KODUS! OK, mis nüüd siis teha?

Sünnitamas käidud nigu niuhti!:D

Kokkuvõtvalt Pelgu kohta –  SUPER koht sünnitamiseks! Päris tõsiselt! Juhendatakse, tehakse, möllatakse. Keegi laps kaua nutab ja vanemad ahastuses, tullakse ja aidatakse. Kuigi ok, minu oma karjus ka kaks ööd ja kuulsin, et käidi kuulatamas, aga sisse ei tuldud. Ju said aru, et saame hakkama, sest Jaanusel oli parasjagu unelaulude ja häälitsuste voor käsil. See oli päris naljakas. Suvaline häälitsus järsku mõjus ja mana siis seda suva häält uuesti!
Ämmaemandad käivad ja teevad ringe, koolitavad, kuidas last hooldada, puhastada jne. Lastearst vaatab mitu korda. Söögitädi tuleb uksest: tuk-tuk! Nunnutab, oiii tjeere tjeereee! Annab söögi ja läheb 😀 No, ma olin tõesti nagu hotellis.

Rääkisin ühes postituses lastearstist Siiri Lepik. Ta andis loengut Beebi sünnitusmajas ja sellest muljest saab lugeda siit: Loeng nr. 2 – Beebi sünnitusmajas – oleks tahtnud salaja filmida … Igatahes, nii lootsin koguaeg, et tema on tööl, kui meie seal oleme ja tundus, et kahjuks ei sattunud. Aga viimasel päeval, kui hakati viimast kontrolli lapsele tegema, siis oli seal ja sai lapse lõplikult üle vaadata ja oma “jah, saate koju” otsuse teha. See oli nagu kogu mõnusa Pelgu kogemuse kirss tordil. Laps oli parasjagu täiesti endast väljas, möllas, karjus. Ta kontrollib, samal ajal nunnutab, räägib mõnusat juttu ja mingid võtted, täiesti pimesi, ei vaata ka ta poole – laps jääb vait. Ahh? Nagu imearst, kellest kuuled kuskil välismaal. Väntsutab ja jamab. Ja nii lahe, et kõik kiidavad – ülisuur, tugev, roomas juba ei tea kuhu – ühesõnaga ideaalne, täie tervise juures laps.

Räägiks imetamisest! Mäletate seda pikka ja hädas imetamise lugu? Ma nii kartsin, et ei tule piima, ei saa hakkama, valed võtted – kõike seda, millega kahjuks paljud ongi hädas. Pluss veel see, et rinnad – ma ei ole elusees neist mõelnud kui mingist söögi allikast. Imetamise mõte hakkas nii vastu, et lausa südame ajas pahaks.
Aga esimene asi, kui teda nägin, ise veel haavades seal laual, tahtsin teda imetada ja süüa anda, sest ta otsis. Kuidas see mulle sisse lõi? Ma küll lugesin ja harisin end oiii, kui palju. Aga et nii loomulikult see tuleb, poleks ma iial uskunud. Ja see ei olnud alguse asi, vaid ongi nii. Ma teadsin, kuidas on õige võte, nii kui hakkas valu tegema, ei lasknud imeda, vaid ainult õigega. Noh, siiani pole mul mingit valu ja asja, et ta midagi kätte ei saa.
Uskumatu asi, rindadesse tekibki piim. Kuidas. Ma ei saa aru, täiega loodus ikka. Ja mitte lihtsalt ei teki, vaid voolab lausa! Nii, et jah, rinnapatju tõesti ongi vaja.
Nii, et see põletav imetamise teema – sellega on mul õnneks kõik korras ja laps on nii pontsu – ainult sööb ja laseb. Ja noh, tõeline ema juba – ma poleks iial arvanud, et see hääl, kui laps endal mähkmed täis teeb, võib lausa muusika mu kõrvadele olla – jess, endiselt asi toimib!
Ja rinnad on mega ägedad! Nagu oleks rinnaopil ka ära käinud – I love it!

Igatahes, hakkasime koju minema. Üks väike vääks ja kaks suurt inimest. Ja need kaks selle ühega hakkama ei saa! Riiete selga panemine! Omg, me jamasime kahekesi, nagu komöödia, oot mis pidi see, kas see mahub, ei ei, see küll õige pole. Ja naerukrambid, et mis kammaiijaa see on! Kõrgem matemaatika.
Nii, kuidas turvahälli käib, tõmba see tugevamaks, ei see hõõrub raudselt, kuule tal siin korts sees. Ma mõtlesin, et me ei saagi sealt mindud. Sest ei saa kahte kaltsu selga ja hälli!
Peale vähemalt viiendat hälli panekut ja sealt äravõtmist sai tulemus selline:

Rihmasid vaja veidi veel pingutada. Aga nagu näost näha – võite ise aimata, kui kopp ees tal meist oli. Vanemaid ei valita.

