Postitus, mis võttis minult terve päeva – see fakt illustreerib ideaalselt seda seisundit ja kaost, milles hetkel olen

Teate seda tunnet, kui iga pisimgi asi ajab nii närvi või teeb kuidagi jõuetuks. See, et iga pealtnäha täiesti ületatav asi tekitab tohutut stressi ja pinget? Ja tegelikult on see tavaliselt sellest, et oled lihtsalt väsinud, mitte selline häda. Igatahes, mina tunnen, et olen täiesti lollide asjade pärast stressis. Ja ratsionaalselt mõeldes, kuna ma olen väga hästi pinget taluv inimene, on see sellest, et olen 2 nädalat, tegelikult rohkemgi (pool rasedust lisaks), magamata. Ja samas nii palju uut on ju elus toimumas – viimane aeg, mil tahaks väsimuse stressi tunda.
Ei saa öelda tegelikult, et magamata, osaliselt maganud või noh tukastanud küll, aga see pole ju see uni, nagu varem. Noored emad teavad, mis uni see on. Ja mitte nii noored emad mäletavad ka ehk. Või on siiani see asi, et rahulikult magada ei saa. Harjub kõigega.

Kuna see blogi on mulle päeviku eest, mis siis, et avalik, siis kergendan enda stressi siin hetkel hea meelega ja kuna see on nimega filtrita, siis ma ei kavatsegi nende hala-vastaste inimeste nimel asja ilustada. Kuigi juba võib aimata, mida need “kõiksevägevamad emad” mõelda või kommenteerida võivad, kui juba mu röökiva lapse ja arsti postitus, mulle üllatuslikult, halva mulje neile jättis. Ja siiski tunnen, et peaksin ikka mainima – ma ei ole selline häda ja hala ja pidevalt negatiivne. Kuigi sisimas loodan inimlikkusele – iga inimene on ju tundnud seda väsimuse stressi ja teab, et see pole igapäevane.

Sellest tuleb üks järjekordne hala postitus ja kellel midagi head pole öelda/mõelda, võiksid mitte kommenteerida, sest te ajate ka mind stressi oma provotseerivate “milles küsimus” kommentaaridega, mis üldjoontes mind ei häiri, aga hetkel tahaksin teie näod ja kommentaarid poksikotile siduda ja taguda seda nii, et kotist jääksid ainult ribad järgi. Või puru.

Või noh, samas, ise ma olen enda elu avalikult siia laiali laotanud. Eks vastavalt enda tasemele ja sisetundele siis kommenteerige.

Kuna mul on 2 nädalane laps ja kuna meie elukorraldus on totaalselt muutunud ning alles kujunemas, siis selge see, et unetute ööde ja uue elu stress hiilib ligi ning sellest ei saa üle ega ümber. Ja iga noor lapsevanem, kes leiab end sellest olukorrast, võib tunda, et ta on läbikukkunud, kuigi tegelikult ei ole. Ja see tunne on normaalne ja mööduv. Ja samal ajal ma naudin kõike, mis lapsega kaasneb. Kui imelik, eksole. Aga stressitundjad, te ei ole üksi.

Siin on nimekiri asjadest, mis mind hetkel stressama panevad, suvalises järjekorras.

