Hakkasin pabistama! Et kuulge, ma siin mõtlesin, et lükkaks seda värki nats edasi ikka …

Rääkisin siin oma imelikest tundmustest seoses valudega, kõhukujuga ja millest veel.

Eile õhtul, lisaks hellale ja valutavale olekule, hakkasin kuulma mingeid imelikke klõpse kõhus, nagu keegi teeks mullikile katki. Mida üks korralik tänapäeva inimene sellise asja peale teeb – muidugi googeldab! Ja tuleb välja, et seda kuulevad paljud viimast otsa rasedad.
Googeldades tulid ette foorumid, muidugi. Räägiti, et no see võib beebi luksumisest olla. Eiei, luksumine on luksumine, selline rütmiline tuksumine kõhus, selle tunneb kohe ära, see on raseduse ajal üsna tavaline olnud.
Ja siis tuli hunnik sellelaadseid vastuseid, et plõksud ennustavad peatset looteveede puhkemist. Mis te siis mõtlesite, et sain magama jääda? Muidugi mitte! No, panin all in – täiega rauaga sünnitusalguse valude, plõksude ja mille iganes googeldamine läks lahti.
Tulemused näitasid järjest seda, et sellised rõhumisvalud ja olla ei saa jne tekkisid paar nädalat enne sünnitust, klõpsud enne looteveede tulekut. Oh … jeeber.
Ma ei tea, kas see vastab tõele või mitte, aga selliseid vastuseid muudkui tuli ja tuli.
Pealegi, tunnen, et pea on vist vaagnasse sätitud, ise on ta allapoole vajunud, kõht muudkui läheb alla – sellest kõik need valud. Samas kerge olek ka, nagu kõht jääks väiksemaks ja lamedamaks. Ja see toiming pidi olema 2-3 nädalat enne sünnitust. Nii, et see 2-nädalane ennustus võib tõepoolest paika pidada.
Taas, enne rasedust on mulje jäänud, et kõik rasedad on lõpus seda meelt, et oh, tuleks ta juba kiiremini ja ei mõtlegi sünnitusele, peamine, et vaevast lahti saaks, närvis ei ole.
Päris ei ole! Ma ei saanud öö läbi magada, muudkui lugesin neid sünnituslugusid, silmad punased peas juba. Siis hakkasin enda peas ketrama, mida haiglakohvrisse veel panna, kas on kõik olemas. Siis hakkasin mõtlema, kas mul üleüldse on kõik olemas ja teate, mida keset ööd avastasin? Pole lapsele vannilina ostetud. Mitte, et see oleks midagi sellist, milleta esimesed päevad hakkama ei saaks, aga no kuidas ma olen unustanud? Järsku tundus see igatahes eluoluline.
Ja kuna elukaaslast kodus ei olnud ja oli mitu päeva tööasjus ära, siis mõtlesin sellele, et ok, kellele ma helistan, kui midagi vaja haiglasse tuua. Ja mis on üldse action-plan? Kui tulevad veed, kas kohe minna, kas helistan, kas tellin juba taksot, kust ma süüa saan, sest snäkke ja asju mul küll seal kohvris valmis ei ole. Arvestasin ju koguaeg, et ahh, küll mingi aeg jõuame poest läbi käia, kui asjaks läheb. Aga kui teda pole, siis kes oskab üldse käituda ja mida tuua. No, saan õnneks õdedele loota. Võib-olla. St enda õdedele, mitte haiglaõdedele.
Need olid need äreva oleku mõtted, tegelikult rahuliku peaga tean küll, mida teha tuleb! Mingi teema, siis jah, helistangi 24h toimivale haigla numbrile, mis raseduskaardil või netis. Ja küll nad nõu annavad. Asjad kohvrisse, mis jääb maha, no big deal, küll hakkama saan. Tõesti, saan ju õdedele helistada, toovad, kui elukaaslane peaks kaugel olema. Ja taksosse. Kui see tundub võimatu, ju ma kiirabiga ka tuldud saan ehk. No, mida iganes, küll ma hakkama saan.
Aga üks asi, mis mul valmis ei olnud, olid lapse riided, millega teda koju tuua. Ilmad on nii imelikud, et ei tea ju, mis on talle liiga soe riietus või millega tal külm võiks hakata. Näiteks, kui on see kuumalaine, mis siin vahepeal oli, mida talle siis selga panna?
Täna siis valisime elukaaslasega asjad ka välja, me oleme ikka täielikud ülemõtlejad vist, sest panime päris mitu asja kaasa. Kogenud emad kindlasti mõtlevad, et no, on sahmijad ja rohelised.
Valmis panin kaks lühikese varrukaga body, kaks pika varrukaga body, sokid (puuvillased ja villased), kindad, 2 puuvillast kombekat, 2 mütsi.
Miks kõike kaks? Sest ma ei tea, kui suur ta tuleb, äkki on see päris esimene suurus talle juba väike või ebamugav, et oleks ikka valida. Need asjad ei võta palju ruumi ka, las seisavad siis kohvris, kui ei kasuta.
Nii! Ja mida ma tegelikult selle kõige juures tunnen? Ei ole üldse valmis! Mina küll seda meelt hetkel ei ole, et pole pabinat ja saaks juba vaevast lahti, kuigi ma olen rasedust kirunud. Mul on pigem ärevus, et appi, kas ma jõuan enne seda tolmu imeda – nagu president tuleks külla või midagi. Või kas ma olen ikka selleks sünnitusagooniaks seal valmis. Ja kõigeks selleks, mis siis järgneb.
Et kuulge, teeks seda mõni teine aeg, ma ikka ei ole valmis, teeme paari kuu pärast, näiteks, ma veel harjutan end selle mõttega, et ta tuleb. Sellised mõtted.
Ja siis on täiesti üllatav sentimentaalne olek ka peale tulnud. Et, oi, kas tõesti hakkab see raseduse seiklus lõpule jõudma, et tegelt ju oli päris armas ja eriline, mis kõik veel. Eriti siis kui loen oma algusaja postitusi ja elan kõike uuesti läbi.
Nagu kooli lõpp. Kopp oli nii ees kooliskäimisest, saaks minema, saaks vabaks ja siis lõpetamistel tuleb see tunne peale, et nagu natuke kurb või nostalgiline, et noh tegelt polnud ju väga häda midagi. Einoh, mis viga lõpus neid mõtteid mõelda, eksole – muidugi tagantjärele ongi kõik palju ilusam.
Ja siis! Nagu olen maininud, olen beebigrupi liige. Sellest, mis ime läbi ma küll sellise otsuse vastu võtsin, kirjutasin siin: Taas “emade kommuunist” ja minu Platinum Membership
Igatahes, meie grupp on Juulibeebid, mis viitab sellele, et tähtajad on juulis. Aga neid sünnib juba praegu! Nagu öeldakse – tänapäeval lõpuni kandmine pidi ime olema.
Tegin hommikul neti lahti ja nägin, oo, jälle üks tüdruk sündis. Nädalaid oli 35, kaalu 3 kg ääre alla midagi, täiesti terve, ilus, pehme ja nunnu. Ei mingit enneaegse välimust, et liiga pisike tunduks või lisaaparaate oleks vaja. Ja siis avastasin, et minul ju homme 36. nädal, kaalu on poisil kirjade järgi juba rohkem, kui sellel tüdrukul. Mul ju samasugune sees! Selles mõttes, et ongi reaalne, et ta on valmis sündima.
Igatahes, loodan, et täna öösel saan paremini magada, googeldasin oma googeldamised ära. Mitte nagu eile – magasin paar tundi ja üleval, jälle paar tundi ja üleval.
Ja magades nägin unes ainult sünnitusi. Küll ma ei jõudnud sünnitama, sest seal oli järjekord, siis ma pidin minema keisrilõikesse, siis oli järsku mul terve pere haiglas ja kõik sünnitasid, nii õed kui ema, siis ma tundsin pidevalt, et veed muudkui tulevad ära, siis ma ärkasin kuskil palatis, arst tõi mulle mingi tite, ma ei julgenud teda mitte vaadatagi, sest oli mõte, et ok, mida ma veel temaga peale hakkan, kas see nüüd on minu laps ja nüüd pean jõle asjalikuks hakkama, aga ma ju ei oska. Kuni vaatasin, et lapsel on elukaaslase nina, et jeerum, ongi mu laps, et noh ju ma pean siis midagi nüüd ikka tegema. Järjest sellised unenäod.
Praegu tuli creepy avastus, kui unenägusid meenutan, et lapsel, kes mulle unes sinna voodi juurde toodi, oli seljas sama body, mille täna haiglasse minekuks sisse pakkisin.
Ühesõnaga, peast segi!
Ja tegelt on kuu veel aega ja nüüd, tahate näha (vaevalt, et tahate), et olengi terve see kuu aega segi ja iga tundmust ja nägemust tõlgendan kui kohe algavat sünnitust. Ja siis läheb raudselt paar nädalat üle tähtaja ka veel. Oii, sellest tuleb üks pikk kuu …
Advertisements

