Maailma nõmedaim teema – RAHA! Või noh, raha-šmaha … mida iganes

40+4 – still no baby.

Mõtlesin, et räägiks rahast. Nõme teema, millest ma ei olegi rääkinud. Rahaga ongi kummaline värk – peab olema ju saladus, kui palju kellelgi raha on, kui palju, millele kulutab jne. Ja mulle ei meeldi ka ÜLDSE, kui kellegi rahakotis nö sobratakse, aga kõik lapseplaneerijad ja rasedad – raha on nüüd teema, kui lapsele mõelda, midagi ei ole teha.
Enne lapse saamist tundus, et kõigil rasedana järsku on raha. Nagu need müstilised emade teadmised, millest ma kunagi kirjutasin (Saladus on PALJASTATUD! Ehk sellest, kuidas emad/rasedad nii targaks saavad).
Või no majapidamine on titenänni täis ja muudkui ostetakse juurde, sest on ju hädasti vaja. Ma ei tea, kuidas, aga mõtlesin ka, kui laps ikka tulema hakkab, ju kuidagi ikka hakkama saab, sest KÕIK ju ütlevad seda vana head: annab jumal kana, annab ka tera. Ja no kuidagi saavad kõik hakkama ja oi kui tore, laps ja värgid. Selles mõttes, jah, saab hakkama, aga saab tohutu ajutöö, valikute ja ohverduste abil hakkama, mitte see müstiline “kuidagi”.
Jälle targem, et sõna sekka öelda – mul on selle 9 kuuga juuksed vist planeerimisest turris ja tühi pilk ees – pole nii, et kuidagi ikka saab hakkama. Ja kui avastad, millised kulutused ja mida kõike vaja (enamus asjadest, mida vaja, polnud aimugi, eriti pisiasjad, mida on nii palju…) ja mõtled, et ma pean selle pealt kokku hoidma, nt ostma kõik kasutatud asjad või üldse ostmata jätma, siis see tunne on hoopis midagi muud, kui see, et endale uut kleiti või juuksuriaega ei saanud. Sellised süümekad JUBA ja endal pole veel lastki käes. Ma ei kujuta ette, mis siis veel saama hakkab, kui vaatab oma kurbade silmadega otsa ja ütleb, et aga KÕIKIDEL teistel ju on. Või on elus rasked ajad ja ta peab hädapäraste riietega lasteaias või koolis käima, mis ei ole just kõige ilusamad. Issand, see mõte ajab mind lausa nutma!
Mõtled küll enne rasedust, et noh dekreedirahad ja emapalk, ohh, ma hakkan rahas lausa suplema! Ja võib öelda, et ma ei hakka halba emapalka saama. Aga, kulutused on kordades suuremad, kui ma arvasin ja asju on tegelikult nii palju, mida veel vaja. Dekreedirahadega peab hakkama saama mitu kuud ja emapalk hakkab alles sügisest jooksma. Selle aja sees ostad enamus titeasju just nendest samadest dekreedirahadest, mida algul tundub, et on ju nii palju. Ma olen hullult palju säästnud ja kasutatud asju ostnud, mõni asi ainult uus, isegi riided Paavlist, aga ikka on need rahad otsas. Nii, et jaa, süümekates tulevased emad, te pole ainsad, kes süüdistavad end, et äkki oleks saanud veel paremini planeerida. No, muud asjad, nagu igapäevaelu ei kao ju kuskile oma kulutustega, sinna läheb ka. Kui kokku arvestada, kuhu raha läheb, siis süümekatest peaks asi kaugel olema ja peaksin oma tulemusega päris rahul olema. Mida mujal riikides siis veel tehakse, kus pole seda pikka tasustatud puhkust jne ja pead tööle minema, lapsehoidja palkama – jube …
Vahemärkusena ütlen – õnneks ma fännan taaskasutust, nii, et päris kibe see tunne ei ole.
Ma tahan selle postitusega öelda seda, et ei ole nii, et näete, kuidas kõik teised lapseootel emad oma lastetubasid remondivad ja sätivad, kõik nagu ajakirjast välja võetud ja mõtlete, et te olete ainus, kes seda ei tee. Mõnel polegi lastetuba. Ja ei ole nii, et kõike saab osta ja kõik muudkui ostavad ning sa oled nii halb ema, et sa ei saa ja kuidas sa küll said otsustada lapsi teha, kui pealtnäha baasasjugi lubada ei saa. Need, kes saavad asju lubada, ongi valjemad ja uhkemad ka (mitte just halvas mõttes), seetõttu nad paistavadki silma ja tundub, et kõik saavad endale ilusat elu lubada.
Neid, kes ei saa kõike “kohustuslikku” osta ja korraldada, on väga palju! Mina üks nendest. Aga ma lohutan end sellega, et lapsele on olulised soe koht, täis kõht ja vanemate lähedus – that’s it! Ei ole vaja kuhjata igasuguste fancyde nimede ja brändidega asju. Ei ole vaja ka kõiki “spetsiaalseid” beebiasju – kuigi need asjad on vahel mugavamad kasutada, ma kujutan ette.
Mida iganes te ostma hakkate, esiteks mõelge, kas on võimalik seda asendada odavama ja toimiva asjaga. Sest uskuge mind – neid kulutusi on nii palju, et iga sent väärib säästmist ja peale sündi ei ole ju veel aimugi, mida tal vaja läheb. Ja alati ei lähe kõik nii, nagu ise planeerid – tal/sul võib peale sünnitust vaja minna ravimeid, mingeid selliseid asju ja no nendele tuleks rahaga siis panustada, mitte põdeda, et sul pole ägedat voodikarusselli või kardinat.
Miks ma kunagi rahast rääkida ei taha ja arvan, et miks sellest paljud ei räägi, on see, et inimesed, kes ei ole ju sinu eluga kursis, kukuvad targutama ja hinnanguid andma – oii, sinu palgaga peaks ikka tohutult rikas olema või et kuhu sa oma raha kõik paned ja mis on mõttekas ost, mis on mõttetu. Ja kui sul tööd pole, siis õiendatakse, et kuidas sa nii saamatu oled. Ja kui saad selle “häbiväärse” lihttöö, siis kirutakse, et jeerum, selle raha eest ma ei läheks uksest väljagi – ühesõnaga, alati on kõigil midagi kobiseda, samas keegi appi ei tõtta, sinu eest elu ei ela – ehk siis kobisevad need, kellel selleks kõige vähem õigust.
Märkus: Olgu öeldud, minu jaoks pole häbiväärset tööd olemas ja asjad ei ole mustvalged siin elus – kõikidel inimestel on erinev taustalugu, elulugu, tingimused, misiganes ja mõni McDonaldsi töötaja võib olla palju tublim, asjalikum ja ennastületavam, kui mõnel soojal kohal istuv jorss, kes kuidagi kontaktide kaudu enda positsioonile jõudis ja lihtsalt eluvõõras snoob on. 
 