Mind ajab stressi

  • et nõud on kraanikausis juba eilsest peale ja ma ei ole jõudnud ega jaksanud neid ära pesta. Jaanus on hetkel ära, üleüldse on tal tohutult tihedad tööajad (terve suvi). Ja mind ajab närvi, et ma isegi lapse une ajal ei ole täna suutnud neid paari kaussi ära pesta. (Raudselt peale seda kergendamist lähen ja pesen, sest järsku tuleb see energia, kui olen end nö maha laadinud, aga võibolla ka mitte)
  • et korter on sassis ja ma ei jaksa seda hetkel koristada, kuigi sassis korter tekitab lisastressi
  • et laps, kes nii armsalt praegu magab, on nii armas ja tahaks teda nunnutada, aga sellega ajan ta üles (muide, see nunnu laps ärkas juba ammu ega kavatsegi enam magada, õhtune märkus, kuna see punkt oli keset päeva kirja pandud)
  • et kui laps on ärkvel, siis ma automaatselt olen väsinud, peavalus ja tahan magada
  • et tahaks õue minna ja vankriga jalutada, aga ma tunnen, et ma olen saamatu ja ei jaksa seda vankrit sellest väikesest trepivahest üles-alla tõsta, kuna mu alumine ots on ikka veel vaevas ja et ma ei salli teisi liiklejaid hetkel ega oma nõrkushoogude meeldetuletusi
  • et mu krdi alumine ots ei parane nii nagu ma tahan ehk siis et ei parane paari päevaga, vaid annab end vägagi tunda veel teise nädala lõpus ja lonkan ja olen hulludes luuvaludes, millest isegi emad väga aru ei saa, vaid arvavad, et kalpsan ringi nagu muretu hirv
  • et ma tunnen end nii jõuetult ja üksikuna ja samas ei taha üldse kedagi tegelikult näha
  • et mu pea on sassis ja ma ei näe pointi seda korda teha, sest see läheb viimasel ajal iseenesest sassi. Koguaeg ja ma ei tea, kuidas
  • et kõik asjad on järsku kadunud. Näiteks juuksekummid ja nõelad – neid ei ole enam.
  • et mulle ei mahu endiselt normaalsed riided selga ja avastasin, et mul polegi normaalseid riideid. Enne rasedust riided on kõik nii koledad ja samas on need ikka veel väikesed, kuigi ma omast arust kujutan ette, et mu keha on peaaegu samasugune, nagu enne. Tuleb välja, et ei ole. Ja et seetõttu ma pean välja nägema nagu see uus ema, kes näeb, paras näss välja – sassis pea, suvalised püksid ja t-särk. Ehk siis endiselt pean välja nägema selline, mis lihtsalt selga läheb, olgugi, et ma ei salli seda teksa, t-särgi, tossu stiili. Silmaotsaski enda puhul. Ja niigi väsinud välimus saab lisaefekti rõvedate kaltsude näol. Ühesõnaga tahaks olla noor ja särav ema ja ma lihtsalt näen kole ja väsinud välja.
  • et ma tahaks end meikida ja ma ei näe pointi, sest ma ei lähe kuskile ja määrin lapse ilmaasjata ära, sest ma koguaeg tahan teda kallistada ja musitada ka
  • et ma ei saa vanni minna, et end lõõgastada
  • et ma endiselt ei saa seal lubamatus vannis veini ka juua
  • et Jaanusel on tihedad ja pingelised tööajad, kui ma tahaks, et ta oleks vähe chillim ja veedaksime koos mõnusalt aega. Ja näen, et ta vajab selleks palju und, et tööd teha, aga unerežiim on ju täiesti sassis. Ja tahaks, et tal läheks hästi ja et ta poleks stressis. See ajab mind ennast veel rohkem stressi, kuigi ta teeskleb, et pole tal häda midagi.
