Loeng nr 3: Sünnitusvaevuste leevendamine – kavatsen loomastuda!

Täna oli jälle koolipäev ja sain haritud teemal sünnitusvalud: erinevad võtted, kuidas end ise aidata ja sünnitusvalusid leevendada ning erinevad lahendused, kui oma jõududega hakkama ei saa ehk valuvaigistid.

Esimene asi, mille ära mainin – jess, ei olnud palav ruum! Eelmised kaks loengut olid Pelgulinna Naistenõuandla 2. korruse saalis, seekord esimesel korrusel, varjuline õhutusega ruum. Isegi, kui bronn.ee’s on asukoht kirjas, et 1. korruse saal, ei pruugi see nii olla – lähed registratuuri loengu eest maksma ja suunatakse sinna, kus tegelikult toimub.

Ruumi kohta veel nii palju, et seal on kotttoolid, padjad ja tumbad ringis, mitte nagu tavaline klassiruum. Seal toimub arvatavasti ka tugiisiku koolitus, sest siis tehakse igasuguseid harjutusi ja võtteid koos läbi. No, igatahes, tänasest teemast.

Üleüldiselt, ma ei suhtu valuvaigistitesse nagu kommidesse. Peavalu korral võtan tabletti viimases hädas, see peab ikka juba iiveldama ajav migreen olema, rohud üldse on minu jaoks viimases hädas – no, kuidagi hakkavad vastu, ma isegi ei tea, miks. Ei taha vist end liiga hädiseks teha ja olen ideaalselt hakkama saanud. Põhimõtteline enesepiinaja ma ka muidugi ei ole, vaid võtan rohtu vastavalt vajadusele.
Mõnel on iga väikese asja peale apteeki jooksmine, kohe rohud ja värgid, samas ma vaatan, et jeerum, tal pole midagi vigagi, kas tõesti on see nüüd nii väljakannatamatu. Aga inimesed ongi erinevad, mõni kannatab rohkem, mõni vähem, mõnel on see kuidagi emotsionaalne jne. No, mina kannatan valu päris hästi, ma võin öelda. Kui mul niisama vingumise tuju on, siis ma ei kannata niikuinii midagi, siis on igalt poolt mingi häda, aga üldiselt, kui ikka päris teema, siis tuleb mingi energia, võtan end kuidagi kokku, suudan end teisele lainele viia ja saan hakkama.

Ja sama võimas tahan sünnitusel ka olla.
Enne seda loengut mõtlesin, et ok, kuna kõik räägivad ikka valuvaigistitest, siis ma ei ole 100% vastane – öeldakse, et see valu on nii väljakannatamatu, et peab võtma, enda säästmiseks ja puhkamiseks. Mõtlesingi, et kuna ma ei tea, mis seal toimub, siis olen igasugu valuvaigistitele siiski avatud. Kuigi ideaalis tahan ise hakkama saada, tulgu, mis tuleb.

Nüüd, tulnud värskelt loengust, olen veel kindlam selles, et kui vähegi suudan, siis ei taha ma mitte mingisuguseid väliseid vaigisteid ja tuimestusi.
See kurikuulus epiduraal – esiteks, valulik ja jube protseduur, mis seljaajju tehakse. Pole nii, et süst selga ja kõik, vaid valmistatakse see piirkond ette – nagu enne oppi, see oranž antibakteriaalne asi seljale, tuimestav süst, mis pidi väga valus olema, siis pannakse nõel või mingi voolik ja jäetakse sinna sisse, et saaks ravimit vajadusel sisestada, plaaster peale, ravimit sisestatakse ka läbi filtri, iga väiksemgi ebapuhtus võib saatuslikuks saada, 10 min oled kägaras, kui seda sisestatakse, samal ajal on ju tuhud, mis siis kui keha automaatselt liigub, kui keegi mu seljaajus songib? Eksimisruumi on võib-olla 2 mm. Arst kinnitas, et pole ta veel näinud inimest, kes poleks suutnud 10 min suure kõhuga kägaras seal vastu pidada. Selle plaastri ja nõela või asja värgindus on su seljas terve sünnituse vältel. Äkki miski nihkub? Youtubest saab neid erinevaid kogemusi vaadata ise ka, mõni räägib, et oli kohutav, mõni räägib, et see kägaras olemine on võimatu sellel hetkel, mõni ütleb, et nagu pilvedes oleks, kõike on.

