SÜNNITUS – all the glory details – vist mu elu pikim postitus

Vähemalt üks vanarahvatarkus pidas minu puhul paika – tuleb lasta eelsünnitusosakonda saateleht kirjutada, oodata haiglasse mineku viimase päeva või ööni, siis algab sünnitus.

21.07 pidin kell 8.00 eelsünnitusosakonda minema ja mulle see mõte üldse ei meeldinud – passida seal, oodata mingeid rohtusid, et esile kutsuda ja mis kõik – see ju pidi veel hullem olema, kui tavasünnitus. Ainult, et nüüd ma tean – midagi hullemat ei saa olla ja kui esile kutsumine on VEEL hullem, siis vist pannakse küll kaas pealt kinni lõpuks.

Räägin siis algusest. Eelmisel õhtul jõin vaarikavarre teed (pidi kuidagipidi sünnitegevusele kaasa aitama), käisin soojas vannis, et keha lõdvestada ja uskuge või mitte, olin järsku mingisuguses sellises seisus, kus sisestasin endale ja lapsele, et ok, nüüd on õige aeg sündida, kui sa sellest asjast eluga välja tahad tulla. Või kui tahad, et ma ka tulen. Ma tundsin, et nüüd see hakkabki toimuma, kuigi enne ka vannis käinud ja teed joonud, mõelnud, et aitab. Mingi teadmine tuli, seletada ma seda ei oska, aga nagu keha oleks kuulanud või tema, müstika värk.

Läksin magama. Kell 3 öösel käisin WCs ja märkasin mingit roosat asja. Ok, that’s new. Teadsin kohe, et jess! Nüüd hakkaski pihta. Ma olin nii elevil, et jaksasin rasedana hüpata ja jalgu trampida, nagu lotovõidu oleks saanud. Ütlesin Jaanusele, et kuule täna saame lapse! Ta oli nii õnnelik! Unine ja käskisin tal edasi magada, sest ma niikuinii ei saa, elevus liiga suur. Tema sai 😀 Noh, hakkasin siis valusid ootama. Neid polnudki vaja oodata, kell 4 olid valud alla 10 min kõik, enamasti 5-6 min vahedega. Või noh, mis valud need ka on. Aga eelmises elus olid need minu jaoks valulaadsed asjad igatahes. Kella 8ks läksime Pelgusse, valud olid umbes 4-5 min vahedega. Need olid juba sellised, et kõndida oli raske, valu ajal ikka oli vaja juba hingata täiesti teadlikult, aga mõtlesin, et päris vastik valu. VIST jään siiski elama. Eksole, mida ma siis ka teadsin valust. Pelgus naerdi, et noh, tüüpiline, saateleht näpus ja valudega. Kontrolliti avatust – 3,5 cm avanenud. Kes ei tea, siis 10 cm on see, mil tuleb pressi tunne ja pressid lapse välja. Nii lihtne see ongi, mõni cm veel, mis see ära siis ei ole. Muide, mina arvasin, et avatust kontrollitakse kuidagi nii, et vaadatakse mingi masinaga või mingi asjaga mõõdetakse kuidagi sealt augu äärest, st ok jah, nagu naistearsti läbivaatus ja vaadatakse emakakaela. Tegelikult topitakse sõrmed otse emakakaelale ja hakatakse näppima, ise oled samal ajal valudes, et mitu sõrme on avatud. Nii imelik – sünnitus on ikka algusest lõpuni nii … algne kuidagi 😀

Läksime sünnitustuppa, kus pandi kohe KTG. Jube on selle KTG all olla, kui sul on valud, mis panevad kõveraks väänama. Ja kui on see tohutu valukramp ja arst veel vajutab andurit, kuna ei saa infot nii palju kätte – apppppiiii… Nonii, ega siis muud polegi seal, kui valutada, isegi avatust ei kontrollita nii tihti. Ma olin jumala veendunud, et jess, see läheb nii kiiresti. Aga arstilt küsisin, ta vastas, et tal pole mõtet kontrollida, alles 6h pärast. What?! Mis mõttes, ma ju kohe sünnitan! 😀 Kuigi ütleski, et seda ka, et mida sa selle teadmisega ikka teed, see ju ei anna midagi, noh saame teada, et nüüd on 5 cm, mis siis ikka. Siis jõudis kohale, et ok, olen ju mega valudes ja võimalik, et vastus on selline, et 1 cm avanenud juurde, seda ma tõesti teada poleks tahtnud, vaid mõtlesin, et olen oma seisus edasi ja ootan nüüd seda, et tunni aja jooksul tuleb see pressi tunne ja saan lapse kätte ja kõik hullult hästi! 😀 Mul need naerumärgid igal pool, sest see on nii naljakas! Ikka veel ei olnud ju pooltki see valu, mis on tegelikult sünnitusvalu või vähemalt minu sünnitusvalu.

