoian huviga silma peal. Olles ise oma esimese lapse ootel, siis on väga hea lugeda ausust, mitte mingit muinasjuttu, kus kõik on nii ilus ja tore. Ega ikka ei ole küll ja hommikuti tööle sõites ajab vahel nii kohutavalt iiveldama,et näpp on ohutulede lülitil stardivalmis ja silmadega otsin sobivat põõsast 😀
    Igatahes edu Sulle. Las “külakoerad” hauguvad, karavan liigub ikka edasi 🙂

    Meeldib

  13. Mina ei soovita enda blogi reklaamida lehtedel või gruppides, mis näivad atraktiivse paigana leida uusi lugejaid. Tegelikult on lood nii, et igasuguste poppide saitidega võid enda blogisse leida hoopis hunniku trolle, mitte lugejaid, keda tõepoolest huvitab sinu blogi sisu. Tulevadki inimesed, kes tahavad enda heameeleks teiste kulul nalja teha või õelutseda. Ma usun, et kui sa pakud väärt lugemist ning samal ajal suudad mõõdukalt enda blogi õigetes kohtades reklaamida, leiavad sinu blogisse tee inimesed, kes siiralt elavad sulle kaasa. Edu blogimisel! 🙂

    Meeldib

  14. Sattusin siia blogisse täiesti juhuslikult, ju keegi tuttav fb-s laikis ja nii seda märkasingi. Ja kuigi ei ole ma ise hetkel samas seisundis, oli seda väga eluterve lugeda. Mäletan üsna selgelt, milline jube veiniisu mul oli pea 7 aastat tagasi ja kuidas ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest ilmselgelt oleks mind kõikide Perekooli musteremade ja muster-rasedate poolt risti löödud.
    Mis puutub sellesse, et kurdetakse et liiga pikki lauseid on raske lugeda, no come on! Ilmselgelt on tegu pool-kirjaoskamatute persoonidega ja lõppkokkuvõttes ongi parem kui sellised ei satu Sinu blogi risustama 🙂 aga juba selline mõtteavaldus räägib enda eest.
    Ja viimaseks ma tegelikult täitsa soovitan aeg-ajalt külastada näiteks Perekooli pereelu ja suhted teemalist foorumit. Seal leidub ikka tõelist huumorit. Mina ise teen seda siis kui tööl on hetk, mil vaja end korraks mõttetööst lihtsalt välja lülitada. Loomulikult liigitub sealne huumor musta huumori rubriigi alla. Kuigi on ülimalt naljakas lugeda selliseid nõuandeid nagu seal sageli on (a’la keegi kirjutab/kurdab midagi oma mehe kohta, siis on vastused stiilis: „Jäta see mees kohe maha!“ „Kuidas sa üldse sellise mehe endale võtsid, mingi idikas oled vä?“ jne), siis muidugi teeb murelikuks see, et need inimesed nii arvavadki. Ja kui ma pisut laiemalt mõtlen, siis tegelikult käivad need inimesed ju näiteks valimas ehk et otsustavad meie riigi tuleviku üle, tõenäoliselt käib minu laps samasuguste vanemate lapsega ühes rühmas ja mingil hetkel pean nendega näiteks lasteaia lõpupeo korraldamisel kokku puutuma jne. See teeb pisut murelikuks…
    Igatahes, tahtsingi vaid öelda seda, et tore blogi, eluterve vaatenurga alt ja kindlasti on palju kasulikum kui nii mõnedki õelutsejatest kubisevad foorumid 🙂 Jõudu Sulle!

    Meeldib

  15. Aitäh! Seda oli tõeliselt hea ja innustav lugeda! Ja kui päris aus olla, olen ka mina mures, kui palju on neid väiklasi inimesi, kes oskavad vaid oma mätta otsas olles kaagutada ja laiemalt mitte mõelda. Nagu blogi sissejuhatuses ütlesin, need on minu mõtted, mitte ülim tõde, nii, et neil pole ju põhjust midagi vastu raiuda 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s