Eilne paanikaatakk: Kust otsast see lapse saamine üks hea mõte üldse oli?!

See valude värk, millest siin juba paaris postituses olen rääkinud, on mind ikka täiesti verest välja löönud! Ok, nüüd olen piisavalt rahunenud, et isegi midagi kirjutada, aga eile! Ma pidin eile otsad andma! Mitte valu pärast, vaid nii suur närv on sees.

Ei ole suutnud normaalselt magada, süüa, olla üleüldse. Üleeile õhtust saati on miski sees keeranud ja kripeldanud ja eile oli närvitsemise tipp, võiksin öelda.
Ärkasin eile keset ööd üles suure ehmatusega, et appi, ma tunnen, et see asi, nagu lapse saamine on nüüd väga lähedal, kui mitte mõne päeva kaugusel. Mitu korda niimoodi. Täitsa sassis! Ikka see sama vana jura –  mida teha, mida kaasa võtta, kuidas sünnitatakse üleüldse, kas see on praegu minu elu, mida elan.
Peale seda ööd tuli hommik, arvasin, et ok hommikuks olen rahunenud – EI.
Iiveldas tohutult ja terve päev hilisõhtuni välja. Pea käis ringi, kõik lainetas, nagu mingi närvivapustus. Minu puhul on see täiesti uskumatu! Ma ei saanud hakkama ei söömisega ega millegagi – ei lähe sisse!
Isu puudub siiani, muide. Täna hommikul läks vaid pool kaussi putru ja õhtuks olen 2 võileiba suutnud ka ära süüa, mingi ime läbi.
Õnneks eile öösel, kui lõpuks magama jäin, tuli mingi rahu sisse, et ok, saagu, mis saab, kõik elan üle, pealegi, rahune maha, Lilli, sul on ju veel aega.
Kuidagi nii loll närv ja see tüütab mind! Ma isegi ei tea, mida ma kardan või mille pärast ma närvitsen. Selline lavanärv või mingi imelik eelaimduse närv on sees.
See tuli päev pärast seda, kui tuli tohutu koristamisetuhin muide – paar päeva tagasi koristasin nii, et higi otsa ees, ei suutnud pidama saadagi – äkki laps sünnib ja mul koristamata, et ei, nii küll ei saa. Nagu saaks midagi ette ära koristada ja peale lapse sündi poleks seda võimalik teha, eksole.
Ja eile, lisaks muule, tuli muidugi see elukaaslase piinamise hetk: issand, kas sa tead ka millesse me oleme end mässinud?! Issand jumal, me saame lapse, kas sa tead seda? Miks?! Mida me mõtlesime, kuule, ma ju ei oska lapsi saadagi! Ma ei oska ju sünnitada ja isegi, kui seda oskaksin, ma ei oska neid ju kasvatada! Ma ei oska teda sülle võtta ega riideidki selga panna, mida ma teen?! Kuule, teda peab ju koolitama! Issand, lasteaiavärki tuleb ajada ju! Kuule, me pole nii rikkad, et lapsi saada ju! Ma ju rebenen kõrvuni pooleks selle sünnituse käigus, kas sa seda ka ikka tead? Oled valmis selleks jah?!
MILJON küsimust ja väidet.
Mille peale tema, muidugi, närvideleajavalt rahulikult vastas: ma ju tean, et saame lapse …
Ja mina: MIKS SA SIIS NII RAHULIK OLED VEEL??!!
Kuigi! Tal oli ka mingi ärevuse närv sees, aga ei saa ju olla sellise naise kõrval lõpuni chill ka vist – kandubki see tunne temale ka.
Ja samal ajal kui ma üritasin rahulikult lamades hingata, et ma päris südameatakki ei saaks, pani ta lapse voodi kokku.
Ma ei teagi, mis mul viga on, aga iga sellise asjaga tekib esialgu vastumeelsus. Tõime vankri koju ja hakkasin seda kartma – et misasjus see vanker siin on, miks see nii suur on, kuidas sellega liigeldakse. Nüüd pani voodi kokku ja ma ei suutnud seda vaadatagi! Kuigi ise ma jaurasin juba ammu, et paneks kokku. Täielik kuumalaine käis üle keha – ei, see ei ole minu elu! Miks need asjad siin on? Misasjus? See võtab selles niigi väikses toas ruumi. See ju ei sobi siia! Siis vaatan kõhtu, peaaegu nagu kinnituseks, kas see on minu keha ja kas ma saan lapse. Nagu kehast-väljas kogemus.
Ühesõnaga, eile oli ikka mingi kummaline paanikaatakk peal.
Õnneks, ma väsisin sellest paanitsemisest ja sain isegi üsna normaalselt magada ning täna on see tunne, et ahh, võikski juba tulla, sest ma ei viitsi nii sassis olla – see võtab ikka läbi. Aga, nagu mainisin, süüa ma endiselt ei taha.
Nagu vankrite ja muude vidinatega, harjusin hommikuks ka voodiga ära – et ok, ikka minu elu jah.
Ja siin siis paar pilti sellest voodist, mille saamine oli päris suvaline ja üsna raseduse alguses. Voodi kõrval ootab oma aega ka haiglakott. Õigemini pagas.