Ok, mainis, kui väga hulluks läheb, siis minna vanni nt, mis oligi mu plaan, et ohh vann, raudselt leevendab ja lebo paar valu seal siis kannatada. Vahepeal kuulsin kõrvaltoast, et keegi karjus ja uuuuuuuuu’tas ilma pausidega mu arust. Mõtlesin, et ahh, ju mõni vähe temperamentsem, see küll liialdab. Et nii lollisti käitub, koguaeg uutab, siis ju tuhude ajal ei mõju, jätku ikka tuhude ajaks.

Rääkides tuhudest – see on uskumatu, ongi algus ja lõpp. Algab ja tunned, hakkab valuga krampi vedama kuni on mega valu ja siis taandub selleni, nagu polekski midagi. Räägid juttu, kõik hästi.
Mida edasi seda vähem muidugi räägid, sest vahed jäävad väiksemaks ja sa keskendud sellele, et saaks lõdvestuda, sa ei taha midagi kuulda ega näha ka.

Nii, läksin mingi aeg siis vanni, sest valu oli nii kohutav, higi voolas valust ja palavast ilmast ka raudselt, aga see valu võtab võhmale ja hinge kinni. Vann oli täielik pettumus! Ma arvasin, et olgu, ma lähen vanni ja saan olla, arst ka arvas, et ma siis nagu nats olen chillim. Vanni SUUR miinus on see, et sa oled seal sundasendis siiski suht – vann on ju kõva, võid olla ääre vastas seljaga, sest valude ajal kogu selg ka krambitab, et siis seda puhata, võid lebotada üle ääre seal neljakäpukil. Ma ei suutnud, see oli jube! Sest vann on kõva ja siiski sa pead keha hoidma kuidagi, ei mingit lõdvestust, seda tugevamad need valud olid. Ja siis tekkis korraks eriline ahastus – kõik mu panused olid vannil ja lootsin ju veel vette sünnitada, tundus siuke äge mõte. Ei, jääb ära. Kuigi 2 korda käisin veel vannis ja andsin sellele võimaluse.

Mu lemmik oli tatrakott, mille otsas ma aelasin ja lõõtsutasin, sest see tõesti toetas mind, aga samas, kuna olin neljakäpukil, ülakeha nats eespool ja allpool, jäid tuhud nõrgemaks. Nõrgemaks, see tähendab seda, et selleks ajaks muidu ma juba karjusin valust. Ja tulid sellised, noh, karedamad röögatused, sest ma ei saanud end muud moodi välja elatud, sellestki oli vähe. Nõrgemad tuhud, et sain isegi inimese häälega karjuda, mitte nagu metslane, see tähendab nõrka valu ja tuhu. Eksole. Aga tuhude vahed hakkasid siis vaikselt pikenema ja see ei olnud hea. Lõpuks kontrollis arst avatust, 7 cm. Noh, mõtlesin, et paar tundi veel. I can make it. Sest selleks ajaks oli aeg sellise tempoga läinud, et mina tundidest aru ei saanud. Mõtlesin küll enne sünnitust, et jeerum mingi 15h, 20h jne sünnitada on jube, seda aegagi ei  jaksa ju ära kannatada ühes kohas 😀 Mitte midagi ajast aru ei saa. Kui mina arvasin, et möödas on mingi 15 min, siis tegelt oli tund jne. Loogiline, kui vahed on mingid minutid ja valud. Ei saagi olla 15 min möödunud. Nii, et selles osas ma siiani tunnen, nagu oleks olnud kiire sünnitus 😀 Sest kõik oli üks suur valu.

Tulin sealt kotilt ära siis, kuna arst seda ei soovitanud. Ausalt öeldes seda, kus ma siis olin, ma ei mäletagi. Aa, kott pandi voodisse! Et rohkem püstisem asend oleks ja laps laskuks kiiremini. Ma teadsin, et tuhud peavad olema tugevamad ja tihedamad, paari min tagant, aga see ajas ahastama, sest see tähendas MEGA valu. Ja ma röökisin ja röökisin, kui siis hakkaski asi jälle kiirenema natuke. Röökisin nagu metslane – täiiiiest kõrist! Samal ajal jõudsin veel mõelda – see krt on täielik Hollywood. Jaa, jõudsin endale veel nalja teha, mai tea, kuidas. See on praegu veel eriti naljakas.

Kirjeldan seda valu siis, mis nii röökima paneb. See valu on selline, nagu keegi võtaks sul kõik luud, mis sul vähegi seljas ja alakehas on ja rebiks neid lahku, selline kõrvetav ja tummine või no rets valu seljas ja kannikas. Ema ütles hästi – selline valu, et mööda klaasseina roniks üles. Jah, see ongi see. Ei tea, kuhu minna. Ma suutsin seda tatrakotti isegi hambus hoida. Tundsin, et see, kui midagi pigistada saan ja hammaste vahel veel rebida ja märatseda – see aitas. Samal ajal olles teadlik, et ok – hammastest ma ilma jääda ei soovi, nii et täie jõuga seda teha ei saa. See valu on see, et kui kedagi tahaks piinata, siis see peaks olema piinakambrite valu. Sest see viib su kuskile teise dimensiooni. Ma ei teadnud, et selline valu on olemas. Enne sünnitust mõtlesin, et ahh, hingamistehnikad, masseerimised, teadlikkus kehast ja sünnitusest – kõik see aitab. Ja elab ju üle, KUI hull see ikka olla saab. Ja samas kujutasin ette kõige hullemat valu elus. Teadsin, et ma ei olnud seda tundnud, aga üritasin ette kujutada. Mul on hea ettekujutlusvõime, aga seda valu poleks osanud uneski näha ega ette kujutada – valule peab mõtlema uue sõna, sest see siin enam ei kehti.