Ja et sellist asja nii massidega on, see paneb imestama. Nagu nad ei oleks eluga kursis ja sellega, et tänapäeval ongi keeruline – elamine üleüldse on sada korda kallim ja stressirikkam, kui “vanal heal” stagnaajal, kus sulle anti haridus, töö, korter ja keldrist hunnik kartuleid ja moosipurke ka veel pealekauba. Ja siis saadi “kuidagi” hakkama. Nagu vanemad inimesed räägivad.
Nüüd pannakse paika, kas oled ratsionaalne ja vastutustundlik vastavalt rahakotile ja see: misassssja?! käid ju tööl? kuule paar kümpi ikka leiad, et sinna ja tänna minna?! No, mõnikord ei ole! See ei tähendagi seda, et reaalselt mul ei ole seda raha, aga kuna ei ole laiata millegagi, siis see paar kümpi on mul mujale planeeritud ja seda paari kümpi ma ei kuluta mingile asjale või tegevusele niisama. Sest on selliseid aegu, kus ei ole seda paari kümpi üleüldse või see paar kümpi on üliolulise tähtsusega. Ma olen neid aegu näinud (vabandan ropendamise pärast nüüd) S*T*KS! Ja mis puutub nt vanematelt raha küsimisse, siis see on suht viimane koht, kuhu ma olen läinud küsima. Ma ei tea, mis blokk see on, aga ma küsin raha siis, kui mul tõesti enam sentigi ei ole ja kõik sajaaastased kuivained, mis veega läbi keedetud, on ka kapist ära söödud ja mõtlen, et ok, pekki.
Aga mis on eriti tore, on see, et ma olen alates 19 aastaselt vahetpidamata tööl käinud, ise teeninud. Sellest see rahaküsimise süümekas vist ongi. Koolidega on läinud ka nii, et kui 10-12h töötad, siis sinna ei jõua ja muud õppevormid on raha eest, mida sa endale lubada ei saa ja siis ka vahel jõuad sinna, vahel mitte, sest pead tööl olema. Ja puhkepäeva ei tasu alahinnata – seda on ka vaja, mis üldjuhul on, taas, süümepiinu täis, kuna võtad endale õiguse peale kahte nädalat jutti töötamist 1 päeva puhata. Ja siis oled tegelikult selles seisus, et parema meelega hüppaks sillalt alla. Ja tulemus on üks kibestunud, läbipõlenud inimene, kes maailma ja saatuse peale vihane.
Kahjuks, vanema generatsiooni inimesed seda ei mõista, kes kõik pärivad su elu kohta ja arvavad, et on kogenumad õpetama, kuidas elada. Ja ei saa sellest aru ka teised, kellel on hea n-ö taustsüsteem ja keda on toetatud õpingutega ja millega veel, et ei peaks otse keskkoolist kuskile poeleti taha silmad maas tööle minema.
Aga ma võin öelda, et tänu sellele, et olen seda teinud, ongi mul nüüd ok emapalk tulemas, sest olen end niivõrd-kuivõrd kuskile üles töötanud. Ja mul pole selle eest küll kedagi vaja tänada – mitte ainumatki targutajat ega “õpetajat” – peale iseenda. Kuigi, muidugi on “tumedaid” hetki, kui ma tunnen, et miks ma end nii väntsutatult tunnen.
