TÄHTAEG on käes! Ja aju feilis lõplikult. Ning muudest mõtetest.

Teen siis sellise täna-on-tähtaeg postituse, õigemini oli tähtaeg. 11.07.

Tähtaeg on pandud UH ja päevade järgi kuidagi arvutades, aga kui aus olla, ma panin umbkaudse päevade aja, ma ei mäletanud enam õiget kuupäeva ja vist oli ikka paar päeva hiljem. Nii, et tähtaeg päevade järgi võib ka paar päeva tegelt nihkes olla. Mida iganes.

Kõnesid, eriti Jaanusele, on olnud palju, et noh, kas võib õnne soovida. Minult väga ei küsita, sest ma olen päris kuri ja konkreetne olnud. Ma ei teagi, miks see mind häirima on hakanud – küsimused ei ole ju pahatahtlikud.
Vahel mulle meeldib, et küsitakse, aga vahel on see tunne, et saadaks kõik kuskile kaugele pimedasse kohta ära – kui lollid te saate olla, et arvate, nagu ma teaksin, millal ma sünnitan. Ma ei ole ennustaja.
Ja lähedased ju teavad niikuinii, sest nendele ma ütleksin. Teised ei peagi teadma. Ja no, tundes mind, niikuinii kuulutan sellest Facebookis või blogis, et jee, tehtud! Ja kui ei kuuluta, eks selleks ole ka siis omad põhjused, mille puhul ma ootaksin, et inimesed võiksid ju eriti delikaatsed olla ja mitte torkida.
Igatahes! Täna olen valudes! Jess! Noh, midagi küll mõõta ei ole, aga imelikud ja uued valud igal pool alakehas. Ja valudega päev on etem, kui igav päev. Üliväsinud olen ka. Mitte lihtsalt väsinud, vaid unine lausa.
Näiteks, esimest korda raseduse jooksul magasin topsiku viimise maha! Pidin uriiniproovi Pelgusse viima, aga mu aju vist oli selle blokkinud, sest arvasin, et ammu laps ju käes sel ajal. Hommikul, enne äratust, käisin vetsus – ei tulnud meeldegi, et pidin topsi laskma. Eelmine õhtu oli ikka meeles. Ma olin ka mingi zombie seisus, hea, et õigesse kohta istuda mõistsin üldse. Selline hea visuaalne pilt teile. Igatahes, läksin voodisse tagasi ja ärkasin kuskil lõunast, telefon käes ehk siis äratuse panin vist unesegasena kinni. Täiesti läbi omadega, nagu oleks öö läbi pidutsenud ja täiesti täis veel.
Homme lähen ämmaka visiidile, häbiga tunnistama, et mul on rasedus peas ja tops jäi viimata.
Homme tehakse KTG ka, saab ehk teada, kas on siis midagi toimumas või jäängi rasedaks. Hommikul viin topsi ka siiski ära ja olen väga eeskujulik.
Kes ei tea, KTG on kardiotokograafia ehk sellega mõõdetakse lapse südametööd, emaka kokkutõmbeid ja lapse hapnikuvarustust. Pannakse mingid andurid ja rihmad ümber kõhu ja umbes pool tundi võib see aega võtta, et andmed kätte saada. Sama värk on sünnituse ajal ka, et saada lapse seisundist aru, kas peab kiirelt välja saama või on tal aega oma tulemisega.
Aga muidu on mul see tunne peal, et päris hea on kahekesi olla – üsna muretu, kui mu füüsiline seisund välja arvata. Ma ei taha kuskile minna, tahangi nagu kodus olla ja oodata. Või olla mingite lähedasematega koos. Ei igatse võõraid, seltskonda ega kedagi, pigem lihtsalt oleks.
Huvitav on see ka, et kui mõtlen lapse sünnile, siis mul on tunne, et tahan temaga ka lihtsalt olla ega mitte kedagi teist näha. Tahaks tutvuda ja kolmekesi lihtsalt esialgu olla, õppida seda värki. Kindlasti ei taha hakata mõtlema kellegi teenindamise peale, kui külla tullakse, või kuidas ma siis üldse olen ja kuidas ma lapsega olen, millal süüa tahab, kuidas ma imetamisega hakkama saan (mida ma külaliste ees teha ei taha), kust otsast mul mida voolab jne. Tahaks rahulikult olla ja taastuda.