Jaanus hakkas juba mingi aeg ise äpil vajutama start ja stop nuppu, kui tuhu hakkas, et neid mõõta. St mina ütlesin – start, siis vajutas. Kuskilt maalt ei suutnud ma enam start öelda. Sest see tundus siis liiga valus. Ma nagu tahtsin eitada, et see valu tuleb. Ainult andsin kuidagi ühmates häälega märku ja siis see tuli peale ja siis karjusin juba. Ja Jaanus, eksole, küsib – noh, nüüd start vä? Sel hetkel tahtsin teda ära kägistada, aga kisades suutsin vastata ÄHÄÄHHHH!!!!! Nüüd start vä? Kas sa ei näe siis, et ma ju olen suremas – JAH, NÜÜD START! 😀 Ja samal ajal ta oli nii tubli – üldse ei tundunud pabinas, vaid selline, nagu teadis, et see tuleb kõik läbi teha. Ta oli super. Hoidis eemale minust. Sest ma ei kannatanud ju midagi. Ei mingit puudutust ega masseerimist. Ja oli kohal samal ajal. Mul oli nii suur tugi, et ta seal oli ja samas jõudsin ise süümekaid tunda, et äkki ta saab midagi teha siiski – ma ei tahtnud, et ta end kasutuna tunneks ja tahtsin, et teaks, kui hea mul tegelt on, et ta seal on. Selle asemel röökisin, no mis teha. Ma ikka hiljem ütlesin, et see oli MEGA, et ta oli kohal ja selline, nagu oli – tunneb mind ja suudab vist mõtteid lugeda küll. Start ja Stop karjumisest siis nii palju, et sõna “Start” oli mu vihatuim ja keelatud sõna veel eilegi, kohe oli selline kokkutõmbe tunne ja valu.

Ja veel, mis kehaga toimus – arvasin, et see midagi roosat oli limakork või looteveede osa. See oli limakorgi eralduse algus. Limakorki tuli tükk aega – see on ikka täiesti selline lima, et ei aja sassi voolusega ega millegi muuga. Paks verine lima, nagu ma ei tea … Paks kummiliim või midagi. Noh, rasedatele, kellel küsimus, nagu mul, et kas nüüd tuli limakork ja kas nüüd hakkab sünnitus. Enne sünnitust nädal või rohkem tuli voolust tõesti palju, aga see ongi voolus, valge – noh, palju, aga tõesti, limakorki ja voolust ei aja sassi.

Nii. siis mingi aeg kontrollis arst uuesti avatust, samal ajal ma röökisin voodis, seal pidi ta ju seda tegema, närisin seda voodit, patja, rebisin neid metallsangasid seal, midagi seal muide liikus, jõud oli mul selline taga, et mõtlesin, teen voodi katki ka veel. Ja, jess, 9 cm. See oli mulle hea uudis, sest ma olen ju lugenud, sealt edasi pressideks, mis pidid valutud olema, on ju ülivähe minna. Mingi elevus isegi tuli. Vahepeal tundsin, et looteveed tulid ära. Arst ütles, et nüüd läheb valusamaks, aga no mina vahest aru ei saanud. Noh, röökisin edasi, ootasin ju presse. Ütles, et üks mingi äär on veel ees ühest kohast ja põhimõtteliselt on täisavatus. Ootasin ja ootasin ja röökisin. Samal ajal tundsin, et mu luudest ei jää midagi alles. See oli nii kohutav! Sest see kuumus, mis valuga kaasneb ja krambid. Tõesti nagu luid oleks murtud järjest ja siis neid kehas jõuga väänatud ja liigutatud. Samal ajal lihasekramp – kujutate ju lihasekrampi ette ja siis pange sada korda veel juurde seda tunnet ja siis mõelge kui keegi krampis lihast sul täie jõuga tuleb väänab ja murrab sees luid. Mingi taoline tunne on sünnitusvalu. Ma ei suuda seda piisavalt ehedalt kirjeldada, sest seegi kõlab minu jaoks lahjalt.

