Rasedusaegne mina-pilt: Emasloom National Geographicust + eilne "MULLE AITAB!" vapustus

Asjalike ostude ja loengute juttudele vahelduseks räägin siis enesetundest ja emotsioonidest. Ja eilsest “mulle-aitab!” vapustusest.

Käes on 33. nädal, õigemini 33+3, ehk siis kes pole nädalate lugemisega kokku puutunud: 33 nädalat ja 3 päeva on rasedus kestnud. Seda nimetatakse 8. kuuks ja 8. kuu on vaimustava 3. trimestri osa.

Ehk siis, oled suur, raske, teed igasuguseid vajalikke oste, sahmid asjadega, mida vaja ette valmistada, sellised tilulilud juba nagu haigla koti kokkupanek, mida sinna veel vaja jne. Samal ajal on sul parajas koguses toonuseid, higi voolab, hing on kinni, aegajalt on kopp ikka täielikult ees.

Toonused – mis nõme sõna see veel on? See mitte ei kõla nõmedalt, vaid see tunne on ka nõme. Sinu kõht on üks suur emakas ehk lihaseline mass, kus sees kasvab laps ja kui kõht läheb toonusesse, siis see terve lihasmass läheb krampi. Terve kõht on krampis, kivikõva, liikuda sel hetkel väga ei saa, aga see juhtubki enamasti siis, kui liigun. Kõndimine tekitab mingit vibratsiooni, laps ka sees möllab ja kõht läheb terves tükis krampi. Jee!

Hingeldamine – sest laps võtab palju ruumi ja kopsudesse ei mahu enam nii palju õhku kui tahad, tekibki suur õhupuudus ja hingeldamine, kui arvate, et mida need rasedad muudkui ähivad. Lisaks see, et sul on mingisugune tore 15 kg massi juures, mida kaasas kanda, mis läheb veel krampi ka aegajalt – ahmidki õhku.

Higistamine – sest veri vohab raseduse ajal tohutu hooga, verd on naise kehas terve raseduse ajal kordades rohkem, kui muidu, et lisaks endale last ka veel ära varustada ja muudkui organeid luua.
Ja lisaks vaja seda tohutut massi kaasas kanda.

Mis veel… Ahjaa! Luude või ma ei tea mille valud. Kuskil keset kanni kuni selga üles välja on raseduse algusest peale tohutu valu olnud kui palju kõnnin. Ainult vasakul pool. Ma ei tea millest see on, aga esimestel kuudel arvasin, et kuna luud muutuvad raseduse ajal ja muudkui laienevad, siis sellest. No pole uurinud ka väga, aga ehk on sellest.

Siis see, et laps on end kõhus ringi keeranud, pea alla sättinud, suureks kasvanud. Nii seismine kui istumine on halvad asendid. Seistes on tunne, nagu kogu krempel – laps, emakas, põis, kindlasti mõned soolikad ka, jumal teab, mis seal veel on – tuleb lihtsalt sealtsamusest välja. Sest raskus surub peale ja selline poolvalulik tunne on.
Istudes on see tunne, et ribid lõikavad kõhtu sisse, sest ribide alt on täiesti valus, tegelikult kõhu äär või emaka äär surub sinna ja mõnikord sirutab laps ka end väga mõnusalt nii, et alla tekib see krempli äratulemise tunne ja üles lõikav tunne. Või külgedele, kui ta otsustab hetkeks keset kõhtu põiki olla.

Selliste tunnete saatel oled sa väga asjalik, ostad asju, käid mööda poode, surfad muudkui netis, mida veel vaja, käid oma perekooli loengutes, samal ajal pabistad, mis kõik saab. Siis mõtled, et ahh, enamvähem oled ette valmistunud ja kõik hästi, tuleb meelde, ahah mingisuguseid imetamise asju ka vaja, kreemid, mingid lapid, pump.

