Esimene perearstil käik, ikka suure kisa saatel. Ja üldse igasugustest nõmedatest inimestest.

Käisime täna perearstil ja nagu ühes postituses veidi pelgasin – kellaaja peale minek saab olema keeruline, kui ma tema söögiaegu veel ei tea. Juhtus kõige hullem – poole söögi pealt pidin omad värgid sisse pakkima ja arsti juurde minema. Oh, vaene Johan, täielik piinamine!

Autos oli ta veel ok, ukse taga oodates ka ok, hakkasime arsti uksest sisse minema – hull kisa. Tal on veel eriline kileda häälega kisa ka ja kui vihane, siis tuleb sellist möirgamist ka juba vahele, et krt, kas te aru ei saa, ma tahan süüa!

Ma nagu eeldan, et arstid on titekisaga harjunud. Ei, kõik, alates Pelgust – oiii! Millega te ta ikka välja vihastasite, oiii, mis ta karjub, oii ära karju, oiiiiiioii tahab süüa. Ja vaatavad mulle otsa, et noh, tead ja kuuled ikka, et ta tahab süüa või et ta karjub?
Jah, tean küll, aga kas sa ka tead, et tegemist on 2 nädalase imikuga, kelle söögikorrad pole sinu arstiaja järgi ja mul polnud küll valikut. Natuke tekkis see tunne, et jätan oma lapse hätta. Õigemini, et teised arvavad, et jätan. Ma tunnen ta kisa paremini, kui teised, ma tean, et jah, tahab süüa, seega – move your ass ja vaatame selle lapse nüüd kiirelt üle, et ma siit pääseksin teda söötma. Ahh, mis ma jutustan, arst on mul väga tore. Aga nendest oi’dest ja ai’dest ei ole ausõna kasu, tegutseme nüüd sihikindlalt ja konkreetselt, suuremat ninnut ja nännut pole vaja.

Tulemused olid rõõmustavad. Kisa sees sai selgeks, et naba on ilus, kuigi arvasin, et nii ilus veel ei ole, kaal on ilus, 4400g millegagi, kisa sees lihtsalt ei jäänud meelde täpne kaal, sest mind aeti juba oi ja ai’dega närvi. Igatahes, haiglast lahkudes oli ta 3978 g (kui õigesti mäletan), niisiis, hästi söönud.

Eks ma ise tegelt mõtlen juurde nende kisaimestajate osas – arvan, et vaadatakse mind kui ebakindlat ja saamatut, aga no kui ei vaadata, siis ei pea ka korrutama seda ilmselget – laps kisab, tahab süüa – juttu, nagu ma ise ei kuuleks ega näeks.

Aga taas on tehtud kirjaviga. Kes mäletab minu toredat twin pregnancy ehmatust? Sellest saab lugeda siit: Ultraheli: twin pregnancy!? Nüüd siis ilmnes selline asi, et aeti minu lapse ja teise lapse analüüside tegemiste ajad segi. Johanil võeti varbast verd, tehti ainevahetushaiguste test ja kõrvakuulmistest juba haiglas olles. Täna perearst küsib, et oi, te pidite 27.07 minema teste andma, miks ei ole seda teinud. Eiei, meil on antud! No arst rahule ei jäänud, uurisin Pelgust kinnitust, milles asi, meil on tehtud. Jah, vabandame, aeti teise lapse ajad sassi. Kontrolliti üle, meie testid on võetud, andmed laboritesse saadetud, kui kõik korras, siis ühendust ei võeta. Jah, aga … tekib tunne, et kust ma tean, kas need on need õiged testid? Äkki teise lapse andmed saadetud? Kes pidi tegelt 27.07 minema, st minu Johani veri teise lapse nimega. Igatahes, mulle ei meeldi sellised asjad! Kõrvakuulmisega oli tal asi korras, seda öeldi haiglas, aga need pärilikud haigused ja mingid asjad, mis teste tehti, mis pidi olema väga oluline test, muide, siis see peab jääma kripeldama eksole. No, ma loodan, et kõik on siiski korras ja saan seda asja usaldada, et õiged andmed seal on.

