Miks me end meestest targemaks peame?

Sattusin ühe väga hea artikli otsa, õigemini elukaaslane sattus, mis rääkis meeste ja naiste rollist lapse kasvatamisel ning kuidas naised mehi alahindavad. Kui mulle seda tutvustati ja pealkirja nägin, olin veendunud, et ei, kohe kindlasti see ei ole hea artikkel, aga ok, mul on vaja hakata väitlema, miks ei ole, niisiis loen läbi selle jura. Aga tuli välja, et see pole päris jura, vaid ongi hea artikkel ja hea pointiga.

Algul, kuna pealkiri oli “Kaja Kallas: kas isadele tehakse liiga?”, ajas see mind vihale. Esimene reaktsioon, nagu ikka ühe põlise isepäise naise poolt, oli – mis k*rat, liiga? This better be good! Silmist purskas tuld ja ma olin nii valmis suureks kõneks, kuidas mehed saavad ikka nii hädad olla ja kuidas neile üldse liiga ei tehta!
Ma olin juba ette vihane! Tüüpilise “eide” reaktsioon, jube.

Siis loen edasi – naised on lastega kodus, ei loobu enda emaduspuhkusest isade kasuks ja mis kõik. Ikka veel olin vihane, et ok, ma olen 9 kuud end hoidnud, ohverdanud välimuse, mõnes mõttes töö, lugenud sööke ja vitamiine, vaevustes, magamata, siis ma lähen sünnitan lapse ja sünnitan end ribadeks. Seejärel parandan haavu, samal ajal lapse eest hoolitsedes ja toites. Ja siis! Ma peaksin veel tööle minema?!
Aitäh, keha/lapse väljalaskemasin! Sinu töö on selleks korraks siin tehtud, mine teeni nüüd raha, et väsinud isake saab mugavalt kodus olla ja lapsega tegeleda (nagu see oleks lihtne puhkus, anyway).
Milline hormonaalse raseda klišee-mõtlemine! Õigemini, pole vahet, kas rase või ei, tüüpiline sõjakas naine. Üsna naljakas isegi.

Teema oli nimelt selles, et naised arvavad, et nad on maailma kõige targemad, mis puutub laste saamisesse/kasvatamisesse ja võtavad selle ala täiesti üle. Ok, on kehalised toimingud, nagu ütlesin – rasedus, sünnitus, imetamine. Aga muu? Miks mitte mehi selle koha pealt rohkem usaldada? Meil tekib automaatselt see käitumismuster, et tembeldame nad täiesti saamatuteks, blokime nad kuskile kaugele ära – tegelege oma asjadega ja meie tegeleme omaga.
Täiesti loogiline, et mehed lõpuks ongi saamatud, sest pole emalõvi poolt võimalustki antud!

Ma olen nii palju seda märganud, et naised näägutavad enda meeste kallal, õpetavad neid nagu lapsi, keelavad neid midagi tegemast, kaagutavad, targutavad – täiesti kohutav vaatepilt ja kohutav on ka see, et mul on endalgi need tuurid peal käinud. Ja ärge te, naised, mitte mõelgegi siin pikalt vastu vaielda, sest ENAMIK teist on ka oma meestega nii käitunud. Ma ei räägi ainult pidevast õiendamisest ja terrorist, vaid õpetustest, nagu me oleksime nii targad. “Eided” on kohati ikka jubedad.

Laste kasvatamise teemal sama jutt – meie teame ikka, mida lapsel vaja, mida teha jne ja mehed ei tea. Nagu seal artiklis öeldud – ei tea! Ma tõesti enne rasedust ei teadnud, kuidas imikut isegi riidesse panna või mis vitamiine vaja, mis vankrit või vanni või mida veel. Ma ka lugesin alles siis, kui vaja ja uurin iga päev edasi. Mehed on ka selleks täiesti võimelised. Kuidas muidu põhjendada edukate üksiisade olemasolu. Ei teki seda müstilist tarkust emadusega järsku pähe. Sellel teemal olen juba korra peatunud ja saab lugeda siit:
Saladus on PALJASTATUD! Ehk sellest, kuidas emad/rasedad nii targaks saavad

Muidugi paljud mehed lükkavadki selle asja naiste kaela – ah, naiste värgid. Kui teil selle vastu midagi pole, et naiste värgid ja enda kaelas, siis on ok. Aga kui olete hädas ja tahate rohkem tuge, on lapse kasvatus ja sellega seonduvate asjade ajamine siiski mõlema vanema värgid. Nii, et mehed, ärge olge mölakad ja naised, ärge tehke end ohvriks ja kannatajaks.