Nii, kontrolliti avatust uuesti – ikka 9 cm, ei edene miski. Siis toodi mulle see raam, mille najal seista. Arst ütles, et no see peaks tal laskma laskuda. Olin ju kuulnud kõigilt, et see kõige rängem valu ongi enne lõppu. Ja ma olin selle kõige rängema valu sees ja edasi ei läinud. No, siis teadsin, et see laskumine pidigi see elu valu olema, see kõigekõiige rängem. Ja kui arst ütles, et siis saab laskuda, ehk siis see ränk valu läheb veeeeel hullemaks, kirjeldamatu. Ok, siis seisin selle raami najal ja kui sealt siis need paar tuhu tulid – ma röökisin nagu metslane üle Pelgu ja mitte enam haigla, vaid vähemalt linnaosa. See oli KOHUTAV! Ja siis oli arst, et väga hea, noniii! Ja see väga hea, nonii oli mulle selline jõuallikas, sest järelikult vot see oli see, mida oli vaja. Kehas tundsin ka, et see oli see. St enne seda ütles, et läbi valu pressi kaasa ka veel siis pidi liikuma hakkama. Kuidas ma seda suutsin, ma ei tea, aga pressisingi ja sealt see ragin ja röökimine tuli.

No, valu ongi nii hull, et ei teagi, mida ja kuhu sa teeksid ja jõudu paneks. Nii, et vahet pole enam – pressin end siis pooleks. Arst veel rääkis, et kuule joo midagi ja võta mingi amps midagi. Sest jõudu on nüüd kõvasti vaja. Umbes, et nüüd alles algab maraton ehk pressimine. Ma olin nats, et ahh mida te pablate ja alahindate mind, te ei tea, kellega siin tegu on! – ma küll röögin hullult, aga ma pole veel nõrkust tundnud ja ei tundnudki, ma olin nii ergas samal ajal. Ja kõik valud ka, ma teadlikult röökisin ja vahepeal lõdvestasin näolihaseid ja mida kõike, sest need pidid avanemisele kaasa aitama – hingasin, sest seda on nii palju rõhutatud. Ja kui oli valu, siis keskendusin sellele häälele, mida tegin, mitte sellele, kus on valu algus ja lõpp, sest nii kui konkreetselt valule mõelda, oli see väljakannatamatu valu veel hullem. Siis silme ees mõtlesin inimestele, keda mõrvata, see aitas ka. Valige mõni “hea” eks näiteks ja kujutage talle neid piinasid. Täiega toimib! Siis nt valisin ühe punkti, mida vaadata. See sama tatrakott, leia sealt mingi korts ja vahi ja analüüsi seda röökides. Mida iganes tegin, et suunata mõtet kuskile ja see aitab ellu jääda. Muidu kui end kaotada, mida on seal väga lihtne teha, siis tuleb kramp ja siis ma ei tea, kuidas oleks saanud ellu jääda, ausalt, ilma naljata. See valu ei ole inimlik, kuigi peaks olema kõige inimlikum asi maailmas. See on nagu kunstlikult miljon korda hullemaks keeratud valu. Mingi hull teadusekatsetus või … masinaga asi. Ma ei tea, kuidas kirjeldada. Ja kui oleksin veel valule otseselt mõelnud, mida ma paar korda tegin ka – siis no, ma oleksin hetkel halli peaga ja kuskil instituudis hullusärk seljas. Ja pöördumatute vaimsete kahjustustega.

Epiduraalist nii palju, et seda isegi ei pakutud. Mis tundus mulle nii lahe – ei ole kõik seda meelt, et võta oma epiduraal ja ole vait. Ja ma oleksin isegi siis keeldunud. Aga ju ta ikka nägi, et pole vaja. Aga miks keeldunud – järelikult ma ei kaotanud ennast. Oleksin ma valu sisse kuidagi läinud, sellele muudkui mõelnud ja lasknud sellel võimust minu üle võtta, siis oleksin vist nõudnud seda. Aga ma ei süüdista inimesi, kes seda kasutavad, sest ausalt – väga VÄGA kerge on end sinna kaotada. Peamine, miks ma seda ei tahtnud, sest ma ei tahtnud aeglustada protsessi – niigi hull asi ja aeglustan veel lisaks. Ma olin seda meelt, et see peab niikuinii kõik tulema ja las tuleb. Epiduraali leevendus ei oleks mulle midagi andnud. Jah, mõned ütlevad, et vajasid puhkust. Ma ei vajanud. Mul energiat oli, adrenaliin möllas. Ja riskida, et tuhud ära jäävad jne, eiei, misasja. Nii, et valuvaigistivaba sünnitus, nagu tahtsin, sai teoks.