Igatahes, väljusime arsti kabinetist. Vanemad inimesed on eriti jubedad – need pilgud, mis meid kisava titega minnes saatsid, olid sellised, et on noored ja saamatud. Kindlasti nende ajal mitte iial tited ei kisanud, sest nad olid vot nii võimsad. Eriti tore pilk oli ühel vanemal härral. Jaanus sättis last turvahällis, kui ta seal röökis ja ma olin juba kaks sammu eespool. Tegi väikese sättimise pausi. Ja mingi vanem mees jalutas mööda, vangutas pead – peaaegu otsaees või õhus selles koomiksi jutumullis oli kirjas, et millised jubedad naised on need tänapäeva naised – mees peab naisteasju ajama ehk kisava lapsega jändama, kui mutt niisama pealt vahib ja jalga kõlgutab.

Mis nendel vanematel inimestel üldse häda? Mitte küll kõigil, aga paljudel. Rasedana olid just pensionärid mutid need, kes ei kannatanud, et kitsas kleit nt seljas, sain mitu kurja pilku kõhu poole ja pea raputust mulle, et eiei, nii ei kõlba, rasedana peab suuri ürpe kandma, et kõht võimalikult vähe näha oleks. Ja vanemad mutid on just need, kes oma kärudega kõhtu on sõitnud, bussis tõuganud jne jne. Sealjuures ise näinud, et rase, aga neil ükskõik, lausa õelad.

Täna käisime poes, nügisid end demonstratiivselt mööda, et mida me laiutame oma vankriga, nühivad end meile otsa. Me oleme täiega viisakad liiklejad, mitte need “vaadake meid, meil on vanker ja tohime blokeerida kõik teed ja riiulite vahed”. Sellist asja meil ei ole, me ikka tõmbame kõrvale palju saame, aga reaalselt ei ole võimalik vankrit kokku pakkida ja kitsamaks sel hetkel teha, mida nad arvavad, et peaksime vist.

Poodi jõudsime üldsegi nii, et tahtsime Jaanuse ja Johaniga väikese jalutustiiru teha. Kohe, kui õue jõudsime, hakkas sadama. Ja aina tihedamaks läks, niisiis jalutuskäik oli mõnda aega lihtsalt Magistrali keskuses, kus saime palju muttide suhtumist tunda.

Ok, päike tuli välja ja mõnus, lähme siis, enne käime Statoili juures ja pumpame vankri rattad ka täis. Seda, et autojuhid vankritega ei arvesta, sain juba siis tunda, kui õega esimest korda tiirutasin. No, kihutavad ülekäigurajale, närveldavad, et hakka astuma. Ma ei astu enne, kui sa selgelt võtad hoo maha, tropp. Ja see, et hakkan alles teisele poole teed jõudma, ma pean vankrit tõstma, kus on äärekivi ehk siis pean väikese stopi tegema, ei ole nii, et kohe süstib mult kannad maha, arvab, et samas tempos panen kohe kõnniteele. Aga mina ka sellest küljest enne vankriga liiklust ei näinud. Vankritega emad on ju tavapärane vaatepilt liikluses, tavakõnd, ei arva, et tulevad mingid teatud asjad ette. Jah, on neid emasid ka, kes lükkavad vankri autoteele ja neid ei huvita, peatuge, ma nüüd tulen. Mind ei huvita, on mul õigus või mitte üle tee minna, mina vaatan eelkõige auto käitumist, sest sellest lõug püsti õigusest on õnnetuse korral väga vähe kasu.

Igatahes, mida ma tahtsin öelda! Oleme Statoilis ja tropid kimavad sinna nö järjekorda oma autodega meie vankri kõrvale oma heitgaase tossutama. Ja ei tule selle pealegi, et ei ole esiteks vaja suure kimaga otse vankri suunas millimeetritäpsusega sõita ja teiseks – jäta oma mootor seisma! Jaanus läks üsna vihaseks, mainis muidugi kohe ära, aga no see mees ei saand mõhkugi aru, sõitis lihtsalt minema. Ja terve tee, mil liikluses olla, on autojuhid JUBEDAD! Kui enne arvasin, et autos olles teiste juhtidega võitlus on jube, siis nüüd saan aru, et see vankri kärutamine tihedas liikluses ja ülekäiguradadel on ikka rets. Koguaeg silmad peavad käima, kes kust mis tempoga tuleb.