Kui see on tehtud, siis ei saa kasutada sellist leevendust, nagu vees lõdvestumine, sest see plaaster ja see seljaaju koht on ju avatud. Alakeha on täiesti tuim, halvatud. Jube tunne! Ma ei kujuta ette seda ahistust, enne valiksin kohutava valu, peaasi, et tunnen ja kuidagigi kontrollin. Aga halvatus tekitab minus suurema paanika. No, näiteks see tunne, kui hakkad narkoosi jääma. Ma kujutan ette, et oled terve epiduraali mõju all sama tundega, kui see paar sekundit jubedust enne narkoosi jäämist. Vähemalt minule mõjus narkoos nii.
Kes on narkoosis olnud, siis võimalik, et teavad, millest räägin – tuimestav juga läheb veeni, justkui vajuksid terve kehaga kuskile, miski surub, algul kõik jäsemed kuni peani välja raskeks, tuimaks ja oledki kutu. No, minul oli selline kerge sekundine paanika, õnneks see kauem ei kestnud, sest siis juba magasin. Aga kui epiduraaliga terve alakeha halvatud, ma ei tea, kui õudne see minu jaoks siis on. Pealegi see lisamure, kas tuimus ikka kaob pärast ja kui kaob, siis pidi see vastik tunne olema, nagu jalad sureksid ära – nn sipelgad.

Pealegi, see mõju kestab vaid 2 tundi. Kui vaja, tehakse uus doos järgnevaks 2ks tunniks, rohkem vist mitte. Kas see on ikka seda väärt?
Ok, epiduraal pidi lõdvestama lihaseid, emakakael pidi kergemini avanema, samas emakalihas, mis peaks last välja pressima ehk kokkutõmbed võivad täiesti ära jääda, siis on vaja lisarohtu, et uuesti seda lihast ergutada. Epiduraaliga pidi olema kõige rohkem välist sekkumist erinevate ravimite ja ergutite näol. Ja kuidas sa siis pressid? Kuidas ma tean üldse, mida ma pressin ja kui tugevalt, kui ma ei tunne terves alakehas midagi?

Huvitav fakt, et Eestis tehakse epiduraali 20% sünnitustel, mulle on mulje jäänud, et iga teine kasutab seda võimalust. Arst rääkis, et tehakse erijuhtudel, kui on näha, et sünnitajal on raskused ja ei pea vastu, vajab puhkust või midagi sellist. Ta peab ise kõikide riskidega nõus olema ja allkirja andma, ise doosi küsima, kui arst ei paku. Samas aeglustab kogu protsessi. Soomes tehakse enamik sünnitajatele seda, seal ka kõige kõrgem hapnikuvaevustes laste sündijate hulk, suurim erinevate ravimitega sünnitustesse sekkumiste hulk jne.

Eriti huvitav on see, et arvasin, et ämmaemand ehk loengupidaja räägib kõikidest valuvaigistitest nii, et seda võimalikult vähe kasutatakse, tegelikult rääkis väga tavaliselt, nagu tavaprotseduurid, mida nad teevad. Ei olnud seda, et loomulik sünnitus on ainuõige, vaid ikka, kui on vaja, siis on vaja. Pigem jättis ohuolukorrad rääkimata, võimalikest tüsistustest rääkis siis, kui hakkasime küsima. Ei tahtnud väga ära hirmutada vist, et no, kuidagi ei saanud aru tema seisukohast, kas pooldab valuvaigisteid või ei, mis ongi professionaalne – anda infot ja ise otsustame.

No, puhtalt kirjelduse järgi jätan ma epiduraali kõige viimaseks variandiks, ma ei teagi, mis siis peaks olema ja kui jube see valu peaks olema. Kogu see jant kahe tunni tuimestuse nimel – ma ei ole veenudnud. Samas, ei ole ennustaja, ma ei tea, mis sünnitusel saama hakkab. Aga ma kõigest väest ja hingest, läbi suuuuurima valu, mida tundnud, tahan ise hakkama saada.

