Õpetused, mida mina MITTE KUNAGI oma lapsele ei õpeta ja miks

Südamelähedane teema, millest ma ei mõtle alles nüüd, kui olen rase, vaid olen seda terve oma elu mõelnud, on täiskasvanute suhtumine lastesse.
See postitus on sisuga: mida mina enda lapsele MITTE KUNAGI EI ÕPETA.
Sellest tuleb järjekordne enne lapse sündi seisukoha postitus. Ainult, et kui eelmine ennustav postitus, mis oli teemal imetamine, oli selles võtmes, et ehk minu seisukoht muutub, siis see arvamus peab jääma püsima. Kui ei jää, siis ma ei ole just parim ema. Ja te võite rääkida omast kogemusest kui raske on seda järgida, kui mitte võimatu, siiski ma jään endale kindlaks, saagu, mis saab. 0 vabandust.
Olen valmis selleks ülimaks raskuseks ja ka päris kindel, et sellest saabki lapse kasvatamise juures minu suurim väljakutse – tema arengut, mõtlemist ja iseseisvust toetada. Kasvatada teda temaks endaks.

 

Lastesse suhtutakse kui mingisugusesse alamklassi, kellel ei ole sõnaõigust, tarkusi ega kogemusi – mingid poolikud tooted. Selle tulemusel räägivad täiskasvanud nendega, kui poolikute toodetega, justkui nende pea ei võtaks midagi rohkemat, sest nad on ju lapsed. Ometi, kõik ju mäletavad omast käest, mida sa lapsena mõtlesid – said aru, mis on õige, mis on vale, mis on ebaõiglane käitumine ja mis on valetamine. Sa ei tahtnud, et sind koheldakse kui last. Ja vanemad arvasid, et laste küsimustele vastuseks tuleb ajada mingit umbluud, sest nad niikuinii aru ei saa või öelda, et kui suureks saad, siis saad teada. Või kui sinuga üleüldse nn lastekeeles rääkida ja laliseda, siis saad alles lausest aru. Ja laused olgu kõik lihtlaused ja küllaltki teatraalsed.

Miks on kasvatuse juures nii oluline neid eluvõõraks jätta? Justkui see hoiab ja kaitseb neid? Või on see lihtsama vastupanu teed minek – ei pea nii põhjalikult asju lahti seletama?

Laste aju alahinnatakse pidevalt! Vanemad arvavad, et laps ei saa aru, mis maailmas või elus toimub. Miks ei võiks rääkida otse asjadest, millele nad ilmselgelt vastuseid küsivad?
Ajalehes on pilt õnnetusest – küsib selle kohta, mis siin räägitakse, mis siin toimub? Vanemate vastus on, et ei, see ei ole laste asi ja seda lapsed ei tohi teada, see on kole asi. Mina lapsena tundsin: ok, ma saan aru, et mind alahinnatakse praegu, nagu ma ei tuleks toime selle infoga ja selle asemel, et seletada lahti, mis asju elus toimub, kuidas need toimuvad, siis hakatakse varjama. Ja ma mõtlesin seda, kui käisin lasteaias, ehk 4-5, sest kuueselt olin juba koolis.
Omal ajal õppisin kiiresti lugema just osalt jonni pärast, sest ma olin uudishimulik, mida ajalehed räägivad, kuna keegi polnud nõus neid asju lahti seletama. Mõtlesin, selge, ma loen ise.

Laste arvamust peetakse ka täiesti tühiseks. Tihti nad näevad asju palju selgemalt, kui täiskasvanud. Aga neid ei kuulata ega võeta tõsiselt. Nagu see vastik uni, kui sa oled ohus ja üritad karjuda, aga häält välja ei tule. Oledki mingi ebaoluline könn, isegi mitte pikkuselt nende suurte tasemel, kuskil all, väike ja märkamatu. Isegi söögi puhul. Sul ei tohi olla arvamust, mis sulle maitseb või ei. See tunne, mida sa tunned seoses söögi maitsega, on vale. Seda üritatakse sulle pidevalt pähe panna. Näiteks, mina ei ole magusa sõber, polnud ka lapsena ja pannkoogid olid rasvased plönnid, ma ei olnud sisimas üleliia vaimustuses nendest. Aga vaidlus sugulasega: kõik lapsed tahavad pannukaid ja sina ei taha! Mingi pikem arutlus sellest. Ja täiesti veenas, et minu mõtlemine on vale, sest kõik lapsed ju tahavad neid. Ma ei mõistnud, mis selles imelikku on, aga selge on see, et järelikult nad arvavad, et ma tunnen valesti.