Aga ma räägin hetkel just sellest küljest, et naised ei suuda oma mehi usaldada. Artiklis oli ilusti öeldud, et naised arvavad, et mehed teevad kõiki asju valesti. See, et nad teevad teisiti, ei tähenda, et see on valesti.
Ja kaua võib korrutada – mehed ja naised ongi erinevad! See on lihtne loodusseadus! Miks käib pidev võistlus, kes mida teeb ja miks just nii kumbki pooltest mõtleb? Ma ei hakka sellel teemal isegi mitte peatuma. Googeldage ja lugege raamatuid.

Aga mida me siis nii väga kardame, et nad ei jää ellu ilma meie õpetuseta, juhtuvad tohutud traagilised õnnetused? Et kui räägime meestele üleliia sellest, kuidas mingeid asju teha, siis me aitame neid elus edasi, nagu nad ilma meieta ei tuleks toime? Nagu poleks enne suutnud elada ega suuda pärast meid. Nii saamatuteks me oma mehi peamegi. Ja lapse kasvatamise puhul on sama – kas me arvame, et nad ei hoolitse enda laste eest hästi ja seavad nende elu ohtu ega taha neile parimat? Nagu robotid, kellele tuleb mingid käsklused sisse seadistada.

Mul tuli kohe meelde enda mõte, kui sain teada, et ootan poissi. Jess! Seda kiiremini saab mehele sappa panna ja ise sõbrannaga reisile minna! Hahaa, polegi nii paha mõte ning tuleb välja, et see oleks lausa kasulik, nii mulle kui pojale. Mehele tuletasin ka seda mõtet meelde – iseee sa mulle selle artikli lugemiseks andsid! Ja nüüd me olemegi need võrdsed vanemad, aitäh meelde tuletamast! Olgu, nali, ma ei kasuta seda kurjasti ära, vaid üritan vähem kanaema olla ja meest ka lapse saabudes rohkem usaldada. Omameelest teeksin ma seda niigi, aga loodan, et teen siis ka, sest tõepoolest on see kõigile kasulikum – ei ole “mina lapsega” elu ja mees elab muud elu lisaks edasi, vaid kõik tegelevad lapsega ja muu eluga samal ajal.

Aga muidugi, selge on see – lapsepuhkusest ma siiski ei loobu. Mitte sellepärast, et mees ei saaks hakkama, vaid sellepärast, et ma tahan ise mitte tööl käia! Eesti on ikka ideaalne riik, kus lapsi saada – ülipikk lapsepuhkus ja selle eest veel makstakse. Annab leida sellist luksust! Kavatsen seda täiel rinnal ära kasutada.

Muidugi, meie rahva värk – kohe olid artikli kommentaarides, et mehed ju teenivad rohkem, peavadki tööl käima ja naistel ju rinnad ja peavadki tegelema ja Kaja Kallas üleüldse vaadaku pagulaste teemasid ja ise perelõhkuja ja nüüd kasvatab last isata – kõik see suur möga. No mida on vaja ilkuda, hakata tootma mingisuguseid õelaid/väiklaseid kommentaare. Jutt on meestest, naistest, usaldusest ja kasvatusest, mitte tema elust poliitikuna, pagulastest, tema isast, millest iganes. Mida te mulisete? Kuskil saunas või garaažis viina kõrvale jutt on sellised kommentaarid – alati miskipärast tuleb nende kaagutajatega kaasa selline kujutluspilt ja see kuidas nad teeksid riigi korda ja maksud oleksid nullis – kõik see lollus. Kommenteerisid ka naised (tundusid naised), kuidas ebaõiglane suhtumine – kui keeruline on elu, naiste roll või kuidas mehi hoitakse nagu s*tta pilpa peal jne.