Ta rääkis ka naerugaasist. Tundus lahja, kõrvalmõjudeta variant. Ses suhtes, et enamasti, ma tean, et naerugaasi on seal sees siiski minimaalselt ja on tavaline hapnikumask, mis muide aitabki leevendada valu. Seetõttu ka need kuulsad hingamisharjutused, mida vaja teha – inimene peab saama hapnikku, et lihastesse ei tekiks piimhapet. Emakalihas on tohutus töös sünnitamise ajal, sinna tekib piimhape ning ongi vaja hingata, et selle teket pidurdada. Piimhappemürgituse on vast kõik ära kogenud – see on see, kui trenniga kõvasti liialdatud ja lihased valutavad, nii et vajad järgmine päev kõnniraami. Sama juhtub emakalihasega ka. Sellest kogu see valu.
See hapniku-naerugaasimask on isegi reaalne asi, mida võib-olla sünnitusel kasutaksin.

Erinevaid hingamisharjutusi tegime ka, mis leevendavad ja aitavad lõdvestada. Kui me seal kambas kopsud õhku täis tõmbasime ning Aaaaaa ja Uuuuu-ga välja hingasime, siis minust nii lapsik, aga nii ajas naerma. Täiesti nagu filmist, Ameerika romantilisest komöödiast, kus kari kõhtudega naisi ja mõned mehed silmad kinni häälitsesid. Õnneks ma ei naernud valjusti, nii, et päris häbi ei jõudnud endale teha.

Mingid valuvaigistid olid veel, mida saavad ainult arstid määrata – samamoodi, päris tugevad, ainult sellisel juhul tuleb võtta, kui omadega üldse hakkama ei saa, samas peab olema kindel, et laps 3 järgneva tunni jooksul ei sünni. Jälle, ohtlik, pidi tekitama pohmaka tunnet ja mis kõik.

Parim valuvaigisti tundus mulle siiski see, mida ise olen koguaeg arvanud – võimalikult palju infot koguda, võimalikult teadlik olla sellest, mis minuga toimub, hingata õigesti, liikuda ja vahetada asendeid, kuidas vähegi võimalik, peamine, mitte karta, paanikasse ega krampi minna – see tekitab suurema valu, sest lihased ei saa lõdvestatud. Ja olla teadlik sellest, et jah, ongi nii hull valu, aga see käib asja juurde, nagu ta ütles – valu annab meile infot. Ja see valu ei ole igavene, sellele tuleb lõpp ja mida valusam, seda lähemal see lõpp on. Lihtsalt tuleb kuidagi üle elada ja elan ka.

Ahsoo! Vaatasime sünnitusvideot! Arst ütles, kellel hakkab halb, võib välja minna. No, keegi ei läinud, loomulikult. Ok, vaene naine, vaevles valudes tükk aega ja siis sealt see laps tuli. Ikka üsna rets paistab see asi kõik, verd voolas, ämmaemand võttis lapsest kaelapidi kinni, käristas välja (selline mulje jäi).
Aga huvitav, kas ma olen ainus, kellel silmad vesiseks lähevad, kui laps sünnib ja ema nutab? Kõik vaatavad seal tõsiselt videot ja mul on silm vees, nagu ei tea, mis hormonaalne naine. Kuigi just oli õudus peal, et jube värk, mis seal toimub. Esiteks, kogu see valu, piin ja muu, teiseks, saad oma lapse lõpuks kätte, juba pingelangusest tekib ju mingi vesine emotsioon. No, ma olen nii hea kujutlusvõimega, et mul oli küll klimp kurgus ja silm vees.
See on natuke jama, sest sünnitusloeng on veel ees. Seal ju muud pole, kui üks suur piin ja sündimine, pean salhvakaid vist varuma. Pidin isegi elukaaslaselt küsima, kas mul on meik laiali.

Igatahes, ma olen üks uudishimulik inimene, vana hea hasart – kas saan ise hakkama, kui valus on, tahan KÕIKE tunda, sest ma olen lihtsalt nii põnevil ja et hiljem saaksin endale öelda, et jess, ära tegin, olen selle asja ka ikka elus ära proovinud ning üle elanud! Ja siis – let’s pop the champagne! Alkoholivaba esialgu.

Niisiis, praegu olen veendunud, et loomulik, ülivalus, loomahäältega märatsev sünnitus it is!

Advertisements

13 thoughts on “Loeng nr 3: Sünnitusvaevuste leevendamine – kavatsen loomastuda!

