Esimene poeskäik, esimene vann ja esimene meeleheide

Eile, nagu eelmises postituses mainisin, oli pidulik päev! Käisime Perekonnaseisuametis tema olemasolu registreerimas.

Selleks, nagu ikka, valmistusime mitu tundi, sest see kutt on nii suure söömisvajadusega ja veel suurema kisaga. Nii, et aega võttis, aga asja sai. Kusjuures, autosõit rahustab teda, nii, et tegelt pean natuke julgemalt lihtsalt turvahälli ja autosse ta suruma. Aga sellega on see oht, et kui ikka tõesti VEEL süüa tahab, siis sõidu lõppedes pistab kohe röökima ja seal perbüroos see küll hea poleks olnud.
Läksime uksest sisse, tere, tulime last registreerima. Jah, palun kabinet on ukse taga. Seal oli isegi väike järjekord, kus sain vaadata siis teist turvahällis imikut. Niiii imepisike nunnuke ja siis meie Johan – suur pontsu ja lebotab seal kulm kortsus, nagu boss. Midagi pole öelda – meie, mis meie.

Õnneks pidas selle käigu vastu. Andmed olid haigla poolt online’i pandud, andsime ainult dokumendid ja prinditi välja nimetunnistus. Ma juba arvasin, et kuna sünnitunnistust ega midagi tänapäeval ei saa, siis nii jama, Aga vähemalt Tallinna linna kodanik saab ikka kaante vahel mingigi asja. See oli nii ilus! Ja no, guess what? Silm läks korra ikka vesiseks ka.
Esiteks, meie nimed Jaanusega kuskil dokumendis koos ja siis Johan Pärnpuu. Kuidagi nii heldima paneb! Nagu issand, see on päris.

Üleüldse, olen nagu vati sees koguaeg – lähen mingite tegemistega kaasa, ajan mingeid asju, ise ei saa arugi, et see on üldse päris – ma olen ema?! Koguaeg pean meelde tuletama, isegi kui ta mul süles, et mul on laps ja see ongi minu laps ja see ongi mu elus juhtunud 😀 Raske kirjeldada.

Toetuste kohta rääkis ka, ämmakalt tuleb sünnitõend võtta ja siis saab toetust taodelda. Väljusime siis uhkete ametlike vanematena sealt majast ja mõtlesime, et ok, käime poes ka.

Üks asi, mis meil juba kasutuses on olnud ja mitu korda, on see kergkäru raam, mille kasutatuna ostsin ja mille ostu natuke tegelt põdesin. Aga tõesti ülimugav! Ma ei kujuta poeskäiku oma suure Emmaljunga laevaga küll ette. Aga see kergkäru – siuhsäuh, nii sujuv, väike, tõesti on hea.

Läksime siis poodi, jälle mul hing kinni – et ok, kui ta nüüd ärkab on täitsa jama. Hakkasime oma kodu Rimisse sisse minema ja selja tagant tuli mingi mees. Vaatas Johani ja siis vaatas meid ja naeratas ja noogutas heakskiitvalt. Nii armas! Nagu tegi komplimendi – hästi tehtud! Ja veel mees, selline pereisa tundus olevat. Tavaliselt naised heldivad tittede peale. Meil muidugi näod säravad, uhked vanemad. Äkki see aitas ka kaasa, et olime kõik toon-toonis riiete ja hälliga 😀 Vahet pole, titt ongi meil äge.

Poeskäik õnnestus. Jõudsime koju. Ohh, teeks nüüd siis õhtul oma vanni ka ära.

Kuna vannitoas meil mingit kõrgemat alust või kappi ei ole, siis vanni panime põrandale, kõrvale mässisime rätikuid ja patju, et mina ka seal oma haavadega lebotada saaks ja et Johanil ka vähe pehmem maandumine oleks. Hakkasime vannivett siis panema. No, aru ei saa, mis on õige temperatuur. Meil on vannitermomeeter, mis oli Mothercare lapse hoolduskomplektiga kaasas. Aga see, ma arvan, näitas valesti. No meile tundus, et vesi on soe, aga see näitas, et 34 kraadi. Võimalik, et meile tunduski valesti, sest palav ilm ja see, et tundub mõnus vesi, äkki ongi mõnus, sest jahutab. Või misiganes. Kuidagi tunde järgi panime siis nats sooja juurde, aga ausalt – pole kindel, mis kraadid olid. 37 peab olema, kas meil oli kraad alla või peale, ei tea.

