Everything hurts and I’m dying – aga see on ok, jah?

Mul on valud!
Viimased kaks päeva on asi aina kahtlasem – esiteks, kõhu kuju muutus. Kõht on lausa imelik, kuidagi allpool, nats lääpas isegi.
Kuigi hea asi seoses sellega, on see, et rinnahoidja ei pigista enam rindade alt, ribid ei lõika kõhtu sisse, selles osas on chillim.
Aga need valud!
Eile oli õrn valu alakehas, aga täna! Mul on tunne, nagu oleksin peksa saanud.
Käisin hommikul 10 ajal Pelgus oma topsikut ja saatelehte analüüside jaoks viimas ja juba siis tundsin, et täitsa halb on olla. Mingi imelik raskus on allpool, kõndida on täiesti väärakas, kuidagi läbi valu. Muidu oli ikka see, et valu oli rohkem surumine ja põievalu, nüüd oli tunne, nagu oleks kõik kohad hellad, valu ei olnud enam hooti, vaid pidev.
No ok, mõtlesin, et ahh, ju korraks on, see pole ka mingi uus asi, et mul kõndides lööb valu sisse. Aga see ei lähe ära ka! Nüüd, hilisõhtuks, võin öelda, et see ei läinud terve päeva jooksul ära.
Pole mingi hooti valu, vaid pidev, nagu oleksid sealsamuses hunnik sinikaid ja verevalumeid, täpselt nagu oleks kõvasti peksa saanud. Või lihtsalt jalaga. On jah vastik võrdlus, aga see tunne selline ongi!
Tundub, et see ongi see kuulus luuvalu, mis lõpus pidi tulema. Aga no päris ränk, kui ma nüüd kuu aega peksasaanud valuga ringi käin. Või õigemini ei käi.
Lisaks sellele valule on ka päevade valu. No, kaks-kolm päeva on olnud tunne, nagu päevad hakkaksid. Selline päevade esimese päeva valu, see ängistav valu. Aa, ja mida enne ei ole olnud, nüüd siis täna tuli sabakondivalu ka.
Sünnitajad, andke mulle tagasisidet, kas see on ikka normaalne aeg neid valusid tunda? Tähtaeg on alles 11. juulil. Teeme nii, et ta varem ei hakka tulema, sest elukaaslane sättis selle järgi oma tööasjad! Hahaa!
Eile olin nende tundmuste juures veel päris enesekindel, et ah, kõik ok, aga täna on selline jube tunne, millest on raske mööda vaadata.
Huvitav asi on see, et eile ostsin suure paki mähkmeid juba igaks juhuks, no oli tunne, et kui ma kohe ei osta, on jama. Ei tea, kuhu ma neid oma ajudega siis nüüd nii kiiresti hakkan mässima, aga vot, oli tunne, et pean ostma. Nagu poed pannakse nädalaks kinni peale seda, kui laps sünnib, eksole.
Eile, muide, pakkisin ka haiglakotti ehk kohvrit. Võtan ratastega käsipagasi, avastasin, et kui tahan mehe asju ka sinna panna, äkki jääb seegi väikseks…
Siis ostsin juba D-vitamiini ära, mida 2 nädalat peale sündi hakatakse lapsele andma, endale lappe juurde suuremateks verejooksudeks peale sünnitust. Ja tegin lõpliku nimekirja lapse riietest, kas ikka on kõik, mis vaja.
Ja eile oli tunne, et vot nüüd ja kohe tahan voodit kokku panna, aga ei jaksanud.
Täna ei jaksanud seda ammugi. Ime, et veel poes jõudsin elukaaslasega käia, kuidagi zombie’tsedes, pea käis ka ringi ja kohati oli lausa süda paha. Ja kui ma poes ei olnud, siis magasin voodis. Niimoodi terve päev!
Nüüd kui panna eilne, et vot kohe vaja asju pakkida tunne ja tänased füüsilised tunded kokku, tekitab küsimuse, et kas mul aju hakkab asju korraldama, sest ongi varsti kiirem minek või olen lihtsalt ülemõtleja. Ise kahtlustan viimast varianti.
Homme on mul naistearsti aeg. Ämmaemand pani enda aja kuskile kaugele, vahepeale pani naistearsti, pidi vist normaalne asjade käik olema. Samas imelik, lõpus pidid ämmaemanda ajad tihedamad olema, mul justkui harvemad. Viimati oli 10. mail ja järgmine alles 21. juunil. No, loodan, et arst valgustab, et kõik ok ja ela oma valudega nüüd kuu aega.
Igatahes. Kui need valud on juba ahastama ajavad, siis kuidas see sünnitus küll välja näeb ja kuidas ma selle veel vastu pean?
Sh*t just got real.
Advertisements

16 thoughts on “Everything hurts and I’m dying – aga see on ok, jah?