  • et mul on koguaeg nututunne peal, kuigi mai tea, miks ma nutta tahan ja siis ma ei nutagi, sest isegi selleks on stress liiga suur, ei saa hetkeksi lõdvaks lasta ja end nutuga kergendada, see tunne on peal
  • et ma ei jõua normaalselt süüa, samal ajal peaksin ülinormaalselt sööma, et talle gaase ja vaevusi mitte tekitama
  • et mul käib päevas sada korda pea ringi, mis tuletab meelde, et pole maganud, söönud ega joonud (kuigi ok, viimast üritan sunniviisiliselt teha nii palju, kui meelde tuleb) ja siis tuleb enda osas haletsus peale
  • et mul on hunnik inimesi järjekorras, kes kõik minuga kohtuda tahavad ja külla tahavad, aga mina ei tea, mida päev toob, kui silma lahti teen ja millal mul see, ei taha juukseid sättida või riidesse panna jõuetus peal on. Ja samas ma tahan nendega ju kohtuda, aga pean endale natuke aega võtma. Ja et ma taas end siis hädana tunnen, sest raudselt teistel nii ei ole ja muudkui aktiivselt kohtuvad kõigiga.
  • üldse jah, et tunnen end hädana, millena ma ei ole harjunud end tundma ja et emad võrdlevad enda kogemusi pidevalt teiste omadega – nii palju sain rasedana juba kommentaare, kuidas nendel küll ikka nii ei olnud, miks ma küll nii tunnen – nagu ma peaksin enda tundeid ja mõtteid neile õigustama.
  • et blogides enda isiklikest asjadest inimesed vaatavad neid enda mätta otsast ja õelutsevad. Et aru ei saada ENDISELT, et on erinevaid isiksusi, elusid, mõtteid, kogemusi – oleksime kõik üks happy “family”. Nope. Ikka võistlus peab käima: kes on kõige targem/vägevam.
  • et mul pole hetkel muud tööd, kui lapse elus hoidmine ja ma muretsen JUBA praegu, mis saab, kui pean tööle minema. Või kuhu ma üldse läheksin lapse kõrvalt.
  • et ma olen nii kärsitu ja kõike KOHE tahan – edukat emadust, tööd, taastumist, kindlat elugraafikut jne
  • et ma tahan Johaniga koguaeg stressivabalt ägedaid asju teha ja võimalikult palju tema beebiaega ja kõiki aegu nautida, aga koguaeg on tunne, nagu ei jõua ja koguaeg on tunne, et kõik teised jõuavad. Ja samas olen taas see kärsitu – ta on kõigest 2 nädalane ja ma nõuan endalt ja temalt juba KÕIKE vist
  • et see postitus ei näita siiski mu igapäevaelu ja jätab mulje, nagu ainult nii olekski
  • et ka heatahtlikud “see läheb mööda” kommenteerijad – ma ju tean seda, et läheb ja ma tegelt pole omadega augus, vaid olen ekstravertset väljaelaja tüüpi – ma kohe TAHAN end siin praegu tühjaks halada.
Ja pool tundi või rohkem hiljem võib mul jälle ok olla, sest sain halatud ja pealegi nii armsa ja ägeda Johani juures ei saa väga kaua stressis olla, ta lihtsalt võlub mu ära ja paneb mõistma, et it’s all good – aeg selline, küll ma harjun ja end jonksu saan.
Muide, seda postitust olen teinud terve päev vist. Sest üks katkestab mind pidevalt. See üks sai täna täpselt 2-nädalaseks. Selline tunne on, et ta on meil juba mitu kuud olnud 🙂
Siin see 2-nädalane kutt mul on, kes magades ja silmad kinni olles oli täiesti minu nägu, aga tegelikult tegi silmade avamisega üllatuse – mini-Jaanus!
Nii tore, et ta meil ikka olemas on ja ma saan teda pildistades enda stressi maandada. Minu imeline stressipall.
Advertisements