Jaanus võttis sülle ja hoidis teda vees, kuni ma pesin. Meil on vannitamiseks beebialus ka, aga esialgu tundus kindlam variant teda süles hoida. Panime ettevaatlikult vette ja röökis nii, et terve korter kajas. Küll ma seal nunnutasin ja panin vett igale poole, et oii kui mõnus. Tundus, et kohati röökimise ajal ta ei saanud ise ka aru, kas on mõnus või on imelik. Igaks juhuks otsustas edasi röökida. Mõtlesin, et ok, elab üle. Ruttu beebishampoon pähe, keha puhtaks, loputus ja mässime rätiku sisse.

Siis oli nagu teine asi juba. Rätiku ostsime parajalt suure ja hea oligi, saab korralikult mässida ja ta on meil päris suur ja muudkui kasvab. Chillis seal nagu tõeline spa-mees. Tundus, et tegelt talle see vannitamine meeldis, lihtsalt uus asi. Nii nunnu, kui tittedel on hea olla. Kägiseb ja laliseb ja naudib, kui ma kuivatan ja kreemitan ja jaman ta kallal. Panime sokid ja asjad ka kohe selga, vannist tulnud, peamine, et külma ei saa, kuigi korter on meil palav. Siis oli tal söök ja siis magama. Mõtlesin juba, et ohhh! Nii heaaa … minu kord ka magada lõpuks. Nagu igal õhtul arvan, et no nüüd on ta küll nii rahulik ja magab pikalt. Jajah, kindel see.

Teate, tunnistan. Ma pole paar korda kuulnudki läbi une, kui karjub, sest tundub, et keha on mul nii üleväsinud. Jaanus on ta voodist võtnud ja üritanud rahustada, sest ta ei raatsi mind äratada. Aga siis ta saab üsna kiirelt aru, et temast pole kasu, sest rinnad on minul. Ja Johani voodi on otse meie voodi kõrval, mina magan veel tema pool ka.
No, igatahes, suhteliselt igal öösel on üks kammaiijaa. Ta sööks terve öö läbi, selline tunne. Jah, iga paari tunni tagant on normaalne, aga ta tahab vist paar tundi jutti süüa. Vahel puhkab, siis äratan, et söögu edasi, siis sätin oma rindu, et tunneksin, kuidas ikka piima ka tuleb, et kõht saaks kiiremini täis. Ja õgib ja õgib – kõik nagu ideaalne. Jääb vaikseks ja magama. Hakkan teda siis õrnalt krooksutama, mille ka suht maha magab. Panen voodisse, 2 sekundit nohiseb, kuni: kiljuv kägin hakkab peale ja enne ära ei lõppe, kuni jälle süüa saab.

Muide, keetsin talle paar lutti ka valmis, et ehk aitab. Sest äkki tal on lihtsalt imemisvajadus. No luttidega ei ole tema sõber. Viskab vihaselt minema – mida jama te mulle pakute siin, kelleks te mind peate?! Nagu saaks ära lollitada. No way! Ma loodan, et harjub lutiga, kuigi siiani on see talle nagu mürk olnud.
Ta on üldse paraja juraka olemisega, juba sünnist saati. Nagu Jaanus kirjeldas, kui sündis, siis oli juba sellise näo ja olekuga, et no, mina otsustasin ise sündida ja tulingi. Ma ei tea, mida teie siin omast arust teete, üritate ka siin osaleda, ahh teie ka veel siin. Umbes, et jah, olge tolgused kõik edasi, ma tean ise, mida teen ja ärge üritagegi mind lolliks tembeldada.

No selle paraja jurakaga jantisin täna jälle suht hommikuni. Jaanus küll magas, aga läbi une tundis süümekaid, et saaks ta midagi teha, siis teeks, aga ta ei saa.
Ja minul oli esimene ahastus! Muidu olin, ohh, energiat on ja kõike. Aga no täna öösel oli meeleheide.