Hoiatavad vanasõnad. Burn!!!
Jällegi, üks selline jura, et kuidas ometi saab ühele mõjutatavale lapsele neid õpetada ja miks. Ma teeks seaduse, mis paneb selliste õpetuste jagajad vangi – hoolimatuse pärast. Kas ei taheta kasvatada mõistuse juures olevaid inimesi? Jah, vanasõnad on toredad ja õpetlikud, kui nad on elulised ja edasiviivad.
Aga mida olen mina kuulnud, kindlasti teised ka:

  • Laps räägib siis, kui kana pissib. Ja kogu see järg: millal kana pissib? mitte kunagi, nii et ei räägigi. Eee, ahh?
  • Söögilauas ei räägita. Ok, miks siis ometi räägitakse? Suured ju räägivad! Ma mäletan, et küsisin põhjust ükskord, tuli välja, et söömine ja rääkimine ei käi kokku. Jah, samal ajal mitte, see on suu täis rääkimine. Ma ei ole loll. Küsin edasi, siis sain õiendada, lihtsalt tuleb ruttu vait jääda. Loogiline seletus jäi saamata, kuigi mul oli ju huvi. Aga kui inimesed on ühe laua taga, vaikides tangivad end söögiga – see on jube! Söömishääled, mingid klõbinad. See on siis etem? Ja millal üldse ollakse koos, et saaks rääkida? Ehk siis rääkimine – hõbe, vaikimine – kuld. Järjekordne vanasõna, millega mina enamasti nõus ei ole. Hoidke oma suud heaga koomal.
  • Pill tuleb pika ilu peale – mu maailma kõige vihatum vanasõna. Ära sa, jumala eest, midagi naudi, ära rõõmusta, kui on rõõmustamise aeg. Ole mureta, saab hullemini! Seda mõelda suurenagi on täiesti ebaloogiline ja ebaterve ja ikka veel mõeldakse nii. Siinkohal on näiteks need nn kombed ja reeglid kasvõi rasedusest teatamise puhul – ära rõõmusta, ära räägi sellest, midagi halba võib juhtuda! Very scientific!
    Lastele õpetada ja sisendada, et sa ei tohi rõõmu tunda, on nii väärastunud, et ma saan praegugi vihaseks, kui sellist jama veel kuskilt kuulen. Ma mäletan, et olin Hiiumaal nn kodurannas, kus oled ju kõige rõõmsam, mängulisem, mis kõik. Koht, kus möllata. Kilkasime, kisasime, laste värk ja tuli üks mutt, kes teatas: teate, et pill tuleb pika ilu peale. Ma kilkan edasi, et hahhaaa, pill ja ilu, midagi halba see ei saa ju ennustada. Samas, miks ta nii vastiku tooniga seda ütles. Mis pill? Pill, nagu muusikariist, pill, nagu nutt? Kuhu ta tuleb? Ilu peale? Varjab ilu või mis pill tuleb ilu peale ja kuidas saab ilu pikk olla? Ilu on ju ilu! Ja ta oli sellise vastiku olemisega, et teate, mis juhtus? Pill tuligi, tuju läinud, mida sa mutt sogad siin? Ok, mida ma pean tegema? Nagu morsk lebotama seal linal ja päevitama, mitte ringi jooksma, suve nautima ja kisama? Kui ma olen mingi viiene? Pidevalt oli kuulda seda absurdset lauset.
    MIDA TE AJATE? Lapsed on lihtsad, otsekohesed, sirgjoonelised! Ärge ajage sellist soga, mida ei anna tõlkida. Rääkige otse, mis teie probleem on!
Üleüldse, mida õpetatakse, on ainult hoiatused ja keelud. Ära ole õnnelik, sest see on justkui patt, ära soovi võimatuid asju, sa ei saa neid teostatud, ära taha ette võtta uusi asju, sest niikuinii sa nendega lõpuni ei lähe. Selline tunne, et ühtki soovi ega mõtet sa välja öelda ei tohi enne, kui sa ei ole veendunud, et see on asi, mida sa täie õhinaga terve elu teed. Ja kui sa juba oled patustanud ehk rõõmustad millegi üle, siis ruttu tõmbud tagasi, selline tunne, et oled midagi halba ja piinlikku teinud, õnnetunnet tundnud. Ja mida see siis lastele õpetab?
