Maailma parimast jäätisest, rasedana "pidutsemisest" ja ootamatust suure vankri paanikast

Nii! Madalseisust on enamvähem edukalt välja tuldud. Harjusin ära, et pean kõndides seisatama ja krambitama – vähemalt see ei aja enam paanikasse.

Ok, räägin, siis mida ma peale maskitamiste ja turgutuste päeva olen teinud.

Näiteks, võtsin end laupäevaks kokku ja läksin Kalamajja õe juurde ja kirbukale. No, mis kirbukal käik see ikka oli – tund enne lõppu käisin sealt korraks läbi, asi seegi. Ja käimine = 2 sammu ja seismine/ägisemine ja 2 sammu ja seismine/ägisemine.
Õnneks, tänaseks olen avastanud, et see on vahel hullem ja vahel parem, mitte mingi pidev seisund, et nüüd üldse omadega hakkama ei saaks.

AGA! Avastasin MAAILMA PARIMA jäätise! Magusa inimene ma ei ole, samas jäätise isu nagu oleks. Pidevalt olen värskendava jäätise otsinguil ja leidsin! Aastaid kestnud otsingu võib lõppenuks kuulutada!
Kirbukal oli La Muu ökojäätiste lett. Ma olin seda nime enne kuulnud, arvasin, et ah, jäätised, nagu ikka. Ei ole jäätised, nagu ikka! Ma ei taha neid keemilisi ja värvilisi poejäätiseid, kui haput maitset otsin või vahuseid taimerasvaasju ja seal seda kohe kindlasti EI olnud!
Üks valikutest oli seal selline jäätis nagu Greibi Prosecco jäätis! Kuna mina, suur ja rase, ei julgenud võtta, müüja väitis, et veidi on alkoholi sees, siis lasin õel võtta. Aga maitsesin ikka. Milline sensatsioon! Greip – üks mu lemmikpuuvilju ja Prosecco – suvel asendamatu! Nii ehedad maitsed, ei mingit sellist keemilist maitsetugevdajate värki. Selline kooslus! See oli nii ehe! Lemmik! Et nad selle tootmist jätkaksid veel kauuuaakaua! Ma olen nii vaimustuses, nagu oleks eiteamida avastanud! Ma isegi ei leia sõnu, et kirjeldada, seda avastamise tunnet, et issand, see ongi olemas, mitte ainult minu peas mingi kauge soov!
Tagantjärele mõeldes, palju seda alkoholi ikka seal sees on, et ma poleks tohtinud, aga no siiski, seal oli päris mõnusalt tugeva Prosecco maitse. Minge kõik otsige see kuskilt üles ja ostke hunnikute viisi, siis vaatavad, et popp kraam ega ei otsusta tootmist ühel heal päeval lõpetada, nagu paljude heade asjadega ikka.
Ainus asi, kui üldse kritiseerida, on see, et vahvlitopsis ma seda jäätist ei pakuks. Vahvel võtab värskust natuke maha, aga see vist maitseasi ka.

Üleüldse, hakkasin La Muud googeldama, tegemist on ökojäätistega ja seal on teisigi värskeid maitseid. Kuidas ma seda enne ei teadnud? Ja magusaid ja üldse huvitavaid kombosid – kõike, mida olen oodanud ühelt jäätiselt! Selliste asjade puhul tekib alati see tunne, et midagi nii head tahaks ise teha ja toota. Nagu midagi eriliselt geniaalset on jälle tehtud, kuidas küll ise ei teinud! Mitte, et mul oskusi oleks, aga ikkagi. Ülim!
Kui ma sellest leiust elukaaslasele rääkisin, läks ka põlema – ta on täpselt selliste asjade fänn ise ka – tervislik ja ehe maitse ühes! Me alati arutame selle üle just söökide puhul, et kuidas ei saa head asja teha, aga saab!
Nende koduleheks on Facebooki leht: https://www.facebook.com/lamuujaatis.

