The ugly truth* – rasedad/noored emad ei ole teema

*inetu tõde, kes tõlget vajab.

Kõik lastetud ja mitterasedad naised, kes tahavad end kuidagi petta, et elu jätkub ka rasedana ja peale lapse saamist  nii, nagu varem – jah, tehke seda, sest kui te seda ei tee, siis võimalik, et te ei tahagi lapsi.
Või siis ok, arvate, et endisest elust kopp ees ja polegi see ringijooksmine ning spontaansus midagi väärt – noh, taas pean ütlema, et päris klikiga see ikka ei käi, et enam sellist elu ei vaja.
Mina küll vajan. Ja isegi, kui arvad, et jääd ikka samasuguseks ja tahad inimestega samamoodi edasi suhelda, siis teised sind enam nii ei näe. Ma ise ei näinud ka ju pereinimesi lahedatena, miks peaks keegi mind enam lahedaks pidama ja arvama, et minuga millestki üldse rääkida enam on.

Enne rasedaks jäämist, pean tunnistama, vältisin üsna palju lastega peresid, sest no mis fun see saab olla, kui ma tahtsin veinipokaali taga vabas kõnepruugis rääkida viimastest lollustest, aga pereinimestel ju teised teemad, pealegi sõnu tuleb valida laste juuresolekul. Pluss veel see, et emad vaatasid selliste nägudega, nagu minu jutud ongi mõttetud ja pealiskaudsust täis, kuna need ei ole perejutud, sest kord kui ikka lapsed saad, vot see on tõsine elu ja muu on lollus.
Ja tõsi – ei saagi siis fun seal olla. Mingi ahistav lastekari, samas rääkida pole nagu ka muust, kui pereelust, siis kõik löövad kahte kätt kokku, vahivad neid tittesid või raseda kõhtu – jee! Üksi seal külas veiniseks juua on ka nadi. Ma ei olnud omas elemendis ja olin hukkamõistva pilgu all. Ning küsimustelaviin – millal ikka ise tittesid tegema ja “päris elu” elama hakkan.
Välja arvatud kellegi väga lähedase juures, seal sai vabalt olla. Aga selline asi, et läheks külla mingitele tuttavatele pereinimestele – ei sobinud, istu ja vahi ja oota kella kukkumist, millal oleks viisakas minema panna, et ruttu siis enda mõistes päris elu elada – las need mämmerdavad edasi.

Aga mina olin/olen ka üks nendest, kes mõtles, et elu ju ei pea muutuma ja jutud ei pea ju teiseks minema jne. On ju lahedaid peresid (ja ongi), kus inimesed on ikka muu eluga ka kursis, kui ainult üks raseduse või titejutt. Ja ma olin sada protsenti veendunud, et ma olen ka see cool mom ja mind nähakse siis sellisena.

A teate! Nüüd ma saan aru ja olen noortele emadele liiga teinud. Vahet ei ole, et sina oma suure kõhuga või titega tahad endiselt mingit mulli ajada ja olla nagu arvestatav liige kuskil seltskonnas – inimesed ei võta sind sellisena, sest rasedad ja noored emad ei ole ägedad ega fun.
Ma sain sellest juba ükskord aru, kui õde ütles ka, et nii igav, kui ma juua ei saa. No, pole jah peamine see joomine – tiineka värk. Aga krt, mõnes mõttes on ka! Ja ma saan aru, et asi on valikutes, mul on käimas nüüd mingi teine eluetapp ja küll ma seda veini ja seltskonda ka kunagi ühel heal päeval rahulikult nautida jälle saan. Aga kurb on olla, sest ma olen täiega leinas!
Mitte, et juua ei saa, vaid ma ei ole enam võrdväärne liige kuskil kambas, vaid rase eit, keda pole mõtet mitte kutsudagi enam kuskile – niikuinii vaevaliselt liigub ja niikuinii ju äge ei ole, sest rase ju. Ainus iseloomuomadus ongi nüüd rasedus ja mitte midagi muud. Ei nähta mind, vaid minu rasedust. Jah, raske on seda kõhtu ja sajakordset kaalutõusu mitte märgata, tõesti.