Ok, kirjeldasin neid füüsilisi asju, mis kehas toimub, kuid samas pean mainima, et kolmas trimester on isegi meeleolu mõttes kõige etem. Paljudele on see aeg kõige suurem piin, eks raskus ja kõik see, aga ma olen lõpuks hakanud aru saama (natuke), et olen rase ja saan lapse. Kuigi, jah, siiani läheb see teadvusest aegajalt ära, siis ehmatusega, et isver, ma saangi ju lapse.

Esimesed kaks trimestrit ma võitlesin endaga jubedalt! See, et mu keha on selline, ma ei suutnud lihtsalt leppida. Üks asi on välimus ja see suure mammuti tunne, aga teine asi on see vangistus, et ma ei tunne järsku enam seda keha, milles ma olen. See tekitas paanikat. Kõik need keelud ja tundmused, lisaks sellele, et paks ja raske.
Vangistus on siiani, aga nüüd ma vaikselt lepin sellega. Kas on asi selles, et peaaegu poolteist kuud aega veel jäänud, lõpp lähedal või nii palju juba aega möödas, et oli lihtsalt aega selgeks saada – ma kasvatan seal sees last, kõik on ok, see pole igavene ja hetkel ongi see keha normaalne sellisena nagu see on. See tunne on pigem selline, et ok, ma pean üle elama, mitte, et see on meeldiv. Peaaegu, et fine, pigistan siis silma kinni.
Endiselt võin öelda, rasedus ei ole nauditav. Kõik on huvitav ja puha, aga kindlasti mitte nauding. See, et lapse saan ja see et rase olen on kaks erinevat asja mu ajus. See on väga tore olnud algusest peale, et lapse saan, aga rasedus ei ole midagi pehmet ega nunnut. Suur emasloom National Geographicust.

Kui enamasti tunnen, et ok, suurem osa läbitud, natuke veel, siis aegaajalt tuleb ikka see ka, et kopp on niiiiiiii ees, kas ma iial saan enam normaalselt kõndidagi, hingata või end ilusamana tunda, mida kõike!

Eile oli siis järjekordne selline paras emotsionaalne varing.

Läksin poodi, mis asub minu kodu lähedal, no mõne minuti kaugusel. Olin juba ette tark – alustasin aeglase kõnniga, mitte ei unustanud ära, et ma ei tohi tormama hakata, kuni tohutu valu meenutab, et aajah, mul on kõht. Alustasin rahulikult.
Keskuses käisin, lisaks toidupoele, kahes poes veel ja apteegis.
Need kaks poodi olid suvalised odavad riidepoed, et leida endale mingit puuvillast kleiti või hõlsti, mida selga panna selle palavusega ja mis ümber mu suure kõhu läheks. Ühe isegi leidsin, aga enne oli ju vaja proovida. Proovisin kaks asja ja rohkem ei suutnud.
Proovikabiinid on niigi jubedad ja alati on proovides palav. Miskipärast on kohutavalt kole vaatepilt ka – no pole end koledamana näinud, kui proovikabiinide peeglites. Nii! Arvake ära, mis vaatepilt National Geographicu emasloomast avanes! Ime, et ostsin midagi, oli lihtsalt vaja. Aga see vaade! Lihtsalt vaatasin ennast, hämmingus, et kas ma selline olengi. Uurin nagu ilmaimet! Õudus silmis. Ok, tulin tulema, pea käis juba ringi, kuigi aega oli kulunud päris vähe, kaanisin vett ja mõtlesin, et rahu, Lilli, kõik hästi, sa oled rase ja nii lihtsalt on.

Lähen parem apteeki, vaja mingeid imetamise asju osta. Uurin nibukreemide kohta, sest olen kuulnud, neid peab ju hakkama kohe haiglas kasutama või läheb ikka väga valulikult see jant.
Lähen siis küsin apteekrilt, tere, otsin imetamise jaoks nibukreemi. Niigi nõme küsida, eksole! Ma isegi ei tea, kas see on selle kreemi nimetus! Aga kuidas ma siis küsin? Eeldasin, et see vanem proua on teadlik, ise apteeker. Vastus oli selline: oot, mida te soovite? millal te seda veel kasutate, mis puhul teil seda vaja on?! Ma mõtlesin, et ok, päris nõme, ise ma ju ka ei tea, kas ma olen valesti aru saanud. Seletasin, et no, olen kuulnud, seda on ju vaja, kui imetada, et lõhenemist ennetada või mis iganes pidi ette tulema, ärritub jne. Tema: aaahhhsoo! no mina ka ei tea, siin need kreemid on!
Krt! Mine sa ka siis pensile ära! Tahtsin vastata. Tulin alles õuduste ruumist higisena ehk proovikabiinist ja siis jahu seal valjusti kõikide kuuldes nibukreemist, lõhedest ja millest veel.