Seda ma ütlen küll! Üks väide, mis paika peab, on see, et kui rasedaks jääd, siis hakkad mõtlema palju lahtisemalt – tuleb kuskilt energia, mõtted vohavad, mida teha, mida ette võtta, kuidas mida teenida, kuigi olin enne ka töökas, aga nüüd kuidagi teistmoodi, veel enesekindlamalt ja nüüd on isegi see, et mitte, et pead töötama, vaid tahad töötada. Võimalik, et see on sellepärast, et kuna igapäeva tööorjusest puhkan, siis hakkab aju uuesti tööle – kes mina siis tegelikult olen ja mida tahan. Ja lapse saamine annab kuidagi nii palju powerit – kasvatan inimest enda sees ikkagi, järelikult ma saan millega iganes hakkama. Nii, et see fenomen, kuidas paljud lapsepuhkusel emad ettevõtjateks hakkavad, ei üllata mind absoluutselt. Nii, et halb öelda – aga selles osas soovitan lapsetegu täiega.
Ahsoo, mõtlete kindlasti, et elukaaslane ju ka. Jaa, elukaaslane on ka tubli, iseõppinud/ülestöötanud ja nüüdseks ettevõtja. Ohh! Ettevõtja! Rikaaaas!! Mõtlevad taaskord inimesed, kes näevad asja sellest stagnamõtleja küljest. Ei, ettevõtja tähendab päeval ja ööl selle kallal töötamist, ilma puhkepäevade, puhkuste (puhkuserahade) ja milleta iganes. See tähendab makse riigile, investeerimisi, et ettevõte kasvaks ja kõike muud. See, ei ole see, et supled igapäevaselt rahas. Aga see viib meie elu edasi ja kui inimene saab tegeleda selle alaga, mida ta armastab ja milles ta tõesti hea on, siis see toobki lõpuks tulemusi – päris suvalise töö nimel sa ikka ei ole valmis 24/7 rapsima ja asju ajama ja just seda ta koguaeg teebki. Endal veel süümekad, et äkki ei tee piisavalt, nagu saaks päeva sisse 27 tundi nt mahutada.
Ok, mega pikk ja tõsine jutt, aga rahateemad ongi sellised nõmedad. Ühesõnaga, need on asjad, mis painavad inimesi, aga sellest ei sobi justkui rääkida. Kui see kedagi lohutas, siis ei ole kõikidel see fabulous beebikammaijaa, nagu mõnel instakontodes, blogides ja kusiganes. Ja päris paljud, muide, teesklevad, et on –  elul on filter peal ja nende suurim hirm on see, kui tegelik elu peaks kuskilt läbi kumama ja teised saavad teada, et polegi see asi nii muretu.
Kuigi, miks see nii on kujunenud, et rikas olla on äge ja rahadega arvestada/kalkuleerida ja see, et pead valikuid tegema, on piinlik või alaväärne, ma ei tea. Paljudel on piinlik poes isegi soodukaid otsida. Ja kuidas on nii, et need rahakad arvavad mitte nii rahakatest halvasti ja justkui vaesed on mingid suvalised matsid või vähem väärt. Kuigi minu silmis on rikas, kes nii arvab, veel ülim mats. Sest kui eluvõõras, pealiskaudne ja mitteintelligentne peab olema, et rahast teha mingit inimloomuse hindajat? Kuigi ausalt, sama kehtib nende vaesete puhul – ülimatslik on pidada kõiki rikkaid või kes vähegi paremal järjel, kohe mingiteks idikateks ja “muidusööjad”, “vargad” ja “petturid” – noh, selline maaka jutt. Võib-olla inimesed on elus palju vaeva näinud, et olla seal, kus nad on – miks nad ei peakski ostma asju, mida nad nüüd saavad endale lubada.
Ühesõnaga, pika jutu lõpetuseks – mind ajab närvi, et inimesi hinnatakse rahakoti paksuse ja asjade rohkuse/vähesuse järgi. Sest see on kuidagi nii matslik mõtteviis. Mõttetu ja ebaloogiline inimestevaheline võistlus, kus juba stardipositsioongi erinev.
Vot sellised mõtted valdavad mind mõnikord.
Advertisements

