Minu elu esimesed kõrvetised ja idülliline jaanilaupäev!

Paljud rasedad kannatavad kõrvetiste all. Kuni eilse ööni ei teadnud ma, mis need ongi ja nüüd viimast otsa rase – ei pääsenud!

Kõik, kes selle üle on kurtnud, on ikka rääkinud, et see on kohutav! Tänasin ei tea, mis kõiksust, et ma seda tunnet taluma ei pea. Aga eile õhtul sõin pelmeene ja see oli väga vale otsus, oii, oleksin ma vaid seda teadnud!
Läksin magama ja ärkasin umbes 2 paiku TOHUTUTE kõrvetistega! Kes ei tea, mis tunne on kõrvetised (nagu mina enne ei teadnud), siis see on selline nagu mingi tuline söövitav õhk tuleb üles või mingi eriti rõve tunne. Öäääää! JUBE!
Seda enam – minul on mingi eriline organism, et ei tule mingeid röhitsusi, ma ei oska seda teha! Ma ei tea, kuidas inimestel tuleb selline asi ja automaatselt. Ehk siis, ma ei tea, mis tunne seegi on, nii, et kui sealt kaudu mingi õhk peaks tulema, see on ju nii jube tunne. Mulle vähemalt täiesti harjumatu asi. Aga kui mingi happeline, söövitav, kõrvetav õhumull on pidevalt kurgus – ougaad! Ja see oli nii kohutav, ära ei läinud, et ma mõtlesin, et annan otsad.
Võib-olla mõni on koguaeg kõrvetistega hädas ja loeb praegu – see Lilli on eriline hellik ikka. Aga no, ma kuumasin üle kere hommikuni välja, muudkui kõrvetasin ja mõtlesin, et ma suren kohe ära.
Ok, olin kuulnud, et piima juuakse, kui kõrvetised on. Jõin siis kahe paiku oma Hapsi tühjaks – kohe mõjus ja sain umbes 1,5h magada. Siis ärkasin uuesti sama jandiga ja vaatan, krt kell nii vähe! Jõin piima ja jälle sain magada. Ja nii iga paari tunni tagant, kuni lõpuks lõunast, nagu zombie, ärkasin.
Ma olen nii õnnelik rase, et terve aeg seda jama taluma pole pidanud. Võib-olla olen täpselt neid õigeid asju lihtsalt söönud ja juhuse asi, et pole enne olnud.
Öösel, kuna kohutav oli olla, keha ka kuumas, läksin diivanile magama, rõdu uks pärani, ventikas ka huugama voodi kõrvale ja siis oli enam-vähem. Samal ajal hakkasin kõrvetiste kohta googeldama, et ok, mida ma pean siis sööma või tegema ja miks just rasedatel see asi tuleb.
Leidsin täitsa hea artikli, mis mu küsimustele vastab:
Sellest ma pole ka iial aru saanud, mis häda on inimestel, et kliimaseade ja ventikad, kogu see möll, peab koguaeg huugama. Kuidas nad haigeks ei jää? Ja miks nad nii vihased on, kui nad ei saa oma ventikat? Nüüd rasedana tean täpselt. Enne rasedust mul ei olnudki ventikat ja nüüd ostsime koju ventika, konditsioneerid lasime autos korralikult ära täitsa, filtrid vahetada – rase naine ei saa muidu ellu jäädud.
Ja jälle ma kordan seda tõde: rasedus on enda keha tundmaõppimise kursus. Nii huvitav, mida kõike võib mõelda ja tunda, mis elusees mõttessegi ei tule või arvad, et need tühised asjad sinuga ei juhtu – nagu hull ventika vajadus või kõrvetised. Või millised tulised põhimõtted täielikult kõigutatud saavad. Ja peale lapse sündi see tee kindlasti jätkub. Või noh, kehalised tundmused loodetavasti taanduvad samale tasemele, mis olid enne rasedust. Kõrvetisi küll kellelegi mitte iial ei soovi.
Selline jaanilaupäeva algus.
Rase on selles osas hea olla, et põhjus olemas, miks mitte mingeid jaanipäevaplaane teha – ahh, tead nii lõpurase, et kuhu ikka minna end väsitama. Samas, elukaaslane juba läks minema – meelelahutusala inimestel on ikka nädalavahetused ja sellised pühad põhilised tööajad. Ja nüüd siin kodus mõtlen, et midagi nagu teha ei viitsi, seltskondlik olla ei taha, samas on igav – peaks midagi teravat sööma – äkki saaks ajaviiteks sünnitama minna.
Teisest küljest – äkki see lõppeb lihtsalt järjekordse kõrvetisteõudusega. Ja jaanipäeval lapse sünnipäev – vaene laps, keegi sünnale ei tule ja kingirahad ka otsas. Ma pean veel selle plaani enda jaoks läbi mõtlema…
Teile, aktiivsetele jaanipäevalistele, edu poejärjekordades, kus iga teine on suure käruga, milles on 20 pakki šaslõkki, vorsti, kastidega õlut ja rummikoola materjali, naistele kast Viru Valge Coolerit või muud värvilist kleepekat, blokk suitsu. Jalas on meestel surfimustriga ujumispüksid, flipflop plätud, seljas 2 nr’t väiksem roosa või kollane t-särk, pead on kiilakad ja kuklal on volt, mille vahel on higitilk. Selle kõige peal on tagurpidi kuklale pandud päikseprillid. Ja kõik see kraam veetakse oma peenesse liisingus olevasse maasturisse, kus käib vali tümakamuusika: jaanipäevaks kõrgeks kasvaaab rohiiii… ja kõigil on näpud püsti, sest mega pull on olla. Ja kindlasti tuleb sealt ka lause: õuuu, ää! Head jaaaaani!
Või siis on teil lihtsalt tore, mõnusalt sõpradega maal, heade söökide ja jookidega, mõnusa saunaga ning ilma poe- ja praamijärjekordadeta ega selle stereotüüpse ossibandeta. Aga kas see oleks ikka sellisel juhul see ehe Eesti jaanipäev – ma ei usu!
Ehk siis: head jaani kõigile!
Advertisements

9 thoughts on “Minu elu esimesed kõrvetised ja idülliline jaanilaupäev!