Siis näitas neid kreeme, need on siin, ok nägin ise ju ka, et need on seal, aga mida siis valitakse või mille järgi valida, mis värk nendega üldse on? Ta isegi ei osanud öelda, kas tuleb enne imetamist maha pesta või ei. Ise ma vastasin talle, et siin on kirjas, et ei pea pesema. Ja mõned kasutavad Bepantheni, kas äkki seda vaadata? Eiei, see tuleb ka ikka pesta, mõned võibolla kasutavad. No, ma tean, et seda ka ei tule maha pesta, teine apteeker lõpuks ütles, et ei tule. No, võtsin mingi spets kreemi ära, hing täis, loll tunne peal. Siis ostin paki Tena öösidemeid, sünnitusjärgseks esimeste päevade suureks verejooksuks. Ülejäänud sellised asjad jätsin hilisemaks, sest mai suutnud teda ka enam kannatada, abi polnud ja ma oleksin vist hakanud halvasti ütlema.

Ok, minu rahulik, Lilli, kõik on ok jutt enam ei mõjunud nii hästi. Olin juba parajalt ärevas olekus, raske oli olla, higi voolas, loll tunne sees, ehe see hormoonide möllamise laine hakkas tulema. See enesehaletsuse ja saamatuse laine, mis enne päevi ka peal käib. Ise ma nii enesekindel alati, kõike ma oskan ja kõike ma jõuan. Igatahes, oleks tahtnud vist sinna keskusesse pikali visata ja pillida.

Aga ok, läksin toidupoodi. Midagi rasket ei ostnud, kuna olin üksi, teadsin, et jälle häda tassimisega, kõndimisega, mis kõik. Kõik tundus nii ahistav ja ründav. No, ei mahu poodi ka enam, oleks tahtnud kõiki vastutulevaid ja trügivaid inimesi sõimata – teate küll seda tunnet. Mul on see tunne olnud peale pikka pingelist tööpäeva ka, järsku kõik inimesed tunduvad sellised, et annaks vastu vahtimist, sest trügivad, on liiga valjud, elu on mõttetu ja no see ahastus. Otsejoones veiniriiuli juurde, suvaline soodukaga vein korvi ja tulema sealt. Seekord ma muidugi nii ei saanud ju teha, kahjuks.

Hakkan koju jalutama, selleks ajaks ma ei jalutanud teadlikult, vaid ei oleks suure tahtmise korral ka saanud kiiremini liikuda –  kõht krambitas kohutavalt, silme eest lainetas, pea käis ringi, higi tilkus, kopp oli veel rohkem ees, kui muidu. Vaarudes millimeeter haaval tulin oma nõmeda hõlsti, apteegikotiga, milles Tena lapid ja nibukreem, eksole ja toidukotiga. Aa ja Omnivast saadud kerge pakiga.
Ja viha aina kasvas. Ma olin nii vihane vist kõige peale! Vihane ja samas ülim enesehaletsus peal.

