Kolmas trimester: kas te aitaksite mu aju otsida, ma vist unustasin selle kuskile …

Aeg lendab! Alles ma sain teate, et olen rase … eiei, alles ma ei olnudki rase, alles ma puhkasin Sitsiilias ja Salentos, jõin veini, sõin parimaid värskeid mereande, mida üldse võimalik saada on ja olin läbipaistvas türkiismeres. See oli alles! Aga see alles oli eelmisest jaanipäevast kuni poolde juulisse. Sellest on möödas peaaegu aasta! Hakkan ma vanaks jääma või on asi selles, et rasedana tundub, nagu aeg seisab. Jaanipäevast jaanipäevani. Lihtsalt ootad midagi.

Siin on mõnulev fotomeenutus vähem kui aastatagusest ajast, kui istusin muretult Sitsiilias rannabaaris, jahutasin end Spritziga, päev enne pikka roadtrip’i Itaalia mandrile Salentosse. Ja beebiasjadest ei teadnud veel midagi.
Ja nüüd! Esmaspäeval täitus 30. rasedusnädal! Ja mina olen ametlikult dekreedis! Jee! See tähendab seda, et nüüd peab kõvasti lasteasju šoppama ja häid diile tegema. Sest ma olen majanduslikult mõtlev inimene, kui mitte öelda kitsi. No, miks ma pean rohkem maksma, kui saan vähema raha eest hea asja, eksole. Kui ma raha üldse ei peaks lugema, isegi siis oleks natuke loll väga palju kalleid tutikaid asju osta, kuna mul on süümekad keskkonna ees.
Ma armastan taaskasutust, ausalt ka!
Vanasti oli see mõtlemine, et oii, esimesele lapsele ostan KÕIK uued asjad. Üsna vastutustundetu rahaga loopimine ja ületarbimine.
Aga see ei tähenda seda, et ma träna ostaksin, ma olen heade kasutatud asjade leidmise proff. Kui ma ei leia head kasutatud asja, siis ma ostan uue. Sest samamoodi, nagu armastan taaskasutust, armastan ka kvaliteeti.
See selleks.
Raseduse kolmas trimester on täies hoos ja toimub imelikke asju – ma ei saa enda kehast ega ajust aru. Ma olen olnud juba 30 nädalat rase ja mul on ikka veel harjumatu, et ma ei saa liikuda nii, nagu enne rasedust.
Kui ma rase ei olnud, mõtlesin koguaeg, et mida need rasedad loivavad ja ähivad iga asja peale. Niikuinii on need ainult sellised rasedad, kes juba esimesel nädalal oigavad ja muudkui kõhtu katsuvad, nn need peast rasedad. Aga ei! Ma ei ütleks, et ma olen see peast rase, vaid füüsiliselt ongi raske.
Näiteks, tavaline kõndimine. Ma olen harjunud käima kiiresti, mõne jaoks isegi kiirkõnnis. Tööjuures oli tihti nii, et ok, lähme kuskile ja ma juba jooksen ees, kolleegid naljatades hõikavad – ok, näeme seal siis. Ei oska aeglaselt kõndida, isegi kui teadlikult üritan. See oli lausa piinav minu jaoks, nagu seisaks – miks me uimerdame?! Ja nii ma tundide kaupa jalgel jooksin, ise kontsades. Väga ok!
Jalutamine looduses oli suhteliselt piinarikas – mis selle point on? Kuhu ma lähen? Ma tahan, et mul oleks sihtkoht, et saaksin siis kiirkõnniga sinna tuisata. Aga see ei ole ju jalutamise mõte! Jalutamise mõte on mõnusalt liikuda looduses ja rahulikult jalutada. Mind tegi see närviliseks, nagu oleks aja raiskamine.
Võib mõelda, et väga närvilise ja snoobliku inimese jutt, aga kui ma olin harjunud väga kiire tempoga tööd tegema, pidevalt vaja rapsida, et teenida, siis ei olnudki aega nautida jalutuskäiku, polnud seda oskustki enam! Ja ise veel hiidlane! Pärit saarelt, kus ajal on hoopis teine tähendus. Linn rikub inimesi, ma ütlen!
Mul oli sellest koguaeg kahju, et ma ei oska end jalutades lõõgastada ega seda hinnata. Ainus koht, kus seda uuesti saavutada ongi Hiiumaa. Seal tuleb see iseenesest välja, nagu vana kala.
Nüüd, kui hakkan kuskile kõndima, siis alustan sama tempoga ja kohe lööb kuskile hull valu sisse! Ei tule meelde, et ma ei saa kiiresti kõndida, sest suur kõht tekitab pinget! Ma võin sellest sahmimisest end täiesti vigastada. Ja siis võtan tempo alla, sest füüsiliselt on takistus ja hingeldan oma valu keset teed välja – ok, sorry, laps, mul läks meelest! Ja peale selle pingelise kiskuva valu on ka kuskil puusas või sabakondis valu, mis tähendab seda, et ei saa tõmmelda ega kiiresti kõndida. Täiesti harjumatu! Nii ma end iga kõndimise algul vigastan. Isegi prügi välja viies.
Ja nüüd ma siis kõnningi nagu rase part – aegluubis, jalad natuke rohkem laiali, sügavalt hingates. Paras mulle selle eest, et ma teistest rasedatest partidest nii ennatlikult halvasti arvasin. Muide seistes ja kõndides on tunne, et kõht muudkui vajub ja vajub ja varsti lohiseb maas. Siis lisaks sellele raseda pardi kõnnakule hoian aegajalt kõhtu ka alt kinni, et pingetunnet vähendada. Täiesti Hollywood!
Aga ok, aeg on kasutada bandaaži, mis selle töö minu eest ära teeb.
Muide, kas olete seda kasutanud? Osa on sellised, mis käivad kõhu alla ja osa üle terve kõhu. Valisin selle viimase variandi, millel veel hõbedaioonid ja mis kõik. Mis kogemused on, kas aitab ka midagi või on pigem lisavidin, mis ahistab? Tellisin sellise:
Ma ei ole seda veel kätte saanud, ei tea selle kohta infot ise jagada.