 

KÜSIMUS: Mul on see kookos-tatar madrats. Kas keegi üldse teab, mis pidi seda tuleb panna, kus on see kookos ja kus on tatar? Pidi mingi vahe olema asjal. Sain selle voodiga lihtsalt kaasa, tegelikult ei ole ma madratseid üldse uurinud…
Paljudel on voodid sätitud selliseks nunnuks beebibuduaariks, aga mina ei taha neid pehmendusi ja kõikvõimalikke tilulilusid sinna. Ma olen lugenud, et voodipehmendused võivad lapsele ohtlikud olla, USAs on kuskil nende müük isegi keelatud (hällisurmad, lämbumised jne). Ma ei taha mingeid riske võtta lihtsalt seetõttu, et vanematel oleks toredam vaadata seda pehmuste maailma. Ja ma tahan teda läbi nende pulkade ilusti näha, no, nii paljugi, et näha, kas ikka hingab. Ja ma tahan enda voodist seda näha, mitte, et pean tõusma püsti, sest siis ma ainult püsti oleksingi. Mingi pehme sein ees – ma ei saaks vist aasta aega rahu.
Kui ma kuskilt mingi karusselli saaksin, siis sellele isegi tasuks mõelda. Nii, et siit tuli teile katsikute kingiidee. Lisaks hunnikule mähkmetele.
Tuttavad, kes tahavad last vaatama tulla, teile teadmiseks, et sissepääs on üks mähkmepakk – ilma selleta üle ukse ei pääse.
Igatahes! Täna olen jälle sellises päris normaalses seisundis ja see tunne on, et ahh, ma ei sünnita nii pea veel! Või siis, tahaks juba sünnitada, siis teaksin, mida ma üldse kardan. Ja samas on see tunne, et see olen mina ju – ma saan täiega hästi hakkama! Mida ma põen üldse?
Ühesõnaga, võiks nagu kuidagi pihta hakata selle titemajandusega, muidu ma jõuan sada korda end vahepeal lolliks mõelda ja atakke saada. Aga siis saaks juba tegeleda nende raskuste või kergustega, mis mind ees ootavad.
Advertisements

26 thoughts on “Eilne paanikaatakk: Kust otsast see lapse saamine üks hea mõte üldse oli?!

  1. Voodipehmendusel on tegelikult natuke praktilist poolt ka, mitte ainult armas vms, päris vastsündinu puhul pole väga vahet,aga kui laps juba keerab, siis ta võib vabalt nt peaga vastu võret keerata või jäävad jalad võre vahele kinni ja siis on uni häiritud 🙂

    Like

  2. Jaa, seda ma tean, aga ma just mõtlen, et võib-olla hiljem, kui on tugev ja mürab palju, siis tasub see ka panna. Aga päris väikesed võivad ka end edukalt jalgadega nihverdada kuskile, kust nad ära ei saa ja see võib ohtlikuks minna – esialgu jätan ära.