Kui ma lõpuks koju ja tuppa jõudsin, viskasin kotid käest ja karjusin vist üle maja läbi nutu (193 korterit on majas + Mustamäe haigla kliinikute osad), kuidas rasedus ei ole normaalne ja kõik rasedad õndsad naised, raseduse nautijad, minu kritiseerijad, et olen ebainimlik oma tunnetega ja mida kõike, minge p… ja otsekohe! Ükski inimene ei peaks sellist asja läbi tegema, et last saada, see pole lihtsalt inimlik ja mulle aitab sellest jurast! Ühesõnaga mul oli pikk kõne, ma olin nii vihane selle peale, et mida ma pean läbi tegema. Kuidas mul on vaja äkki elektrilist ratastooli nagu USA ülekaalulistel Walmartis käies ja kuidas kõik terve maailm on omadega ka sealsamuses ja apteeker naeruvääristas mu nibukreemisoovi ja jalad on nii paksud, sest proovikabiini peegelpilt oli selline, hingata ei saanud, higi tilkus ja näed, ei saa süüagi ostetud normaalset kogust, ehk siis selleni välja, kuidas ma eluga enam hakkama ei saa.
Meie lähedal on ka kohtuekspertiisi ja lahkamise maja, ma usun, et need laibad seal sahtlites ka võpatasid.
Selline palavuse, hormoonide ja mille kõige combo.

Elukaaslane vaatas lihtsalt suurte silmadega, et okouu… Aga ütles rahulikult, et Lilli, me ju saame lapse, sa ju oledki praegu selline asja pärast. Kuigi ok, nägi, et vist pole nii häda, sest selle kõne lõpupoole ma hakkasin naerma juba läbi oma pillimise, nii naljaks ja samas õudusttekitav, tragikoomika.

Nii, et mõne nädala suutis mu aju ja keha vastu pidada, et suuremad asjalikud ostud ära teha, siis jälle vabaks lasta ja meelde tuletada, et ei, Lilli, see pole ikka see. Aga varsti vabastatakse su keha.

Räägitakse, et peale lapse sündi on veel suurem vangistus, kui rasedana, aga seda ma ei võta nii, ma usun. Sest sellega olin arvestanud ja ikkagi inimene on minust väljaspool. Minu kõnnak, kaal, higistamine, baasasjad, kõik see vähemalt muutub.

Selle postituse peale, ma loodan, et ei saa jälle mingisuguseid teraapiasoovitusi, et mul on vaja nõustamist ja mida kõike, kuna mulle pole see kõik nauditav. Aitäh, aga ei, aitäh!

See on lihtsalt valgustus neile, kes ei tea, mida rasedus tähendab – et jah, lisaks kõikide imelistele kogemustele, tähendab see ka just seda, mida mina tunnen.

Ma ei jaksa selgitada ka koguaeg, kuidas ma ikka enda last ootan ja talle mõtlen ja kuidas see raseduse tunne pole absoluutselt temaga seotud. Ma ise tean seda niigi, aga mõnele ei tee iial vist selgeks, ma ei ole mingi vihane, imelik ja kibestunud ega halb ema ning ikka tahavad mind ravile saata või minu üle kõvasti kohut mõista.
No, aga siis lasku käia, sest see näitab ju kõigest nende kitsast mõtlemist, mitte minu.

Advertisements

18 thoughts on “Rasedusaegne mina-pilt: Emasloom National Geographicust + eilne "MULLE AITAB!" vapustus

  1. Kui keegi sulle teraapiat soovitama hakkab, siis peaksin vist sinuga ühinema. U go girl, mind valdavad siiamaani täpselt samasugused emotsioonid. Eriti toredaks läheb enesetunne siis, kui tulevad kommentaarid: oi, kuidas sa oled kosunud või sa oled juba nii suur. Kurat küll, kui sul pole midagi viisakat/ilusat öelda, ole palun üldse vait. Ma tean ise ka, et olen paks ja suur ja mida kõike veel. Ei tea, ise ei tule selle pealegi , et kedagi niimoodi kommenteerida.
    Ühesõnaga nutame koos. Lohutan sind, sa saad sellest varem lahti. Mul veel augustini aega 🙂 Mõistan sind 100%.

    Like

  2. Ma sellest emotsioonide asjast ei tea midagi, sest mul tõesti polnud sellist asja, kuigi esimene rasedus oli küll kogu kombo: pidevad toonused, bussis ja poes läks kohe eriti rõvedaks,õnneks ei minestanud, 20 lisakilo, kõndida ja istuda ei saanud, sünnitus lõpes erakorralise keisriga (enne mida läks ka kõik mitte minu soovide kohaselt). Aga see-eest polnud imetamisega probleeme ja sellest tahtsingi öelda jälle.