27 thoughts on “Postitus, mis võttis minult terve päeva – see fakt illustreerib ideaalselt seda seisundit ja kaost, milles hetkel olen

  1. Baby blues?
    on täiesti normaalne end nii tunda �� ehk saavad sind lähedased (ema, õde, mõni parem sõbranna) aidata.. ma mõtlen koristamisel või nt teevad süüa sulle ja sunnivad sind sööma, et jōudu juurde tuleks!
    ja kui jõudu juures, siis võid end poes premeerida ilusa ja sobiva kleidi vm riideesemega, milles sa end ilusana ja hästi tunneksid ��
    Mõnus blogi!

    Meeldib

  2. Kõik läheb mööda, anna endale ja beebile aega! Kahe poisi emana (3 ja peaaegu 6) olen targaks saanud kui nii võib öelda… Esimese lapsega oli ka niiiiii raske- süüa ei jõudnud, magada sai vähe, kodu koristamiseks aega ei olnud, laps päeval ei mõistnud magada ja mida kõike veel… Aaa, meest ka ootasin kella neljast alates juba koju 😀 Teise lapsega olin iisim- jälgisin last ja proovisin tema soovidest aru saada. Mingisugune rutiin hakkas tekkima 2 kuuselt, kindel päevakava kujunes välja lapsel alles 5-6 kuuselt… Olin ise chillim ja ei eeldabud ega oodanud lapsest midagi, usalda oma last ja kõik loksub paika… Ja kui ma peaksin kolmanda lapse saama, siis pühenduksingi raskel ajal vaid talle, majapidamine mehele ja suurematele lastele prooviks ka aega leida… Ehk et, püüa olla rahulik ja mine päevaga kaasa 😊 Elan sulle mõttes kaasa ja sa saad hakkama kõigega 😊

    Meeldib

  3. Ma pakuks ka et baby blues- mõni päev pärast lapse sündi tundub, et lained löövad üle pea kokku, tahaks kogu aeg nutta, kuigi ei saa aru millepärast täpselt ja samas tunned, et oled ju oma lapse pärast nii õnnelik. Googelda seda! Mul kestis see mõni päev, aga võib kesta ka pikemalt. Mind aitas tohutult, et olin väga teadlik nendest sümptomitest, st ei võtnud kõiki neid tundmusi liiga tõsiselt.
    Mis puudutab vankri teemat, siis kas sa saad äkki vankrit tagumistel ratastel trepphaaval tagurpidi alla ja üles nö lohistada? Mona kasutasin lühemate treppide puhul palju seda varianti, ei jaksanudki pea 20kg käru tõsta (laps samal ajal nt toas kui ta rahuli või hälliga kõrval). Sest mind päästis stressist igapäevased pikad pikad jalutuskäigud. Psüholoogilises mõttes jalutamine väga maandab. Proovi! Mul oli sügislaps ja kärutasin pmt iga ilmaga 8km tiire 😀 ja kõik mis kodu korrashoiuga seotud, jäta natukeseks tahaplaanile. Keskendu, et sul ja pojal oleks hea olla. See kõige tähtsam 🙂 Edu teile!

    Meeldib

  4. Lilli, sööma peab korralikult!
    Ma tundsin end peale sünnitust oma kehas nii hästi,ma olin nii peenike (enda arust) ja tegelikult ka kaal oli väiksem kui ennem rasedust, tormasin poodi uusi riideid ostma, proovimata, ja pärast kodus avastasin et kõik asjad on väiksed, peale sünnitust oli hea meelepete 😀
    Ja miks ma ütlen et sööma peab korralikult? Nüüd, 9 kuud peale sünnitust ma kaalun sama palju kui sünnitama minnes, kõik selle süü et ei toitunud regulaarselt ja tihtipeale läksin kergema vastupanu teed ja sõin valmistoitu. Ja seda kõike nüüd maha saada kui keha on juba laisk on ikka tükk tegemist. No mitte kuidagi ei taha kaal alla minna! Ma vägaväga kahetsen et ei leidnud seda aega et korralkult toituda ja nüüd kui see päris beebiiga on möödas mõtlen ma et võimalusi oleks olnud küll ja küll.
    Niiet, leia see aeg 🙂

    Meeldib

  5. Pai-pai sulle. Kirjutasid, et sul kari inimesi, kes tahavad sinuga kohtuda. Kutsu nad appi. Las mõni jalutab lapsega vankriga, sa puhka või korista. Või minge kasvõi jalutama ja las nad aitavad sul vankri alla saada. Õue saamine tuulutab pead ja lohutab. Saada kõik pikalt… tegelt ju sind ei koti, mida teised sinust arvavad. No on juuksed sassis ja auvalised mugavad riided seljas. Suva teistest, peaasi, et sul hea mugav on. Või palu neid sulle süüa teha ja nõusid pesta. Ära jäta kõik enda kanda, sest hetkel sa tõesti ei jaksa ega jõua…. asjad aga kogunevad ja kuhjuvad ja see ajab veel rohkem endast välja. Mulle vahetevahel isegi tundus, et kui kodu on korras, siis ka laps on rahulikum. Olin ka see inimene, kes abi ei palunud… ja lõpuks olin zombie ning ainus mida oma lapse esimestest kuudest mäletan, et kui kohutav ja õudne see kõik oli….

