Moodne haigus nimega Ilusa-ilma-stress või harilik sa-pead-midagi-ägedat-tegema-pinge

Ilmad on nii ilusad! Ja huvitav asi, mis minul ilusate ilmadega kaasneb, on mingi kurvameelne või masendunud seisund. Ilusad ilmad = KOHUSTUS ja pinge neid ilmasid nautida ja midagi ette võtta. Ja kohustused ahistavad mind. Las ma selgitan, võib-olla tunneb mõni teine ka seda sama.

Vanasti oli nii, et kuna ma ikka töötasin niiiiii palju, siis enamasti veetsin ma ilusate ilmadega päevad tööjuures, kui ma seal ei olnud, siis täielikus zombie-stressis kodus, kardin ja katted ees, üritasin kuidagigi puhata – ärge te, jumala eest, iitsatage ilusast ilmast, mida te kõik teete ja kui tore teil on.
Ilusate ilmadega kaasneb koguaeg mingi vastutus, justkui peaks midagi väga erilist ette võtma, et mitte päeva raisku lasta – lisapinge peal. Ja kui ma midagi ägedat pole ette võtnud, siis tekib endast selline väga hale mulje ja alaväärsus – kõiiigil on nii lahe, mina olen nagu mingi nolifer. Ja puhanud ka pole ja kõik on üldse elus väga valesti.
Eks muidugi Facebookis või Instas istumine ei aita kaasa – need, kes tõesti midagi mõnusat teevad ja pildi üles laevad, naudivadki ilusat ilma ja jääb mulje nagu KÕIK teeksid seda – päris teevad!
Loogiline, et need, kes kodus või tööl parasjagu on, ei pane seda pilti: mina päikeselisel päeval tööl higistamas, toas arvutis või voodis, pea sassis, koduriided (kui neid riieteks saab nimetada) seljas ja masetsen täiel rinnal.
Mu lemmikud olid vihmased ja kõledad ilmad, kus pole mingit pinget – ole toas ja oledki “õiges” kohas, teed “õiget” asja – lebotad tekkide sees.

Nüüd, kui mul on olnud aega puhata ja töölt eemal olla, olen hakanud isegi ilusaid ilmasid nautima. Sellest on ikka mitu kuud juba möödas, kui viimati tööl käisin. Ma ikka ei suuda ära imestada seda töönarkomaania salakavalat levikut ajus ja kehas – ise aru ei saagi, et nii pingesse end töötad, et ei suuda vabal päeval lõdvestuda ja mõtled, et pigem las olla tööpäevad jutti, sest kuidagi see paar vaba päeva rikub seda ühtlast ja hullumeelset töötempot.

Aga nüüd on ka teine mure! Ah, mis nüüd, see on alati ja eriti tugevalt just kevadel-suvel. Ma tahan maale! Ma ei suuda linnas olla ja ma olen aru saanud, et see ongi üks põhjus, miks inimesed peast segi lähevad. Linnas veedad oma vaba aja nii, et sa oled ikka müra keskel, liiklus, majad, poed, värgid, siis jõuad koju oma korterikuubikusse, trikstraks uks lukku ja ole siis seal toas. Linnakorterid on minu jaoks tööinimeste ja aktiivsete ringijooksjate keskkond. Ongi see koht, kus magada, ärgata ja minna. Aga selles pidevas tempos lähedki lolliks. Kohutavalt ahistav keskkond.

Pealegi, ma ei ole üles kasvanud nii, et ma ei saaks, näiteks, õue minna, st oma hoovi. Kus on muru. Täiesti nii iseenesestmõistetav asi nagu enda muru, mida sa ei pane tähelegi, kuni sa ainult istud oma kuubikus, loll ja tühi pilk ees (mida ma praegu ka teen). Tahaks enda muru.

Kui mina olin nii tööstressis, et ei teadnud oma nime ega nägugi enam, alati võtsin ette ja läksin mõneks päevaks Hiiumaale – paar päeva linnas või paar päeva Hiiumaal – seda võis võrrelda nädalatepikkuse vahega, noh selline mulje jäi. Lihtsalt seal ma puhkasin välja ja ärkasin sellest töötambist üles, et siis uuesti linna põrutada, uus energia peal ja ok – saan kõik tehtud, mis vaja. Kuni järgmise “ummistuseni”.
Õnnelikud on need, kellel on see müstiline “maa”, kuhu minna. Sest nii ju tehakse, lapsest saati juba tean, et suvel minnakse kuskile maale. Ja suurena käiakse nädalavahetustel maal. Sest seal on nii palju tööd vaja teha ja peab ikka maal käima ja muru niitma. Lapsena tahtsin ise ka maale minna, nagu teised tulid oma vanavanemate juurde Hiiumaale maale – no, elasingi n-ö maal, ega sellest siis ju aru ei saa. Maa oli igatahes teema. Barbiedele lisaks. Enam mul ei ole ei Hiiumaale pagemise võimalust, koju vähemalt mitte, ega muud “maad”, kus need laadimiskohad on.