Küljelt küljele, ühele rinnale, teisele, krooksutamine, mähkme vahetus, sest muudkui laseb täis neid, kussutamine. Ikkkkka kägiseb! Pea lõhkus, haavad valutasid, veritsus on suurenenud  ja siis jandi seal selle mõnepäevasega, kes on mind ümber sõrme suutnud keerata. Ja siis ma lihtsalt ahastasin, et Jaaaaanus, ma olen ju niiii väsinuuuud! Samas teadsin – kannatust vaja, küll ta oma isu täis saab. Pealegi, üritan talle seda öö ja päeva režiimi õpetada kuidagi ja tuleb päeval rohkem ärkvel hoida ja väsitada vist.

Kui ta hommikupoole magama jäi, igatahes valge oli juba. Siis lihtsalt surmväsinult langesin ja hakkasin nutma. Ma ei teagi, miks täpselt, aga selline üleväsimus oli ja tundsin end maailma haledamana. Samal ajal olin jumala õnnelik, et ta ju meil on, aga oli selline – ma olen lihtsalt hetkel väsinud, pea lõhkus ja keha valutas. Ja ei huvita see režiim – mina magan homme nii kaua, kui ise tahan ja millal saan. Teadsin, et päeval magab rohkem. Ja kustusin ära.

Hommikul ärkasin ka mingi lalina ja kägina peale. Kell oli 10 millegagi. Ise olin puhanum ja klaar oli olla. Siis vaatasin tema voodisse – Johan, suured silmad peas laliseb seal. Muidugi seda nägu, et mina pole midagi teinud. Ega sa ometi väsinud pole? Ja vaatasin, et isssand kui armas ta on, igavene marakratt selline. Ma kohe ei tahtnud teda sülle haarata, ootasin, kuni otsustab kisa teha. Mida ta ka kohe varsti tegi. Võtsin sülle, oli omadega rahul, tegime hommikuse puhastuse, silmad, kõrvad, voldid, värgid. Sõi ja oli omadega nii rahul. Mõtlesin, et paremat last annab tahta – ok, annan öise tralli jälle andeks, mida sinuga siis ikka teha. See ju nii hakkabki olema.

Magamisest pole mul enam muidugi haisugi, energia jälle peal. Hakkan nüüd koristama natuke, siis toon talle mängumati välja ja lasen tal siin valges suures toas passida – et saaks aru, et on päev ja pole siin mingit magamist koguaeg. Kuigi ma tean, et ega ta ei mängi millegagi veel, aga las lebotab siin tekil, vaatan, mis nägu ta teeb.

Jama on see, et kui külalised tulevad, siis on oht, et lamangi temaga ainult kuskil voodis, kus imetan ja kogu muusika. Harjutan siis muu eluga ka juba.

Aga tegelikult, kui loogiliselt võtta, siis mul on kõrged nõudmised ka. Ta saab täna õhtul alles 6 päevaseks. Nii, et rahune maha, Lilli.

No ja nii see boss mul hetkel magabki.

Advertisements

23 thoughts on “Esimene poeskäik, esimene vann ja esimene meeleheide

  1. Võta rahulikult 🙂 Ja see sinu nutmine ka täiesti ok, ma nutsin esimesed kaks nädalat igasugu asjade peale, nii rõõmsate kui vähem rõõmsate. Ja see ka täiesti normaalne, et ta tihti tahab rinda saada, tellib piima (eriti kui on siuke tugevam poiss ka), selliseid hetki tuleb küll ja veel, kus tal on kasvuspurt ja hakkab piima juurde tellima ja sii smõtled, et api, mis toimub, enne ta oli nii rahulik 😀
    Meil JJ alguses lutti ei tahntud, aga andsin ca 1,5-kuuselt uuesti ja siis sobis (vahetasin luti välja ka, ta eelistas aind ühte kindlat).
    Ja maga!! Päeval ka, kui tema magab. Kasuta neid hetki, et ise ka puhata, kõiksugu toimetused võivad oodata, nii pead paremini vastu ka öised trallid. Ma alguses üldse ei saanud aru sellest, aga tglt enesetunne sai ikka parem küll, kui magada sai.
    ja üldiselt läheb teil ikka päris imeliselt, ma ei tahtnud nädal pärast sünnitust isegi poodi mineku peale mõelda, teil juba käidud 😀