Samas, pereinimesi siiski tahaks näha ka. Ma ei tea ise ka. Kõik on segane, aga saabki selgeks siis, kui laps käes ja ma ei tea midagi ennustada.
See ajabki ärevile, et ma ei tea, kuidas kõik läheb, mis seisus on laps ja millises mina – mida veel vaja ja kas on ulmelisi rahalisi kulutusi veel vaja teha, millest polnud aimu – kõik asjad on küsimärgi all.
Aga hullulthullultHULLLLLULT tahaks juba, et ta sünniks ja oleks mu küljes väljaspool, mitte seespool. Raudselt ma oleksin mega uhke ema oma ägeda pojaga!
Ja ma tahan juba neid raskusi tunda, mis alguses tulevad – magamised/magamatus, söömised, teadmatus, sest see tuleb niikuinii ja ma tahan, et see juba käiks, mitte alles algaks. Seda vähem aega on jäänud enesekindluse ja mingisugusegi rutiinini. Sest kõik, mis teadmatu, tekitabki ju inimestes hirmu ja ma tahan alati sellistes olukordades juba peale hakata ja end harida, et mitte karta ja seda kiiremas korras ületada. Ma ei viitsi end praadida.
Hirm on selle eest ka muidugi, et laps on liiga suur ja viimasel paaril päeval on eriti see tunne. Kõht on järsku kuidagi nii suureks läinud, kuigi vahepeal tundus, et hakkab vähenema. Kaal läks katki, seda ma vist mainisin, samas paar päeva tagasi kaalusin end õe juures ja seal tulemus, et polnud kuuga kilogi juurde võtnud. Samas ma tean ka seda, et rasedana on 1 päev ja mingi kilo lambist juures, nii, et ma ei tea enam ega usalda ühtegi numbrit. Nii raske on olla, nagu kaalu oleks 5 kg juures ühe päevaga – selline tunne on täna.
Ja see, et arst kuu aega tagasi ähvardas, et laps liiga suur ja et ämmakas ütles ka, et oleks hea, kui nüüd ikka kaua ei läheks. Aga näed, läks. No, olime ju veendunud, et homne arstiaeg on asjata, see ajabki pabinasse. Ehk siis arstid oskavad rahustamise asemel närvi ajada küll. Ma kujutan ette, et vanasti, kui polnud ultrahelisid ega kaaluga ähvardusi nii palju, polnud mingit nii suurt pabinat, vaid oodati oma aeg ära – tuleb, mis tuleb siis.
Nüüd aetakse emad hulluks ja kirutakse, kui pabistajad ja saamatud need tänapäeva emad on. Ise nad teevad meid sellisteks. Kuigi, võib öelda, et olen täiega tubli olnud – ei helista ega jookse iga asja pärast EMOsse või jumal teab, kuhu. No, valud ja imelikud tundmused on terve raseduse aja – ma olen seda normaalseks pidanud. Või no, mis valud need on, ongi ebameeldivused lihtsalt. Aga mõni on iga väikse asja peale, et issand, kas normaalne, ma ikka lähen kohale ja istuvad seal KTGd ja asjad ülepäeviti küljes. Ok, ma liialdan!
Samas, mis ma ikka kirun, ongi parem karta, kui kahetseda. Mul lihtsalt pole nende tunnetega hirmu veel peale tulnud, aga hetkest, kui tuleb, jooksen ise samamoodi. Ma olen seda meelt, et sisetunne annab teada, kui midagi on. See, et toonused käivad tihedalt ja valud on alakehas, ei ole veel sisetunnet tekitanud, et nüüd on midagi valesti või lihtsalt sünnitama minek. Ma usun, et mu instinktid ja tunded ei vea mind alt – kui ikka tunnen, et ok, nüüd on minek, sest naljalt midagi ära ei lähe, vaid tugevnevad, eks siis ongi minek. Vist.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s