Mul on tunne, et need inimesed, kes on eluaeg kuidagipidi maaga seotud, võtavad seda kui kohustust – peab tegema midagi, koguaeg töö ja nii hirmus raske. Nagu ei naudiks enam üldse, vaid asi, mis on pähe pandud, maal PEAB tööd tegema. Tegelikult on nii, et mingu nad sealt maalt siis ära ja istugu linna vahel kuubikus mõned aastad. Siis lähevad maale ja saavad aru, et nad ei pea seal tööd tegema, vaid nad tahavad seda teha.

Igatahes, siin me oleme elukaaslasega, linnakuubikus, keset möllu ja ahistust, ise mõlemad maakad ja tahame sinna tagasi. Õnneks saame käia teistel maakatel külas ja värsket õhku kopsudesse hingata, aga see ju pole see. Me tahame ise ka need maakad olla, kellele külla saaks tulla õhku hingama ja kelle muru siledaks tallata. Ja kõige nõmedam asi on see, et ega Eestis, maakas riigis, ei saagi seda endale lubada, kui su vanemad midagi sulle ei jäta, mida kasvõi tagatisena kasutada.
Ma olen 10 aastat tööd teinud, nagu seletasin, lausa rabanud, ei saa öelda, et halva palga peal olnud, elukaaslane on veel rohkem tööd teinud, ise nüüd veel ettevõtjad ja ei saa lubada seda luksust, et oleks enda maja ja enda muru. Nullist küll mitte. Ja see ajab mind täiesti vihale!

Miks ma sellest üldse siin nüüd halan – mul tuleb poeg, kelle muru on Mustamäe metsas, süstlad kõrte vahel, kelle porgand, tomat, kurk ja kõik moosipurgid tulevad Rimist, Prismast, Selverist või mujalt ja arvab, et see ongi õige. Kes ei tea, mis tähendab, et ta on kodus ja õues samal ajal. Pole mingeid oma fantaasiaonne, radu, terve hoovi märjaks pritsimist, nii et vanemad saavad kurjaks, nimekiri on, oi, kui pikk. Ja see ajab mind vihale või noh, tegelt teeb kurvaks.

Ja sellepärast ma endiselt ei naudi nii väga ilusaid ilmasid, sest ma istun kuubikus või käin korraks kellegi muru laenamas ja tulen veel õnnetumalt oma kuubikusse tagasi.

Muide, ma fännan seda, et kõik poed, kohvikud, mugavused on käe-jala juures, sellega harjub ka kiiresti ja märkamatult. Ühel hetkel olengi maal ja nii mõnigi päev kindlasti igatsen seda taga. Aga no, ei saa midagi teha, süda kisub maale alates sellest, kui sealt ära tulin. Linn on koht, kus pigem külas käia. Siis teeksin niipidi ja oleksin palju rahulikum ning päris kindlasti oleksid siis ilusad ilmad minu lemmikud.

Siin ma olengi järjekordsel muru, mere ja võsa laenamise retkel sõbranna juures Lohusalus, millest ta tegi ka palju ilusaid pilte. Lisaks sadadele muudele piltidele, mis meil lihtsalt naerukrampe tekitavad ja mida ilmselt keegi kuskile endast üles ei paneks.

 

Advertisements

6 thoughts on “Moodne haigus nimega Ilusa-ilma-stress või harilik sa-pead-midagi-ägedat-tegema-pinge

  1. Võtsime abikaasaga 7a tagasi paljude mõistes hiigellaenu kaela. Ja ei kahetse sekundit. Laenu kuumakse majal on 380, sama mis oli 2-toalise korteri üür. Pangalaen pole koll, mida inimesed kardavad.

    Meeldib

  2. Jaa, seda küll, aga pangalaenu saamine ei ole kerge, kui ei ole ühtegi kinnisvarajuppi ette näidata või sissemaksu jagu raha kokku korjatud. Aga me ei kaota lootust, oleksime valmis iga kell selle nimel riski võtma.

    Meeldib

  3. Juhuslikult sattusin Su blogi lugema. Saan nii hästi aru Sinust! Ilusate-ilmade-stress nii hea väljend selleks 🙂 Tahtsin lihtsalt öelda, et googelda ja vaata FBst on olemas kinnisvarakuulutused ja erinevad grupid, kus kinnisvara (majasid) müüakse järelmaksuga notariaalse lepinguga- teed väikse sissemakse, maksad mingi aeg justkui üüri, aga peale määratud aega saab kinnisvara (maja) sinu omaks. Ma ise istun ka oma kesklinna kuubikus ja süda nutab värske õhu kätte, loodusesse, linnast välja. Õnneks on mul võimalus käia akusid laadimas ühes armsas väikelinnas. See energia, mis seal on, on tõesti hoopis midagi muud, kui Tallinna elu, aga samas ainult seal elada ka ei suudaks. Otsin ka pisipojaga ses osas tasakaalu 🙂

    N.

    Meeldib

  4. Tean täpselt, mida mõtled! Tahtsime hirmsasti aastaid tagasi Tartusse “põgeneda”, kuid ei leidnud midagi sobivat korteri osas. Sõitsime kooli ja tööle iga päev. Harjub ära. Nüüd on ka väike poja, kes tatsab päevad läbi, sõna otseses mõttes hommikust õhtuni murul. Nii hea on tulla õhtul oma väikelinna ja kuulata vaikust. Ma ei tea, mida seal korteris lastega tehakse, sorry. Loodan, et leiate oma muru varsti!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s