Rääkigu, mis nad räägivad – kolmas trimester on kõige etem! Ja naised on ikka k*radima võimsad olendid!

Täna on ametlik algusaeg raseduse viimasele kuule, sest tähtajaks on märgitud 11.07.2016.

Peaks mingi mängu või kihlveo korraldama, kas tuleb enne või pärast tähtaega. Ma ütleksin enne!
Kes mu eilset arstilkäigu juttu luges, siis seal nad üldse arvutist vaatasid, et eeldatav sünnituse aeg on 03.07. Ahh, tuleb, millal tuleb.
Rääkisin, et hakkasid imelikud valud ja kõht on nagu allapoole kuidagi paunaks vajunud. Eile olid valud täiesti sellised, et ei tea, kuidas istuda või lebotada – igapidi oli täitsa jama. No nii hell on altpoolt! Käisin siis sooja duši all, mõtlesin, et läheb heaks. Seal läks süda pahaks. Aga kui mu süda paha tunne voodis läbi sai, tuli tohutu uni ja ma vist ei ole ammu nii sügavalt maganud kui täna öösel. Läksin isegi suht vara magama ja ärkasin umbes 12 paiku, nagu puhkusereisil oleksin käinud. Terve raseduse, eriti teisel trimestril, normaalselt magada ei saanud.
Ema helistas ka, ütles, et no, ta pakub 2 nädalat kui arvestada ta enda kogemust, millal miski tunne ja asi kehas toimus. Eks me näeme, mida kutt otsutab ja millal tal sellest kitsusest kopp ette tuleb.
Täna ärgates oli ülikerge olla, kuni ma lõpuks püsti tõusin – siis tulid need imelikud valud tagasi, aga no kannatatav täitsa. 4. päev valusid. Ma arvan, et need on nüüd minuga kuni tähtajani. Või sünnituseni.
Tahtsin minna Tänavatoidufestivalile, aga mida ma sinna ikka vaaruma lähen? Teised ei jõuaks mind järgi oodata, pole see tempo.
Aga meelt oleks siiski lahutada tahtnud, no olgu, ma parem olen kodus ja chill, sest neid eilseid valusid kuskil tänavamelu keskel küll tunda ei taha.
Õhtul on ka Eesti Blogiauhindade jagamine. Mul on kahju, et olen nii rase! Kuna meedia ja kõik on kohal, siis ma sinna ei lähe. Mulle nii meeldivad igasugused üritused, kus on kõikvõimalikku tähelepanu ja eputamist, aga hetkel ma oma suure kehaga ei tahaks vist elu24 piltidele jääda. Pealegi, mul pole midagi selga panna. Kuigi oleksin tahtnud erinevate blogijatega kohtuda küll. No, elan üle, loodan, et kõigil on väga tore õhtu ja auhinnad saavad meeleolukalt jagatud!
Aga üldiselt, seda ma ütlen! KOLMAS TRIMESTER ON KÕIGE ETEM! Absoluutselt kõik, keda tean, kiruvad kolmandat, et nii raske ja mis kõik. Füüsiliselt ongi vist, aga mulle on alati mõjunud vaimne pool rohkem, kui füüsiline. Kui vaimselt on raske, siis on kõik p#&%¤s. Füüsilist raskust ja valu olen valmis iga kell rohkem kannatama, minevik näitab, et kannatangi seda päris hästi. Vaimset ahastust, ahistust ja mida kõike taluda – no siis ma olen halvatud!
Esimene trimester on selline on ja ei ole ka. Oled rase, aga kõhtu ei ole, mõnel on süda paha, mida mul õnneks ei olnud, aga oli tohutu väsimus ja paistes tunne, nagu maailma kõige hullem PMS oleks peal. Samas välja näed üsna samasugune nagu enne, kui halb ei ole olla, siis tunne on ka üsna sarnane, aga endiseid asju teha siiski ei saa, koguaeg teadlik, et rase. Ei oska nagu kuidagi olla, selline käed seotud tunne ja ahistus. Mida võib, mida mitte – kerge segadus. Kirjutasin sellest ühes alguse postituses ka, mida võib lugeda siit:
Ja mõtled, et oh, jeerum. Millal see raseduse lõpp veel tuleb, see tundub niiiiiiii kauge aeg! Võin nendele, kes üsna raseduse algul hetkel on, lohutuseks öelda, et aeg läheb kiiresti. Kõik korrutavad seda ja mina ka mõtlesin, et ah, jajah, olge vait, ju läheb siis. Aga no lähebki! Oma peas olen ma veel selles staadiumis, kui rasedusest teada sain, aga samas viimane kuu käimas.
Ja esimesel trimestril ei jõua kohale, et saad lapse, ega see ei jõua viimasel ka väga kohale vahest. Ja kõht! Ma ei uskunud, et mu kõht suureks läheb, no pole ettekujutust lihtsalt, et kuidas ikka füüsiliselt see niimoodi kasvab. See teadmine lihtsalt ei mahu pähe.
Teine trimester on kõige hullem. Seda peetakse kõige paremaks, tegelikult. Kellel oli süda paha, siis see hakkab üle minema, energia tuleb tagasi, mis on tõsi. Süda paha inimestega ma muidugi ei saa võrrelda, kui ma oleksin ohjeldamatult oksendanud, siis tõesti tunduks teine vist puhkus selle kõrvalt.
Teisel trimestril hakkab kõht välja paistma, mis on tore, sest siis inimesed ei vaata, et niisama paks. Või siis endale hakkab kohale jõudma, et võtan juurde põhjusega. Samas, hakkab tulema see paksu vaala tunne.
Minul oli enne rasedust see mõte, et oi! Mina võtan küll ainult nii palju juurde, kui lubatud. 10-12kg on umbes see piir, mis oli endal peas. HAAHAA! Ja pidasin neid, kes rohkem võtavad, laiskadeks ja vastutustundetuteks, et kui raske on siis seda piiri hoida. No, praeguseks olen kuskil 16-17 kg juurde võtnud. Jee!
Terve rasedus on üks keha tundmaõppimise kursus – siis jõuab tõeliselt kohale, kui erinevad on kehad, millist rolli mängivad geenid, hormoonid ja kõik muu. Vot see tekitabki stressi, et pannakse teatud mõõdud ette, isegi rasedatele. Ja kui sa sinna sisse ei mahu, ongi juba masendus, et oled üks suur vaal.
