Minu sünnitusjärgne keha: see elab igatahes mingit oma elu

Teen siis juttu sellest ka, milline on üks naine peale sünnitust. Õigemini, milline olen mina. Paljudel on hullemini ja võib-olla paljudel on ka paremini.

Esiteks, ma olen õnnega koos – mitte ühtegi rasedusarmi minu kehal ei ilutse. Ilutse ütlen seetõttu, et raseduse lõpus muudkui otsisin neid ja mul hakkas isegi kahju – kehal pole ühtegi templit või nn tattood, et olen selle suure töö nagu lapse tekitamine, kandmine, sünnitamine, ära teinud. Tiigritriibud jäid saamata. Nii paljud kiruvad oma arme ja mul oli kahju, eksole!

Aga rasedusarmidega naised – olge uhked ja kandke oma triibud ikka välja, minu eest ka!

Nahk üldse on särama löönud ja näojooned on ilusamaks läinud. Nina on väiksem, nägu on kitsam – siuke uus inimene, kes oli vahepeal lihtsalt kuskil pimedates raseduse katakombides.

Nii kui lapse ära sünnitasin, läks keha nagu õhupall kokku – košš… tuli laps välja koos millega iganes. Täiesti kohe tühjenes. Esimesed päevad on see rohkem paistes, aga mida aeg edasi, seda rohkem emakas kokku tõmbab ja kõht veel väiksemaks muutub. Hetkel on selline 3 kuud rasedust ma arvan. Või mõne tavakõht isegi ja sünnitusest saab täna õhtul nädal.

Ma ise arvasin, et see kõht ei lähe mitte iial ära! Ma olin suure raseda kõhuga nii harjunud, et enam enda tavakõhtu ei kujutanud ette. Ma ei teadnud, mis tunne on see, et sul on kerge olla. Ja hetkest, kui laps tuli välja, seal samas sünnituslaual, tuli see tunne tagasi, nagu poleks iial rase olnud. Ja nüüd ma enam ei kujutaks end suure kõhuga ette. Vaatan enda rasedapilte ja imestan – kuidas ma sain selline olla.

Rinnad! Mulle pole kunagi enda rinnad meeldinud, no pole ilusad! Rasedana olid veel eriti koledad. Nagu mingid jahukotid kuskil suure kõhu otsas, öää, I know! No, täiesti mammaanja. Ja ma olin valmis, et asi läheb hullemaks – mingi piim?! Iuu, kuhu see veel käib? Rõve see imetamine, mis nibudest saab ja keegi lutsutab su rinnad haavadesse ja üldsegi, see ei mahtunud pähe, et rinnad on imetamiseks loodud.
Rinnad on jumala ägedad! Esimest korda mulle meeldivad mu rinnad. Esiteks, võimas värk – laps jääb vait ja saab süüa! Ja pole paremat heli, kui see nohisev vaikus ja pole paremat vaadet, kui rahulolev laps. Sellest saabki alles siis aru, kui sul on laps. Enne ei kujuta paljusid asju ette, noh arvad, et kujutad, et jah võib olla küll rahu majas siis ja noh jah, eks ju nii käib jah. Aga see tunne, seda ei saa enne teada, kui asi käes. Nagu paljud asjad tegelt. Lapse saamine ikka keerab su aju tagurpidi ja siis omakorda pahempidi – üle öö on mõtted ja tunded hoopis teised, mis puudutab imikuid ja kõiki toiminguid, mida vaja teha. Minul pole õnneks imetamisega mitte mingit probleemi ka, nii et mis nii viga rääkida – piima on, laps õgib, nibud terved.
Igatahes, lisaks sellele, et rinnad on võimsad, on need ka mega ilusad. Thanks for the boobjob, Johan. Eks peale imetamist võib asi vastupidise efektiga olla – väiksemad kui enne. Aga hetkel on täiega sellised, et ilma rinnahoidjata on ilusad silikoonid. Vähemalt mulle meeldivad, aga nagu mainisin, ajus toimub midagi ja ma näen asju hoopis teisiti, võimalik, et kui teised näeksid, vaataksid, et öää, mis elukas.

Ja nüüd nõrganärvilised ja peenutsejad võivad selle akna ülevalt ristist kinni panna, sest jõuan jutuga alumise otsa poole.

Vot seal ma ei tea, mis toimub. St kas on kõik ok, milline kõik on. Ma üritasin peegliga vaadata, aga aru ei saa. Peegliga vaatasin seetõttu, et mul olid veel eilegi tohutud valud, no käivad hooti. Siis kartsin, et õmblused rebenenud. Ma ei saa aru, kus need õmblused seal ongi ja päris hullult uurima ei hakka, sest mai taha üldse kiskuda midagi.