Mis kõige nõmedam on see, et mul ei olegi enam millestki kellegagi rääkida, sest mu teemadeks elus viimastel kuudel on rasedate ja tittede asjad. Aktiivseid ettevõtmisi minuga teha ei saa, spontaanselt kuskile poole ööni tuuritama jääda ei saa (mitte, et keegi minuga seda tahakski), sest ma ju väsin, sündmusi elus ei toimu, ainult üks kasvamine, rääkida inimesed muga väga ei taha, st neil on tunne, nagu nad ei peaks rääkima enam muid asju, vaid küsima mu raseduse kohta, aga ma ju ka ei taha rääkida sellest koguaeg. Ja siis hääbuvadki igasugused asjad, millest tegelikult rääkida tahaks ja mis mulle veel olulised on. Ja siis mitterasedad kobisevad, et rasedatega on ainult rasedate jutud. Aga ma ei saagi sinna midagi teha, kui ma tunnen, et muid mu jutte ei võeta enam arvesse, sest nende ajus vasardab ülivaljusti: taonrase, taonrase, raseraserase ja samal ajal nad ju küsivad raseduse kohta, mida ma siis vastama pean? Et ma ei räägi sellel teemal?

Inimesed ei oska enam minuga vist suhelda samasuguse õhinaga ega ehedusega, nagu varem. Nüüd olen rase, kohe sünnitamas, minuga ei tohi ju enam vabalt suhelda, sest ma olen mingi õrna hingega või lihtsalt igav ema. Nii vist arvataksegi, sest seda on näha, kuidas ollakse pidevalt mu seisundist teadlik ja järsku on hakatud sõnu valima. Jube. Ma nagu oleksin mingi vana inimene, kellega tuleb teatud moodi ümber käia ja muudkui küsida tervise kohta.

Ja siis ma tabasin end mõttelt, et kui laps sünnib, olen ammugi pildilt väljas. Alguses on ta imik, kogu see kammaijaa ja siis on põnn, kelle järel pidevalt joosta. Sest mehed ju seda ei tee, kuigi räägitakse, et oi, tuleb mehi kaasata. Keda me siin petame? Emad on tegelikult need, kes enamasti oma laste järel jooksevad, kui mehed teevad suurt ja rasket raha koju toomise tööd või kui seda ei tee, siis nad ju peavad puhkama. Ja mehi tuleb kiita, et nad lastega koos asju teevad, nagu see oleks midagi erakordset. Ja siis nad saavad laste silmis ka need lahedad olla, vahelduseks igavale emale.

Niisiis, aastaid olen omadega kuskil mujal. Mis mu vaimsest tasemest niimoodi saab? Tundub, et pean üksi sunniviisiliselt end kuidagi “turgutama”.

Kerge öelda, et olen see äge ema, kui tegelikult jään ma automaatselt mängust välja ja sinna ei saagi midagi teha. Ja siis ühel päeval väljun kuskilt “koopast”, ei tea ma midagi, kus käiakse, mida tehakse, mis teemad on aktuaalsed – olengi see nõmedate “naljadega” ema valmis, kelle peale laps silmi pööritab ja ütleb, et eriti ajast ja arust mutt olen. Ja kord paari aasta jooksul peole minnes olen naeruväärsete riietega, tahan nõmedat muusikat kuulata ja tunnen, et olen ruumis kõige vanem inimene – paras pensile minna.

Ehk siis, jälle käis see reaalsuse klikk peast läbi, kui nõme võib kõik olla.

Enne kui keegi veel küsib: jah, ikka veel ei ole sünnitanud.
Ja kui keegi tahab kommenteerida: jah, võimalik, et olen hetkel stressis ja hormonaalne ja ei, ma ei vaja endiselt teraapiat, sest ohh, kuidas ma ikka veel pole rasedusega leppinud ega naudi seda. Sajandat korda ütlen, minu jaoks on sellel palju erinevaid külgi, nendest peamine – ootel olek ja keha ülevõtmine kellegi teise poolt ei ole minu jaoks, see on ahistav! Ja ma ei ole seetõttu väärastunud maailmapildiga ega halvim ema 2016.