Igatahes, siis kutsus arst uuesti voodisse, et ok, kontrollime, jep, avatus ja korras. Samal ajal tuli mul tuhu peale ja käskis läbi tuhu pressida ja teadlikult suunata see allapoole. Paar sellist pressimise katsetust olid sellised, et omameelest pressisin, aga kuna kõik on krambitamas, siis sa ei saagi aru, et sa ei pressinud, sest lihased on kõik kuidagi pinge all. Aga siis mõtlesin, ok poiss, aitab naljast, nüüd on action. Järgmise tuhu ajal suunasin pressi, Jaanus, lükkas selja tagant patja ja hoidis nagu kaisus – ma ei tea, kust ta selle võttis, aga ütles, et talle tundus, et see aitab mul kaasa allapoole pressida – mega tugi oli. Ütles, et muidu hoiad seal selga üleval ja pead sellele ka veel mõtlema. Ahh, ta on nii äge mul! Igatahes, pressisin täiest jõust, arst oli üllatunud, nii hästi kohe suunasin ja tegin asja. Aga tundsin, et miski sees hakkaski liikuma ja teadsin, et ok, nüüd siis ongi see koht ja see andis nii jõudu juurde. Ja pressimise tunne on ka läbi valu, see pole valutu, nagu kõik räägivad, aga sa saad leevendust, sest sa suunadki valu pressimisse ja kergendus hakkab tulema, sest miski vaikselt lõdvestub sees. Ja pressisin paar korda veel. Siis arst ütles, nonii tumedad juuksed. Ja ma olin seda pea nägemise uudist oodanud juba keset sünnitust, muide 😀 Lõpuks ometi! Ja siis oli mul veel eriline jõud. Katsusin pead ka, aga ma aru ei saanud, mis on mu enda paistetus või mis on pea 😀 Siis ma pressisin nii, et seda nägu kuni oli pool pead sündinud ja tundsin mingit eluuuuuu kõrvetavat valu! Teadsin, et nii, see on rebend. Arst ütles, et ok hinga, ära pressi, pool pead oli väljas. Ma vist röökisin, kujutate ette, suur pea on seal ja rebeneb ja venib. Ja järgmise tuhu ajal pressisin pea täiega välja. Omg, milline kergendus. Ja siis ütles, et nii, kuule sünnitame siis lõplikult ära! Siis järgmine tuhu oli see saatuslik – mõtlesin, et davai, let’s do this! Pressisin ja pressisin ja VABANEMINE!

TEHTUD! See tunne on see, et krt kui hea! Sest siis sa tead lõplikult, et hullemaks minna ei saa. Terve sünnituse mõtled, et hullemaks minna ei saa, aga saab. Ja siis oli kõik.

Ma võin öelda, ma ei nutnud kordagi, ei sünnituse ajal ega siis kui laps rinnale pandi. See, kui ma teda nägin, oli nii hea tunne lihtsalt, ta oli ideaalne minu laps! Ma nagu oleks olnud temaga juba tuttav – noh, olingi ju! Aga ülevoolavat tunnetemöllu mul ei käinud, vaid selline – kõik on nii õige siin ilmas, see tunne oli. Nutt, tuli mul siis kui ta juba natuke oli mu juures ja silitasin teda ja mõtlesin sellele, et rasedus sai läbi ja valu sai läbi ja MINA tegin selle ära. Siis oli nagu selline pisar.

Õmblemine muide, oli ka jube. Oli väike rebend ja sellised pigem marrastused või taolised sälgud. Aga arstid õmblesid kõike, üks piste siia, teine sinna – hoolikalt. Tehti neli tuimestussüsti ka. See oli nii valus, sest kõik sealt alt on tundlik. Ise sünnitasin just lapse ja oli süstivalu – oh häda eksole 😀

Ja teine heldimuse hetk oli see, kui öeldi, et hakkame imetama, see toimus peale õmblusi ja samas ruumis. Ma tahtsin seda juba enne teha, sest ma nägin, et ta otsis ja maigutas suud – kust mul see instinkt tuli! Et TAHAN imetada – loodus ma ütlen!
Aga siis, oligi ta seal ja kõik järsku toimis! Siiani toimib – täiesti õpikute järgi ja probleemivabalt (noh ma olin ikka ülipalju lugenud, uurinud ja jooniseid vaadanud, sest ma kartsin seda asja). Ja siis ma hakkasin nutma küll nats. Lihtsalt mingi emotsioon tuli peale.

Paar tundi olime sünnitustoas peale sünnitust, siis läksime peretuppa, kõik oli kuidagi nii hästi. Samal ööl käisin ise vetsus ka ilma Jaanuseta, kuigi öeldi, et üksi ei tohi minna, nõrkus peal. Peale sünnitust tulin peretuppa ratastoolis, sest siis oli tõesti verekaotusest nõrkus. Aga taastusin kiiresti sellest.

Ja mis ma oskan öelda – hetkel on kõik KORDADES kergem, kui arvasin. Sest ma olen vist nii õnnelik või emaks loodud – mulle meeldib selle värgiga jantida. Kuigi ta nuttis terve eelmise öö. Vaatame, milliseks see kujuneb. Aga ma olen nagu vana rahu ise. Kõik on nii äge ja nii õige!