    Ära enne üldse selle pärast muretse, ära hangi omale kreeme, pumpa, veel hullem – rinnapiimaasendajat “igaks juhuks” koju. Sul ei pruugi neid vaja minna. Kui läheb, küll siis muretsed. Aga kui sul need olemas, siis sul on ikka mingid mõtted,et äkki on valus, äkki ei ole piima, äkki ma ei saa hakkama. Ei tohi nii mõelda, mõtled, et ei ole muud valikut, et ongi ok imetamisega. Suunad lapse sünnitusmajas rinnale ja saate hakkama!

    Sellest küll tuli veidi manitsev kommentaar, aga mina arvan, et mõttel on suur jõud.

    Like

  3. Sa küll ostsid juba nibukreemi ära, aga ma igaks juhuks ikka jagan oma soovitust, et minu meelest oli väga hea kreem Purelan100, see oli küll väga väikses tuubis, aga toimis kiirelt ja sai kasutada lisaks ka mujal.
    Ja üks soovitus veel, pane vaim valmis kõõõige jubedamaks…varsti hakkavad tulema küsimused, et no millal sa siis sünnitama hakkad, kas sa polegi veel juba sünnitanud, millal sa siis sünnitama kavatsed hakata…isegi kõik sellised tuttavad, kes sinuga igapäevaselt ei räägi, otsivad sind järsku välja ja muudkui uurivad. Mäletan, et kõige jubedam päev oli just siis, kui tähtaeg oli kukkunud, ise olin ka juba masenduses, et ikka veel pole laps sündinud (pidin kuu enne lapse sündi pidevalt haiglas olema, paar päeva sees, siis jälle koju, siis päeval haiglas öösel koju jne) ja siis muudkui tulevad need küsimused kõigilt, nagu ma saaks ise valida, et vot täna sünnitangi. Tähtaja kukkumise päeval olin kohe terve päeva arvutist eemal, et keegi midagi küsida ei saaks ja siis järgmisel päeval hakati küsima, et oi sind eile üldse netis polnud, kas juba olid sünnitamas….mul muidu läks 1,5 nädalat tähtaeg üle lõpuks 😀

    Like

  4. Aitäh soovituse eest, ma ostsin mingisuguse Multi-Mam Balm. Sest ei osanud arvata mitte midagi nendest. Aga jaa, kui veel hakkavad need küsimused pihta, et nohhhh? Millal? Kas juba on? Siis ma ei garanteeri enam midagi, mida kellele vastan 😀

    Like

  5. Mu lemmikkommentaar: Issand, sa oled ikka täääiiiiitttsssaaa raaseeee! No, krt, poolikult ei ole jah. Ja inimesed ei vaata tänaval ega poodides mitte enam mulle otsa, nagu ikka, enne juhuslikult pilgud kohtusid, vaid nüüd on silmad suunatud kõhule. Suuuuuured silmad. Aga hea, et keegi minuga sarnaselt end tunneb, mitte, et ma seda kellelegi sooviksin 😀

    Like

  6. Olen ikka kuulnud, et tuleks kreem muretseda. Pigem, ma siis just ei karda seda, kui ma tean, et igasugu lõhede ja põletiku korral on see kohe võtta. Kõigil on imetamine just ilusti läinud, keda tean, kes end kreemitavad ja nibusid säästavad. Mina tean neid küll, kellel haiglas lihtsalt pole läinud nii sujuvalt ja valutult, ma ei saa garanteerida, et kohe on õige võte, kuigi ma kõigest väest tahan. Pumba osas ka, see pole mitte selleks, et ma olen valmis mitteimetamiseks, pigem kui on piima liiga palju või on vaja häda korral kauem eemal olla. Seda tunnet mul küll ei ole, et ma ei hakka imetama ja kogun tagavara, vaid pigem, et ma hakkan täiega profiks sellel alal 😀
    Ja las olla tavaar valmis, mine tea, mis seisus peale sünnitust olen ja järsku vaja, siis peab poodidesse minema, mis ei ole mu lemmiktegevus. Ja mine tea, millega elukaaslane sealt tagasi tuleks, kui ma ta üksi poodi saadan 😀
    Nende asjade varumisel ma ei tee end ette juba saamatuks ega mõtle, et issand, mai saa hakkama, nii, et sellesse mõttejõudu ma ei usu. Õigemini, jah, tuleb paljudel ette, aga minu puhul see nii ei toimi, not my style. Ja usu, tean mõttejõu mõjudest nii mõndagi.