Enne kui kodu lähedale metsa vahele jõudsime, oli veel üks näide “mõistlikust” liiklejast – üks naine kimas oma autoga ülekäigurajale, me ei saanudki aru, kas laseb siis üle, kuna teine auto oli ka ees, ei hakanud kitsast kohast kahe auto vahelt minema, pole ju selge, kas tal oli plaan meid üle lasta, kuna oli ise juba ülekäigurajale sõitnud. Noh, siis, et meile märku anda, lasi tohutu signaali, et võite üle minna. Paar meetrit vahet, lehvita käega või pilguga kuidagi – ei see paneb signaali, meil laps magab vankris. Aitäh, et üle lasid ja meiega suhtlesid, I guess 😀

Ühesõnaga, mis inimesed on liikluses?! Autogagi liigeldes ma imestan, et kes need sellised naglad kõik on, kes trügivad, süstivad, peaasi, et saaks meetri edasi, tohutu edumaa, täiesti matsikari. Jube! Ja kõik nii mega tähtsad.
Oii.. ma oleks nii mõnelegi täna road rage’i demonstreerinud.

Aga jõudsime metsa vahele lõpuks, Johanile kärutamine meeldib, nagu kõikidele lastele vist. Magas ja magas ja siiani magab. Mul pole südant teda äratada, kuigi tean, et raudselt öö tuleb seda unetum. Aga no, las tuleb. Laps kõigest 2 nädalane, küll me seda režiimi talle hiljem õpetame.

Minul on aga see jant, et luud ja värgid seal allpool ikka annavad pikemalt liikudes end väga tunda. Läksin peale tiiru sooja dushi alla lõdvestuma. Hea häda ma ikka olen! Tahaks juba hullult hea tervise juures olla ja näiteks joosta, nagu teised seal metsas oma neoonriietes tegid.

Jõuab, jõuab …

No vaadake teda, ei ärata ju sellist juntsut.

Hmm, kombekas hakkab väikseks jääma …

Lihtsalt väike lisajutt:

Jaanus ükspäev ootamatult küsis, et noh, kuidas siis on. Kas on teine tunne ka, et meil on nüüd laps ja kas tunned, et oled millestki ilma või elu on kuidagi keerulisem, üldse, mis tunne on olla nüüd lapsevanem. See on siiani, ka unetute ööde ja kisade saatel, nii äge tunne! Ma ei tunne hetkel absoluutselt, et millestki olen ilma või tuleb midagi, mida ma ei saa. Kõik on planeerimise küsimus ja paljusid asju ei tahagi enam, mida üksi olles ajaviiteks tahtsin. Ma hetkel reaalselt ei tea ühtegi asja, mida ma ei saa teha sellepärast, et mul on laps. Jah, kasvab suuremaks ja aina rohkem mu aega võtab, aga see kõik käib asja juurde ja mul oli elu sealmaal, et olin valmis.
Muidu tööta ja tööta, raiska aastaid … tekkis nagu tühi kalapilk ette ja suvaline vegeteerimise tunne – et mis point kõigel üldse on?

Nüüd on mul täiega point! Ja pealegi, see asi õpetabki end mitte raiskama – ei rapsi tühja, vaid absoluutselt iga liigutus peab olema mõttega. Ennast õpib ka teisest küljest tundma. Üleüldse, siiani on see ainult rikastav, täitsa tõsiselt. Kordan oma mõtet – ei imesta, et naised saavad peale lapse sündi ettevõtjateks või misiganes tegutsejateks – see annab lihtsalt nii palju uut energiat ja motivatsiooni juurde. Aju ongi pahempidi, heas mõttes.

Jaanus nõustus, muidugi.

Advertisements

21 thoughts on “Esimene perearstil käik, ikka suure kisa saatel. Ja üldse igasugustest nõmedatest inimestest.

  1. Nii nõus sinuga! Absoluutselt igas punktis. Autojuhid on jah pisut jubedad, aga ära lase ennast häirida! Ja laps annab elule absoluutselt uue mõtte. Oleme ka meie mehega naernud ka veel nüüd, pea 9 kuud peale piiga sündi, et pagan meil on laps 🙂 aga nii mõnus on, kõik raskused saavad ületatud 🙂 Teile jõudu-jaksu! 🙂

    Meeldib

  2. Ma tunnen samamoodi neid pilte kui beebi kusagil avalikus kohas nutab (beebi 3kuune). Täpselt sellised pilgud et no tee ometi midagi, et su laps nutab.. vahest lihtsalt tahabki nutta ja ei saagi midagi muud teha. Ja vankriga on tõesti jube liigelda, kõikidel inimestel niii kiire et ei jõua ära oodata millal vankriga teisele poole teed jõuan

    Meeldib

  3. Minu esimene kommentaar Sinu blogisse, kuigi lugenud olen juba tükk aega 🙂 Mul endal on kaks väikest naksikut – peaaegu kahene plika ja kaheksakuune kutt, seega olen saanud kommentaare ja pilke ka veidi.