Ja muide, Jaanusel kujuneski see, et sai sünnitusel kaasas olla ja saab meid homme koju viia, aga muidu pidi tööd tegema. Maksimaalselt, mis saab, on kohal, ehk kuskil keset ööd jälle saabub. Aga teate, meiega on kõik nii hästi! Ma tunnen, et saangi üksi harjutada ja ma saan hakkama hetkel. Iga liigutusega enesekindlus kasvab. See jutt on selleks, et üksikemad või need, kelle mees ei saa mingil põhjusel haiglas kaasas olla ja mis kõik – te saate ka hakkama. Tuleb olla julge, suhelda personaliga ja ennast usaldada – ja ongi kõik hästi!

Ja Pelgule au ja kiitus – ma tunnen, nagu oleksin hotellis, nad on nii hoolitsevad ja sõbralikud, tulevad ja juhendavad, soovivad igal sammul õnne. Alates ämmaemandast, kes oli konkreetne ja proff terve sünnituse vältel kuni kõikide teisteni siin, söögitädid ja pesutädid, kes kõik – ma ei ütle ühtegi halba sõna ja tõesti soovitan siia sünnitama tulla. Sest mina olen olnud enamus aega lapsega üksi ja ma tunnen, et olen hoitud.

Pika jutu lõpetuseks:
Sünnitusvalu pole suur nr 2 häda – pole isegi mitte taoline minu jaoks.
Sünnitusvalu pole nagu sajakordne päevade valu. St algul on. Kui tunnete sajakordset päevade valu, mõtlete, et oh, täiega sünnituse keskpaik või lõpp, siis arvestage, see on tegelt algus.
See, et rebendeid ja õmblusi ei tunne – mina tundsin täiega.
Ja tõesti, ka sellise valu elab üle. Ja ma pean ütlema – see on võimas tunne! Ja ma vaatan sünnitanud naisi teise pilguga. Kuidas nad iial endast halvasti või nõrgukesena saavad arvata peale sellist kogemust, ma aru ei saa. Mina tunnen, et olen ülitegija! Täiega amatsoon, ma ütlen! 😀 Oh, kui äge on olla! Ma loodan, et see pole mingi hormonaalne ülekeemine, miks mul nii hea on.
Ja üleüldse, kõik probleemid tundusid järsku ületatavad ja tühised, kui selle üle elad ja lapse saad.

Pole sõnu. Lihtsalt võimas.

Meie Johan sündis 21.07.2016 kell 19.26, kaalus 4125 g ja oli 52 cm pikk, Apgari hinne 9/9.

Siin on üks instapilt temast, aga paremaid alles hakkab tulema! Muide, ta vist on minu nägu!

Advertisements

42 thoughts on “SÜNNITUS – all the glory details – vist mu elu pikim postitus

  1. Supertubli oled! Lapse saamine paneb tõesti vaatama teist moodi emade peale. Loodan, et su õmblused paranevad kiiresti ja Johan sööb hästi, magab palju ja teeb muid toredaid imiku asju. Väga tubli oled, et suutsid endale kindlaks jääda ja sünnitasid nii nagu oleksid tahtnud. Mis puudutab aga vannis sünnitamist, siis paraku nii ongi, et sünnitusel osutuvad paremaks ja mugavamaks hoopis teised poosid kui alguses planeerid. Tubli, et kuulasid ennast ja said aru, mis sulle paremini sobib.

    Meeldib

  2. Paljupaljupalju õnne! 😀 see oli küll üks maru hea kirjeldus, milline üks tavaline-eriline sünnitus välja näeb ja ma usun, et see tunne teada, milline power on sinu sees tegelikult peidus, on samamoodi super! Ilusat uut elu igatahes! 🙂

    Meeldib

  3. Paljupaljupalju õnne! 😀 see oli küll üks maru hea kirjeldus, milline üks tavaline-eriline sünnitus välja näeb ja ma usun, et see tunne teada, milline power on sinu sees tegelikult peidus, on samamoodi super! Ilusat uut elu igatahes! 🙂

    Meeldib

  4. Lahee! Mu poiss sai samal päeval kaheaastaseks.

    Ma ei oskagi väga võrrelda, aga minu jaoks vist oli jalaluude murdumine ikka rõvedam valu 😁. Sünnitus valu ju läheb ikkagi üle kui laps käes, aga murru järgselt vaevlesin veel nädalaid, kui mitte kuid.

    Meeldib

  5. Palju-palju õnne ka minu poolt!
    Sai ikka viimastel päevadel sageli siit läbi hüpatud ja seda postitust oodatud!
    Milline imearmas väikemees!

    Aga su valukirjeldused kohutasid mind ausalt öeldes. Olen seni vältinud sünnituslugude lugemist, mille pealkirjaks on a'la “Minu 20-tunnine ülivalus sünnitus”. Sinu loo puhul ma ei osanud seda ette näha (ja kui oleks, siis ikkagi oleksin lugenud). Samas ma ei kahetse, et lugesin. Esmasünnitajale on su sünnituslugu samaaegselt nii hirmutav kui inspireeriv-julgustav. Ja lõppkokkuvõttes ma ju ikkagi eelistan võimalikult täpselt teada, mis mind ootab. Et selleks siiski kuidagi vaim valmis seada.