Kohe peale sünnitust on see alumine ots igatahes nii paistes, nagu oleks väljapoole. Jaa, mingi paistes pehmed asjad on sul alt väljas, see on kas tunne selline või ongi nii. Siis ma ei julgenud üldse sinnapoole vaadata. Aga kui peale iga WCs käiku pesta, mida peab tegema, siis käega tundsin, et oiijahh… Muide need pesud olid mu suurim leevendus Pelgus – mulle miskipärast jääkotti ei antud, ju siis vaatasid, et polnud nii hull. Aga veel rasedad – tualetis laske julgelt külma vee dushiga seal uhada. Seal on bidee ja algul ma tõesti ei julgenud mingit juga sinna lasta. No kartsin kõike, mis seda kohta puudutab. Siis kuidagi ettevaatlikult ikkagi üritasin ja no see jahutus ja leevendus on tõesti ülihea. Pluss võtab verejooksu vähemaks.

Nüüd juba ok end sealt rahulikult pesta. Vahel tunnen, et on kõik krampis ja valus, nüüd lasen pigem sooja veega, sest see on emakalihaste ja kõige lõdvestuseks. Külm oli hea need esimesed päevad, kui kõik värskelt alt retsitud, hakitud, nõelutud.

Ja veel, õmblused on valusad ja alumine ots üldse terve täiega valutab, istuda ei saa – 2 nädalat keelatud, söömine on kas poollamades või heal juhul poole kanniga kuidagi, kui kannatab. Kes iganes ütles, et rasedad ei suuda enda gaase sees hoida, siis peaks kohtuma ühe õmmeldud ja sünnitanud naisega. Rasedana polnud häda midagi, aga nüüd! Iseenesest tulevad gaasid ja sa ei saa midagi teha! Sest sul on liiga valus niigi kui need tulevad ja sellise alumise otsaga ei hoia sa midagi kinni ega kuidagi viisakuse piiridesse ka. Või läbi väga julma pinge ja valu. Nii, et valige meest, kellega lapsi teete, ma ütlen – kuigi oleme Jaanusega lähedased, no ikkagi ei ole meeldiv ägiseda ja gaase lasta. Tere, naine.

Aa, jaa see põnev, millal ja kuidas nr 2 häda veel teha saab. Ma sain vist neljandal päeval seda teha, nii et silmist vesi väljas ja tunned, et hakkad uuesti sünnitama. Põed hullult, et õmblused lähevad, raks, katki ja kõik voolab ei tea, kui tühjaks. No, vist ei ole õmblused katki läinud. Igatahes, WCs sain ilusti kuidagi poolistudes, pooltoetades käia. Mõned saavad ainult püsti ja ainult dushi all nt end kergendada. Nii, et selles osas on minuga suht hästi.

Haava kohta nii palju, kas ma üldse mainisin, et lahkliha ikka läks mul? Sellest sain aru, keegi korra mainis ka, aga nüüd kui paistetust vähem, siis katsudes sain aru, et ahah. Arstid miskipärast ei taha õmblustest ja haavadest rääkida. Või vaatasid, et annaksid mulle aasta ema tiitli – laps oli käes ja mu esimene küsimus: kas ma olen väga lõhki? Mille peale arst ütles, et no selle peale ära praegu mõtle, kõik tehakse korda. Mis mulle andis mõista, et suht kuklani pooleks, aga ok, see selleks, ju siis tehakse korda.
Aga see, kes õmbles, ütles, et väiksed pisted siit ja sealt. Polnud väga hull. Ainus, mis oli hull, oli see, et praktikant tuli vaatama, kuidas õmmeldakse ja teate, ta nägu oli selline, kui sinna alla vaatas, et mega krimpsus, nagu oii kui rõve. Kuule! Katsu oma ilmet talitseda issand! Mõtlesin, et noh, mine näpust verd hoopis võtma või midagi muud tegema. Äkki tal ongi selline pilk või mai tea, aga no mul oli natuke halb tunne. Kuigi enne küsiti, kas olen nõus, et praktikant tuleb vaatama. Noh, mul ükskõik, muidugi, las harib end.