    Miks laps nutab, mis tal häda on?!
    Miks Su laps nii vaikne on, lase tal ikka nutta ka! Beebid peavadki vahepeal röökima!
    Miks laps kogu aeg vankris istub, ta tahab ka seltskonnas olla!
    Mis te hoiate seda last kogu aeg süles, hellitate täiesti ära! Pange vahepeal vankrisse ka!
    Miks Sa lapsele magusat üldse ei anna, laps tahab magusat süüa!
    Oi, Sa peaksid ikka neid kaalugraafikuid jälgima, et laps liiga palju juurde ei võtaks.

    List goes ooon and ooooon… 😀
    Ühesõnaga, kasvatada oma last nii, et rahul oleksid vanaemad ja -isad, naabrid, arstid ja suvalised vanurid tänavalt on leebelt öeldes ka Chuck Norrise jaoks vist väike väljakutse 🙂 Ärritab muidugi, aga teisi inimesi muuta ei saa. Kuigi vahepeal tahaks…

    Meeldib

  4. Vahva lugemine! Mul on laps kahekuune. Annan süüa nii kui ärkab või kuskile minna vaja, las võtab kasvõi paar ampsu, peaasi, et suvalises kohas ei avastaks, et NÜÜD on kõht TÜHI :D. Äratada ei raatsi, isegi kui mitu tundi jutti paneb. Ma olen aru saanud, et see peab tõesti paika, et hea päevuni tagab ka hea ööune! :D.

    Meeldib

  5. Heihei! Vahva blogi, paar postitust tagasi hakkasin lugema. Teie põnnil on eriti ilus nimi. Meie poisil, kes saab kohe kolmeseks on sama�� Linnas on tõesti megahull vankriga iikuda, aga sellest veel enam häiris mind poes käimine. Kus jah reaalselt vaadati sellise pilguga et kobi eest ära selle käulaga. Õudne lihtsalt ja no ühistranspordist ja vankritest ma parem ei räägi. Vanematel mutikestel mingi kadedus äkki, tõesti on hirmus õelad. Juudi lapse kasvatamisel! Ja omast kogemusest võin öelda et mind ajad ja ajab siiamaani kõige enam kettasse toidu teema. Mõni lihtsalt ei saa aru miks pooleaastane juba pulgakommi ei limpsi vms….

    Meeldib

  6. Ma olen 10a lapsehoidjana töötanud ja lapsed väga meeldivad mulle, õpin ämmaemandaks. Ehk siis ei saa kuidagi öelda, et ma lapsi vihkaks või nendega ei arvestaks vms. Samas, kui ma autoga bensukasse sõidan, ma ei vaata küll, et kaugelt kaarega mingitest võimalikest vankritest mööda saaks. Kui mul on parkimiskohale vaja sõita – sõidan. Ning võimalikult otsest teed pidi. Kui seisma jään ja autost ei välju, siis reeglina autot seisma ka ei jäta. Eriti kui ma seisan tankuri järjekorras. Miks ma peaksin mootori seiskama, kui selle kohe uuesti käivitan ja edasi sõidan? Ja jällegi, ei vaatagi, kas mul mingi vanker ligiduses on. Ning kui keegi mulle selle kohta märkuse teeks? Noh, pikalt ei saadaks aga naerataks, tänaks märkuse eest ja jätkaks oma tegevust. Tore jah, et teie lapse saite, kuid ülejäänud maailm ei jää ju sellepärast seisma. Ma olen siis kah nüüd valmis nõme inimene olema.