8 thoughts on “Hakkasin pabistama! Et kuulge, ma siin mõtlesin, et lükkaks seda värki nats edasi ikka …

  1. Mul plõksub kuu aega juba. Tähtaeg oli laupäeval 🙂 see on täiesti normaalne. Väidetavalt lootekoti sein pidi seda heli tekitama.

    Like

  2. Tegelikult pole ikka mingi ime lõpuni kanda,enamasti ikka tulevad lapsed õige aja lähedal või siis lähevad üle. Ja oli küll nõme oodata lõpuks, igal õhtul põhimõtteliselt ja öösiti oli iga suurema liikumise või valu peale mõte, et kas nüüüd. Selles mõttes on mugavam, kui sünnitus algab vete tulekuga. Aga mida ma ka tean, on ju kaks keisrit mul olnud.

    Like

  3. Aa ja kuna ma olen lühike (160 cm), aga laps suur (üle 4 kilo), siis ühel õhtul, kui oli umbes 40+0 vms, siis ma seisin köögi ukse peal ja sees käis selline möll, et ma reaalselt liikusin koha peal,nii jõuline oli lihtsalt beebi juba. Ja mu kõht oli ka muidugi hiiglaslik.

    Like

  4. Ohjahh. Mu esimene rasedus valmistas mulle ka põrgu piinasid lõpuotsas. Paar viimast nädalat iga öö valutasin tumba veerel ja arvasin, et kohe varsti ta tuleb. Tuli täpselt tähtajaks.
    Riideid on igati ok rohkem kaasa võtta haiglasse. Me panime kohe lapsele oma riided selga. Mugavamad olid küll nn tudukombed, ei pidanud nii palju painutama seda väikest ilmaimet .:)

    Like

  5. Jaa, ma muide pakkisin ühe tuduka kaasa ka juba. Mõtlesingi, et ehk on see hoopis mugavam. Aga no valud, jah, umbes nädal on need vahelduva eduga käinud. Vahepeal ikka nii, et võtab ägisema 😀 eks siis paistab, millal ta tulema hakkab.

    Like

  6. Mul sõbranna just sünnitas 4700g poisi ja 4 päeva kandis üle 🙂 Nii et mitte kunagi ei tea, millal ja kui suur 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s