Inimesed! See on kõigest artikkel ja arvamusavaldus, mitte ettekirjutus. Ausõna, ei tule perekond Kallase poolt palgatud politsei homme ukse taha kontrollima, kas te täidate seda “käsku”, mida artiklis tutvustati ja kui ei, saate kopsakaid trahve, mida niigi need hirmsad rahvalt ja riigilt varastajad enda tasku panevad. Päriselt ka, olge mõistlikud ja suutke nüüd mingeid asju veidi eraldi ka vaadelda.

Igatahes, minu jaoks oli see hea, meeldetuletav artikkel, et ei ole me kõige targemad midagi ja ei saa ega pea kogu vastutust enda õlgadele võtma. Meie viis millegi tegemiseks ei ole ainuõige ja mehed ei ole nii saamatud. Ja kui tundub, et on – andke võimalus mitte olla. Elu läheb ju kõigi jaoks palju kergemaks – vähem õiendamist, rohkem suhtlust ning kindlasti parem pereelu, kui ei ole ühte “nõida” meest koju ootamas, kellel muud ei ole, kui lapsejutt ja targutamine.
Ja teeme nüüd nii, et mõtleme siin lugedes lahtiselt –  ma ei räägi ebanormaalsetest proportsioonidest, et mees tuleb töölt, väsinud ja peab vähemalt sama palju lapsega aega veetma kui naine seda teeb/tegi. See ei olegi reaalsus ja igas peres on omad koormused ning kokkulepped. Ma räägin sellest lihtsa nurga pealt, et usaldame mehi lapsega rohkem, ärme targutame ega loe sõnu peale, kuidas nad peavad käituma ja mida tegema, kui tegelevad lapsega.
Las tegelevad asjadega omamoodi ja rikastavad teineteist. Ja olgem ausad, sellega nad ju rikastavad meid ka.

Ja artikkel ise asub SIIN.

Advertisements

7 thoughts on “Miks me end meestest targemaks peame?

  1. Kuna mind tabas peale lapse ilmale toomist mingi meeletu hirm selle pisikese tegelase ees, siis ei kujuta ette, mis oleks saanud ilma issita. Imetlesin tema uskumatut rahu ja enesekindlust.

    Like

  2. Ma ei salli ka neid naisi, kes pidevalt, sõna otseses mõttes kaagutavad/näägutavad mehe kallal. Isegi, kui mees midagi ei tee, ega ütle, ikka on vaja kaagutada 😀 Tuleb meelde, üks tõsielu eksperiment, kus ema saadeti puhkama ja isa jäi vist 5-ks päevaks lastega koju. Samal ajal näidati naisele hotellis klippe, kuidas mees hakkama saab. Siis see naine muud ei teinud, kui et, appi, miks ta lapsele selle pluusi pani, miks ta nii või naa tegi. Täielik kontrollfriik!!

    Ise praegu rase olles. Loodan väga, et säilitan kaine meele ( siiani olen säilitanud) ja usaldan meest. Mehi tuleb rohkem kiita, kui nad mingi tegevusega hakkama saavad, mis hõlmas beebiga tegutsemist, sellest tuleb ka enesekindlus. Minu mees ei ole kunagi kokku puutunud beebidega, ja ma ei saagi teda süüdistada, miks ta neid asju ei tea – ta ei saagi ju teada. Meie sees kasvab 9 kuud beebi ja suudame end emaduseks ette valmistada. Isad peavad kaudselt, siis sama asjaga hakkama saama? Koos kasvame, areneme ja see ongi perekond. 🙂