  1. Ma, ustav sarikommentaator, platsis taas 😀

    Tead, sa oled väga tubli mõtteviisiga mu meelest! Mina kartsin ka epiduraali ja otsustasin juba alguses, et tahan võimalikult loomulikku sünnitust. Muidugi esimene sünnitus ehmatas mind nii ära, et haiglasse jõudes olin ma oma emast kinni haaranud ja kurjalt sisisenud, et kui keegi mulle kohe epikat ei tee, siis asjad ja inimesed hakkavad lendama … Õnneks ämmaemand ei lasknud end hirmutada ja kuna ma olin talle eelnevalt öelnud, et tegelikult ikka neid abivahendeid ei tahaks, siis ütles ta, et enne võiks ikka muid asju proovida ja suunas mu vanni. Õnneks. Sest seal muutusid valud talutavaks ja sinna ma lõpuks ka sünnitasin.

    Teise lapsega mul enam seda hetkelist kriisi ei tekkinud, sest teadsin juba enam-vähem millist valu oodata ja see üllatus ei niitnud enam jalust. Lisaks tuli vahepeal teadmine, et natuke enne täisavatuse tekkimist ongi see nii-öelda “kõige hullem” hetk, kus valu kõige lõikavam ja mentaalne olukord nõrgim. Siis peabki endale meelde tuletama, et see hetk saab läbi ja tähistab ainult seda, et lõpp on lähedal .. 🙂

    Prantsusmaal muidugi suhtuti mu epiduraalivastasusse VÄGA mõnitavalt ja naljakalt. Haiglas, kus ma sünnitasin, on üle 90% sünnitustest epiduraaliga. Põhimõtteliselt käibki asi konveiermeetodil, et tuled sisse ja kohe tehakse ära. Tšillpill. Mina pidin sünnitushaiglat valima selle järgi kes lubaks mul naturaalselt sünnitada. Haiglas, kus alguses tahtsin, öeldi kohe ära, et see on rumalus, ikka kohe kanüül külge ja hiljem epiduraal ja ma ei tea mida ma räägin ja, et ma esimese sünnituse üle elasin ilma epiduraalita, on jumala õnn. No tere-tore.

    Ükshommik just vihastasin, sest telekas ühes saates olid kaks naist. Üks, kes sünnitanud epiduraaliga ja teine, kes ilma. Lisaks üks ämmaemand. Ja kujutad ette, et loomulikult sünnitatud naist mõnitati. Ämmaemand käis lausa välja kuldsed sõnad, et sünnitusel epiduraali valik on lausa naise kohustus, sest vastasel juhul hakkad ilmselt oma last ja meest vihkama, sest nende pärast pidid valudes olema … Ma mõtlesin, et viskaks telekaekraani sisse millegagi 😀

    Like

  2. Mõtlen ja mõtlen, et kuidas kirjutada piisavalt lühidalt, et tervet sünnituslugu kirja ei paneks, aga samas anda edasi piisav hulk informatsiooni. 😀
    Igatahes. Ütlen kohe alguses ära, et mina sain epiduraali. Ja olen jumala õnnelik, et sain (samas oli tegu esimese lapsega ja vastupidine kogemus puudub).
    Alguses rääkisin ka eraämmakaga jutud kokku, et võimaluse korral tahaks vanni, kuid igast rohtusid väldiks. Olin samamoodi lugenud ja kuulnud sellest epiduraali õudusest ja kuidas see sünnitegevust aeglustab. Kes tahab vabatahtlikult seda põrguvalu pikendada eksole.
    Aga siis-aga siis. Asjalood juhtusid minema sedasi, et suunati mind hoopis kaks nädalat ennem tähtaega esilekutsumisele. Läksin õhtuks haiglasse, sain järgmise päeva hommikul esimese doosi rohtu, mis sünnitustegevuse siis käima paneb. Valud hakkasid juba poole tunni möödudes. No sellised, mida andis oma tegevusi jätkates üle elada. Päeval sain veel teise doosi ja valud arenesid ka edasi. Kolmandast doosist keeldusin, kuna tundus, et pole vaja ja ehk saab öösel asjaga ühele poole. Kui rumal minust. Avanesin üliaeglaselt. Järgmisel päeval pandi mulle hoopis balloon, mis siis pooleldi mehaaniliselt emakakaela avab. Oh seda õnnist valu, mis siis tuli. Nüüd ma juba uutasin ja aatasin iga asja najal, käisin tunde dushi all ligunemas jne. Aga arengut ei toimunud. Teise päeva õhtuks olin täiesti kurnatud, ei jaksanud enam pärast ktg-d end voodist püsti ajada, külmavärinad olid ja kerge palavik. Siis ikka vaadati, et avatus on piisav lootekoti katki tegemiseks. Lõpuks sain sünnitustuppa. Vanni loomulikult sellise loo puhul enam ei saanud. Epiduraaliga olin nõus, et veidigi puhata saaksin ennem suurt pingutust. Lootekott avati kusjuures ennem seda, kui epiduraal paigaldati. Mis valud siis veel tulid…. Tulemus oli see, et kaks tundi pärast selle paigaldamist oli beebi käes ehk siis kolmanda päeva esimesel tunnil. Süsti valu oli nende teiste valude kõrval nagu sääsetorge ja pikendas ta ainult ühe minuti jagu tuhude vahesid, aga see aitas edasi elada. Korra süstiti seda manti juurde, aga siis juba tulidki pressid ja viimane pingutus.
    Eelneva kurnatuse tõttu ma ei kujuta ette, mismoodi ma oleks ilma selle abivahendita hakkama saanud.
    Eks järgmise lapsega tahaks ikka proovida vanni ja seda loomulikku kulgemist õigel ajal, siis kui beebi tahab ise tulla. Samuti lähen kindlasti raseduse ajal uuesti rasedate joogasse ja vesivõimlemisse, nii toredad asjad! 🙂
    Vabandan pika jutu pärast! 🙂