    Hea, et sa üritasid neid valusid kirjeldada. Ma pole nii üksikasjaliku kirjelduse peale veel sattunud. Nüüd on mul nagu veidi rohkem ettekujutust. See on küll üks tõeliselt hirmutav kujutluspilt, kuid siiski… Parem teada, mis mindki võib-olla juba paari nädala pärast ees ootab. Uh! Jube! 🙂 Aga siiski, aitäh kirjeldamast!
    Aga ma nüüd lähen ja vaatan uuesti su nunnut väikemeest ja üritan muu loo korraks unustada, et täna öösel mitte lihaseväänamist ja kondimurdmist unes näha. 😉

    Meeldib

  6. Palju õnne ja rõõmu pisipojast. Oli huvitav lugemine ja nii palju tuttavat… Mäletan kui mullegi ämmakas ütles, et tuleb 6h pärast uuesti vaatama ja minu esimene mõte oli, et mis mõttes, ma tahan selleks ajaks lõpetanud olla… olin enne lugenud kirjeldusi neist mõnetunnistest sünnitustest ja eeldasin et endalgi läheb nii. Aga vat, läks ikka kauem, rohkem kui ööpäev valusid. Tuhude ajal mõtlesin ainult sellest, et kuidas ma tahaks magada… muidugi paar viimast tundi ei olnud aega sellele enam mõelda. Meenub, kuidas keegi kirjeldas valu kui leegiheitjaga mööda selga saamist, mis minu jaoks oli päris täpne tunne. Aga nüüd, kui poja on pea 4-kuune, mõtlen, et võiks ju teine ka varsti järgi tulla 🙂 Valmis uuesti kõike tegema.

    Meeldib

  7. Ohh nii äge!! Mul tuli küll täitsa nutt peale, nii hästi kirjeldatud. Samas tuli nutt peale, et olen kade ka, kuna tahtsin ja ootasin väga sünnitamist, aga poja pepu ees ja oli keiser. Heas mõttes kade �� palju palju õnne!!! Naudi beebiaega ka täiega!

    Meeldib

  8. Sa kirjeldasid seda kõike nagu ma paar päeva tagasi sulle endale seda kirjeldada üritasin 😀 Muidugi tänks elavate kujutluspiltide eest, kukkusin keset ööd nutma ja Kardoga mölisema, et ma muudkui PEAN sünnitama ja kannatama 😀

    Meeldib

  9. super 🙂 Lõpuks ometi! Ma sain ka eile teada, et tuleb poiss (suure tõenäosusega) ja ei jaksa ära oodata. Kuigi päris põnev on ka see kui ta kõhus on.. omaette kogemus. Aga sinu postituse jätan küll endale mällu, väga hea on lugeda reaalset ülevaadet sünnitusest ning sellele eelnevast/kaasnevast:) Palju õnne teie perele, pisike Johan on imearmas!

    Meeldib

  10. Palju õnne teile!
    Ja no päris uhkete mõõtmetega poiss ka ju 🙂
    Mu suurim hirm enne eelseisvat sünnitust on see, et sel korral ei lähegi olenemata kõigi ennustusest kiiresti ja pean 20h seal möllama või, et lähen ikka suurest hirmust liiga vara haiglasse ja siis muudkui venin ja vahin seal või siis vastupidi… jokutan ikka nii kaua kodus, et beebi tuleb kuskil Pärnu mnt viadukti peal välja 😀
    Ja lugedes sinu kirjeldust ja katsumusi…. siis ma saan aru, et mul see esimene sünnitus oli ikka mingi eriti lebo haldjatega keksimine. Nii et megatubli ja tugev oled ja veelkord palju õnne!

    Meeldib

  11. Ma olen su blogi algusest peale lugenud aga pole kordagi varem kommenteerinud, seekord lihtsalt ei saa muidu. Töinasin nagu titt seda postitust lugedes, tatti voolas mööda nägu alla. Võibolla aitab neile emotsioonidele kaasa ka 16-nädalane rasedus. Nii võimas ja ilus tundub kuidagi su kogemus ja kirjeldus. Ja noh, tead ju ise ka, et kui seda valu ikka kogenud ei ole, siis mõtled küll, et oi küll see võib ikka hirmus olla aga reaalselt aru ei saa ja oled oma mõnusas naiivsuse mullis kuni selle tõe hetkeni. Mõned küsimused sulle – kas need perekooli loengud olid reaalselt abiks sünnitusel? Kuidas? Kas soovid, et oleksid mõnda neist veel külastanud tagantjärele? Ja üks loll naiivitari küsimus ka – kas natuke nagu piinlik ei ole sünnitusel karjuda ja häälitseda? Et mis see kõrvaltoa sünnitaja või ämmaemand küll arvab minust nüüd :D. Ok, kui see kirja sai siis see tundub isegi veel lollim küsimus kui see mu peas tundus, sest ma aiman vastust – pole vist aega mingit piinlikkust tunda? Aga millegipärast sellise lolli asja pärast ma hetkel natuke muretsen. Ja viimaks veel üks piinlikkuse küsimus – kas teil oli Jaanusega ka mingi kokkulepe, et kas ta tohib sinna augu juurde ka uurima minna või peaks väheke distantsi hoidma, sest kes teab mis sealt koos lapsega välja lennata võib? Kuigi ma olen muidu suht pohhuist ja meil mehega üsna stressivaba suhe, siis mõtlen sellele ka vahel, et kas selle üle peaks nüüd pikemalt mõtlema või on tegelt suva.
    Palju õnne teile ja aitäh (täitsa siiralt) selle superkirjelduse eest. See on tulevikus abiks ma arvan paljudele minusugustele lollidele esmasünnitajatele.