    Like

  3. Nõus! Raseduse alguses ja keskel oli tunne, et ta ei taju ikka piisavalt seda, et saame lapse. No, see üks hormonaalse naise mõte. Ta oli ja on täiesti 100% asja juures, aga vot selline tunne, et kui ta ikka ei tunne seda, siis on veel kauge. Ta ei saagi nii palju tunda, kui mina, kuna laps kasvab minu sees. Mida mul veel nõuda on? Vihane, et loodus on selline, nagu on ja et naised on rasedad, mitte mehed 😀 Üldiselt ta on ülirahulik lapse saamise osas. Kui mina vahel ikka kaotan pea, et appi, me saame lapse ja see ei jõua kohale ja ma ju ei olegi valmis, siis tema suudab mind maa peale tagasi tuua ja läbi arutada, milleks ma siis ei ole või olen valmis ja kuidas mida lahendame, siis lööb mul pea selgeks tagasi – tõesti, tulgu, mis tuleb, saame hakkama! Ja muidugi, tekib tunne, et täitsa hellik olen – mõni mees laaberdab ringi, kaob üldse pildilt, on enamasti kaugel tööl kuskil sõjas või merel või ongi sellise iseloomuga, kes ei ole väga osavõtlik ja ma siis kurdan eksole. Nii, et üksikemad ärgu seda lugegu, sest mul hakkab piinlik.

    Like

  4. Mehed on nii abitud, kui abituks naised neid teevad.. ja siinkohal ma ei mõtle ainult laste teemat vaid ka nt kodutöödes abistamist, süüa tegemist jne. Vene naiste seas on väga levinud, et meest hoitakse kui abitut last ja lubatakse vaid diivanil pikutada, sest ta ei tee asju “õigesti”, “korralikult” jms “pläma” ja pärast nutetakse, kui raske elu ja mees üldse ei aita, istub kaelas ja lebotab õhtud läbi.
    Lastega on vähe teine teema. Mul oli ideaalne suhe, ideaalne mees aga paraku lapse tulekuga kõike see enam nii ideaalseks ei osutunud. Ta on alati olnud megahooliv, tähelepanelik, abivalmis. Ta väga südamega hoolitses nt meie lemmiklooma eest. Tundus, et ideaalne tulevane isa. Aga ei. Alguses ta vist ehmatas ära ja hakkas distantsi hoidma. Ma küll vajasin väga abi ja üritasin teda lapsega kuidagi siduda, et ta aitaks, aga ta oli lihtsalt nagu hirmunud küülik lapse juuresolekul. Ei osanud midagi teha ja ega ausalt öeldes väga ei näidanud ülesse initsiatiivi. Tissilaps on nii kinni ju tissis ja ju siis ta nägi seda tissi külge klaamerdumist ja seepärast ei üritanudki kuidagi ise õppida rahustamist jne., sest tal ei ole ju tisse (meeste loogika daah). Nüüd, kui laps on juba suurem on mees lapsega palju julgem. Julgeb tamaga jääda ja toimetada. Alguses oli mul küll tunne, et olen üksikema. Esimene aeg oli ränk. Tegelikult ma mõtlen, et meil oli väga pikaajaline tugev suhe ja see pmst lendas lapse saamisega peldikupotti… ime pole, et need kellel suhe pole nii kindel lapse saamisega laiali jooksevad.
    Alguses ma alati mõtlesin, et ma ei hakka oma last abielus ettepoole tõstma, aga kuni beebi on väike lihtsalt pole muud võimalust. Lihtsalt nii läheb. Ma arvan, et kui ma teaks kui rängalt mõjub lapse saamine mu ideaalsele isiklikule- ja pereelule, siis ma ei oleks last saanud. Mul on siiralt kahju, et meie nii ilus suhe lihtsalt on praeguseks räämas. Kas me saame sellest üle? Kas ajaga lähevad asjad paremaks, ma ei tea. Ühte tean küll – sellist idülli ja elu nagu enne ei tule enam mitte kunagi tagasi.

    Like

  5. Seda on nii kurb kuulda ja nii paljude suhete puhul olen seda kuulnud, et suhe jääb paratamatult tagaplaanile. Üritatakse küll, aga selge see, et laps nõuab esialgu väga palju aega ja energiat, eriti naiste poolt. Ma väga loodan, et minul sama saatus ei ole. Ehk peaksite paarinõustamist proovima?

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s