Ära püüdle elus edasi, ära üldse alustagi, niikunii kukud läbi, ära ole huvitatud laiemast maailmast, uutest teemadest, ära topi enda nina igale poole.
Kõik õpetused, millest võib välja lugeda vaid üht – sa ei ole piisavalt väärt ega piisavalt hea, et elus midagi saavutada.
Ei õpetata seda, et jah, muidugi kukud läbi ja unistused purunevad, aga see on osa elust. Sa alustad, sa kukud läbi, sa õpid sellest ja sa alustad uuesti, ära karda neid asju. Ja ühel päeval, sa saad selle takistuse ületatud ja tead, mida tähendab saavutus ja millised on tegelikult sinu võimed.
Ja see kõik ongi normaalne, ei pea end õigustama teistele ehk hoiatavate täiskasvanute ees süüdi tundma, kes kooris kisavad: ma ju ütlesin sulle. Ja üleüldse, sina elad enda elu ise. Kaagutajad kaagutavad, aga nad ometi ei tule su eest elama. Ehk siis, nendel ei tohiks olla ka mingit mõju sinu elus.
Vanemad peavad võtma aja ja kannatlikkuse, et seletada lastele asju ausalt, innustama tegevusi, mille vastu nad huvi tunnevad ja peavad rääkima lahti, kui on midagi, mida sa vanemana ei soovita või kui miski ei ole võimalik, aga reaalsete argumentidega, mitte mingil juhul valetama ega varjama, arvates, et nii on vähem seletamist või küll nad selle suurena ära unustavad. Lapsed saavad sõnumi, et nende aju alavääristatakse, sest nad saavad aru, kui valetatakse või nad on suurtele tüütuseks. Eriti kui nende peale paanikahoos lihtsalt haugutakse või nad ebaõiglaselt karistada saavad.
Tulemus on see, et ühel päeval sa oled täiskasvanu ja alandlik. Võitled sisemiselt endaga, et elus edasi minna, sest tunne on see, et ma ei ole piisavalt hea, minu arvamus on tühine, las teised tegijad teevad, ärgu ma nina toppigu igale poole, miks ma olen õnnetum, kui teised. Terve elu on sulle seda ette lauldud ja ajupesu tehtud, pole ka ime.
Algab see pikk ja õnnetu eneseleidmise teekond, mis oleks võinud juba ammu alata ja vähemvalulik olla. Et siis jõuda “normaalsele” tasemele, et ok, mul on õigus öelda arvamus, see ei ole vähemoluline, kui teiste oma ja mul on õigus alustada millegi täiesti uuega, kui tahan ja mul on õigus täielikult läbi kukkuda ja et ükski suur asi ei tule ilma pingutuseta, võtta enda õppetund ja alustada otsast. Põhitõed, mis oleksid võinud olla baasiks, mitte siiani läbitud teekonna tulemuseks.
Minu lubadus: annan endast absoluutse parima, et minu poeg oleks innustatud olema tema ise, et ta ei kardaks proovida erinevaid asju, et tal poleks piinlik läbi kukkuda, enda huvisid avastada ja neid teistega jagada. Ja olla absoluutselt naeruväärselt õnnelik ja õhinal, kui ta seda tahab olla! Ja mis peamine, austan ja toetan teda, kui eraldi isiksust, mitte kui minu omandit ega minu ja tema isa kehaosa. Ega ka tüütust. Ise ma ju otsustasin ta siia ilma tekitada ja võtan ka vastutuse.
Et mul jätkuks jõudu ja nutikust sellel teel!
Ja palju veini.
Advertisements