Hakkasime siis palati uksest välja minema. Asjad pakitud. Alles 3 päeva tagasi olime sinna läinud ja nii palju, nagu sada aastat oleks möödunud. Võtsin lillekimbu kätte, mille Mallu oli saatnud. Aitäh, nii lahe üllatus oli! Ja Jaanus võttis selle õnnetu turvahällimehe. Ja järsku! Ikka mindud ei saa, emotsioon lõi lakke ja pisarad hakkasid voolama. Sest no elu sündmused on seal haiglas ja seal ruumis juba ära olnud. Noh, tegin paar uu’d ja aa’d, et end rahustada, sest need häälikud said seal täitsa selgeks ja liikusime edasi.

Jõudsime koju – NII HEA! Esimene päev oli ainult üks lebo, magamine, nii tal kui meil. Ülimõnus. Siis hakkas trall pihta. Karjub, kiljub, märatseb – aru ma ei saa, miks. Kuni saan, et aa, ta võib väike olla, aga sööb palju! Ja ma ju ei tea, palju kätte sai esimesed päevad. Nüüd kuidagi tunnetan asja, sest piim ludinal jookseb. Ja üldse, mida me siis teeme? Ainult söömine, magamine, hädade tegemine ja kisa.

Eile käis juba Jaanuse ema juures, sai õues magada, oli omadega nii rahul. Kuni enam polnud. Aga no paar tundi või rohkem mõnules ta küll.

Vann on siiani tegemata, selle teeme täna. Sest see söögi, magamise ja muu trall on alati kuidagi poole ööni olnud, ei olegi nagu head hetke. Aga eks tuleb lihtsalt asi kätte võtta. Vannitamisest unistasin juba haiglas. Aga muidugi, olen ma teda vatitupsude ja kõigega pesnud. Kraani all käib ta ka alati kui häda teeb, nii et must ta ei ole.

Ok, mis siis veel. Ma tunnen siiani, nagu oleksin selleks loodud! Appi, kui armas ta meile on! Ja mulle meeldib tegeleda – mingi action käib. Isegi, kui kiljub. Kui võõras kohas seda teeb, siis tekib väike stress. St eile tekkis. Sest mulle meeldib asju enda tempoga teha, eks see üks katsetamine meil ju hetkel on, aga tekib tunne, et teised ümber kukuvad pabistama, et mis nüüd kõik on. Ja siis mõtlen, et äkki nad juba vaatavad, et ma ei saa hakkama, kuigi ma tunnen end hästi, lihtsalt läheb aega. Aga see vist paljudel nii – hirm, et vaadatakse, ei saa hakkama.

Sünnituse postituse vol 2 mõte: esimesed 2 päeva oli mul kahju, et ma enam iial lapsi ei saa, sest ma ei sünnita mitte kunagi enam. Nüüd on mul kahju, et aeg nii kiiresti läheb, selline tunne, et ta on 5 päevane juba ja ma ei jõua nii palju nautida, kui tahan. Ja et raudselt tahan veel lapsi – ma olen iga kell valmis märatsema. Sest kui ma elasin selle üle ja nüüd tean, et sellest tullakse eluga välja. Jah, olen valmis uuesti tegema.

Haavades olen ja emaka kokkutõmmete valud siiani meenutavad seda, mis sünnitusvalu oli. Aga ausõna, see laps on nii äge, et iga kell teeks veel. Uskumatu, onju. Kuigi ma pean ütlema, et ma ei taha enda eelmist postitust lugeda ja paljude teiste sünnituslugusid ka väga sisse elades. sest no keha mäletab seda valu liiga hästi veel! Jaanus tegi paar pilti kui olin valudes ja filmis. Natuke vaatasin. Ohh, lahe, säilita need, aga ma ei soovi hetkel vaadata 😀

Ja no minu nägu on ikka täiega. Teate, see tekitab selle efekti, et vaatad peeglisse ja näed teda seal ja vaatad – issand kui ilus ma olen! Sest tal on ka minu näojooned. Ja tema ei ole elusees kole, järelikult ei saa ma ka kole olla. Kuigi mul on paksud huuled ja nöbinina – tahtsin, et poiss neid ei saa 😀

 

Juuksed sassis, pluusid mustad ja mega õnnelik
Advertisements

19 thoughts on “KODUS! OK, mis nüüd siis teha?