Veel üks asi – naerda ei saa! Mul tulid õed Pelgusse külla ja millal iganes me kokku saame, siis on ka naerukrambid tavaline nähtus. Eriti seekord, seal poolpidusena olla – kõik oli ju naljakas, tarvis mahlakalt muljetada, kuidas ikka oli. Aga no ei saa naerda! Selline tunne, et lähed alt pooleks!

Aga muidu olen ma enda peale rasedust kehaga ülirahul! Muide, enne sünnitust andis mu kaal otsad. Seda on alati nii naljakas mainida, suur rase astub kaalule ja jalad või mingid asjad sealt alt murduvad. Tegelt, need olid vist ammu juba imelikud… Misiganes. Ma ei tea, palju ma nüüd kaalun, aga kui teada saan – loodan, et õde ikka toob mulle kaalu korraks – siis usun, et no 10 kg või rohkem on kindlasti läinud.

Nii, et röökisin, mis ma röökisin seal Pelgus, aga taastumine on mul vist ok. Ja seda kirjutan praegu, kui on ok olla, kuigi eile alles võtsin lausa valuvaigisteid, ikka aegajalt lööb päris halvaks. Ega midagi, tuleb aega anda ja mitte sahmida, nagu mina. Hull koristamise ja korraldamise isu on. Aga keha ei ole nii tugev veel. Pole hullu, jõuab.

Muudest asjadest nii palju, et eile oli meil esimene gaasivalude maraton – 1.30 kuni 7ni. Umbes selline aeg. Laps röökis ja röökis. Ja eile ei olnud seda meeleheidet ja pillimist mul endal ka. Pigem on energia ja selline, et saagu, mis saab, ma pean ta olemise heaks saama. Jube on vaadata piinlevat last – kõht kivikõva ja röögib. Võimalik, et sõin midagi, mis talle ei sobi. Seda enam põhjust mul tervislikult toituda. Igatahes, asi lõppes sellega, et mul tuli meelde, kuidas ühel öösel või hommikupoole Pelgus temaga maadlesin. Kuni panin sooja kraani alla ja rahunes. Mõtlesime täna varahommikul ka seda proovida. Panin kraani alla ja oligi rahulik. Enne muidugi sai masseeritud, õlale, jalutatud, janditud. Võibolla mõjus see kõik kokku hästi. Mähkmed võtsin ka ära, et kuskilt midagi ei piinaks. Mõtlesin, et mul on ükskõik, mida ta täis laseb, peaasi, et laseb. Kuni siis umbes enne 7t oli mul süles ja rahunes silmnähtavalt, see oli vahetult peale sooja dushi. Ja siis lasi mu kleidi terve täiega täis. Ma olin ülirahul oma täisp*sandatud kleidiga ja õnneliku titega. Vot see on emaarmastus!

Eilne vannitamine läks ka ilusti – panime soojema vee ja tema mõnules. Unustasime igasugused termomeetrid ja asjad – panime enda jaoks mõnusa vee, mitte liiga kuuma ega ka jaheda. Sest 37, mis soovitatakse, on ju enda kehale ka jahe, miks see imikule siis meeldima peaks. Selge see, et kuuma ei pane, mis ta südant koormaks. Pealegi me ei hoia teda seal kaelani vees sada aastat.

Ja üleüldse, pillisin oma pilli ära, millest eelmisest postituses rääkisin, sain kommentaaridest head toetust, et neil oli ka nii – rahunesin maha – see kõik ju nii ongi ja uue energiaga peale.

Täna võiks siis lõpuks suure vankriga ka õue minna. Vaatan, kui Jaanus öisest möllust taastunud on. Huvitav on see, et mina, kes ma olen rohkem magamata, kui tema, olen palju erksam. Ta oleks nagu lahingu läbinud, kui natuke vähegi üleval olemist on olnud, no nüüdse gaasivalude maratoni peale eriti. Kuigi endal on suht öine eluviis olnud, siis peale lapse sündi, nagu kiuste, tahame mõlemad magada juba päris varakult.

Kokkuvõttes, kõik on ikka veel nii lahe ja loodan, et see nii jääbki – Johan areneb iga päev ja koguaeg on nii põnev. Halb öelda, aga nagu oleksime uue mänguasja saanud. Saate ju aru küll, mida ma mõtlen 🙂

Advertisements

36 thoughts on “Minu sünnitusjärgne keha: see elab igatahes mingit oma elu

  1. Mu esimene sünnitus lõppes vaakumiga ja õmblema kutsuti lausa kirurg, kes siis tund aega mind õmbles. Kui julgesin end peegliga sealt alt vaadata, siis tekkis ikka tohutu hirm, aga kõik paranes ilusti ära ja teise sünnitusega ei olnud midagi hullu. Soovitan astelpaljuõliga haavu määrida, minul see aitas väga hästi.