    Meeldib

  6. Mina näiteks ei tahtnud kedagi endale appi. Ei olnud õde ja ema ja ämm või sõbrannad mulle nii lähedased, et ma oleks neid enda juurde tahtnud selleks ajaks, kui ma nö oma sügavaimas põhjas olen. Mehe toetus aitas küll, aga ka minu mees oli tol ajal tihti ära. Minul oli kuskil kuu aega max selline kerge masekas ja väsimus, siis läks nagu paremaks. Asi on lihtsalt selles, et ühe päevaga su elukorraldus muutus totaalselt ja lisaks sellele oled sa hormoonide tõttu vastuvõtlikum kõigele. Katsu elada ühe päeva kaupa ja see raske aeg on varsti ajalugu.
    Virisema peab ka vahest, see aitab koormat kergendada, eksju 🙂
    Tubli oled!

    Meeldib

  7. Ma pakun, et umbes 90% naistest ei taha enda kõrvale mitte kedagi ja tahavad beebiga olla omaette, see on loomulik instinkt. Aga just tänu sellele, et asjad kuhjuvad ja mitte midagi ei saa tehtud, kukudki põhja. Just praegu on õige aeg silm kinni pigistada, põhimõtted pikalt saata ja lasta ennast aidata. Mis on parem, kas see et sa maganud, soe toit laual, kodu korras või see, et jumal küll, “mu ema ja õde näevad mu sitamaja”. Enne lapse saamist olin ma perfektsionist ja see oli minu viga. Laps õpetas, et on mõtetuid, rutiinseid asju, mille latti tuleb alla lasta selleks, et oleks kergem. Alguses on see ebamugav aga mida rohkem harjutad, seda kergemaks läheb. Merekond ja sõbrad ongi selleks, et jagada meiega mitte ainult rõõme ja sünnipäevi vaid ka raskeid aegu. Selle järgi tegelikult saabki teada, kes on tegelikult väärt inimene ja kes mitte. Seega Lilli ära pelga abi küsida, eriti kui su elukaaslasel praegu nii pingeline tööaeg käsil. Talle ka ju meeldiks kodus natuke puhata koos oma ilusa naisega ja oma suurepärase pojaga….

    Meeldib

  8. Mulle tuli meelde milline malts ma välja nägin, kui pojaga üksi koju jäin. Kodu oli veel hullemas seisus, aga tead, lasingi asjadel esialgu nii jääda. Võtsin samuti ette pikad jalutuskäigud ja sain nendest jõudu. Lõpuks läks kõik jonksu. 😉
    Selline armsuse hunnik ta sul ikka! :*

    Meeldib

  9. Lilli, sa oled äge! Ma ikka unustan ennast üsna tihti su blogisse ka vanemaid postitusi lugema, isegi mitmeid kordi loen neid!
    Sa oled tõeliselt äge lõviema! Ja mulle meeldib see “filtrita” tekst!
    Sul on nende raseduse “kannatuste” ja valusa sünnituse ja praeguste vaevuste eest ju kõige parem auhind – Johan! JA mees on sul ka korralik kõrval 🙂
    Lisaks oled sa ka veel medalit väärt. Elan sulle ja teie perele kaasa ja loodan, et premeerid lugejaid jätkuvalt oma kirjutistega.
    Aga puhkama ja sööma pead! Savi need nõud ja tolm – päris tõsiselt – SAVI!
    Palu abi, kui ei jaksa, ära seda pelga – lähedased aitavad rõõmuga.