Ok, mis veel. Peale seda avastust läksin koju, et õhtul taas Kalamajja naasta – õde pidas enda uues korteris väikest naistekat pidu. Mis ma oskan öelda, kõik oli tore, aga! Ei saa silma kinni pigistada – olen ikka täitsa rase.
Kokteilide lõhnad – erinevad joogid, nagu tequila, maitseviinad ja Bols maitseliköörid – brings back so many memories! Selline, ohh, tahaks ikka küll juua ja olla natuke loll! Tekkis see kurbus, et kas mu lollid ajad on nüüd läbi, natuke nadi oli olla selles osas. Mingi erakuna ma ka end ei tundnud, oli päris mõnus istumine, sest pole ammu väljas käinud ega inimesi näinud ka. Isegi neljani pidasin vastu, siis ka veel mõtlesin, kas viitsin hakata koju minema.
Sõin liiga palju! Enesetunne ja kaalunumber, mis järgmisel päeval end ilmutasid, nõustuvad minuga. Puuviljavardaid ja aedviljapizzat ja igast taimetoitlaste värki, kuna õde mul üks lihavastastest. Igatahes, nii head asjad olid! Aga tere kilod.

Üks, mis veel selgeks sai! Mitte kunagi ei tohi kommenteerida raseda suurust. Enne, kui ei olnud rase, ma ei teadnud, et see võib jubedalt mõjuda. Rase inimene tunneb end niigi päris tihti suure ja kohmakana, lisaks sellele, et keha pole päris see, outsideri tunne on, et no mida ma ronin. Aga löön end üles ehk panen ainsa kleidi selga, mis mahub ja teen elu hoolega meiki ja ehk on siis ilus olla, et oo, kui äge ma olen. Ja siis lähed kuskile, ei mainita, kui ilus oled, vaid kui suur sa oled. Selline tunne, et ok, kas lähen kohe koju nutma või ootan, kuni pidu läbi ja siis. Ma valisin viimase variandi. Mina võin enda kohta suur öelda, aga kui keegi vaatab, et issand, Lilli, sa oled niiiiii suuuur ikka, siis ausalt mulle tundub, et neil on surmasoov.
Ok, hormoonid möllavad vist, ma olen rase ja see on ok, et olengi suur. Pealegi, eks ma ise seda ju rõhutan ka kaasa, et olen suur ja mul on raske, aga mõtlen, see vist tuligi sellest, et esimese asjana saan enda kaalule viitavaid märkusi, pole ime, et terve õhtu suur ja raske on olla siis. Ja siis omakorda söön veel juurde ja teen oma tunde veel raskemaks ja … igatahes, mitte midagi head ei tule sellest, kui mainida rasedale ta suurust. Rase ei saa end lohutuseks täis juua. Ühesõnaga, ärge seda lihtsalt öelge. Trust me.

Kõik rasedad, kellele olen kommenteerinud, et ooo, kui suur sa oled! Andke palun andeks! Nüüd ma saan aru küll, et nii ei öelda, isegi, kui ma mõtlesin vaid hästi ja see on huvitav fakt – mitterase ei tule selle peale, et rase ei taha paks olla. Mitterasedale on loogiline, et rasedad ongi suured ja see on normaalne, pole hullu ka seda öelda, sest see on ju hea, et on suur. Aga ei.

Järgmisel päeval ärkasin üles peavaluga, nagu oleks pohmell. Arvatavasti liigsest söömisest ja hilisest kojutulekust. Ja öisest pillimisest, et peod on läbi ja paks olen.
Ja siis sain aru – jumal tänatud, et ma ei saa neid ägedaid kokteile juua! Sest teised ärkasid ja surid samal ajal kui mina juba Pärnu poole elukaaslasega põrutasin, et ema juurest meie vankrit ja muid lapseasju ära tuua.
Peavalu läks kiirelt üle, enesetunne läks heaks ja mõtlesin, et oh, kui hea, et ma ikka juua ei saa, olengi paks ja rase, aga hetkel on mul sellest seltskonnast kindlasti kõige parem enesetunne. Kuna õde väitis, et tema sai jalule alles õhtul. Hahaa! Noh, siiski vahel on ka seda vaja, eriti, kuna ta ka hull ületöötaja, mingi perevärk vist.

Pärnus istusin terve pühapäeva terrassil, tohutu palavus, samas nii mõnus rahulik oli olla, ei mingit liiklusmüra ega tolmulõhna, ikka hoopis teine asi. Mulisesime emaga naisteasju, raseduseasju, eluasju – üle pika aja oli nii mõnus olla. Sobrasime lasteasju, mida ema naabrinaine oli mulle jätnud. Võib öelda, et kui ajaliselt klapib, siis näiteks kombekaid ei pea küll vähemalt 2 aastaseni talle ühtegi ostma, saapaid ka. Väga hea!