    Meeldib

  2. Jestas, nüüd su tundeid lugedes tuleb mul ka ikka kõik liiga elavalt meelde 🙂 aga luba ma loen sulle sõnad peale: jumala eest ära sahmi, võta kindlalt väga rahulikult seda kahte nädalat mil istuda ei lubata…mina tegin selle vea, et vaatasin oh!jumala ok on juba, ja rebestasin endal ühe õmbluse lahti..arsti kinnitusel miskit hullu pole,lahti ei lõigata uuesti, aga suht kole on :D…mul on nüüd põnn kohe 9-kuune, aga lihased on ikka veel seal allpool sellised imelikud 🙂 taastumisega läheb vist veel mõnda aega….ahjaaa…ja mis avastuse meie tegime, kui Johanna vaevles gaasivalude käes…seda tekitas d-vitamiin…meil oli see apotheka oma, mida peab ainult 1 tilga andma….jube kuidas laps piinles…ei aidanud ei masseerimine ega gaasirohi, mida ka proovisime…vb espumisan pisut aitas…aga siiski polnud laps väga rahul…aga kogu asja juures on positiivne see, et kogu see pull gaasidega on mööduv nähtus, ja praegu meie näiteks ei mäletagi enam neid unetuid öid 🙂 ma tean küll, et kõik korrutavad seda, et naudi seda pisi-pisi aega,see möödub kiiresti, aga tõesõna-naudi!see tõesti saab maru kiirelt läbi:) ja mingi hetk on sul rõblik, kes leiab, et jumala ok on ennast absoluutselt iga asja najale üles ajada, laual inventuuri teha ja oma olematu tasakaaluga seista proovida 🙂 Paid Johanile!

    Meeldib

  3. Sa kirjutad nii vingelt! Stiil täpselt selline, nagu päriselus räägiksid, kujutan nii elavalt ette. Jätka samas vaimus, ma leidsin endale uue lemmikblogi!

    Meeldib

  4. Jaa, mõtlesin ka, et kas võib. Kuna õli ei lase õhku eriti läbi, siis lapse nabale seda ei soovitatud. Aga ehk mulle sinna allapoole see sobib. Igatahes, astelpajuõli on mul selleks puhuks varutud küll juba 🙂

    Meeldib

  5. Jaa, kas teil see Apoviti oma? Ma ostsin ka selle ja pole veel andma hakanud, arst soovitas nädalaselt ehk siis täna-homme teeme algust. Ma täiesti kardan seda juba. Nüüdseks olen kuulnud, et nii paljud vaevlevad tänu sellele gaaside käes. Ja kusjuures ma hullult naudin seda aega! Selline tunne, et juba nädal, ma ei taha, et ta nii kiiresti kasvab 😀

    Meeldib

  6. Mul tehti esimese sünnitusega lahklihalõige ja no nii hirmus tundus see taastumine. Vaadata ei julgenud 😁. Samamoodi 2 nädalat istuda ei tohtinud ja kuidagi hädine oli olla. Teine sünnitus läks jumala lõdvalt, lõiget polnud vaja, natuke tehti pistsid ja ämmakas pakkus et võib eelmise korra tööd natuke üle nõeluda kuigi mind ennast polnud seal all miski seni häirinud. Aa ja esimesel korral tekkis mul niidiallergia, sinna sõlme kohale hakkas liigliha kasvama ja kergelt veritsema, aga naistearst jaksas selle hiljem läbivaatuse ajal ära.

    Meeldib

  7. Pean nõustuma viimase kommentaariga. Selline mõnus, lihtne ja vahetu lugemine. FB jälgin Constance Hall nimelist naist Austraaliast. Sa mingis mõttes meenutad mulle teda 🙂

    Kuidagi väga kiiresti on läinud see aeg. Alles beebs protestis ja nüüd juba nädalane.

    Meeldib

  8. Naistearsti vastuvõtule soovitatakse minna 2 kuu pärast. Mul oli ka lahkliha lõige, oiiioii kui valus ja kui kaua tunda andis. Aga kõhuvalude vastu aitas meil Babynos salv 🙂 sellega mõnus masseerida.