  1. Soh, ma sain su blogi nüüd algusest lõpuni loetud! Mõnus lugemine! Vahel leidsin su kogemustes ennast, vahel suuri erinevusi. Ma naudin rasedust nimelt täiega, sest vahepeal olin juba peale kuueaastast edutut üritamist olukorraga leppimas. No ja siis tuli üllatus ja nüüd muidugi näen seda kauaoodatud seisundit hoopis teiste silmadega, imetlen aeg-ajalt oma kõhtu, tunnen end kummaliselt saledana ja isegi esimene väike venitusarm tekitas pigemini rõõmsat elevust. Kauaootajate kiiksud! 😉

    Olen sinust 1,5 kuud maas ja esmarasedana lõikan su kogemustest pidevalt kasu. Aitäh jagamast!

    Tahtsin küsida, mis arvamusel sa nüüd sellest hõbevööst st. rasedusbandaažist oled, mida mõni aeg tagasi mainisid? Kas see õigustab ennast? Või on sellised asjad suvel lihtsalt liialt palavad?

    Meeldib

  2. Nii tore, et siin lugemas oled! Ja eriti tore, et rase oled, eriti peale pikka üritamist. Raseduse tunne on mul selline, nagu on, aga ma olen ülirahul, et see siiski õnnestus. Alles eile mõtlesin sellele 🙂 Rasedusbandaaž, mis käib üleni kõhule, sellega ma rahule ei jäänud – suur number küll, aga kuidagi soonis puusadesse sisse ja suvel on ikka päris palav ka sellega, ma arvan. Mind see ahistas, mitte ei toetanud. Siis ostsin apteegist Gerda vöö, mida saab reguleerida. algul tundus, et ohh päris hea, aga tegelt see ka ahistas. Nii, et eriline bandaaži inimene ma vist ei ole. Aga mis on väga hea toestus – TUUB. Tegin sellest postituse ka ja tõesti soovitan. Pealegi, seda saab kanda nii raseduse ajal kui pärast seda. Samas on inimesi, kes ka bandaaže soovitavad, nii, et eks ole individuaalne.

    Meeldib

  3. Ma poleks küll julgenud Hapsi juua,see on ju ise juba hapu ja tekitab vast kõrvetisi äkki juurdegi. Aga mul olid väga mõõdukad kõrvetised, tavalise piima joomine aitas. Aga seda mäletan isegi, et pelmeenid tegid hullemaks 😀

    Meeldib

  4. No kattub täitsa sellega, mis ma netis muidu nende bandaazide kohta olen lugenud. Noh, et kusagilt ikka ahistab. Ma arvan, et mul siis kahjuks ikka jääbki see asjandus proovimata. Rasedapükste kõrge ülaosa niigi on palavam kui tavalised suvepüksid ja ma ei kujuta ette, et ma sinna alla veel mingi bandaazi topiksin. Aga oleks mu viimased raseduskuud mõnele külmemale aastaajale langenud, siis oleksin seda endale vist küll ühe soetanud.
    TUUBi suhtes kardan ka, et ta on soojade suveilmadega palav. Ja pealegi ta kuidagi kahjuks üldse ei sobitu mu ülejäänud garderoobi. Tjah, pean siis vist ise oma kosuvat kõhtu toetama.

    Meeldib

  5. muide, tuubi osas ma arvasin sama, et palav. see on täiesti jahe vastu keha, jahedam kui suvalised puuvillased riided, sellepärast seda kiidetakse ka. Nagu spordiriiete materjal, mis toimib nii, et viib niiskuse kehast eemale ja keha on kuiv ja chill. panin tuubi endale just palavaga selga, et oleks parem olla ja tõesti kiidan. mõtlesin ka igasuguseid mõtteid, et ei sobi kuskile ja sain heaga üllatatud. nii, et seda ma tõesti soovitan.

    Meeldib

  6. Jah piimatooted leevendavad. Aga ka Rennie närimine on super. Soovitan. Ja kui ikka väga hull on siis Gasec ( retseptiga ) on ka lubatud.

    Meeldib

  7. uhh, tulid meelde need raseduseaegsed kõrvetised…. mul oli käekotis pakk Renniet, autos pakk Renniet, kodus pakk Renniet 🙂 kui apteegis juhtub Renniele pilk peale siis tuleb see maitse lausa suhu 🙂 vähemalt on Sul vedanud, et raseduse lõpus said kõrvetised, minul olid need pidevalt alates mingist 5 kuust vist

    Meeldib

  8. Leian sarnaseid mõtteid. Kuid soovitan hoida heas kohas igasugu kõhutoestusrõivad. Võivad kuluda marjaks ära peale sünnitust.
    Mina leidsin vööle/bandaazile väga head kasutust kohe peale sünnitust u paar nädalat. Selline reguleeritav krõpsuga toetus ümber kõhu aitas meelde tuletada normaalse keskkoha tunnet. Vahelduva eduga kasutamine ja kõhuhingamis treening taastas keskkoha küll ülikiiresti. Kohe pärast sünnitust päris klassikalisi kõhulihaste harjutusi ei soovitata.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s