    Like

  3. Jaa, sellise juhtumi korral tõesti tundub see vajalik. Kui mul kõik kulgeb nö plaanipäraselt, avaneb õiges tempos jne, siis ma väldiksin. Kuid tean juhtumeid, kus oligi aeglane avanemine, kurnas ära, lihtsalt, et enne suuremat pingutust magada saaks, seetõttu tehti. Eks lugusid ongi erinevaid, enda lugu ei oska ennustada, aga loodan, et kõik läheb nii sujuvalt, kui selles olukorras see võimalik on.

    Like

  4. Väga huvitav, miks nad seda pooldavad? Ja mina olen vaadanud sünnitusvideosid, nt USAs käib see justkui asja juurde. Tavaprotseduur. Ja loomulik sünnitus on midagi erakordset, tõepoolest veidi pilatakse seda mõnel juhul, et no kus sa oled nüüd vägev ema, kuna sünnitad loomulikul viisil. Eestis sul ikka vedas, kui epiduraali sisistasid ja arst seda ei teinud. Kardangi, et ehk lipsab üle huulte – tehke midaaa igaaaneeees! 😀 kuigi juba elukaaslast hoiatasin ka ette, et kui midagi sellist nõuan, siis ürita kõigest väest, et sa seda siiski ei saaks. Video, muide, mida seal loengus vaatasin, oli ka ühest prantsuse perekonnast ja kodusünnitus, ilma mingisuguste medikamentideta, aga see video oli vist küllaltki vana ka.

    Like

  5. Ootan põnevusega sinu sünnituslugu.
    Kuigi see periood oli hirmus ja ma mõtlen vahel nüüdki aasta hiljem, et kas ma ikka tahan seda kõike veel korra teha, siis sünnilood on ääretult põnevad ja loen-vaatan-kuulan, kus vähegi saan. 😀
    Tahtsin veel eelmise loo juurde lisada, et kuigi ma oleks ka parema meelega tahtnud oma jõududega hakkama saada, siis ei tunne ma end sugugi kehvemana, veel vähem halvema emana kui teised naised. See on küll nõme, et mujal maailmas epiduraal nagu must be on ja nii moes, aga see jätab justkui need naised ka halba tsooni, kellel seda tõesti vaja on olnud.
    Nagu ühes seltskonnas mehed kiitlesid, kelle naised sünnitasid ise ja nende meeste naisi tegid maha, kellele keiser tehti. Nagu wtf! Nagu need naised oleks ise läinud ja noa võtnud ning omal kõhu lahti lõiganud ja nüüd nad polegi nagu “õiged” naised enam, kuna ei sünnitanud loomulikult. Ärritas kohe selline jutt! 😀

    Like

  6. Arusaadav, selline asi ärritab mind alati, kui ei mõisteta olukordade erinevusi! Seetõttu postituses ka mainisin, et tahan küll nii, aga mis saama hakkab, ma ju ei tea. Garantiisid ei ole üheski osas. Igal juhul ei ole teisiti sünnitajad nüüd vähem emad ja vähem võimsamad.