    Meeldib

  7. Kuna Magistral ka minul nö kodupood, siis käin seal tihti ja paar kuud tagasi sain esimest korda tunda vanade tädide ebameeldivat käitumist. Nimelt olin tookord lapsega poes. Olime juurviljade letis. Mina kartuleid võtmas ja laps ostukärus, suhteliselt lähedal tomatitele. Ühel hetkel kuulen kuidas mingi vanem proua järsku ütleb ” ära võta neid, sa pillad need kõik maha!”. Keeran siis pead ja näen, et mu laps ehmatas, sest mingi võõras tädi hüppas järsku seljatagant kurjema häälega. Katsusin rahulikus jääda ja kartulid ära võtta. Ja kui juba uuesti pea lapse poole keerasin, nägin kuidas ta suu nii alla vajus. Ütlesin talle, et kallis ära hakka nutma, mille peale läks jube kisa lahti. Ja kui mu plika nutab, siis tema juba tagasi ei hoia, hääl on kõrvulõikav. Katsusin siis natuke rahustada, aga ei tahtnud hästi õnnestuda. Läksime siis edasi,et saaksime kiirelt asjad ostetud ja ära minna. Aga siis, natukene eemal tuleb uus tädike, kes hakkab sõimama, et võtku ma ometi see laps juba sülle. Tema ei jaksa seda kisa kuulata. Kuna ma polnud enne midagi sellist kogenud, siis olin ausaltöelda kergelt sõnatu. Ütlesin siis lõpuks, et palun külastagu siis muud poodi. Endal pisar juba silmas. Sain veel vastu, et olen halb lapsevanem, ei oska last kasvatada. Appi?! Kas ta tõsti ütles seda. Siis ütlesin ikka päris kõvasti paar sõna ka vastu. Aga kuna tundsin, et silmad ikka kohe täitsa vett täis, siis unustasin, mida veel vaja ja läksin kassasse maksma. Kui olime autosse jõudnud, hakkasin lahinal nutma. Olgu öeldud, et ma olin ikka terve päeva väga häiritud sellest, et keegi mind halvaks lapsevanemaks peab, hoolimata sellest, et tegu oli võhivõõra inimesega ja ma poleks pidanud ennast kellegi võõra arvamusest kõigutada lasta. Aga kas ma pean siis kodus nelja seina vahel passima kui olen lapse saanud? Ehk see oli lihtsalt 1 halbadest päevadest, sest eks neid toredaid tädisid on tegelikult ju ka. Aga teinekord satub ühele päevale ikka mitu troppi korraga 🙂

    Meeldib

  8. Mina leian samuti, et ülejäänud maailma ei pea sellepärast seisma jääma, et keegi lapse sai. Inimestel, kel veel või enam väikseid lapsi pole, ei ole ka seda mõtlemist, et oi beebi läheduses pean hakkama hiilima. Mina olen ka pmst vana inimene (42-aastane) ja oma lapsed suured ja ammu on saabunud selgus, et igaüks näeb asja oma mätta otsast.Ka mina kortsutan kulmu, kui kuule tänaval või rongis või mujal beebi/väikelapse nuttu, sest mind see häirib. jah, kannatan ära, aga nii palju oma ajusid küll ei viitsi kulutada, et hakkan nuputama, kas vanemad ei oska last kasvatada või mitte. Igalühel on enda eluga piisavalt palju tegemist ja ei maksa noortel ette kujutada, et kõik muudkui neist ja nende beebist mõtlevad. Miks vanainimene kedagi pikali jookseb, on omaette teema. Ilmselt ta on elus juba palju näinud, väsinud, pettunud, tahab kindlasti istuma pääseda, sest jalad valutavad. Infoks ka veel see, et meist kõigist saavad ühel päeval vanamutid (kiiremini kui arvame) ja omaarust oleme kindlasti ka sisi toredad ja lahedad, kuigi samal ajal arvavad kusagil mingid noored, et miks see mutt nii ebaviisakalt käitus. 🙂

    Meeldib

  9. Kusjuures, ise elades Magistrali lähedal, olen pidev tolle kaubanduskeskuse külastaja (ning ka tollesse metsa jõuame jalutama pisiga), siis mina küll pole tundnud mingeid pilke vms. On hoopis vastupidiseid situatsioone olnud – kord mul pisi nuttis, kui ise kassas olin ning turvanaine tuli käru kiigutama, mis on omamoodi armas. 🙂
    Ka autojuhtide poolt pole kannatamatust tundnud..või siis mul on lihtsalt liiga savi, mida nad arvavad. 😀
    Kusjuures, esimesed kuu-poolteist oli mul pisiga võimatu väljas käia – esimestele jalutuskäikudele minnes võtti ettevalmistus (lapse söötmine) aega kuni 2h kohati. 😀 Nüüd paneme aga lapse ruttu riidesse ja vanrkisse ning välja. Elu on lill!
    Ahjaa, laps on ka arsti juures nutnud (gaasivalud) ning seal tuli üks vanem naisterahvas nõu andma, mida nad omal ajal kasutasid.