  1. Sünnituse elad kindlasti üle, selle pärast ära üldse põe! 🙂 Mina mäletan, et mul oli lõpus kah siuke rebuka saanud tunne iga päev. Iga samm oli löök häbemesse 😀 Päevade valusid ma ei mäleta, aga mul kõrvetas nii hirmsasti, et öösiti poetasin paar pisaratki. Sünnitusega on nii, et kui see lõpuks pihta hakkab, siis on esialgu elevust nii palju, et valud tunduvad suht teisejärgulised. Ja siis, kui valud juba suured, siis oled ilmselt juba haiglas ja kohe-kohe oma pampu nägemas. Ühesõnaga – sünnitus võib vabalt olla oluliselt lihtsam, kui kogu rasedus. Eks see on muidugi individuaalne, aga minuga oli nii. Pea vastu! 🙂

    Like

  2. Minul oli ka lõpus selliseid imelikke valusid, paar korda oli selline tunne, et keegi jõuga venitab vaagnat laiemaks 😀 ootasin ka neid valusid ja uurisin varem sünnitanute käest, et mis valusid ootama peaks….aga olgem ausad, kui need valud lõpuks tulid, siis polnud kahtlustki. Ma usun, et kui sul tõelised valud pihta hakkavad, siis sa lihtsalt tead! aga kui kasvõi natukenegi kahtluseussi on, siis hüppa emost läbi! siis on vähemasti süda rahul! ja enam pole palju jäänud 🙂 aga tõeline seiklus alles siis hakkab! 🙂

    Like

  3. Selle läbipekstud tunde vastu aitab väga hästi magneesium( mina võtsin graanulitena, või sõin tohututes kogustes arbuusi-kus seda ka palju), peaks aitama ka paistes ja valulike jalade vastu 🙂

    Like

  4. See peaks tähendama, et laps on pea allapoole keeranud ja surub nüüd üha enam vaagnasse ennast. Vist normaalne, näitab, et kaua pole enam jäänud 🙂 jõudu ja jaksu 😉

    Like

  5. Mul oli sama asi paar päeva enne sünnitust. Käisin ka EMOs kontrollis, öeldi, et sünnitus pole enam kaugel, soovitati isegi Vanalinna treppidele kõndima minna ning samal ööl hakkas sünnitustegevus pihta 🙂 Algul kartsin ka kõige hullemat, kuid sünnitus kestis ainult 5 tundi (esmasünnitaja) ning nüüdseks (2 kuud hiljem) ei mäleta ma sellest eriti midagi 🙂 Eks kõigil ole see erinev 😉

    Jõudu 🙂

    Like

  6. Need kondiluu ja muud valud pole synnitusega vòrreldes midagi. Sorri, et liiga otsekohene aga synnitamine (vãhemalt minul) oli pórgupiin, mis väga selgelt meeles juba 2 aastat ja enam ma seda tunda ei taha.. – kuigi mu synnitus kestis 4h ja ômbluseid ega midagi ei olnud, (siin kohal ei suuda ette kujutada neid 48h synnitajaid) siis vaid surm tundus lahendus.

    Like

  7. Oiijah! Jube jutt, aga samas nii naljakas: vaid surm tundus lahendus 😀
    No, ma ise mõtlen ka, et ei tea, milline minu sünnitus on, aga ma loodan, et täitsa kaoses omadega ei ole. Kardan neid surmaeelseid tundeid, mida paljud kirjeldavad 😀

    Like

  8. Ei ole ma eriline kommenteerija blogides, kuid nüüd pean sõna sekka ütlema.

    Oli ka mul väga suur kõht. Oma 155cm juures oli kõhu üm kõvasti üle m. Kaal oli tõusnud 53lt 73le. 20 kilo!!! Sain IGA kord ämmaemanda käest, et laps tuleb suur ja lapstuleb suur. Viinane uh näitas kaalu 2990 +/- 400g. Vot nii suur, et 39+4 nädalal sündis 51cm pikk ja 3100 kaalub preili. Vot nii.

    Like

  9. Ma ämmaka käsul võtsin poole raseduse pealt juba topeltannuse lisamagneesiumi päevas. Tänu sellele sain üsna krambivabalt raseduse üle elatud, vaid paar korda pidin end öösel ropendades püsti ajama. Ropendamise selgituseks: magasime tol hetkel madratsi peal, remondi aeg, ja ma olin tohutu kõhuga 😀 mõtle selili siputavale sitikale suur kõht ette ja saad üsna hea pildi sellest olukorrast.

    Like

  10. Mina ka alguses hakkasin käsipagasisse pakkima, et oh hea rataste peal kaasa veeretada, kui tassida ei jaksa. Aga sain kiirelt aru, et ei mahu. Pakkisin siis ülisuure spordikoti ääreni täis ja vaene ämmakas mul, kes seda sünnitiseelsest sünnitusosakonda vedas…. Ise ei jaksanud seda eriti liigutadagi, jalaga toksasin. 😀 Sünnituseelsesse tassis mees.

    Like

  11. No ma üritan ikka asjad ära mahutada ja kui ei mahu, siis meil on kaks käsipagasit, mees peab eraldi kohvri võtma. Tegelt mõtlen, et no mida sinna paariks päevaks vedada, aga need vähesed asjad võtavad ruumi lihtsalt. Eks näis, kes veab 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s