3 thoughts on “Maailma nõmedaim teema – RAHA! Või noh, raha-šmaha … mida iganes

  1. Kuigi, miks see nii on kujunenud, et rikas olla on äge ja rahadega arvestada/kalkuleerida ja see, et pead valikuid tegema, on piinlik või alaväärne, ma ei tea.

    Kusjuures, lugemismaterjal, mis põhineb miljonäride elustiili ja -kommete uuringutel kogu maailmas, ütleb kindla sõnaga, et 99% miljonäridest loeb väga hoolega oma raha, kalkuleerib, teab, kuhu iga sent ja münt läheb ja ei tee läbimõtlemata kulutusi. Sellepärast nad ju ongi miljonärid, mitte sellepärast, et hullupööra laristavad 😀 Kui ma näen inimesi sõna otseses mõttes laristamas, siis ma küll neid automaatselt väga rikkaks ei peaks, pigem vastupidi 🙂

    Like

  2. no just sellest ma tegelt räägingi – inimesed, kes töötavad asja nimel, loevadki raha. ja need nn uusrikkad (eriti nõme sõna muidugi) on nagu puuga pähe saanud. sest minu tutvusringkonnas on selliseid, kes võiksid pealtnäha mõtlemata lubada endale mida iganes ja nad on maailma ratsionaalsemad ja majanduslikult mõtlevad üldse, mitte mingit mõtlematut laristamist ega nn madalapalgalise alavääristamist. ja on neid, kes on kuskil kõrgemal kohal ja nagu tõelised matsid. nii et jah, inimeses kinni, mitte rahas.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s