Teisel trimestril hakkad tundma lapse liigutusi. Ühest küljest on see väga lahe ja annab kindlustunde, et kõik on hästi. Aga teisest küljest, head aega uni! Alates sellest, kui ta on tohutult liigutama hakanud, ei saanud ma enam magada. Tal oli nii palju ruumi mürada, öösel üks trampimine ja rullimine käis, liigutused olid väga kiired, mul oli ahastus peal, täielik frustratsioon ja kõhus juba keeras. Lausa nutma ajas, et kuraaaaaaat, ma tahan magaaadaaa! Selline vangistuse ja ängi tunne oli peal. Aga kui valida liigutused või mitte, selge see, et valid liigutused – siiski teada, et temaga on kõik ok, las siis möllab. Eks ma peangi seda magamatust harjutama.
Teisel muutusin üleüldse kärsituks – selline tunne, et olen ju nii rase, aga ikkagi nii palju veel ees. Tahaks asju osta, aga samas, pole mõtet hunnikusse koguda. Kuidagi segadus on peas, midagi aru ei saa, kus maal ma siis olen, on see juba palju rasedust või vähe. Ise arvasin, et palju ja kui ütlesin teistele, et mis nädalad või kuud on, siis vastuseks: Oiiii, sul ju kõik alles ees ja hullem on ees ja noh, põhimõtteliselt sa oled nii roheline rase veel, et ei tea sa mitte muhvigi. Aga nüüd võin küll öelda, et tegelt pole hullem ees ja see aeg läheb kiiresti, need nn ähvardajad, et ohhh, seeee pole veel midagi, võivad täiesti vait olla ja minu poolest vait jäädagi.
Kolmandal trimestril lähevad asjad kuidagi paika. Ma harjun, et olen suur ja rase. Kõht, mis tundus juba teisel trimestril nii suur, et enam küll suuremaks ei lähe, on nüüd kahekordistunud.
Näiteks, see pilt – ma olin täiesti kindel, et issand, mul on ju mega kõht! Enam ei saa suureneda. Nüüd vaatan, et kuidas ma ennast nii valesti ikka hindan, ma olin ju päris ok, õigemini väike. Need mega suured kõhud, mida rasedatel nägin, ma ei uskunud elusees, et mulle ka üks selline ette kasvab. Aga kasvas.
Aga suure kõhuga on see eelis, et ülejäänud keha tundub aina väiksem – suur kõht varjutab kõik muu. Ning see miinus, et tekivad füüsilised raskused, mida ma muide arvasin, et on teisel trimestril ka, sest ei saa liigutada nii, nagu tahan. Siiski kolmandal on ikka füüsilised vaevused tugevamad.
Aga miks kolmas kõige parem on? Esiteks, tead, et lõpp on lähedal. Teiseks, saad täieõiguslikult igasuguste asjadega tegeleda, nagu vajalikud beebiostud, Perekooli loengud jne.
Hakkab teatud elevus tekkima ja enda peas tekib teatav kindlustunne – et olen megarase ja ajan asju. Muidu oli pea laiali, mida osta, mida mitte, aga kolmandaks oled end juba nii targaks harinud, et tead aina rohkem ja võtad kindlamalt otsuseid vastu. Nagu ütlesin, et vaimne segadus ja vangistus on minu jaoks kordades hullem, kui füüsiline. Ma isegi naudin seda, et mul need valud on – asi on selge! Füüsiliselt ongi raske, mitte see, et kas nüüd on raske või on ahastus või misiganes. Füüsiliselt keha annab märku, et laps on kõhus ja varsti tulemas.
Lapse liigutused on ka selged – ei mingit ringi vuramist nii meeleheitlikult. Juba kindlad ja aeglasemad liigutused, tunned erinevaid jäsemeid ja kehaosi – see olend või olukord, millesse olen end mässinud, on saanud reaalseks lapseks ja teadmiseks, et seal ongi inimene. Ja magada saan paremini kui teisel trimestril.
Kuigi on valud, aegajalt paistetused, liikuda ei saa nii palju – tuju on mul oluliselt parem kui esimesel kahel trimestril.
Ja see mingi tunne on peale tulnud! Ongi vist sellest, et hakkab kohale jõudma, et saan lapse. Võimalik, et hormoonid ja ained ongi nii toimima pandud, et tekib bioloogiliselt mingi instinkt. Igatahes, selline hoolitsemise tunne või mingi soojuse tunne on peal – et minu laps. Jõuab vaikselt kohale, ei saa seda isegi kirjeldada, aga küllap emad teavad, mida mõtlen.
Ühesõnaga, ma võiksin öelda, et olen maha rahunenud ja alles nüüdseks rasedusega harjunud. Ja lausa nii harjunud, et enam ei kujuta ette, kuidas on omada lamedat kõhtu ja endist keha!
Käisime mõni aeg tagasi Britiga rannas pildistamas. Tema on ka kahe lapse ema ja imestan, et oskas küsida, et kas sul on ka see tunne, et see kõht nüüd ongi ja nii jääbki. Jaa! Täiesti see tunne ongi! Ma isegi ei kujuta ette, kuigi ma üritan, et mis tunne see küll on, kui pole kõhtu. Alles mul seda ju polnud ega kujutanud ette, kuidas saab mulle suur kõht ette tulla, aga enam ei tea midagi sellest ajast. Ikka väga huvitav!
Ja praeguseks võin öelda seda, et rasedus on täielik enda keha tundmaõppimise kursus – ma poleks iial uskunud, et näen selline välja või tunnen teatud tundeid, mida nüüdseks tunnen. See paneb enda keha ja üleüldse ennast hindama!
Muidu on koguaeg see, et siit on paks ja jalad võiksid pikemad olla ja tahaks teistsugune olla. Koguaeg on mingi häda oma kehaga, et pole piisavalt ilus, nagu naised ikka! Aga rasedusega hakkad aru saama, kui võimas on üks naise keha! Ja kui ilus sa veel enne rasedust olid! Kuigi, ma olen päris tihti vaadanud naiste pilte enne lapse saamist ja peale lapse saamist – pean ütlema, et peale last on naised justkui veel ilusamad! Äkki neil on ka see asi peast läbi käinud, et keha on võimas ja ise oleme võimsad ning see lihtsalt kiirgab välja.
Ma hetkel ei saagi enam aru, kuidas lapsi saanud naised enda kehaga rahul ei ole. Nad on ju maailma tegijamad olendid üldse!
No vaatame, kuidas mul see lõpp läheb.
Aga kui ma selle lapse ka veel ära sünnitan, no siis ausalt – respect, keha!
Advertisements