    Minul seisab kõik see veel ees – ma loodan, et varsti! Oleme kaasaga juba pikalt-pikalt proovinud last saada (4 aastat) ja nüüd jõudsime IVF-ini. Ma tunnen ennast juba praegu natuke kangelasena – nii pikk ootamine ja pidev pettumine, eelmisel sügisel peetunud rasedus ja tunnistamine, et me ei saagi ikka ise hakkama. Nüüd siis on mul igasugused “toredad” tabletid peal – ettevalmistavad rohud. Ajavad nina kinni ja südame pahaks, söögiisu pole, samas kõht koriseb – ei tea, mida ära teha. Paari nädala pärast peaks siis see “päris” asi hakkama – süstid ja möllud ja munarakkude korjamine ja siis siirdamine ja ootamine.
    Igal õhtul halan abikaasale, kui halb ja vastik mul on päeval olnud. Ja siis ma tulen siia blogisse ja vaatan Johannist pilte ja loen su postitusi ja mõtlen – issand kui äge ja et ma tahan ka! Pigistan jälle pool võileiba sisse ja elu läheb edasi 😉

    Edu ja küsi abi ja ole tubli ja ootan uusi lugusid 🙂
    Seniks loen vahepeal “vanu”.

    Meeldib

  10. Lilli, sa oled übertubli! Minu tütar sai just aastaseks ja mulle tuleb Sinu tekste lugedes kõik meelde. Koristamise koha pealt oskan öelda, et las need asjad vedelevad, nendega ei juhtu midagi seal kraanikausis või kui asjad on toas laiali, see pole primaarne. Kui närvi ajab, siis lükka asjad kasvõi kuskile kappi 😀 Ma mäletan, et olin alguses ka nii nutune ja kõik ajas närvi ja mul kestis see NELI kuud! Siis käis mingi plõks, kus mõtlesin, et ah savi, läheb nii nagu läheb ja nii ongi hea. Väsimust mäletan ka. Mul laps siiamaani ärkab öösiti, niiet ei mäleta ka hästi öö läbi magamist, aga keha kuidagi harjub sellega. Ma ei oska seletada kuidas, aga enam ma ei tunne, et oleksin nii väsinud, nagu siis. See aeg oli tõesti just enda vaimse poole pealt kohutav. Ega muidu ju tegelikult kasutatakse magamatust ka piinamismeetodina osades maailma koledates kohtades. Ehk siis see on reaalselt ka piin, olla magamata. Ja sellest tulevadki kõik muud hädad.

    Mis ma soovitada oskan? Kui vähegi hing lubab ja võimalust on, kutsu endale keegi appi. Minul käis näiteks ema abiks. Koristas näiteks elamise ära. Ega last sinu eest toita teised jah ei saa praegu ja öösel ei saa ka aidata, aga kui see koristamatus ikka nii segab või mingid muud asjad, millega saaks keegi aidata – näiteks aidata vankrit õue viia või misiganes. Palu abi. Kui on muidugi, kellelt paluda, ma muidugi ei tea, kuidas Sul olukord on.

    Veel tahtsin öelda, et lugesin ka Su eelmise postituse kommentaare ja mul tekkis sama tunne, et tahaks lihtsalt lüüa kedagi. Päriselt. Minu arust oli Sul 100% õigus. Ja see pilkude värk.. Ma aja jooksul jõllitasin vastu lihtsalt, üldiselt keerati pilk ära või hakkas vist häbi. 😀 Enam ma sellele ei mõtle, jumala ükskõik on, mida keegi arvab. Minu elu, minu laps. Ise tegime mehega ja ise kasvatame. Teised on ükskõik.

    Pea vastu! Ja virise, kui aitab. Peaasi, et kergem hakkab. Kallistused!

    Meeldib

  11. Kas Sul ei ole mõnd head sõbrannat? Mitte sellist, kes on selline..hea sõbranna, vaid selline konkreetne oma inimene, kes lendaks platsi, koristaks, teeks sulle süüa, hoiaks last nii kaua kui sa vannis käid ja annaks alkovaba veini :D?

    Mind ajab nii kettasse, kuidas lastetud ( ise ka lastetu tegelikult) inimesed arvavad, et lapse saamine on niisama, nalja tegemine. Et kui nad on elus näinud ühte inimest, kes imeväel on suutnud toa korras hoida, sel hetkel kui nad tulid, või kelle laps öösel magab (aga tegelt nt ei maga) .. siis kõigil ongi nii? Kallid SÕBRAD, kes te päriselt olete sõbrad siiisss… ärge pakkuge et ” kui sul vaja on siis ütle”. Enamasti noored emad ei taha öelda, täpselt see sama läbikukkimise mula, aga selleks ongi ÕIGE sõbranna, kellel on pohhui, et korter on nagu ussipesa ja juuksed on pesemata, ta tuleb ise kohale ja on olemas. Kasvõi tunniks ajaks.