    Like

  3. Ära seda mähkmepaki kohustuslikku katsikukingi asja ikka tee, ma soovitan 🙂 Sest mähkmed on erinevad ja sinule/sinu lapse pepule ei pruugi iga mähe sobida. Muidugi, kui iga külaline toob erineva firma paki, siis võiks mingi point olla, et saab proovida erinevaid. Aga minu esimese lapse pepu ei kannatanud peaaegu ühtki mähet, teise lapsega saab kõiki kasutada. Ma ise eelistan muidugi natukenegi vähem lõhnastatud/naturaalsemaid mähkmeid (Libero, Muumi, Naty, Moltex jne), mitte haisvaid (Pampers, Huggies jne). Aga ikkagi eelistad ühtesid teistele ilmselt.

    Like

  4. Mul täna 38.näd. täis ja voodi on kõravtoas lihtsalt kokku pandud, samuti mähkimiskummut. Täna tegin ettepaneku mehele, et äkki võiks midagi juba magamistuppa tõsta, et aeg juba nii kaugel, aga mul pole midagi valmistatud. Kui ma beebigrupis ka vaatan, kus juba kuu aega enne tähtaega või isegi veel varem on terve titebuduaar koos, siis mul ei ole veel mitte midagi 😀 Mees rahustas maha, et aega on ju veeeel!! Et küll ta siis paneb ja tõstab asjad ära, kui vaja.

    Mul ei tule karusselli ei baldahiini, sest mulle lihtsalt selline tilu-lilu ei meeldi. Voodipehmendus siiski tuleb, ja selle õmblesin ka ma ise, tavaliste, pisikeste siniste lilledega. Jälle mulle see miki-hiire, ega mõmmi teema voodipesu juures peale ei lähe. Aga õmblesin sinna omajagu kinnitusi ülesse ja alla, seega pehmendused püsivad kindlalt paigal. Kuigi olen näinud, et mõnel on need päris ligadi-logadi.

    Aga jah, eks lõpus seda paanitsemist ole ikka omajagu.

    Like

  5. A ja, seoses madratsiga, et mul ka tatra-kookos. Enne pannakse vist kookose peale magama, kuna see tatar väga kõva ja krudisev. Mul on kookosepool selline sirge aga tatraga on läbiõmmeldud ruudud.

    Like

  6. Jep, pehmendus on täitsa asjalik siis kui laps juba liikuvam ja suudab magades imetabaselt palju liigelda ja igale poole end ära lûüa ja jalgu ja käsi võrede vahele toppida. Ja tegelt ei saa alahinnata siiski ka seda beebidele meeldivat pesaefekti, eks Sa saad katsetada kuidas teil parem on aga minu omad lagedas voodis naljalt ei magand. Praegu on popiks saand ka beebipesad, viska pilk peale 😉

    Like

  7. Hetkel sul ei lähe voodipehmendust vaja, sest laps ei oska keerata. Küll aga peab sul olema pisike rulli keeratud tekike või rätik, millega toestada lapse selga kui ta külili on. Alguses võib olla tugev piima tagasiheide ja seepärast peab laps magama külje peal, et piim kurku ei läheks. Voodipehmendused lähebad aktuaalseks kuskil peale 4-5 kuud või isegi hiljem. Mul laps küll viskleb nii palju, et käed-jalad kogu aeg võre vahelt väljas ja see teeb haiget ja ilma voodipehmenduseta mina hakkama ei saaks.
    Ma ei propageeri, et lapse voodi oleks träni täis, aga see lämbumise teema on vaid alguse asi. Kasvades lapsel tekib refleks, mis paneb lämbumise olukorras pea kõrvale keerama seega see USA teema on samas valdkonnast, mis kiri mikrolaine ahju manuaalis, et ei tohi kasse kuivatada.
    Piima tagasiheite pärast oli mul lapse pea alla ka pandud puuvillane padjapüür või lapikene/rätikukene, sest piima tuli välja praktiliselt peale igat söögikorda ja ei oleks lihtsalt jaksanud nii tihti voodipesu vahetada.
    Karuselli hakkab laps jälgima kindlasti kunagi hiljem. Alguses, see on pigem emmele-issile kui lapsele :). Mis puudutab voodikardinat, siis see tegi voodi intiimsemaks (tekkis väike hubane pesa) ja võisin lahti jätta akna või rõduukse, sest siis ei puhunud tuul peale. Meie kardin on suur lahmakas ja katab voodit kolme külje pealt tervenisti ning pigem praktilisuse pärast. Hiljem kui sul laps suurem, siis kasulikud on ka.pimendavad rulood magamistoas, kui sa just ei taha kell 4-5 lapsega ärgata. Need siis minu kogemused.