5 thoughts on “Rääkigu, mis nad räägivad – kolmas trimester on kõige etem! Ja naised on ikka k*radima võimsad olendid!

  1. Mul hakkasid kaks nädalat ennem sünnitust need valud. Lohutan 😀 Usun, et sul ka kohe minek. Kadestan isegi natuke, saad vaevast lahti ja oma nunnut kätel hoida. Ootan põnevusega.

    Meeldib

  2. Minul tähtaeg 2 nädalat hilisem kui Sul, aga tunnen ka, et kolmas trimester pole midagi nii hull praegu. Kõik need füüsilised hädad mis tulla võivad, neid ju niikuinii ootad ja tead, et tulevad. Aga tõesti, vaimselt on kuidagi rahulik olla ja natuke hakkab rohkem kohale jõudma kõik.
    Tuleb tõdeda, et “Oma peas olen ma veel selles staadiumis, kui rasedusest teada sain, aga samas viimane kuu käimas. Ja esimesel trimestril ei jõua kohale, et saad lapse, ega see ei jõua viimasel ka väga kohale vahest.” kõlab ikka marututtavalt! Mõni lastega sõbranna muidugi ütleb, et ei jõua see siis ka päris kohale kui laps käes ja vaatad seda last ja mõtled “oot, ongi minu laps või?”.
    Mina hetkel ei saa ka üldse nuriseda selle lõpu üle.. Jah, palavaga lähevad sõrmed-varbad pisut paiste ja kummardada enam nii naljalt ei saa ja tossupaelade sidumise ma unustasin juba ammu ära.. Aga ma tunnen end siiamaani hästi ja mis siis kui vahepeal siit-sealt midagi natuke valutab või laps kopsud õhust tühjaks surub.. Mõistus on rahunenud ja ma tean, et asjade osas oleme ka üsna valmis beebi jaoks juba ja selleks uueks eluetapiks samamoodi valmis. Kuigi natuke on ikka tunne, et see kõht tuli, et jääda ja pärast lapse sündi jääbki mingi pall ette 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s