    Meeldib

  12. Loeks nagu enda elu, kui lapsed olid pisikesed. Esimest korda tundsin, et olen saanud ka öösel veidi magada ja tundsin üle pika aja, et olen puhanud, oli siis kui väiksem laps oli umbes 9 kuune ja suurem 2,5-aastane. Siis said nad oma toa ja ma ei ärganud iga laste küljekeeramise ja nohisemise peale üles. Ka minul oli lisastressi tekitav see, et tolmurullid tulid igalpool vastu ja kodu oli nii korrast ära, et hea meelega oleks klapid peas kõndinud. Kuid poole aastaga õppisin sellest üle olema, et teen siis kui jõuan. See oli raske, kuid veidi kergendas olemist. Iga tolmurull ei ajanudki enam närvi.
    Külaliste osas… raske on neid vastu võtta kui ise ennast hästi ei tunne, sest igaljuhul sunnid ennast enne nende tulekut ju ka koristama. Aga samas on tore kui nad on käinud ja keegi on su tavapärasesse segasumasuvila päeva vürtsi toonud.

    Meeldib

  13. ma võin imelik olla, aga kõik su sünnitusjärgsed postitused tekitavad minus täiega tahtmise laps saada! kuidagi tahaks ka kurb ja väsinud ja magamata olla, aga muarust iga su postitus väljendab nii sügavalt su armastust selle lapse, oma mehe ja oma elu vastu!

    Meeldib

  14. Selle magamatusega tõesti harjub, kuigi sa ei usu praegu 😀 aga mul olid kõik need samad asjad esimese lapsega, ainult et mind ei häirinud,et ma olin nagu kalts ja midagi teha ei jõudnud. Ma olingi enamvähem päevad otsa diivanil, laps süles 😀 Seal ta siis oli, sõi ja magas. Mul süles. Ühe korra päevas käisin õues ka pikemal jalutuskäigul, aga esialgu tigusammul, sest keisrihaavaga oli raske.
    Teise lapsega nii enam ei saanud, sest suurem tahtis ka tähelepanu. Väsimus to the max.

    Meeldib

  15. Ohh! Nii palju toetavaid kommentaare! Te olete mõnusad! 🙂 muide hommikul oli energia, st siiani on, pesin oma elamise ikka osaliselt puhtaks, köögi vähemalt ja see mõjub teraapiliselt, koristades muutub alati pea klaariks! Aga see väsimus ja stress käivadki hooti, kuni jõuab sellesse haripunkti nagu eile, et vaja natuke halada ja siis kohe kergem, uus energia peal. Mul läks see nähtus nagu baby blues täiesti meelest, rasedana teadsin küll! Aga sain lapse ja esimesed päevad, nädal vähemalt, oli tohutu eufooria ja energia! Seetõttu läkski meelest. Sõbrannad, need parimad omad inimesed elavad kahjuks kaugel. Õed on ka mul Tallinnas olemas, ema elab ka kaugel – eks nad on käinud ka, aga neil ka kiired elud. Ma pean lihtsalt natuke enda nõudmisi alandama – perfektsionism ja lapse saamine ei käi kokku 🙂 igatahes, aitäh kõigile nii mõnusate ja toetavate kommentaaride eest! Mul on perega tõesti väga vedanud ja selle kõige sees olen siiski tohutult vaimustuses sellest elust, kuhu ma järsku sattunud olen. Õigemini ise ma tegin selle selliseks.