    Like

  2. Mul on piima tõesti väga palju juba ja no söömine on parem, kui mitte söömine nii, et tegelikult olen rahul, kuidas asjad on läinud. Enda magamine tuleb jah kuidagi paika panna, et öösel päris ara ei kustuks. Aga ma ise ka imestan, et nii kiiresti on asjad läinud. Ta on tugev jurakas – ju talle on sobinud need käigud. Kuigi ise kõnnin aegluubis ja üritan mitte palju ringi sahmida – tahaks ükskord juba terveks ka saada 🙂 igatahes, aitäh sulle toetuse eest, seda vist oligi vaja kuulda, et see tihe söömine on normaalne 🙂

    Like

  3. Me esialgu proovisime NUKi kaardus otsaga lutti, aga sobivaks osutus Philips Avent nö sirge otsaga lutt (neid ka suht igal pool saada nt Prismas jms, MAMi omad suht sarnased, aga meie JJ sai kohe aru, kui polnud see Aventi oma ja põlgas teised ära.
    Selle söömise osas osad hakkavadki arvama, et oi, ta tahab nii palju rinda, äkki ei saa kõhtu täis vms. Tegelikult ta panebki jah paika oma vajadused + lisaks, ta on olnud ju 9 kuud osa sinust, ilmselt tahab praegu ka ju sinu lähedust edasi ja rinnal olek on üks viise selle läheduse vajaduse rahuldamiseks 🙂

    Like

  4. Meile soovitati Nuk lutte, alguses olidki alati need. Lõpuks läksimime MAM luttide peale üle. Enda nutmine on ok, ma esimese kuu pillisin iga asja peale ja kui gaasid hakkasid, siis nutsin temaga koos, sest no ise väsinud ja lapsel paha. Vahepeal oli selline tunne, et ma olen saamatu….tegelikult ei olnud ikkagi 😉

    Like

  5. Meil Rootsis siin ei soovitata kohe vanni teha. Öeldi kohe, et siis, kui naba on ära kukkunud, siis alles tehke vann. Me siis tegimegi alles 2-3 nädala vanuselt esimese vanni ning sealt edasi kord nädalas. Aga muidugi puhastasin teda igapäevaselt.
    Magamisega oli mul sama teema ning ma proovisin ka esialgu last päeval rohkem üleval hoida, kuid hiljem muidugi tõdesin, et nii see ikka ei käi. Beebi on beebi ja esimesed kuud käib trall tema järgi. Magasin siis, kui tema magas ning ärkasime alles päeval 13-14 ajal ning sõime hommikust kella 15 paiku. Ta oli mul esimesed kolm kuud öösiti rahulikult kuni 4-5-6-ni üleval ja ise muigas seal oma kiiges. Alles 7-kuuselt tuli see õnnis aeg, kus laps hakkas terve öö magama (ning ka lutti võtma).

    Like

  6. Imetamine aitabki emakal kokku tommata.
    mul soovitati enne imetama asumist ( voi siis vahepeal :)) wc's ara kaia ja poit kergendada. siis ei ole see ees, ja emakas tombab kiiremini tagasi.
    Meie hooldusode soovitas, et vastsyndinu vannitemperatuur peaks ~40 kraadi olema.
    sest vanniskaigu ajal vesi jahtub ja endal on tore kui vannivesi ei ole mitte leige vaid soe.
    Ja vastsyndinutel on tavaliselt raskusi kehatemperatuuri hoidmisega, nii et meie pojal olid lausa spetsiaalsed kuumaveepudelid oositi voodis, mida siis iga paari tunni parast vahetasime.
    Aga meil oli martsi beebi ka, suve lapsel voibolla ei ole vajagi…

    Like

  7. See kauem üleval hoidmine küll ei aita, esiteks ta ei suudagi eriti üle 15 minuti üleval olla ja teiseks, üleväsinud laps magab palju hullemini veel. Aga noh, minu teine laps magas esimese nädala KOGU AEG. Reaalselt oli raske talle vanni teha, sest ei leidnud aega, kus ta oleks ärkvel.
    Teine asi – võta ta oma kõrvale magama, sul on nii palju lihtsam. Süüa tahad, siis sööb sul seal samas kõrval. Muidugi, kui sa nii kõva unega oled,et ei kuule läbi une ta nuttu, siis on ehk veidi ohtlik. Mina kuulen isegi oma laste keeramist, mingist häälest rääkimata. Kuidagi tajun väga hästi, kus nad asuvad ja nii.