Niisiis, ei ole mustvalget midagi – see on teadmiseks neile, kes planeerivad laste saamist ja kaaluvad plusse-miinuseid. Juba eos hea arvestada, et kõik emad, ka kõige emamad emad, igatsevad mõnikord seda muretut ringituuritamist või vähemalt tahaksid seda tunnet, et neil oleks võimalus seda teha, isegi kui nad reaalselt seda ei teeks. Ja arvestamist, et tegelikult on neil mingi muu asi ka ajus säilinud, kui tiitel emadus.

NB! Kui enne mind ei häirinud küsimused stiilis, millal sünnitan, kuidas tunne jne, siis nüüd ma tunnen, et minus pole energiat sellele enam vastata. Esiteks, ma ei tea ju ise ka, millal ma sünnitan ja teiseks, tunnen end vaalana, kes juba kuu aega tagasi tundis, nagu oleks kohekohe sünnitama minek. Nii, et ennustada ma ei oska. Ja tunne on ahelates invaliid. Kuni sünnituseni. Kõigil nüüd vastus olemas.

Advertisements

10 thoughts on “The ugly truth* – rasedad/noored emad ei ole teema

  1. Mul on homme tähtaeg ja mul ka kõik samad mõtted peast läbi käinud. Ma ei tunne iseennast enam absoluutselt ära ja ma ei mäletagi nagu enam, milline ma enne rasedust olin. Pealegi on mingi depressioon ka peal nüüd nii lähedal sünnitusele. Ei ole see kerge, aga loodan, et kui laps käes, siis lähevad kõik need halvad mõtted ära 🙂

    Like

  2. Minu sõbrannad said lapsed ammu enne mind. Lõpuks kui mina sinnamaale jõudsin, siis olid neil juba teised vaated elule ja mina nende rongist maha jäänud. Leidsin omale foorumist väga kihvtid kaaslased (tooaeg kaaskannatajad), kellega saime koos kurta, lastest rääkida ja kui tited suuremaks said olime juba nii omad. Saime kokku, venitasime, klatšisime nagu päris mutid 🙂 Tegelikult ei muutu midagi suurt. Tutvusringkond vahetub suuremal või vähemal määral ja leiadki endale õiged inimesed kõrvale. Isegi olen teadlikult vältima hakanud neid seltskondi, kelle prioriteedid ei kattu minu omadega. Eks üks kord peab ju “suureks saama”. Pigem teeb kurvaks, kui naised ei saa aru, mida tähendab emaks olemine. See pole üldse nii jube ja sinu iseloom jääb ju samaks. Kui oled see nö cool mom, siis oledki! Kanaemmed jäävad endaks jne. Saad aru küll 😉 Mul kutt kaheksa aastane ja ta nagu väike sõber. Lõõbin, teen tobedaid nalju ning ta tuleb sellega kaasa. Klapib ju 🙂 See kõik tuleb iseenesest.
    Pikk ja keeruline jutt. Ehk lohutab natukenegi. Edu!

    Like

  3. Nõmedate pereinimeste kaitseks ütlen, et pereinimestel on samuti kergem olla koos teiste peredega 🙂 ma ei ütleks,et ma vähem külas käin, kui vanasti, aga siis just lähengi sinna, kus ka lapsed on. Esiteks on mu lastel ka põnevam elu ja teiseks, palju kergem on endal olla seal, kus ei vahita, et pane oma vääksuv titt vait ja keegi ei pea mind igavaks, kui mul pole rääkida muust kui lastest. Sest mul pole hetkel väga palju muid teemasid, lapsed on vallutanud mu elu. Muideks,ma ei arvanud eluseeski, et minuga see juhtub, aga juhtus. Läksin teisele poole üle ja oma õndsas teadmatuses olen veendunud, et see ongi päris elu. Kuigi jaa, muidugi ma tahan pidevalt ilma lasteta kodust plehku panna nagu vanasti, aga reaalsus on see, et sa ei saa alati. Ja isegi kui otsustad metsik olla ja kauemaks välja jääda, ootab sind kodus alati keegi kes olenemata sinu plaanidest ärkab hommikul kell 8 nagu iga päev 🙂

    Aga selle pärast mina küll ei muretse, et ma ajast maas oleks või midagi, teised inimesed ju ümberringi käivad tööl ja on internet ja ega sind keegi päris kotti ei topi kui lapse saad. Lihtsalt lastetuid sõbrannasid on ümberringi üha vähem, aga käid ikka samamoodi kodust väljas