    Meeldib

  9. Naistearstile jah u 8 nädalat pärast sünnitust. Enam-vähem siis on ka lohhiad lõppenud (normaalne on kuni8-9nädalat) Aega paned siis ütle kindlasti, et sünnitusjärgne kontroll, siis ei pea visiiditasu maksma (vähemalt ITKs on nii). Ja kui need D-vitamiini tilgad ei sobi, siis soovitan Gefiluse tilkasid millel on D vitamiin ka sees. Neid soovitati meile juba haiglas, et annab häid bakterid soolestikku juurde ja lisaks siis ka vajalik D.

    Meeldib

  10. Hahhaa, ürgnaine 😀 mulle meeldib otse ja ausalt rääkida – kui see on elu osa, mis seal siis ikka varjata. Huvitav ongi see, et need koige loomulikumad toimingud, mis koikide kehadega toimuvad, on justkui häbiasi ja tehislikud asjad on teema. Ei tea, miks. Ma olen sellele nii palju mõelnud 😀 absoluutselt iga organism väljutab midagi ja kõigil on sellepärast piinlik 😀

    Meeldib

  11. Tead ma ei mäleta mis nimega ta täpselt oli, karu pilt oli peal….selle seose gaaside ja d-vitamiini vahel avastasime me täiesti juhuslikult paar kuud tagasi, kui põnn oli kuuene….ja enne seda olin ma täitsa veendunud, et kogu gaasitrall on sellest, et ma ise sõin miskit…aga vaata ja katseta, sest alati ei ole emme toidulaud gaasides süüdi 🙂
    Ja igast liigutusest ikka pilte ja veelkord pilte,sest varsti hakkab ta niikuinii kooli minema 🙂

    Meeldib

  12. Mitte et ma tavapäraselt oleks mambotsambo usku, aga meile soovitati anda biolatte bb-d lapsele ja tänu sellele ei tea ma, misasjad on lapse gaasivalud. Üldse. Seega julgen soovitada küll. Aga mulle ka meeldib su blogi lugeda 🙂 ma ju tegelikult tean sind ennemuistsest ajast pätiselt ka, aga kuna me pole suht üldse suhelnud, siis päris äge on lugeda, kuidas sa mõtled 🙂

    Meeldib

  13. Tundub ebamugav, aga ikkagi eelistaksin loomulikku sünnitust keisrile. See titaga kohtumise moment tundub ikka nii lahe, keisriga pole üldse selline. Kuigi lahe ikka 😀 Aga keisriga on mõned esimesed päevad ikka jube piin, eriti kuna peab ju lapsega ka tegelema ja püsti ei saa ja pikali ei saa ja külge keerata ei saa ja no vetsus ja duši all käimine on üldse mingi eraldi teadus. Esimest korda number 2 häda teha oli ikka jõhker piin,sest need lihased,mida peaks kasutama, on ju läbi lõigatud 😀 Ja ma pidin veel keisrijärgsel hommikul pissiproovi ka andma! Haaaa, krt, isegi mitte kuidagi pole olla ja siis katsu saada puhast proovi, kui verd lahmab 😀 Haige värk ikka. Aga ei, lapsed on nunnud ja tahaks veel ikka paari 😛

    Meeldib

  14. Jaa, astelpaju õli sobib hästi. Mul äe ise ka soovitas seda kasutada, peale igat wc/pesemas käimist.Tundus, et tänu sellele paranesid haavad kiiremini 🙂

    Meeldib

  15. väga hea, et seda rääkisid, sest liiga vähe räägitakse keisrist taastumisest ja sellega kaasnevast. ja siis tekib tunne, et no igal juhul tahaks keisrit enne kui sünnitust. sünnituse ajal ja vahetult peale seda mõtlesin ka, et kui üldse iial uus tuleb, siis peab kuidagi keisri välja meelitama. nüüd ma enam seda meelt ei ole.

    Meeldib

  16. Aitäh sulle, Lilli, nende kirjutiste eest. Loen su blogi regulaarselt umbes kaks kuud ja ootan iga postitust suure huviga. Kuigi need on kohati rõvedad ja vastikud ning mu abikaasa arvates külvavad hirmu, siis minu arvates on ülioluline neist asjadest aimu saada. Olen oma rasedusega alles poole peal ja mind on see kõige hullem alles ees ootamas. Jah, kõigi lood on erinevad ja ma väga loodan, et mina kuulun nende hulka, kelle sünnitus suure number kahel käimise sarnane on, aga väga vabalt võib see hoopis teistpidi minna. Millegi pärast raskematest sünnitamiskogemustest ja sellega kaasnevatest asjadest ei räägita.
    Jõudu ning jaksu sulle ja su perele! 🙂