    Like

  7. Nad pooldavad valuvaigistamist, sest siis on sünnitus nende jaoks “lihtsam”. Naine ei ei”vingu” liiga palju. Ja sünnitamisest saab puhtalt meditsiiniline toiming.

    Like

  8. Iga inimese valulävi on küll erinev, aga arvesta sellega, et kui sünnitus algab loomulikul teel, siis inimese keha toodab oksütatsiini (see on aine, mis paneb emakat kokku tõmbuma ja lapse liikuma). Koos oksütatsiini kogustega tekib ka looduslik valuvaigisti – endorfiin, ning kui asi toimub loomulikul teel, siis need hormoonid tekivad käsikäes kogused suurenevad vastavalt. Mida rohkem oksütatsiini, seda rohkem endorfiine. Endorfiinid on need, mis teevad kogu kehas toimuva protsessi talutavaks ning üleelatavaks.

    Mis aga juhtub siis kui asjasse sekkuvad arstid ja hakkavad last nö välja kutsuma? Sulle tilgutatakse oksütatsiini, mis kerib sünnituse tugevust aga endorfiine sulle keegi ei anna. Seepärast lähebki sünnitus kohutavaks valuralliks ja kannatusteradaks. Asi ei toimi nii nagu tahab su keha ja su laps, vaid hakkab toimima vastavalt arstide taktikepile, kes siis heal meelel hakkavad pakkuma valuvaigistamist, et naine valust peast hulluks ei läheks.
    Minu meelest tehakse esilekutsumist liiga kergekäeliselt ja see peaks olema vajalik vaid juhul kui asi on tõesti kriitiline ning tegu elu ja surma küsimusega. Ausalt öeldes ma olin valmis käima ka 43 nädalat, peaasi, et keegi mu last surkima ja välja kookima ei hakkaks, sest siis võetakse minul ära õigus ise sünnitada. Ise jälgida oma keha ja kasutada seda kõige säästlikumal ja õigemal viisil.

    Tegelikult rasedusperiood 40 näd. on stat. keskmine. Erinevates maailmaosades on vaadatud erinevat hulka naisi ja siis võetud number 40, et enamasti siis naine sünnitab. Üldse arvesta sellega, et arstide üldine soov on sünnitusgae võimalikult kiiresti ühele poole saada. Kui sa juba haiglasse lähed, siis keegi ei viitsi sinuga nt kolm päeva sünnitada ja oodata, millal su keha ise valmis on. Siis kasutatakse erinevaid abimeetodeid ja aineid, et nö sünnitaja ei “piinleks” ja vahetuse lõpuks saaks nö puhas töölaud üle anda.

    Like

  9. Ei tea, kas loengus ka räägiti, et päris paljud nö “unised lapsed”, kes ei oska õigesti imeda, ei taha kohe hingata, kes on apaatsed ja tahavad kogu aeg magada on “unised” selle pärast, et sünnitusel kasutati valuvaigistamist? “Uniste” laste sündroom on uue aja asi, vanast kui valuvaigistamist ei tehtud, siis seda häda ei olnud. Ämmakas peab täpselt ette ennustama, mis on õige aeg valuvaigisti tegemiseks, et narkojoove oleks lõppenud lapse välja tulemise hetkeks. Iga naise keha on aga erinev ja mitte kunagi ei tea täpselt, mis on õige kogus ja õige aeg süsti tegemiseks (kasutatakse jälle statistikat). Kas sa seda tead, et kui laps sünnib liiga “vara” (enne kui joove lahtunud), siis süstitakse lapsele sedasama rohtu, mida kasutatakse ka kiirabi poolt tänavalt narkomaanide turgutamiseks…?
    Epiduraal muidugi nii hull lapse jaoks ei ole, kui kõik muu, aga see võib ära võtta sünnitajal jalad ja siis presside ajal sa ei tunne mitte muffigi, ning ei saa üldse aru, mida ka kuhu pressima peab. Oled nagu tundetu ja kottpime ja pead kõike tegema ämmaga käskluste peale mitte oma tunde peale. Mul on n’iteks ka seljavalud ,ning epiduraalist võivad need edaspidi tugevamaks minna.