Ja siis! Meie suur ja tähtis asi – Emmaljunga vankri pakkisime auto peale, et lõpuks koju tuua.
Selle saamisloost kirjutasin siin: Kurikuulus armastatud/vihatud vankrite Ferrari EJ

Sellest ma vist juba rääkisin, et kui turvahällile kergkäru raami sain, siis hakkasin mööda korterit sellega ringi kärutama. Ega EJ’ga teine lugu polnud. Jõudsin sellega koju ja koguaeg käin ja n-ö kärutan ja näpin seda.
Aga! Turvahäll ja raam on väikesed asjad, neid ma ei karda nii väga. Vankriga tekkis täiesti kohmakas tunne. See on ikka nii suur, et viska ise sinna sisse pikali. Ei saa hakkama! Täitsa nagu hirm lausa, et kuidas ma sellega kuskile lähen. Tulime keldri korruselt garaažist sellega lifti, panime vankri asju täis ka, eks oligi parajalt raske, aga ma ei oska ei keerata ega pöörata selle kobakaga. Hea, et autode alarme tööle järjest ei pannud. Hakkas juba see tunne tulema, et oleks ikka tahtnud pöörlevaid rattaid! Aga tegelikult see on harjumuse asi. Õnneks lugesin hiljuti ühe blogipostituse kommentaaridest, kus oli ka vankritest juttu, et ühel naisel on nii EJ pöörlevatega kui fiks ratastega ja ütles, et pöörlevad on tugevad, raputavad rohkem, jah, manööverdada kuskil poes on ülimugav, aga siiski õues jalutades lausa jube, kui on mingi ebatasasem maastik ka veel. Ja polnud vahet, et oma pöörlevad rattad otseks kinnitas. Tema laps oli iga kolksu peale üles ärganud, muidugi enam mitte magama jäänud ja seetõttu ostis lõpuks teise raami, millel rattad ei pöörelnud.
See kommentaar mulle meeldis ja võttis mu muret vähemaks, et kas oli ikka õige otsus. Oli küll! Ja no see hind, millega vankri sain, oli ka ulmeline.

Vaatasin enda “käruparki” siis korteris, päris peen värk! Cybex kergkäru raam + turvahäll, suursugune ja luksuslik Emmaljunga – nagu päris snoobi tunne tekkis! Kuigi ei tohiks, sest ainus poest ostetud asi on turvahäll, kõik muu on järelturult. Isegi kui ei oleks, siis kvaliteeti taga ajada ei ole patt ega liigne tarbimine. Ja ega mina süüdi ei ole, et mul nii hea nina kvaliteedi peale on! Hahaa!
Ja kõik on kuidagi nii heade hindadega kokku aetud. Mõned ei vaatakski kasutatud asju, aga mina oskan kvaliteeti ära tunda, nii et kasutatud asju ma ei karda. Pigem on see mõistlik ja ma fännan taaskasutust.
Ok, ainus asi oli see kergkäru hankimise lugu, mis on veidi hapu, sellest pikemalt SIIN. Aga ma usun, et sain siiski hea hinnaga, kui teisi taolisi pakkumisi vaadata. Või noh, taolist oligi raske leida ka.

Rääkides taaskasutusest, käisin täna elukaaslasega Kadaka teel kaasas mingisuguseid autoasju ostmas ja avastasin jälle ühe megahea poe – Lastekirbukas!
Seal on see bokside süsteem – iga müüja rendib boksi, niisiis, sobramist on veidi rohkem, kuna ei ole nii, et ühelaadsed asjad koos, aga häid leide on väga palju! Oleneb ajast ja müüjatest kindlasti, aga seal olid osad asjad sellised, et kohe näha – suvalisi asju ikka selga ei osteta, väga häid tooteid ja firmasid, lausa luksuslikke. Oleks mul poiss suurem, ma oleksin vist liiga palju ostnud, vähemalt paari müüja boksi kindlasti ära tühjendanud. Stiilsed ja kallid brändid. Oli ka muidugi neid viimseni ärakantud topilisi asju, neid ma ei osta, muidugi. Tüdrukutele oli ka seal nii palju leide, mida poole silmaga nägin – ei ole ainult tohutut roosamannavahtu, vaid väga lahedaid asju, nagu oleks mingi disainerite kaup.
Tulin sealt ära 7 asjaga, mille hinnad on sendid kuni paar euri. Kellel huvi, koduleht asub siin: http://www.lastekirbukas.ee/

Nii ma siis oma post-närvivapustuse päevi veetsin.