17 thoughts on “Õpetused, mida mina MITTE KUNAGI oma lapsele ei õpeta ja miks

  1. Ma paljude aastate pärast tahaks teada, kas kõik on läinud nii nagu oled tahtnud ja mõelnud. Olen ka seda meelt, et lapsed peavad ise aru saama mis ja kuidas. Neile ei tohi olla keelatud tegevused/asjad, mida ise teeme. Ja elu õpetab- näägutamine ei aita, kõik tuleb ise läbi teha, siis usuvad ja jääb kogetu meelde. Sinust, Lilli, saab väga tubli ema 😉

    Meeldib

  2. Aitäh, Helen, nii armas sinust! Ma tahaksin ise ka teada, kas ja kuidas on läinud, aga ma arvan, et tuleb võtta päev korraga ja lihtsalt selle järgi ise elada 🙂 Ehk ma siis laias laastus laste kasvatamisega väga mööda ei pane 🙂

    Meeldib

  3. Iseenesest ilusad mõtted. Aga… 😀 väike laps seostab alguses sõnu asja endaga, mida see asi teeb, kuidas liigub jne. Selle pärast ongi nt koera puhul alguses tegemist auaga, sest ta haugub ja laps seostab koera ja haukumist. Või sulla-mulla, vesi suliseb. Teine asi on Sinu toodud õnnetustest rääkimise asi. Lastel on väga elav kujutlusvõime, mille tagajärjel tekib neil üsna tihti suur hirm. Kui mina näiteks oma lastele seletaksin, et näed juhtus selline õnnetus ja keegi sai seal mingil põhjusel surma, sest asjaolud olid nii, siis tean ma kohe päris kindlasti, et mu lapsed hakkavad sellele hiljem mõtlema, loovad peas kujutluspilte ja kohe päris kindlasti näevad nad seda ka veel unes (isegi kui jutuajamine oli hommikul) ja neil on tõesine hirm. Selle pärast on vahel lihtsalt paratamatu, et kõike ei räägita lapsele päris nii nagu asjad on, sest sa teed otsuse oma lapse heaolu pärast. Keegi ei alahinda oma last, ega arva, et nad pole võimelised mõistma (see on Sul ikka tõsiselt kummaline arvamus teistest lastevanematest), vaid tegemist on oma lapsest hoolimisega. Ilmselt neid “laps räägib kui kana pissib” jutte tänapäeva lapsevanemad enam ei kasuta, vähemalt tahaks loota. Mul seostub selline sõnakasutus vanadega meestega või joodikutega 😀

    Ehk siis kokkuvõtvalt. Laste puhul ei ole kõik nii must-valge nagu sa praegu veel arvad. Mõni laps kardab näiteks nööpe, teine ütleb veel nelja-aastasena sõnu oma väljamõeldud keeles ja seda keelt ei mõelnud välja tema vanemad, vaid laps on ise endale mugavad sõnad välja mõelnud, sest võib-olla vanemad rääkisid liiga keeruliste sõnadega 🙂

    Aga mine sa tea, vahest sul õnnestub lapsega juba varakult argumenteeritud vestlust pidada, ilustamata.

    Meeldib

  4. No, ma ei hakka rääkima lapsele rõhutatult surmast ja laibatükkidest, kui õnnetusest räägin, aga ma ei hakka ka ilustama. Kui on teada, et tee peale ei tohi joosta, autodega kihutada, seletada, miks ei tohi joosta ja lõpuks näeb (loodetavasti küll mitte) mingit õnnetust pealt, seda vähem jääb ruumi enda fantaasiamaailmaks ja pilt muutub tervikuks. Mina tundsin seda lapsena, et minul ei muutunud see tervikust, vaid olid faktid – ei tohi seda teha. Mingid keelud, millel ei olnud seost põhjustega. Minu blogi postituse mõte on see, et tuleb asju lastele pikalt ja põhjalikult seletada, mitte jättagi seda ruumi nii palju, millest nad saavad nii ja naa variante välja lugeda, selge see, et fantaasiast puudust ei tule. Ja kui ei ole aega seletada, lepin kokku, millal seletan, aga ma ei viska poolikut alahindavat vastust, mida paljude vanemate puhul olen täheldanud või mõne lolli vanasõna, mis asja veel segasemaks ajab. Selles osas jah, võib mul olla kummaline arvamus teistest lastevanematest, aga laest ma seda ei võta. Ja ausalt, auad, brõnnbrõnnid ja muud asjad, jah, loodan võimalikult vara rääkida koertest ja autodest, mitte pudikeelt kaasa häälitseda. Eks siis vaatan, kuidas mul läheb. Teatav nunnu-talk tuleb mul temaga rääkides niikuinii, see on selge, aga ma loodan, et mitte sellisel määral, mis väärastaks ta maailmapilti.