  1. Imetamine ongi lebo 😀 Ja riietamine jääbki kõige raskemaks 😀 Noh, et mida, millal, kui palju õue selga panna, täitsa jube. Aga tahtsin soovitada, et laps pane alati SELILI magama. Pole praegu aega allikaid otsida, aga selili magamine vähendab hällisurma tõenäosust suurel määral.

    Like

  2. Lillil on õigus, ikka külili ja iga uni siis erineva külje peal. Selleks, et kõhuli või selili ei vajuks panime meie mõlemale poole last rullis rätikud/tekid, selleks “fikseerimiseks” on olemas ka mingi spets vahend, aga no seda ei lähe kaua vaja ja pole esmavajalik.

    Like

  3. Külili, kindlasti külili! Kui madrats just mingi eriti pehme ei ole, saab beebi oma nägu ikka nii palju keerata, et õhku saada (nende ellujäämise instinktid on uskumatult head tegelikult), aga kui ta selili on ja toit üles tuleb, siis seda ta välja sülitada ei oska. Niiet selili hoia teda ainult siis, kui ise oled juures ja kuuled, kui peaks lämbuma hakkama.

    Like

  4. Norras antakse synnitusmajas isegi body kaasa, kus kohul on kiri “see pool ylesse, kui ma magan”. St et lapsed peaks selili magama ja siin korrutatakse seda ette ja taha, et ei muud viisi kui ainult selili. Otsisin isegi siin antava raamatu valja (synnitusmajas, mis antakse) ning ka seal korratud, et ainult selili.

    Like

  5. No ma tean isegi, et Eestis on see arvamus, et külili. Aga mujal maailmas ausalt ka on tehtud uurimusi ja selili magamine vähendab olulisel määral hällisurma ohtu! See protsent on kõrge. Krt, pean ikka need allikad otsima 😀 vaadake oma vastsündinut, kui ta on selili – ta ju ei hoia oma pead veel otse, piim saab nagunii välja. Aga hällisurma ei seostata nagunii ju ainult selle söögi ülestulekuga ja ega ei teatagi, miks selili on seda vähem.

    Like

  6. Sealt see ikka valja ei tulnud, miks külili ka halb on. Kuna uuring on USAs läbi viidud, siis äkki seal palju lolle, kes kõhuli pannud voi külili, aga voodiasjad ülipehmed. Mul on väga kõva ja null lisaasja. Igatahes, aitäh selle info eest, ei teagi, mida arvata. Hirmutad mind siin! 😀

    Like

  7. Mul endal oli ka esimese lapsega dilemma, sest haiglas ju kõik käsivad külili panna. Ja ma tegingi seda kodus ka nädala või nii 😀 Aga kuna ma olin ka kuulnud, et mujal maailmas (mitte ainult Usas, vaid ka näiteks skandinaavias) soovitatakse ainult selili panna, siis otsustasingi selili magama panna ja jäi ära kõik see jamamine rullikeeratud rätikute ja küljevahetamistega 😛 ja mu lastel pole pea lapikuks läinud sellepärast, et ma pole neil külge vahetanud 😀

    Like

  8. Palju palju õnne värske beebi puhul! 🙂 Tahtsin küsida, et kuidas haiglakotti pakitud asjad end õigustasid? Kas midagi olulist jäi puudu või midagi oli täiesti üleliigne? Endal kott nurgas valmis (täna 41+3 ja homme arstile minek) ja piilusin seda kokku pannes ka sinu listi – huvitav oleks nüüd reaalset kogemust kuulda!

    Like

  9. Euroopas on praegu jah see selili -periood. 20 à tagasi käsutati beebid kylili magama. Ja veel mingi aeg enne seda oli ainuoige viis magada kohuli beebil. Nii et palun väga 🙂

    Like

  10. Tegin just postituse selle kohta, nii et loe kindlasti. See on raudselt haiglati erinev, mida sealt saab, aga Pelgus olid asjad nii 🙂 Mida vähem asju kaasas, seda parem, samas iial ei tea, milliseks olukord ju endal kujuneb. Aga loe järgmist postitust ehk on abi 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s