    Like

  4. ah, see läheb üle. hormoonid jah, aga mõtlemises kinni kah. normaalne sedasi tunda, ma tundsin ka. ma sain 23-selt emaks, aga juba kuskil lapse aastaseks saamisel, hakkas see enda tunne tagasi tulema ja hmm.. mingil hetkel, kui laps oli vist 3-kuune, sain aru, et mõttemaailma vaja muuta lihtsalt. mulle tundub, et see tuleb nii v naa ka iseenesest, kui vähegi mõtlev inimene oled:D nyyd laps saab 5 ja noh, best thing ever, hah. ma olen ntks just 100000x enesekindlam naine ja elu just huvitavam. mehe peksin lapsega piisavalt tegelema ja õnneks olemas tugivõrgustik. life goooeees on, ja mmm jah.

    Like

  5. Hmm, nagu oleksin juba kommentaari kirjutanud, aga kadunud. Igatahes, kui esimese lapse sain, siis enamus mu sõbrannasid olid veel lastetud ja ma sain nendega ikka kokku ja käisime üksteisel külas. Lastejutte oli vähe, aga mulle just meeldis see, et nende seltskonnas sai vahelduseks kogu sellest titendusest välja ning muid jutte rääkida 🙂 Nüüd 5 nädalat tagasi sain teise lapse ja kõigil mu sõbrannadel on lapsed. Endiselt me pole tite teemades kinni. Räägime ikka lastest ja perest ka, aga maurame ka muudel teemadel palju. Õhh, lugedes su blogi tekkis vastupandamatu soov õue “mängima” minna 😀 Mainin ära, et mulle tohutult meeldib su blogi ka, vot!

    Like

  6. Ma tänan kõiki kommenteerijaid ja lohutajaid. Tegelikult ei ole ma nüüd nii õnnetu ka ja saangi aru, et elus tulebki muutusi ette, aga hetkel olen ootel vingats natuke 🙂 pealegi, ma tõesti ei taha seda endist elu ka enam. Mingi vahepealne asi – pole last veel ja pole endist elu ka. Eks kodus passimine ja Pelgusse sõitmise ootus ajavadki peast aurama. Aga läheb mööda, muidugi 🙂

    Like

  7. Lust lugeda, et sul juba see arusaam, mis minuni jõudis alles siis kui olin esimese lapsega kodus olnud vähemalt pool aastat. Nimelt olin ühes seltskonnas, kus teistel kas polnud lapsi või olid lapsed juba suuremad. Istun seal ja tahaks ka teemadesse sõna sekka öelda kuid ei oska. Mul oli tunne nagu mul oleks taandareng. Et kui teemaks ei ole lapsed ja lutipidelis, siis muudest asjadest ma rääkida kaasa enam ei oska. Kuna uudiseid ma vaadata ja lugeda ei jõua, sest tegelesin kas lapsega, koduga või magasin koos lapsega. Polnud mul ainu mis maailmas toimub, millega inimesed tegelevad, kus käivad. Isegi klatsida kaasa enam ei osanud. Ja kui pùüdain mõnel teemal ka sõna sekka öelda, siis oli kogu aeg tunne, et olen vales kohas. See võttis minul ikka päris kaua aega, et uuesti ellu ja õide puhkeda. Nimetan seda siiani oma taandarengu perioodiks. Ja mis kõige häirivam on siiani, et mul ei püsi enam asjad meeles. Võin lubada midagi teha või kusagil käia, kuid suure tõenäosusega võin selle ära unustada kui meelde ei tuletata.

    Like

  8. Arvan samamoodi nagu üks eelkommenteerija, et kui sa ikka oma loomult oled kanaema, siis nii on ja jääb, aga kui oled selline chill ja cool, siis edaspidi oled chill ja cool lihtsalt koos lapsega 😉 Et tegelikult see asi ei ole midagi nii hull ja oleneb ikka täiesti inimesest. Aga mõistan su tundeid igati, kolm kuud tagasi olin ise sealmaal samade mõtetega, nüüd võin lohutuseks öelda, et aeg läheb nii kiiresti ja märkamatult on tagasi normaalse inimese tunne ja ka keha! Edu sulle, kõik läheb hästi! 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s