    Meeldib

  12. Pillisin ka lugedes, tuleb tunnistada. Aga eelkõige ehk seepärast, et sünnitasin ka ise nüüd 21. juulil oma esimese lapse 😀 Nii et tuttavat oli sinu kirjelduses palju, emotsioonid veel värsked ka. Äratundmisrõõm vist ei saa öelda selle kohta :D, aga ikka hea lugeda, et teistelgi sarnaseid mõtteid-kogemusi ja veel võrrelda nii üheaegseid sünnitusi ka. Aitäh!

    Meeldib

  13. Palju õnne! Tuli kohe enda esimene sünnitus meelde, mis kestis koos valudega kokku nii 3 ööpäeva! See oli kohutav, ma tõesti mõtlesin, et suren ja nii kui läbi oli super, võitmatu tunne.
    P.S. Minu kiiks tuhude ajal oli kätte hammustamine… Ei osanud suurest valust midagi ära teha. Ämmaemand küsis pärast, et miks teil küünarnukini käed hammustamisjälgi täis on? Aga aitas näe 😀

    Meeldib

  14. Unustasin küsida. Kumb siis tundub etem, kas korra sünnitada või käia 9. kuud rasedana ringi. Ma just mõtlen, et võiks ju veel üks laps olla aga rase ei tahaks enam olla, ma parem sünnitaks kohe ära ja olekski tehtud…

    Meeldib

  15. Üldse pole lollid küsimused! Perekooli loengustest oli kasu küll, sest enesekindlus oli suurem selles osas, milline on haigla, mida teha millal, mis toimub lapsega peale sündi jne. Ja tugiisiku koolitus ka. Sünnituse koolitusel ei käinud ja ei tundnud uldse ühestki seal puudust. Jaanusega oli küll algul jutt, et ei lähe sinna augu äärde passima, kuigi väga ei põdenud ka. Aga sel hetkel oli täiesti ükskõik. Vaatas lausa, kui oli pool pead sündinud. Karjumise osas polnud endal piinlik, aga veidi ajas närvi see mõte, et kuna märatsen, arvatakse, et olen nõrk – ma tundsin end tugevamalt kui iial enne. Nagu eriline metslase vabastus 😀 ja mõtlesin, et kui üks kobin tuleb, et võta vähe vaiksemalt, siis oiiii jummal … Kuigi ausalt vahepeal mõtlesin, et no nüüd mulle küll midagi öeldakse 😀 igatahes, käi loengutes, endal kindlam tunne lihtsalt, sest neid sünnituse “külajutte” ka igasuguseid. Igatahes, ma tänan sind! 🙂

    Meeldib

  16. 2 päeva peale sünnitust mul oli lausa kahju – tahaks vähemalt ühte last veel, aga ma ju ei saa, sest sünnitama ma ei ole enam iial nõus minema. Täna on juba see, et vabalt teeksin veel ja saaksin veel paremini hakkama, sest tean, mis tulemas. Aga rasedus on küll üks jube periood. Tunnen end kui uuesti sundinud – kerge on olla, järsku, isegi haavades on nii ilus tunne, lapsega jändamine on nii äge, kõik toimib. Aga jah, rase on vaev olla, lihtsalt elu on ootel.

    Meeldib

  17. Palju palju õnne! Tõi endale ka meelde sünnituse, 1a7k tagasi. Kusjuures, ma arvasin ka,kui need tuhud alles leebed olid (no lõpuga arvestades),et oh selline sünnitus on, siis pole ju hullu midagi, aga no kurjam, jube oli ju! Naerugaasi ei pakutud?

    Meeldib

  18. Oh, ma tänan sind ka vastamast! Aga pommitaks ikka veel veits – mul nimelt tekkis üks trenni teemaline küsimus. Kuna sul see sünnitamine nii hästi välja tuli (oled mu sünnitusmuusa hetkel täiesti :)), siis tahaks teada et kuidas ikkagi. Kas tegid mingit trenni ka raseduse ajal või siis enne seda? Ma ei mäleta nagu selleteemalist postitust. Ma enda arust olen ka selline power-naine ja usun täiega et saan hakkama aga ma pole elusees korralikult trenni teinud, mingit musklit eriti pole. Selle pärast pabistan veits. Et kas trenn on siis sinu puhul mingit rolli mängind või ei ole?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s