Jube palavus … praegu on öö, aknad igalt poolt lahti ja õhk ei liigu, magada ei saa, järjekordne öine postitus. Kuluks see greibi prosecco jäätis ära. Või siis ainult külm prosecco.

Ja kuskil kiitsin, et ohh, mina joon niiii palju vett ja seetõttu ei ole üldse turseid, mis rasedatel on! Selle palavuse ja Kalamaja kahe sammu peale on jalad kuidagi suureks ja rulli läinud, nii, et ma arvan, et nende nimed ongi tursed. Nagu Lõuna-Itaalias päevad läbi trampides, olid jalad alati omadega rullid, siis nüüd tuli see vana tuttav “puhkuse tunne” tagasi, ainult et ilma suuremat sorti trampimiseta ega Lõuna-Itaaliata. Pakitsevad ja punetavad, need on ju tursed, jah?

Aga üldiselt, enesetundel pole viga, it is what it is.

Niisiis, keep calm and be pregnant!
NB! Esmaspäeval sai 34 nädalat täis! Ehk siis juba kolme nädala pärast on 37 nädalat täis ehk siis last peetakse juba õigeaegseks inimeseks – sündides ei ole enam enneaegne. Appi, kui äge ja hirmus. Või hirmus äge. I’ll be waiting!
Advertisements

4 thoughts on “Maailma parimast jäätisest, rasedana "pidutsemisest" ja ootamatust suure vankri paanikast

  1. Kaunis naine! Aamen kogu selle pidutsemise ja suureks tembeltatud jutu peale. Olen nüüd kaks päeva nautinud oma raseduspuhkuse algust. Kõrvad lausa puhkavad. Ei mingisuguseid kommentaare. 🙂
    Päikest sulle!

    Meeldib

  2. Ma ka alles seletasin emale (kes neid kommentaare kõige julgemalt jagab) ja mõnele tuttavale veel, et raseda suurust kommenteerida on lihtsalt nii rumal. 90% inimestest oma ülekaalulistele sõpradele ei julge elus midagi öelda, aga rasedale peab lausa näkku kriiskama seda. Kui välimust kiita ei taha, pole vaja oma suud lahti teha. Isegi kui ma ei ole hulluks läinud hormoonidega kimpus, mõjutab see mu enesehinnangut nii palju. Ja siis ma vaatangi et no pagan olen jah mingi räme vaal järsku ja hakkan end halvasti tundma. Ja seda lihtsalt seetõttu, et mingi kogemusteta inimene mõtlemata hõiskas kui suur ma olen.
    Aga ma olen märganud, et kes on hiljuti lapse saanud (lähiaastate jooksul), on kordades taktitundelisemad ja ei tule elus ütlema, et ma suur olen. Mõni ütleb, et väike just või lihtsalt midagi head välimuse kohta ja siis on ennast õhtul peeglist vaadates ka kohe parem tunne. Niigi on vaimselt veidi raske oma keha niimoodi muutumas näha. Pole vaja asja raseda jaoks hullemaks ajada (:

    Meeldib

  3. No just, kuigi ma ei tulnud selle peale, et lausa nii hull on seda kuulda. Aga jube lausa. Ja siis mõni veel õiendab ka, et peadki suur olema, ära hala. Pean või mitte, aga seda sealt ikka ei tule, et olen ilus. Pigem kõlab, et ahh oledki nüüd paks ja see on õige, nagu maha kantud 😛

    Meeldib

  4. Ah, see oleneb ikka rasedast ka, mul polnud küll sooja ega külma nendest kommentaaridest. Ja ikka mitmeid kordi küsiti mu käest, et kas olen kindel,et ma ootan üht last ainult 😀 Esimese lapsega käisin 29+ nädalal igaks juhuks valvearsti juures, olid kohutavad toonused, tehti ktg. Ma ütlesin, et olen 29 nädalat rase, arst küsis,kas olen ikka 29, kas ikka mitte 39? 😀
    Aga mul oli pigem lõbus, ma pole muidugi kunagi oma kaalu pärast põdenud , olen kaalunud nii 50 kilo kui ka 58 pikemalt (olen lühike).

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s