    Like

  8. Ei ta ei maga koguaeg, vaid sööb koguaeg 😀 enda kõrval teda magama ei harjuta, st uinutab enda juures, siis tõstan ta oma voodisse. Vannitamine läks täna ideaalselt. Aga ei ma ei ole nii kõva unega muidu, vaid alates lapse sünnist magamata, seetõttu ise ka ehmusin, et ei kuulnud.

    Like

  9. Meil pigem see, et liiga palav korter, külm tal kindlasti ei ole, kontrollin koguaeg ega hoopis liiga palav ei ole. Aga jah, täna tegime vanni palju soojema, ikka üle 37 kraadi, sellise, et ise ka tundsime, et soe ja seal talle meeldis olla 🙂

    Like

  10. Kuigi haiglas soovitati, et päeval rohkem ärkvel hoida, siis mina ka teda äratada ei raatsinud ja tänu sulle, et ok ju ikka lastel oma värk. Pealegi, ei taha stressi teda viia. Nii, et jah, harjume 🙂

    Like

  11. Nojah, ma ka alguses paar kuud praktiseerisin seda, et söötsin ära ja tõstsin oma voodisse. Aga lõpuks magasid/magavad ikka minu kõrval 😀 Liiga tihti juhtus seda, et ma söötes magama jäin, kui üritasin sööta istudes ja nagunii siis, kui pikali. Ja kui esimene hakkas öösel iga tunni tagant süüa tahtma siis, võtsingi oma kõrvale. Teisega ei hakanud eriti jändamagi. Esimesega läks oma voodisse harjutamine ikka üllatavalt lihtsalt, hakkasime harjutama, kui ta oli umbes 2,5 aastane. Teise loodan ka ikka kergelt oma voodisse saada. Aga oli lausa ikka täitsa raske teda oma voodisse panna, pehmo noh 😀
    Aga tublid on need ka, kes ei anna alla ja panevadki kohe oma voodisse magama.

    Like

  12. Minule tundub see lisaks muule veel ohtlik ka. Mine tea, kuidas läbi une keerame ja pöörame, ei usalda end selles osas ja suures voodis ikka padjad ja tekid. Johan on tugev kutt, nihutab end kuhu iganes juba ja seal oleks oht tal tekkidesse voi patjadesse sattuda. Õnneks ta magab enda voodis hea meelega ega ärka tihti üles. Kui magab, siis magab kõik rahulikult maha 🙂

    Like

  13. Kui ta läbi une kiljudes ärkab varsti peale söömist, siis ehk on asi hoopis krooksus. Kui peale sööb, siis tekibki selline lõputu ring. Isegi kui mõne krooksu teeb, siis neid võib ikka sisse jääda ja need teevadki nii lapsele kui vanematele parajat kiusu. Proovi, äkki on asi selles hoopis.

    Like

  14. Ma mitu korda olen üritanud siia kommentaari jätta, aga millegipäraat pole õnnestunud. Tahtsin öelda, et mul tädi oli ka Pelgus siis tööl, kui haiglas sees olid. Ta töötas laupäeval 🙂

    Like

  15. Minu jaoks ka beebiga koos magamine on ulme. Algul oled nagunii magamata, siis pole eriti keeruline teda peale söötmist oma voodisse tagasi panna ja pärast jälle välja võtta. Mõned üksikud ööd millal ma ta enda juurde voodisse jätsin (vaevles ka gaaside käes ja nuttis tundide kaupa), need olid mu kõige hullemad ööd. Ise oled siis veeeeeelrohkem väsind ja zombi. Magama ei julge jääda, äkki keeran lapsele peale või virutan mingi jäsemega kogemata. Liigutada üleüldse ei julge end, “magad” ühes asendis, äkki vääks ärkab üles sellepeale ja nutt hakkab jälle pihta.. õudne.. Last oma voodisse tõstes sai vähemalt mõnedki tunnid rahus magada ja ei pidanud pabistama eelnevate asjade pärast 🙂
    Ööläbi söömata hakkas ta mul magama nelja kuusest alates ja siiamaani teeb seda, oma voodis 🙂 Varsti saab aastaseks 🙂

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s