Viimane perekooli loeng: Tugiisiku abi sünnitusel – Kõige ägedam loeng, kuhu minna!

35. nädal on käes!

Peaaegu nädal ilma igasuguste postitusteta. Põhjus lihtne – mul oli tegemist puhkamisega Pärnus. Aga enne, kui sinnapoole sõitma hakkasime, käisime ära tugiisiku koolitusel.

Minek oli selline, et minul on viimasel ajal üles-alla meeleolud ja enne koolitust oli alla-meeleolu. Mul oli täiesti kõrini kõigest, kuidagi väga armetu tunne oli peal – see tavaline teema, et ei uskunud, et rasedusega lühikeseks kuubikuks lähen. Lühikeseks seetõttu, et kuna keha on mööda maad kõvasti laienenud, siis tundungi selline lühike kuubik, pehmed torujad asjad, nagu jäsemed, on ka kuidagi kaasas tolknemas. Ja samas ma ju tean, et kaua võib keha pärast vigiseda, seda enam, et rase, aga no näed! Ikka tuleb ette!
No, igatahes, tunne oli nii kole kui kole. Pakkisin asju, mida Pärnusse võtta, mis siis, et kõigest ema juurde lähen, aga ikkagi, siis vaatasin kella, kas loengusse jõuame, üldse liigutada ei tahtnud. Kuni järjekordse krahhini, mis oli valjuhäälne. Ikka sellest, et mul on nii kõrini ja kui täna seal loengus mingit beebi-tita-emme juttu ajama hakatakse, tõusen püsti ja jalutan välja, mai kannata seda ininat, pole see päev. Ja üleüldse terve ruum rasedaid täis, mul on nendest rasedatest, khmm, l*%&idest kõrini! Kuni selleni välja, et ei, ma otsustasin, et ma ei lähegi sinna.
Elukaaslane ajas asja korda – see on vabatahtlik, lähme kohale, kohe, kui vastu hakkab, lähme ära. See oli nii koomiline, ma ise näen kõrvalt, kui jobu ma olen ja kuidas meelitatakse mind nagu last. See hetk, kui ma närvitsen, ma ei mõtle neid asju tõsiselt, mida ütlen, kuidagi mingi laine purskab ajju, silme eest läheb mustaks ja tulevad kõikvõimalikud sõnad, siis vaikselt lahtub ning saan aru, et appi, kas ei saa end natukenegi tagasi hoida, nagu tasakaalutu närvihaige. Eieiei…
Selge see, et vedasime end ikka kohale.
Iga inimene teab, et kui juba minna, siis läheb see halb tuju ära, saab liikuma ja pea läheb klaariks.
Oi, see loeng oli lausa teraapia! Viiu Karro oli ämmaemand, kes seda andis – suurepärane inimene, nii konkreetne ja samas naljakas. Ma tundsin, et seda oligi vaja! Ta rõhutas, et eelkõige on see loeng tugiisikutele, küsis neilt küsimusi, pani neid mõtlema. Nii palju nalja sai, väga mõnus vabameelne õhkkond.
Kodulehel on öeldud, et loengusse panna mugavad riided, kuna teeme ka harjutusi, läksin teksade ja t-särgiga. Kui on palav ilm ja piisavalt suur maxi-seelik/kleit, saab ka sellega ilusti hakkama, neid oli seal küll ja harjutused ei ole jalg-kaela-taha-poosid.
Korraks oli selline nõrkuse hetk ka – kui rääkisin mingis postituses, et sünnitusvideote lõpus tuleb mul alati vesi silma, siis seekord piisas sellest, et rääkis, kuidas mehed või tugiisikud oma naisi peaksid hindama ja kiitma, mis kõik veel. Kuidagi paari lausega, aga oskas nii öelda, et polnud ma ainus, kellel vesi silmas oli. Isegi meestel oli. Mingi selline imelik laine käis sealt läbi.
Aga üldiselt viskas ta nii palju nalja, et vahepeal oli raskusi naeru pidama saamisega, väga kahe jalaga maa peal, ei mingit pudijuttu. Ja palju abi saime – hingamistehnikad, masseerimistehnikad, üldine info sünnituse kohta.
Muide, naised! Kes on väga ära krohvitud, siis arvestage, et tehakse ka sellist masseerimist (väga õrnalt), kuidas nägu lõdvestada. St mees silitab pead ja laupa ning oh, jumal, tänapäeva suurimat meigiobjekti – kulme. See oli nii lõdvestav, kusjuures!
Muidu olen selline, et massaaž mulle ei meeldi väga, pigem, kui mingi häda, peaksid kõik kaugel ja vait olema. Imestan, et mulle isegi meeldisid need asjad, mida ämmaemand õpetas – võivad lõdvestada küll. Eks paistab, mis nägu sünnitusel selle massaaži peale teen, võib-olla sõiman kogemata näo täis, et ära nühi ega hinga siin.
Loeng läks kiiresti, lõpetas enne määratud aega, meil oli väga positiivne tunne peal. Kõikidel oli selline, ohh!, kerge tunne, nagu oleks mingisugune nalja ja massaaži sessioon olnud.
Autouks enda järelt kinni ja sõitsime mitmeks päevaks Pärnusse.
Muide! See oli viimane loeng. Algul oli kavas neid rohkem läbi käia, aga tunnen, et pole vist mõtet. Hingamistehnikaid ja harjutusi saime päris palju, sünnitusinfot on ka saadud ja seda saab kõikjalt netist juurde – tulgu, mis tuleb, küll me hakkama saame.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s