    Meeldib

  10. Asi on selles, et paar kuud peale sünnitust on naine eriti tundlik ja vastuvõtlik kõikidele emotsioonidele. See käib asjaga kaasa. Seetõttu tunnedki, et kõik on teie vastu ja vaatavad imelikult. Mul on praegu rasedana selline tunne, et ma jään inimestele jalgu 🙂
    Aga nii palju ütlen küll, et emana hakkad maailma hoopis teistmoodi vaatama, hoolimata sellest, et sa ei taha nö emmestuda. Igasugu tolmud ja õhusaaste ja äkiliselt kiirendavad autod ja halvasti lõhnavad vanainimesed ja pargipingid ja lahtised loomad tänaval. Vanasti ei häirinud, a nüüd tahaks näiteks kõik erilise kisaga paigalt minejad auto- ja mootorrattajuhid küll munepidi pihku võtta. Mul on poiss juba kaheksa, aga ikka ma mõttes kaitsen teda ja kõik linnatänavatel kiirendavad autojuhid tahaks maha lüüa. Minu tibu ju liikleb vahel ka üksi (kooli või poodi või mänguväljakule). Siuke emme olengi ja täiega proud of it! Tere tulemast meie sekka! 😉

    Meeldib

  11. Tere, minu arvates kujutad sa neid pilke ette kõiki, ega ainult teised inimesed ei pea vankrite ja lastega arvestama, lapsevanemad peavad arvestama ka teiste inimestega. Ära roni oma vankriga siis kõige kitsamasse vahesse poes, jäta vanker mehega ja too ära riiulilt, mis vaja, või sööda oma last siis, kui ta röögib, istud maha ja söödad ära, mitte ära torma ringi röökiva lapsega. Ja igaüks peab vastutama oma ohutuse eest ise. Mina ka ei jõua autojuhina kõiki asju jälgida, ehkki püüan, aga ikka on olukordi, kus lihtsalt ei märka ja ma ei pea ennast tropiks. Nii et mina ja maailm suhtumine… katsu nüüd ennast oma lapsega tavaellu tagasi kukutada ja pilve pealt maha tulla… ja ka teistega ise arvestada ja vähem kujutlusvõimet, kõik, kes sinu ja lapse poole vaatavad ei arva sinust kui halvimast emast kohe ja lapsest kui tüütust putukast. Ise kujutad ette. Endal ka kaks väikest last ja ka kahe lapsega käidud igal pool ja alati kõik olukorrad läbi mõeldud, söögid värgid mähkud kõik kaasas, kui probleem ja laps röögib…siis lahenda see. mitte ära vahi inimesi ja mõtle, mida nad sinust mõtlevad. Imelik ennasttäis postitus.