    Meeldib

  5. Alguses mulle su blogi lausa väga meeldis. Aga…aua, brõnnbrõnn jms esimesi sõnu ütlevale lapsele = sinu arvates väärastunud maailmapilt. Andke andeks, aga sa solvad praegu tohutul hulgal lapsevanemaid, ilmselt ka enda või oma elukaaslase vanemaid ja suure tõenäosusega olid need ka su enda esimeste sõnade hulgas. Kõik tuleb omal ajal ja päris kindlasti ei ütle näiteks 7-aastane enam koera kohta aua, kuigi ta alguses seda tegi. Tema maailmapilt ei ole ju sellest väärastunud.

    Kuna ma tahan väga su kogemusteta seisukohtadele vastu vaielda, mis on täiesti mõttetu peaga vastu seina tagumine, siis lihtsalt ma parem ei ole enam su blogi lugeja. Tean, sa ei kaota sellest midagi 🙂 Edu ja hoia siis kindlat meelt, et tulevikus oma vankumatud seisukohad üle vaadata. Kuna raseduse aeg sulle ilus ei tundu, siis soovin, et edaspidine, mis varsti saabub, saab teie jaoks ilus olema, selles on kindlasti palju, mis rõõmu pakub.

    Meeldib

  6. Väärastunud maailmapildi jutt käis mul pigem selle kohta, mida ja kuidas lastele lahti seletada. Rääkima õppimisest ja esimeste sõnade kohta ütlen vaid seda, et mina õpetan last rääkima, mitte tema mind. Niisiis, ei vasta talle sõnaga aua, kui tema seda ütleb, kohe kindlasti mitte. Ja et oleks selge – minu esimesed sõnad ei olnud sellised, ei olnud ka mu elukaaslasel lapsepõlves sellist sõnakasutust, samuti ei kasutanud selletaolisi sõnu ka elukaaslase esimene laps. Vabandan, kui kedagi solvasin sellega, aga mina neid sõnu kasutama ei hakka ja kui laps häälitseb, kuna ta ju ei oska sõnu veel välja öelda, siis ma ei häälitse kaasa, vaid räägin tavasõnadega edasi. Sest tegelikult laps saab aru, kui öelda talle koer, olgugi, et ta ei saa veel seda välja hääldada.

    Meeldib

  7. Lats piab ju koe alu ljaama, mis on pudlu ja it aua ääl on legelikult vouh-vouh ja sula-mula ei sama mis sulla-mulla 🙂 No kesse onn siiinjaaa, no kesseoonnn …. prrrr… blblblblrrrrr…. titaaaa… jaaaa…titttaaaa!
    Mina pole oma lapsele küll kunagi niimoodi rääkinud. Ma ei usu, et see suhtlemise arengut on takistanud, et kunstlikult primitiivsemaks muudetud lapsekeeles suhtlema ei õpetatud, vaid kohe õigeid sõnu kasutama hakkasime.
    Ei maksa väikesi inimesi alahinnata. Olen mitmel korral teinud lastega intervjuusid ja olen olnud väga üllatunud, mida kõike nad teavad juba varakult ja on olnud tajutav laste erinev kodune suhtluskeskkond. Usun, et ei pea pudlju neile andma. 🙂

    Meeldib

  8. Üle pika aja jälle blogis ja kohe selline huvitav teema. Mina pole oma lastele kunagi ei kännu aua ja pagan teab mis sõnu veel kasutanud. Kõik on ilusti aru saanud autost ja käest jne Ja mulle kohe ei meeldi kui lastega räägitakse pudi keeles. Minu okt 3meseks saav räägib väga ilusti. Mingeid oma sõnu tal pole Auto on auto ei mingit prõnn prõnni ega muud. See, et ta veel hästi R tähte ei oska on minu arust täitsa ok ja isegi naljakas. Ega siis sellepärast minu rongist ei saa siis kohe long. Ikka ütlen talle alati õieti ja küll see R ka tuleb. Ja Robin räägib minu arust oma vanuse kohta väga palju ja väga hästi ja saab super hästi kõigest aru ka ilma pudikeeleta.