    Like

  7. Purelan jaa kõige parem! Seda ei pea enne imetamist maha ka pesema! Aga Lilli, sa suudad veel viimased nädalad vastu pidada! Lõpp on jaa jube, mina näiteks ei suutnud enam poes käiagi- süda hakkas kohe läikima ja kõht toonuses… Aga kui beebi lõpuks sünnib ja oma keha tagasi on saadud,vot siis on paradiis �� mina ka ei nautinud rasedust…isegi peeglisse ei tahtnud vaadata…aga jõudu ja kannatust viimasteks pingutusteks!

    Like

  8. Purelan jaa kõige parem! Seda ei pea enne imetamist maha ka pesema! Aga Lilli, sa suudad veel viimased nädalad vastu pidada! Lõpp on jaa jube, mina näiteks ei suutnud enam poes käiagi- süda hakkas kohe läikima ja kõht toonuses… Aga kui beebi lõpuks sünnib ja oma keha tagasi on saadud,vot siis on paradiis �� mina ka ei nautinud rasedust…isegi peeglisse ei tahtnud vaadata…aga jõudu ja kannatust viimasteks pingutusteks!

    Like

  9. Täna rõõmustasin näiteks selle üle, et mulle läksid sukapüksid jalga. Pärast punnimist ja ähkimist oleks ennast vastasel juhul vist seaks vihastanud ja püksid rebadel välja läinud.

    Like

  10. Ma käisin raseduse lõpus Kubija hotellis ja Spas. Mul oli üüratult suur kõht ees. Spas kõik ainult vahtisid seda. Kartsid vist, et hakkan kohe nende ees sünnitama :D. Vees oli nii mõnus hõljuda oma jõehobu kerega aga inimesed olid ümberringi väga nõmedad…

    Like

  11. Lohutan sind- mul pole ühegi beebiga nibud kuidagi muutunud või haiget saanud vms. Imetamise tunne on pigem “armsalt soe ja kõdi? :D” ..igatahes- loen täiesti imestusega, et mõnel on valus ja vajab kreeme. Loodan, et sul läheb ka hästi!

    Like

  12. Minul seisab Purelani tuub. Kui tahad anna sulle ära, saad proovida kumb rohkem meeldib, kas Multi-Mam või Purelan. Üldiselt mul läks ka seda paar korda vaid vaja. Mul ka imetamine mitte mingeid vaevuseid ei tekitanud. Kuigi imetamine ei ole mu lemmiktegevus. Eriti kui laps niisama mind üritab lutina kasutada. Ma lausa vihkan seda tunnet. Mida vanemaks laps saab seda vastumeelsemaks mulle rinnaga toitmine läheb. Eriti häiritud olen öisetest söömistest. Lihtsalt laman ja kannatan hambad ristis, et sa lõpuks selle vastiku lutsutamise ära lõpetaks.

    Mis puudutab haiglakotti, siis mul kulusid väga marjaks ära võrkpüksid peale sünnitust. Need haigla sidemed on ikka nii “mähkmed”, et oma aluspesu nende peal on väga veider ja ebamugavalt kitsas ja turritab üle igast kaarest. Mul oli neid võrkpükse vaid kahed ja mõtlesin, et oleks pidanud rohkem ostma. Sellised siis http://www.itak.ee/tooted/uriinipidamatus/muu/tena-fix-vorkpuksid/
    Oma pesu ei tahtnud retsida ja ebamugav oli ka, seega kui peaksin veel sünnitama minema, siis hangin võrkpükse hulgi, et ei peaks mitu korda päevas pesema ja siis pingsalt ootama, millal ära kuivavad, sest alguses mul ikka lahmas täiega ja pidi kogu aeg vahetama.