    Meeldib

  12. Aga üldiselt teistele: Sütiste metsas voi keskuses pole laps kisa teinud, ainult seal arsti juures tegi ja ma nägin ilusti neid vangutusi. Poes olles, bussis jne see et on mind demonstratiivselt rasedana kärudega rammitud pole minu ülemõtlemine siinkohal, vaid reaalselt mis ongi toimunud. Isegi lastearst ütles, ilma et ma teemat ise oleksin algatanud, et võite kohata veidi õelust ja just vanemate prouade poolt (ise ta ka vanema proua vanuses). Järelikult pole ainult minuga ja harv juhus. Loomulikult see ei kehti ainult Magustrali ja Sütiste metsa piirkonnas ega koikide muttide puhul, selge see 😀 kuidagi loogiline. Aga Statoilis nt ei olnud parkimiskohta seal kõrval ega sellises asendis, et heitgaasid vankrisse laseks, pigem blokeeris isegi teiste teed. Järjekorras seismiseks oleks pidanud olema teiste taga ehk ka meie taga. Vanker voi mitte, igal juhul oleks valesti teinud. Ülekäiguradadel ja uldse liikluses sõitjad on ka vankriteta inimeste puhul vastikud, null kannatust, võtku normaalselt hoog maha ja kiirendagu siis, kui inimene on üle tee. Mul on halb vaadata, kui ebaviisakalt võivad autojuhid käituda nii jalakäijate kui üksteisega. Lihtsalt vankriga liigeldes on veel ebakindlam tunne, kuna tavakõnnak ei pruugi algajal lükkajal nii sujuv olla. Ja see, et saime lapse ja maailm ei keerle nüüd selle ümber. A mille umber siis keerleb, kui mitte inimeste? Ma olen juba enne rasedustki mõelnud, miks inimesed liikluses üksteist ei austa, vaid vaja pidevalt kellelegi ära teha ja kaks sammu ees olla. Võiks siiski keerleda küll see maailm natuke inimlikkuse ümber. Mitte ei nõua, et just enda pere ümber peaks. Ja kordan ilmselget – ei kehti kõikide puhul, on viisakaid liiklejaid, on toredaid vanemaid inimesi jne. Ma räägin praegu kahjuks sellest massist, kellega olen enamasti kokku puutunud. Ja ühe asja utlen veel – ma olen maailma viisakaim liikleja, suhtleja, vanurite aitaja nii bussis kui mujal, küsige, kellelt tahate, nii et ei saa olla ka see, et mina oma õelusega tekitan inimestes õelat vastureaktsiooni.

    Meeldib

  13. Miks sa avalikus kohas imetamist nii väga kardad? Tundub kuidagi lihtne mu jaoks – laps nutab näljast, tõstan rinnale. Milles küsimus?

    Meeldib

  14. Küsimus on selles, et mina ei käinud arstil, vaid tema ehk siis teda vaadati parasjagu üle ja järjekord oli ukse taga. Rinnale tõsta, samal ajal organeid, reflekse, naba, kaalu jne tsekkida ei saa. Aga õnneks on seal eraldi beebiruum, tegin seal väikese pausi enne kojusõitu. Ega ei kardagi enam avalikku imetamist. Sest nüüd juba enamvähem tean, kuidas asi käib. Aga kuna haavad veel paranevad (sünnitusest, ikka veel), siis istumine pikalt ja sirgelt on vaevaline. Eks harjutan seda istudes, seistes imetamist veel.

    Meeldib

  15. Ma käisin hiluti rabamatkal nii, et laps oli vahepeal tissi otsas 😀 Ega kõndides ta vist väga rahulikult just süüa otseselt ei saa, aga magama jäi küll. Imetamine on tõesti mõnus, onju? 🙂

    Meeldib

  16. Sa oled tubli ja saad ilusti hakkama! Varsti läheb olukord veidi stabiilsemaks, üle pea käivad emotsioonid tõmbuvad tagasi ja maapind läheb kindlamaks.
    Seniks aga naudi oma pisikese hurmuri pikki uinakud. Minu 4 kuune on juba üle kuu aja ainult 30 minuti kaupa päeval maganud. Kohutavalt väsitav.
    Aga pea püsti, rind ette ja täiskäik edasi, oleme emmed!

    Meeldib

  17. Mina imetasin päris tihti autos. Sõidad kohale, annad lapsele tagaistmel tissi. Tema pugib ennast täis, vajadusel vahetab mähkugi ära ja siis alles läheb toimetama. See muidugi eeldab varem kohale jõudmist….

    Meeldib

  18. Seda kommentaari lugedes tekib tunne, et lugesid postitust üle rea – selgitasin, millised oleme nii poes kui liikluses, mitte iial ei trügi ma kuskile vahele, teistele ette ja kuhu iganes, ma olen neid näinud küll, kes seda teevad ja mina võin käsi südamel öelda, et austan kõiki liiklejaid, ka autojuhte. Ei karga ootamatult teele ega mune teed ületades, ei laiuta kitsastes vahekäikudes jne. Nii, et enne, kui tahad teisele oma kommentaariga ära susata, et ikka halba tunnet tekitada, loe läbi ka, mida sa kommenteerid üldse. Hingan nina kaudu sisse ja kordan kuldseid sõnu – Don't try and explain yourself to idiots. You're not a fuckface whisperer. – ja hingan suu kaudu välja. Selline ennasttäis vastus sinu veel rohkem ennasttäis kommentaarile. Pole tänu väärt.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s