See kõik oli vaid illusioon – tegelt läksin lihtsalt paksuks

MA EI SAA ARU!

Ma kirjutan selle postituse just selle mõttega, et ma hiljem teaksin vastata, mida tundsin enne sünnitust. Sest paljud ei mäleta, mida nad tundsid või tegid ja ütlevad, et mai tea, midagi ei olnud.
Jah, polegi midagi! Kui ma peaksin lähiajal minema sünnitama, siis võin öelda, et jah, enne sünnitust mingid päevad tunned, et sa ei sünnita mitte iial. Lähiaeg, mis aeg see on, ma ei tea.

Kui mul juuni alguse poole (esimene nädal) mingid valud hakkasin, hakati ennustama, et oiii, 2 nädalat veel, siis sünnitama kindlalt! Mis kaks nädalat?
Arst ka, kes mu kõhul sõtkus, et no saate aru! Teil on laps nii suur ja sünnitate ka varsti ja mis kõik ja kui ei sünnita on väga halvasti, sest ega ma siis ei jaksagi seda elukat välja pressida. Ok, arst! On sul äkki paremaid pakkumisi?! Kui inimest paanikasse ajada kuni lihtsalt ootab. Ei ole? Siis lõpeta rääkimine.

Need tugevad valud on ka ära kadunud või on need nii tavalised, et ma ei märkagi. Vist see viimane variant. Sest kõnnin aegluubis ja valutan kõhtu üsna tihti, kui nüüd mõelda. Aga see on nagu elu osa, et olengi nüüd selline. Saan aru küll, kuidas suured ja paksud inimesed enda kehaga harjuvad – pidev vaev on olla, aga näed, harjud ära ja ei mõtlegi muutustele.

Ma olin täiesti valmis sünnitama, tükk aega olin valmis ja nüüd ma olen selle mõtte peast visanud – ilmselgelt ma ei sünnita vist mitte kunagi. Ma ei teagi enam, mida teha, kui peaksin hakkama sünnitama. Jälle see segadus mu peas hakkab otsast pihta.

Nädalavahetusel mõtlesin, et ok Jaanus on ära ja ta ei taha, et ma üksi sünnitama lähen, aga krt! Mul oli kodus nii palav, ka ventikaga, nii igav, sest midagi teha ei suutnud ega jaksanud, tema tööl, mida asjalikku mul ikka teha? Võiks ju ajaviiteks sünnitama minna – nii on kõik teinud nädalavahetusel midagi kasulikku. Mitte, et üks vaal lihtsalt ahmib ventika juures õhku ja käib 10 korda päevas külma duši all. Mul oleks olnud täiesti ükskõik, et oleksin üksi sünnitanud. Mul oli peamine hirm see kojusaamise hetk, liiga palju tavaari, lisaks lapsele, mida tassida.

Nüüd ma siin vahin, nädalaid kohekohe 39 ja mõtlen, et see uus ämmaka visiit 12ndal ei olegi mägede taga. Ma olin täiesti kindel ja tema ka, et sinna ma ei jõua. Kas tõesti pean veel ühe topsiku ja ämmaka ringi tegema? Kuulge, ma EI viitsi! 9 kuud oli nii, et ok, see on koht, kus peab käima. Nüüd ma juba lõpetasin selle asja enda peas ja siis on selline tunne, et veel kord minna – see on liig. Kuigi jah, pole ju veel 40 nädalat täis, aga miks siis anti üldse lootust, et tuleb varem ja ma olen iga jumala päev ootel. Kõik võiksid oma ennustustega täiesti vait olla. Jälle üks asi, mida rasedale öelda ei tohi – ennustada, millal laps sünnib. See ajab peast segi.

Igatahes, täna on see päev, mida viimane UH näitas eeldatavaks sünniajaks.
Kui nüüd mõtlen, alakõht ja selg on sellist tuima valu täis, mis on igapäevane – pole isegi mitte õhinat tekitav, et ohh, kas nüüd. Niikuinii, ei juhtu midagi. Ma ei tea, mida ta endast seal sees arvab, aga minul on tuba sassis, ma ei jaksa koristadagi. Nagu mul enne see tuhin oli, et kõik tema tulekuks läikima ja iga päev nühkida, see puudub, sest ma ei teadvustagi endale enam, et ma iial sünnitan. Nüüd on selline, suvaline ja tavaline ruum, silmis tühi pilk, mõte on tuim ja ootan jahedamat talve. Ja lepin sellega, et mu keha ongi eluaeg selline ja see, et seal laps sees on ja et ma endise keha tagasi saan ja et siia uus elanik tuleb – see oli kõigest mingi 9 kuu pikkune illusioon.

Sest mitte midagi ei toimu.

Advertisements

9 thoughts on “See kõik oli vaid illusioon – tegelt läksin lihtsalt paksuks

  1. Nagu lugu minust…Homme juba teine kohtumine ämmakaga mida ei arvestanud ja täna 41+1. Ja suur plaan koristamiseks tähendab siiani diivani nurgas ventilaatori ees kükitamist ja 10 ndat vestlust et ei ma IKKA veel pole sünnitama läinud.

    Meeldib

  2. Mul oli sama, et kõht valutas koguaeg, mõtlesin ka, et sünnitan nagunii varem😀 Aga läks ikka pm 2 nädalat üle ja esilekutsumine, niiet 39 nädalat pole üldse hull 😀 Ära sünnitad läheb meelest see vaev ja raskustunne mis lõpus oli 😀

    Meeldib

  3. Ma just lugesin: datlite söömine viimastel nädalatel enne sünnitust tagab kiirema ja kergema sünnituse! Googeldades “dates” ja “labour” leiab selle kohta ka teaduslikke uuringuid. See “viimastel nädalatel” tuleb sulle küll veidi hilja, aga mine sa tea, kui palju nood mõjumiseks vajavad. Äkki piisab ka paarist päevast.
    Ja rohkem selle kohta otsides, leidsin ka väiteid, et datlid aitavad ka sünnitustegevuse algamisele kaasa. Äkki proovid?
    Ma nüüd igatahes tean, mida ma viimased 5-6 nädalat enne sünnitust regulaarselt sööma hakkan ja mida ma endale haiglakohvrisse snäkiks pakin. Tore, et mulle datlid maitsevad. Tegelikult söön ma neid juba praegu regulaarselt. Rauapuuduse vastu aitavad nimelt ka.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s