    Like

  8. Jaa, pimendavad rulood on olemas, seda kaldevärki tean ka. Kardina osas ma ise mõtlesin ka, et ehk see oleks ka selline mõnusat olemist tekitav variant, aga ma vaatan, kuidas tal üleüldse on. Äkki on nii rahulik laps, et piisab kui ruloo ette tõmmata ja mähkimislinasse mähkida ning juba on tal turvaline tunne. Muide, see USA teema – ise mõtlesin sama, et seal on kõik asjad võimendatud, nii et pole imestada midagi, kui on niisama lollidele see seadus. Aga vastsündinudki võivad refleksist liikuda, ka jalgadega end lükata – seda rääkis lastearst küll, et mitte alahinnata ta liikumisvõimet ja kõikvõimalikud ohud, kõrgeltkukkumised (mähkimislaud, diivan jne) ja pehmendused veidi eemal hoida ja mitte jätta kasvõi hetkekski üksi sellisel puhul. Nii, et pehmenduse osas ma ikka ootan jah, kui ma ise ka rahulikum ja igal hetkel hingamist ei kontrolli 😀

    Like

  9. Mis puudutab rahutust, siis katsu nüüd pea üleliigsest vabastada ja mõtle sellele, et ainus tähtis asi, mis sul ees on sünnitus. Keskendu enda peale, enda keha peale. Lase lahti muust ebaolulisest. Tähtsad vaid sina ja laps. Paanikasse ei tohi minna. Sünnitama ei hakka sinu isiksus või su pea vaid au keha. See teab täpselt mida ja kuidas teha. Ära lase peal keha segada. Lülita pea välja ja mine kehaga kaasa. Otsi sisemist rahu. Sünnitus on nagu mediteerimine. Pead tunneta ennast. Keskendu eesmärkidele ja mitte protsessile. Iga valu viib lähemale lapse sünnini ja vabanemiseni. Usalda oma keha ja eesmärkki ja ära takerdu valusse. Kui sul valud juba praegu, siis proovi avasatada oma keha. Mis poosis või asendis, sul kergem nendest üle olla. Kas nt käpuli või kükakil või külili. Naised on aastatuhandeid sünnitanud, see on loomulik. Usu endasse, sa saad hakkama. Kuinasjaks läheb, siis.oluline, et mees ärgitaks kogu aeg hingama ja jooma. Tead, lugedes su tunnetusi, siis mulle tundub, et sa vist 42 nädalat küll ühes tükis ei püsi. Seega katsu puhata nii palju kui on vähegi võimalik ning pea tühjaks saada.

    Like

  10. Madratsist – soovitatav vist alguses see kõvem pool kasutusse võtta ja võimalikult kaua lasta lapsel seal tududa. Aga no meie pöörasime ikka pehmema poole üles, sest see kõva pind ja krudisemine ei meeldinud beebile üldse. Usun, et see on täiesti individuaalne. Küll Sa varsti ära pudened, küll siis õpid-näed-koged kõike ja ei vaja sellistes asjades teiste targutamisi. Usu või mitte, see kõik, mis praegu tundub ilge teadus või mingi õpitav tarkus.. laps ise õpetab, ära üldse põe. 🙂
    Ja veel – katsu hoopis nautida seda! Enam kunagi pole sa esimest korda rase, seega naudi seda ootust ja imelist punnis kõhtu ning teadmatust, milline täpselt see vahva väike inimene on ja millal ta juba tuleb.