Aga muidu kõndimisraskustega on kaasnenud üks positiivne nähtus ka – ma olen õppinud jalutama. Mitte kõndimine, tormamine, vaid nüüd ma jalutan. Ütlen lausa ise – lähme metsa vahele jalutama, teeme mingi tiiru (hea, et ma elan metsa kõrval). Täiesti uus külg minus. Väga hea! See mitte ei ole ainult kehale hea, vaid teeb mind ka rahulikumaks. Uskumatu, kui kaua võib toibuda aastaid kestnud kiirest töötempost ja sellega kaasnevast stressist. Olen juba mitu kuud kodus ja ikka pean harjuma, et mul ei ole kohustust tormata kuskile, vaid saan minna kasvõi jalutama.
Suure kõhuga kaasneb muidugi ka see, et ei oska enda mõõtudega arvestada. Lähen laua juurde ja asjad põrkuvad eemale. Ahah, kõht jõudis enne.
Midagi kukub maha, esimene reaktsioon – kiire kummardus, et üles tõsta. Unista edasi! Siis teen mingi hädise kummarduse ja käsi pikalt ees – ikka veel pole põranda lähedalgi! Harjumatu, et mingi lisamaterjal ehk kõht jääb ette. Siis kuidagi poolküljega ukerdad ja tõstad selle asja üles, samal ajal mõtled, et ahh, pidin ma selle keerulise “asjaülesvõtmise” liigutuse nüüd ette võtma. Kas see sodi on ikka seda väärt?
Pesen nõusid, imelik märg tunne, vaatan, ok, kõht kraanikausis.
Duši all käimine on ka üks uus ja huvitav kogemus. Ülakeha pesta on ok, kõik, mis allapoole jääb vajab vaimset ettevalmistust. Siuke suur ohe, ja ok, siit ma tulen! Sest see ju hõlmab ka kummardust. Pesed natuke, siis sirutad ja puhkad, siis pesed edasi, jälle sirutad ja puhkad. Ja raseerimine! Pole, et ahh, tsahhtsahh, teed oma asjad ära. Hea, kui sa pihtagi saad, mida ja kus sa üldse seal teed. Peaks mingi pikenduse välja mõtlema …
Ja üldsegi, ma igatsen vanni! Ja sauna! Jah, rasedad võivad neid asju mõõdukalt tunde järgi tegelikult n-ö tarbida, aga ma ei usalda enda tunnet. Pealegi, ma ei taha minna vanni, milles on kehasoe vannivesi. Ma tahan sooja või lausa kuuma vanni, seda rasedana ei tohi, kuna lapsel pole kõhus kliimaseadet, mis teda jahutaks.
Aju on täiesti sassis – näiteks, hakkasin arvutis sisse trükkima Facebook ja käed kirjutasid: rate.ee
Kust see veel tuli?! Vanasti oli harjumus reidis käia, samamoodi nagu praegu Facebookis. Ja nüüd automaatselt trükkisin rate.ee!
See pole veel kõik. Tahtsin meili vaadata, mis on mul niikuinii koguaeg sees, kuna google’sse sisse logitud. Aga selle asemel, et klikata lihtsalt õigesse kohta, hakkan, ka automaatselt, trükkima everyday.com! Mul ei olnud selline sait enda teadlikus ajusopiski! Ja ma hakkan automaatselt kirjutama everyday.com. See oli see sait, kus oli mail.ee ja mingeid punkte sai koguda, ainult, et ma ei mäleta, milleks. Nii hirmus ja samas naljakas, mida aju teeb. Nagu oleksin minevikku läinud.
Siis selline lollus – tegin kohvi, hakkasin piima peale kallama, viimane tilk oli – et see jumala eest raisku ei läheks, spetsiaalselt kohvile säästsin. Joon ju nüüd musta kohvi asemel piimakohvi, raseduse “rõõm”. Igatahes kallan kohvile piima, viimasel hetkel panin suure lusika ette. Nii, et kallasin kohvitassi kohal piima suurele lusikale ja sealt omakorda üle tassiääre laua peale. Oma viimase piimatilga. Ja ise vaatan pealt oma tegevust, nagu kehast oleksin väljunud, täielik hämming: Mida k*radit ma teen?
Ma üritasin mõelda, samal ajal enda üle pisarates naerdes, et kust ma selle mõtte võtsin, mingi väike loogika pidi olema asjal sees. Mis hetkest mul ajus miski järgi andis? Uskumatu. Siiani hämming.
Tegelikult on nii, et mida iganes ma kirun – pole veini, tahan ilusat keha, tahan süüa ja vanni jne, mitte hetkekski ei ole ma n-ö patustanud ja mõelnud selle kõige juures eelkõige endale, sest ma olen vägagi teadlik, et mul on laps tulemas ja veedan enamus oma päevast seda kõike ette valmistades – info uurimine, asjade hankimine, nimekirjade koostamine, kappide tühjendamine, ruumi ümbersättimine – kõik see trall.
Peamiselt ka muidugi selleks, et ma närvivapustust ei saaks, kuna ma kardan, et kui ta sünnib, pole mul midagi valmis. Selline tunne, et ühel päeval antakse mulle üks laps, palun, kasvata.
See on suhteliselt rumal hirm, aga see siiski eksisteerib. Tuleb ette hetki, kus ma mõtlen, et appi – mida ma teinud olen, mis mul arus oli, ma ju ei saa hakkama. Ja on hetki, kus on tunne, et, phh, ma olen nii võimas naine ja saan poja, kui äge, ma saan ülihästi hakkama!
Nii, et pole siin mustvalget midagi.
Enamasti on mul siiski elevus. Ma vist olen masohhist, aga ma isegi naudin neid erinevaid tundeid ja emotsioone seoses kõige sellega, kuna ma tean, et õnneks on see ajutine ja pikas perspektiivis köömes. Ja suhteliselt naljakas hiljem meenutada.
Kui ma selleks valmis poleks olnud, ma ei oleks ka last teinud – sest ma ei usu väga “õnnetustesse”, kõik on planeeritud tänapäeva vahendite juures. Peab ikka puhta tola olema, kui need asjad ootamatult ja kogemata tulevad. On erandeid muidugi, aga need on ikka väga harvad juhused. Aina rohkem on vastupidist efekti, kus ei tule ega tule seda last – usun, et süüdi on suurenenud stress ja hunnik mürke, millega nüüdsel ajal aina rohkem kokku puutub.
Nii, et ma olen päris rahul oma staatusega.
PS! Laps peksab ja kolistab sees tohutu jõu ja tempoga, nii päeval kui ööl. Mul on tunne, et ta on oma mänguklotsid ja autod kõik sinna juba vedanud – see ei ole normaalne, mis toimub.
Advertisements