    Mis puudutab aga naerugaasi, siis see võib enesetunde halvemaks taha. Teeb uimaseks, disorienteerituks ning ajada südame pahaks. Ausalt öeldes ma niigi ropsisin kogu avanemise aja, seega ei oleks tahtnud seda veel peale võtta. Rootsis alguses võeti see suure hurraga vastu ja pärast tuli nii paljudelt negatiivset tagasisidet, et see hurra lahtus suht kiiresti. Ma ei tahaks olla sünnitusel uimane ja nagu purjus. See võib tekitada kõrvalnähuna mälulünkasid :D.
    Ma ei taha sind hirmutada ja ei arva, et kõim peavad ilma valuvaigistiteta sünnitama, aga need on asjad, mida naine peaks teadama ja millest koolitustel tavaliselt ei räägita. See info ei ole mitte küla pealt muttide jutt vaid räägitud pikalt ämmaemandana töötanud naise käest, kellel 4 last ja kes veab beebivõimlemist ja beebikooli.

    Like

  10. Ohh, aitäh, Ilaria, see on ainult kinnitus mulle, et sisetunne ütleb mulle õiget juttu. Kuna tean väga hästi, et naine toodab valuvaigisteid ka looduslikult, siis tõesti ei taha seda sekkumist, mis toob kaasa jumal teab, mida. Ja see, et hiljem last turgutatakse, apaatne ja miskõik, oii, ei aitäh!

    Like

  11. Lilli, kas oled rasedate joogat/ vesivõimlemist/ hingamist vms teinud?

    2 lapse sünnitamine õpetas mulle superhästi lõdvestumise, hingamise ja liikumise olulisuse ning Samuti oma sisetunde, keha ja lapse kuulamise! Samuti see on lõputu usaldus, sest sünnitus on koostöö Teie kahe vahel, mees kaitseb ja toetab ning hoiab Teid armastavas keskkonnas, ülejäänud tegelased on ainult segav faktor.
    Ainuke asi millele keskendu on lõdvestumine ja hingamine ja seda jõuad muideks harjutada veel! 😉

    Soovitan Sul kirjutada koos mehega sünniplaan paberile valmis, mida hea Tal jagada olemasolevale personalile sünnitusel.

    Samuti uuri hoolikalt läbi erinevad aspektid meditsiinillistest protseduuridest, süstid, vaktsineerimised jms. Samuti lootekoti avamine ja nabanööri lõikamine/ minu arvates täiesti ebavajalikult rutakad ja tormakad! Usalda oma sisetunnet. Väga paljud asjad on tegelikult üleliigsed…

    Eesti Naised on võimsad ja Sina oled kohekindlasti üks nendest!! Usalda end ja sünnituse loomulikku kulgu ning ümbritse end võimalusel inimestega, kes Sind toetavad(doulad, sünnitoetajad vms)

    Hea meelega räägiks veel paljudest asjadest Sinuga, telefonis trükkimine on ….

    Pai!

    Like

  12. Joogas ma ei käinud, aga hästi palju ise lugenud ja vaadanud videosid, kuidas lõõgastuda. Hingamistehnikad ja kõik see kursus tuleb mul ka, sinna läheme elukaaslasega koos. Me oleme suhteliselt raseduse algusest juba paika pannud, et misiganes seal ringi sebitakse, mulle pähe üritatakse panna, sünnitaja olen siiski mina, mitte keegi seda minu eest ei tee ja loomulik enda keha usaldamine oli koguaeg plaanis – see on ju loodus siiski. Ma olen vaadanud ka kodusünnitusi, kus täiesti ainult tehnikate abil saab lõõgastunud olekus lausa valutu, isegi naudinguga sünnitada. Igal juhul näen vaeva selle kallal, et oleks väga chill ja loomulik see asi, sest mai taha mingit rapsimist. Ma olen veendunud, et seda raskem see sünnitus ongi, mina stressis, laps stressis, kõik kinni, kuni hakkavad mulle rohtusid sisse pumpama või isegi vaakumiga asjale lähenema. Elukaaslasele olen ka öelnud ja tema on seda kinnitanud – hoiab silmad, kõrvad lahti, et võimalikku stressi ja kõrvalisi jurasid, lolle otsuseid arstide poolt vältida ja minust eemal hoida.

    Like

  13. Nii normaalne. Ma sain mõlemad sünnitused tehtud ilma valuvaigistiteta ja Sa saad kindlasti ka hakkama ilma igasuguse körvalise abita! Vaarikalehe tee on väga hea.
    Jõudu ja jaksu hingata!

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s