    Like

  11. jaa, mul ongi mingi imelik sentimentaalsus peale tulnud ja nostalgia, et oii, milline oli see esimene kogemus kokku ja kas tõesti saabki juba läbi 😀 endast polekski seda iial uskunud, et seda mõtlen 😛 mul on hea meel, et blogi hakkasin pidama – kõik emotsioonid silme ees

    Like

  12. Lohutasin end mõttega, et tagasiteed nagunii pole ja see aitas 😀 Sinu jutte lugedes meenub ikka ja jälle enda esimene rasedus ja paanika ning see kisub vägisi naeratuse suule (ära pahanda).
    No minul neid pehmendusi ei olnud ja puudust ka ei tundnud. Pojal oli tekike ja see ka kõik. Raskusi oli sellega, et teda sinna voodisse panna. Tundsin end julma ja ebaõiglasena. Ta oli ju nii uskumatult väike selles suures voodis. Nutsin öösiti, aga lõppude lõpuks oli see kasulik nii temale kui mulle. Sain end välja puhata ja tema harjus algusest saadik oma voodis magama 🙂

    Like

  13. Minul on sama plaan, harjutada teda enda voodis magama. Eks paistab, kuidas mul südant on ja milliseks reaalne elu kujuneb.
    No naeratuse osas, muidugi ma ei pahanda! Kindlasti hakkan ise ka, naeratus suul, seda kõike meenutama 😀

    Like

  14. Ohh mis ilus voodi �� Meil oli samasugune. Madratsi kohapealt soovitatakse jah esialgu kookospinda, mis kõvem. Ilonale aga ei meeldinud see üldse. Magas paremini omas voodis kui pehmem tekk veel all lisaks oli. Voodipehmendus oli meile õhem variant kui poes müüdavad ja seda kasutasin ma ümber voodipulkade panduna selleks, et lutt öösel voodist välja ei kukuks. Meil oli periood, kus lutt oli oluline ja pimedas toas põrandalt seda otsida on päris närvesööv. Eriti veel siis kui soovid seda võimalikilt kiiresti teha.
    Mähkmete osas oli meie kogemus see, et Pampersid nr 1-2 ei sobinud, tekitasid löövet. Suuremate numbritega oli kõik ok. Pampersi eelis oli ka see, et ta õhem ja samas kogus kõikke endasse paremini. Aga köik see on katsetamise küsimus et mis tundub endale kõige parem kasutada ja mis lapsele sobib. Muidugi mul vaid kogemus tüdrukute kasvatamisega �� Võibolla see ei erinegi millegi poolest poiste kasvatamisest, kuid omad eripärad kindlasti ��
    Tean, et närvi on raske maha rahustada, kuna kõik ju muutub ja ei tea mida oodata. Sulle soovin rahulikke viimaseid päevi ja söö ka vahepeal ikka. Ssünnitusmajas näiteks minul süüa ei lubatud. Et igaksjuhuks kui peaks olema vaja keiser teha siis oleks magu tühi. Aga vb on nüüd asjaolud muutunud.

    Like

  15. Oleneb muidugi, et millal nad tulevad jah 😀 Saad muidugi öelda küll, millised sulle parasjagu meeldivad. Aga see võib natuke kauem aega võtta, kui paar päeva, et täitsa kindel oled,et sobivad.