4 thoughts on “Kolmas trimester: kas te aitaksite mu aju otsida, ma vist unustasin selle kuskile …

  1. Njaaaa… raseerimine oli omaette teema. Enne sünnitama minemist lõpuks palusin mehelt abi. No ei saanud ju minna sünnitama kui püksis on troopiline džungel. Ühelt poolt oli nalja nabani, teiselt poolt ajas nii tigedaks, et elementaarseid hügieeni toiminguid ei saa enam ise tehtud. Kui kõht ära kadus ja sain lõpuks kummardada ja nägin, mis toimub nabast allpool olin nii õnnelik. Ei saa ma aru kuidas mõni mees suure õllekõhuga vabatahtlikult elab…. brrrr

    Like

  2. Raseerida saan mina ise väga hästi 😀 Ei pea mehe abi paluma. Küllalt suur punu on ees, aga saan hakkama kükitamisega, kummardamisega ja muude tegevustega, millega päris paljud rasedad ei saa hakkama. Aga mina saan ideaalselt hakkama igast tegevustega. Saunas ma käin ka mõõdukalt 1 kord nädalas (80-100 kraadi on saun, aga ma tavaliselt olen viimane, kes jõuab peres sauna). Vanni ma igatsen nagu täiega. Raseerimisel lugesin kunagi kellegi blogist, et rasedatel on hea raseerida peegli abiga ja sai ostetud omale dušširuumi keskmine sangaga riputav peegel.

    Like

  3. No, ma saan ka nendega hakkama ja abi ei ole veel pidanud paluma, aga endiselt on harjumatu, et ahah, ei saa otse asjadele läheneda, nagu enne. Ja kui ikka unustan, siis võin end vigaseks painutada, sest mu liigutused on küllaltki järsud 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s