    Mõtlen praegu sellele aja ja tahaks sulle pai-pai teha. Mul oli peale sünnitust koju jõudes jube enesehaletsushoog peal. Tissid tilkusid, jalgevahe oli valus, hell ja turritasid õmbluste niidid (mul oli suht tagasihoidlik rebenemine aga meeldivat ikka vähe), verd lahmas. Olin öösiti magamata, sest laps tahtis süüa iga 2-3 tunni tagant, ees lotendas pehme kõht ning veninud nahk oli nagu põll ees. Tundsin ennast täiesti ära kasutatuna. See tunne, et jess ma sain oma keha tagasi tekkis alles mõni nädal hiljem. Alguses oli tunne nagu mind oleks ära trööbatud ja siis minema visatud.

    Mis mul veel ostmata oli ja läks vaja oli rinnapadjad, sest piima lihtsalt purskas ja tilkus kui piimapais tuli. Soojalt soovitan sul piima rohkuse pärast pumbata vaid hädaolukorras. Mida rohkem pumpad, seda rohkem hakkab tekkima. Ja kui rind on kõva ja pumpad, siis mitte tühjaks vaid ainult niipalju, et tuleks leevendus. Keha peab aru saama õigest piimakogusest, mida lapsele läheb vaja. Esimesed päevad oli mu lemmiksõber ka kapsapea. Jahedad kapsalehed aitasid piimapaisu kontrolli all hoida, et ei tekiks põletik ning pakkus mõnusat jahedat leevendust. Kui kapsaga ei viitsi mässata, siis apteegis on müügil ka spetsiaalsed jahutavad padjad aga need kallimad kui kapsapea :D. Ma veel jupp aega kapsarulle vist ei söö :D.

    Ja siis veel mul ostmata jäid aga vajalikud olid ühekordsed aluslinad. Mul preilil juhtus kogu aja mähkmevahetuse ajal apsakaid. Ei oleks jaksanud kogu aeg aluslinasid pesta seepärast olidki ühekordsed aluslinad elupäästjad. Endale ka, kui õmblustele õhuvanne tegin olid aluslinad asja eest. http://www.apteekonline.ee/product_details/naiste_hugieenitooted-sidemedkaitsed_pidamatuse_korral/k04a04_molinea_normal_aluslina_60x90cm_n30&sheet=2&prev=139

    Like

  13. Taas, Ilaria, aitäh, nii head nõu sain! Ma esialgu proovin enda kreemiga, mis ostsin, sest mine tea, kuidas läheb, ei tasu ette ka palju osta. Püksid hangin ka!
    Rinnapadjad ostsin ka igaks juhuks suure paki juba ükspäev ära (koos mehega, siis teab hiljem mulle neid juurde tuua). Aga kõik see, mida kirjeldasid – nutu ja enesehaletsuse hood, igalt poolt tilkus, kõht lotendas ees, kasutatud keha tunne – on täpselt, mida mu sõbranna ka algul rääkis. Seda on nii hea kuulda, eriti seda osa, et see on mööduv, sest kui keegi nendest tunnetest avameeleselt ei räägiks ja kui mina oleksin selle sees, siis ma usun, et tuleks taoline tunne, et see ei lähe mitte iial üle. Aju meenutab vajalikul hetkel vajalikke asju – kui ma tilgun ja nutan peale sünnitust, ma usun, et üsna kindlasti meenutan oma sõbranna ja sinu juttu.

    Like

  14. Enda kogemustest soovitan veel igaks juhuks ka nibukaitsmed varuda. Mul esimene laps ei saanud kuidagi rinnast piima kätte, sest nibud olid liiga sees. Hea oli, et päevane aeg ja mees sai kohe sünnitustoast apteeki joosta ��

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s