    Like

  16. Nii vahva lugemine 🙂 ise olin samas olukorras veidi vähem kui aasta tagasi ja äratundmise momente oli igas lõigus 😀 Alustades “nesting'u” teemast, kus kõik nurgad oli vaja lapiga üle käia ja beebipesu sada korda üle triikida, et kõik oleks uueks ilmakodanikuks valmis kuni sünnituse paanika-jaanikani välja.. aga eks see kõik on vaja läbi teha/mõelda, et vaimselt end ette valmistada 🙂
    Mäletan, et ka mul kadus mingid nädalad enne sünnitust söögiisu või kui siis isutas, siis värske kraami järele. Olin kusagilt lugenud, et enne sünnitust läheb kergem kraam paremini peale. Et ei teagi, kas teadis keha, et seda on vaja või ütles pea kehale või kõik kokku 😀
    Haiglasse kaasa võtsin nt mahla, palju vett, pähklipaki, mûslibatoone ja glûkoosi. Viimast krõmpsutas küll pigem abikaasa, sest mulle see magus peale ei läinud. Aga eks see ole individuaalne, kellele mis ja millel sel hetkel üldse minek on..Ei saa ju ette teada, mis kell ja millises olukorras aktsioon aset saab leidma, aga väiksed energialaksud võiksid “tagataskus” olla 🙂
    Mina olin see rase, kes perekooli loenguid väisas, nimekirju koostas ja kotid kuu enne kokku pakkis. Ühest küljest andis see ettevalmistus meelekindlust- et olen teinud endast kõik oleneva, et kõik sujuks. Teisest küljest, ei saa kunagi lõpuni välja planeerida, sest kunagi ei tea, kuidas kõik läheb. Lõpuks (päev enne sünnitust) jôudsin teadmiseni, et ma ei loo endale mingeid ootusi, vaid võtan igat olukorda täpselt sellisena nagu ta tuleb ja annan selles olukorras endast parima ja see on parim, mis teha saan. Usaldan oma keha ja oma last. Usun, et see teadmine aitas mul olla parem sünnitaja 🙂
    Imelist sünnituskogemust Sulle. Naised on võimsad ja beebid veel võimsamad! 🙂 ❤

    Like

  17. Mul on 39+ nädalat ja samamoodi rahu vaheldub paanikaga aga üldiselt on olemine niivõrd ebamugav, et ma juba lausa tahan sünnitama minna! Tegelikult lausa ootan sünnitust, tuleks need veed kas või kohe ära 😀

    Like

  18. Mul oli selline huvitav kogemus, et enne päris sünnituse algust ka paanitsesin, aga kui päris sünnitud pihta hakkas, siis üldse ei kartnud, kõik läks nagu loomulikult. Ja kui beebi sündis tegid ka hormoonid oma töö ära, et üleöö oskasin beebit käes hoida, pesta, mähkida, riietada. Ehk siis kõik hirmud olid asjata, sest keha/loodus hoolitses selle eest, et ma iskasin sünnitada ja koheselt ka vastsündinu eest hoolitseda. Mõnusat tulekut su beebile! 🙂

    Like

  19. Aitäh, seda on nii mõnus lugeda. Ma üritan ka palju enda nö instinkte või sisetunnet kuulata. See paanika on nüüd läinud. Just see üks päev, millest rääkisin, vot see oli tipp 😀 sain paanitsetud, nüüd juba ootan.

    Like

  20. Mina kasutasin viimase lapsega Babynesti (beebipesa vist ) Asendamatu asi oli minu jaoks. See käis ka algul vankris. Tekitas lapsel mõnusa turvatunde. Pehmenusi pole kunagi kasutanud. Tegelikuses saad ise varsti aru mida vajad mida mitte. Mul jäi nii mõnigi asi kasutamata. Mähkmetega ka see, et esimest suurust ei kasuta väga pikalt. Kuidagi nii äkki pidi juba uue suuruse peale minema.
    Kuna Robini sünd oli väga ekstreemses olukorras siis Rainer tegi kõik et mul oleks mugavam ja parem. Voodi ol ime pisike ja ratastel nii et sai seda voodi eest lihtsalt lükata ja teise tuppa kaasa võtta 😊 Võre osa sain ka kuni madratsini alla lükata, et ei peaks palju last tõstma.
    Ja sa oled tubli , ära paanitse. Saad ilusti hakkama. Kõik on saanud 😘

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s