    Meeldib

  17. Minu jaoks mõjus see siiski hästi, kui tean, milline sünnitus on või võib olla. Kuigi olin lugenud teiste lugusid, siis pean ütlema, et jah seda ise tunda on ikka hoopis midagi muud. Öeldakse, et valus, siis karjus jne aga et see selline valu on, ei saagi sõnadesse panna. Ja räägin sulle, et sa ei ehmataks ning mehele ka – minu sünnituslugu on täiesti tavaline ega peeta raskeks sünnituseks. Miks muidu sünnitusvalu nii kurikuulus on – nüüd sain teada! Enne arvasin, et filmides pingutatakse üle, nüüd tean, et mängitakse veel väga lahjalt seda kõike 🙂

    Meeldib

  18. Mul on 2 keisrikogemust. Esimesest taastumine oli väga raske, kõige hullem oli muidugi kohe pärast oppi, esimesel päeval ei saanud voodis end ühelt küljelt teisele keeratagi, ma kogusin kõigepealt 5min end vaimselt, et hakata üritama, siis millimeetri haaval nihutasin end, seda kõike siis selleks, et last sööta saaks, muidu polekski vaeva üldse näinud. Järgmine päev sunniti juba püsti tõusma ja liikuma, oh see oli ka õudne, aga mida rohkem liikuda, seda kiirem pidi taastumine olema. Mäletan, et ka kodus olid esimesed nädalad jubedad, nii kui üle 2 tunni olin voodis pikali olnud (öösel), siis enam liikuma naljalt ei saanud, valu oli päris hull, aga mingi hetk läks juba kergemaks. Teise lapsega seevastu oli taastumine ülikiire, mäletan, et haiglas oli nii tüütu oodata, et millal see kohustuslikud 5 päeva täis saab ja koju lastakse, mul oli super enesetunne juba pärast teist opijärgset päeva, hädade tegemine probleeme ei valmistanud ega miskit. Kui koju lasti, siis öeldi, et ei tohi ma ei mäleta kui kaua raskusi tõsta (ainult beebi raskus lubatud), aga ma olude sunnil pidin oma 1,5a last juba üsna varsti tõstma ja õnneks polnud mingit probleemi ka sellest 🙂 Ei teagi, millest see taastumise erinevus nii suur on, kas sellest, et esimene oli suvisel ajal tehtud op ja teine talvisel või see, et arstid olid erinevad või hoopis miski muu 🙂

    Meeldib

  19. Lilli,kuna mul pole FB kontot,siis saan sulle sinu blogis õnne soovida:) Palju palju õnne teile pisipoja sünni puhul!Ka mina loen regulaarset sinu blogi,mis on täiega äge ;)ja ootan huviga uusi postitusi.Sa oled jätkuvalt väga lahe inimene keda ma tunnen(ps.me töötasime koos) 🙂 Kirjutan sulle 3 tähte vihjeks DBH 🙂 Igatahes jõudu ja jaksu sulle.Lapsed on puhas rõõm..olen ju ise 3 tütre ema 🙂

    Meeldib

  20. Mina taastusin keisrilõikest väga kiiresti. Kuu aega hiljem toimis naistevärk nagu poleks midagi olnudki. Ei mingisuguseid tüsistusi, ega probleeme. Valus oli küll, aga seda paar esimest päeva. Kõige õudsam moment oligi vist see, kui järgmisel päeval peale operatsiooni üles kisuti voodist. Mul oli meeletu hirm, et lähen pooleks 😀 muud ei midagi. See samune päev, kui liikuma sain, käisin iseseisvalt wc's ja sain arsti käest kiita veel. Eks näis, kuidas nüüd saab olema. Kaheksa aastat möödas, organism treenitud. Kui laps otsustab tulla varem, sünnitan ise (proovin vähemalt). Kui ei, tuleb teine keiser. Ei ole selle juures ka midagi hirmsat 😉

    Meeldib

  21. Kuna mul oli plaaniline keiser,siis oli see hommikul ja ma läksin liikuma juba sama päeva õhtul – ise tahtsin. Tahtsin võimalikult ruttu koju saada ja saingi kolmandal päeval. Siiski valiksin ma võimalusel loomuliku sünnituse.

    Meeldib

  22. Mul ka kaks olnud. Esimese kohta ei mäleta enam. Aga teise puhul oli mul pärast kõht kinni, see tegi asja hullemaks. Ei saanud küljeli ka olla, sest tegi valu.
    Aga lasti 3. päeval juba koju, TÜKis ei olnud küll 5 päeva kohustuslik.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s