    Meeldib

  9. Praegu oled veel emaduses “roheline.” Kui laps käes, siis toimub ka sinus areng kindlasti. Soovitan lugeda sul üht lehekülge http://www.okobeebi.ee. Sealt selline väljavõte:”Enamasti räägivad täiskasvanud beebidega n-ö titekeeles – tavalisest kõnest aeglasemalt, ilmekamalt, vokaale venitades, meloodilisemalt, lühemate ja lihtsamate lausetega, sageli ka öeldut korrates. Seda tehakse alateadlikult, sest see on lapse kõne arengule vajalik. Sellisest kõnest on tal lihtsam häälikuid ja sõnu eristada, et neid oma peas kaardistada. Beebid eelistavad alati ilmekamat titale suunatud kõnet täiskasvanute omavahelise vestluse kuulamisele.”

    Meeldib

  10. Jah, rõhutatud kõne on tõesti automaatne – ma olen seda isegi lastega teinud ja automaatselt. Isegi mõelnud, et mis mind niimoodi “laulma” paneb. Aga nüüd on minu jaoks asi selgem! 🙂 Mille poolt ma ei ole, on see nn pudikeel, milles pole sõnu, vaid häälitsustest loodud väljendid. Selles suunas ma areneda ei soovi.

    Meeldib

  11. Mina hakkasin oma pojaga kohe algusest õige pisut rõhutatult ja veidi aeglasemalt rääkima. Ei mingit ninnu-nännutamist. Pidin korduvalt paluma ka teistel lähisugulastel see “kännutamine” ja “lalatamine” ära lõpetada. Tulemuseks oli see, et et mu poeg hakkas ka kohe esimestest sõnadest väga puhtalt rääkima ja häälis välja kõik tähed (ka ilus põrisev R tuli kohe, kui see tulema pidi).
    Aga mõnus ja asjalik blogi. Jätka samas vaimus! Kuigi minu poeg tänaseks juba 25a, loen sinu blogi huviga 🙂

    Meeldib

  12. Ok, see kommentaar nägi nüüd tõesti pisut naljakas välja… 😀
    Päris lalina asemel liitlauseid just polnud.
    Aga jutu mõte oli ju selles, et mingeid lapselikke moond-sõnasid minu lapsel polnud. Ainus sõna, mida ta millegi pärast valja öelda ei suutnud oli “kombain” – selle asemel tuli “komdai”. Aga ühesõnaga siis, kui lalin sai otsa ja hakkasid tulema sõnad (ja see juhtus isegi pisut varem, kui ootasime) siis need sõnad olid õigesti välja öeldud ja ükski häälik kaduma ei läinud, mingit ninnu-nännutamist ei olnud – ei ninnusid, kännusid, lalakesi ega muud tuti-plutit.
    Üks väike lõbus näide R-tähest: Poiss oli just õppinud lausetega rääkima, kui vanaema ütles talle “Ints”. Selle peale poiss pahandas ja ütles “Ei ole Ints, olen Indrrrrek” (ehk siis eriti pika ja põriseva R-ga)

    Meeldib

  13. Ma lihtsalt pean mainima, et raseduse ajal oli mul sinuga üsna sarnane mõtlemine. Kuna vanemad olid mulle rääkinud, et minuga polnud kunagi mingit nunnu”talk”i siis teadsin et ka oma lapsega suheldes ei hakka ninnunännutama. Kass on kass, käsi on käsi, mähkmed on mähkmed. Nüüd laps käes, 8 kuud vana, ja no ikka libiseb jutu sisse aeg-ajalt kiiiisuu, kiis kiis, kännu, mässu jne. Aga ma kohe hästi kiiresti parandan end pärast 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s