    Meeldib

  16. Nii hinge läks su kommentaar! Ma tänan sind ja loodan südamest, et kõik see, mida hetkel läbi elad ja teed on alles selle ägeda teekonna algus ja saad ka koike seda raseda ja vastsündinu ilu ja valu kogeda 🙂

    Meeldib

  17. Kommenteerin ka siis esimest korda… Sest see kõik oli/on nii tuttav!! Hetkel on mul juba 2 last- kahene ja 4,5.kuune pisike. Antud hetkel on raske see osa, et nad tahavad samal ajal samu asju. Näiteks süüa. Ühele pean söögi valmis tegema ja taldrikule panema, samal ajal teine röögib näljast. Magavad ka suht ühel ajal lõunat, üks toas voodis ja teise lükkan vankriga välja. Kuigi tihti on nii, et esimene korraldab toas samal ajal trianglit ega magagi, kui ma pisikest õues kussutamas olen..Oehh. Vahel läheb õnneks ja saab mõlemad kiirelt magama, vahel aga on hullumaja..Sest üks magab, teine on ärkvel, siis esimene ärkab, läheb teine magama…Ja siis polegi sellist vaba hetke 😀 Vahel ajab hulluks küll. Ja toad on nii või naa sassis, ei ole ammu enam mõtet koristada. Kui tekib vaba hetk, tahaks lihtsalt istuda ja niisama mõttetuid asju teha, mitte koristada ja rahmeldada.

    Aga kui mu esimene poiss sündis oli ka selline hetk, mil arvasin, et pean olema täisulik koduperenaine, abikaasa ja ema. See oli kõige kohutavam viga üldse, mida mõelda. See tekitas nii palju pinget ja viis läbipõlemiseni. Hommikuti tihti nutsin, et ei saa millegagi hakkama ja kuidas see üldse võimalik on, et teised saavad ja ma ei saa. Aga see on üks asi, millest avalikult ei räägita. See, mis toimub koduseinte vahel, jääb üldiselt sinna, teistele paistab aga just see hea pool välja.
    Ja vahel viskab täiega üle, et mees võib suvalisel hetkel koduuksest välja astuda, kuid mina nii lihtsalt kuskile minna ei saa. See kõik nõuab planeerimist jne. Samas mees on väga abistav, ei saa midagi paha öelda, aga lihtsalt…Mina olen ju ema 😀 Saad aru küll…Ema peab nagunii kõike tegema 😀

    Meeldib

  18. Lilli, ma ei tunne sind isiklikult, aga olen su blogi algusest peale lugenud ning sulle kaasa elanud, sest ma tunnen sinus päris palju ennast ära. Su eilse postituse kommentaare lugedes oli küll tahtmine mõnele “täiuslikkuse kehastusele” öelda, et söögu sitta. Aga noh, pole väga mõtet sellistega mingisse diskussiooni laskuda 🙂

    Tahtsin seda öelda, et ma päris ausalt imetlen sind, sa oled täielik badass naine. Savi, mida teised sinust arvavad. Savi, et sul on seljas koduriided ja soengu asemel on peas harakapesa. Savi, et kraanikausis on pesemata nõud. Aga see ei ole savi, et sa oled stressis ja tunned, et oled läbipõlemise äärel. Jah, väikese inimese eest hoolitsemine on praegu su kõige tähtsam ülesanne ja sa tahad olla talle hea ema (ja oledki!). Aga ära unusta ennast ja hoolitse enda eest ka. Johanil ei ole sinust eriti kasu, kui sa omadega kutu oled. Nagu ka eelnevad kommenteerijad on kirjutanud, siis kutsu endale kedagi appi, see ei ole kuskilt otsast häbiasi.

    Jõudu ja jaksu ja hoia ennast! 🙂

    Meeldib

  19. Mäletan seda kõike veel niii hästi. Mind aitas kõige paremini mitte mõtlemine ja lihtsalt päev(vahel tund) korraga elamine. Iga kord, kui hakkasin mõtlema kui raske on suunasin end kohe positiivsetele mõtetele. Proovisin lihtsalt mitte mõelda ja mitte eeldada kuidas peaks olema. Ka beebiga. Eks ikka oli hetki kus ma kaotasin end ja nutsin lihtsalt koos beebiga, kui tal näiteks gaasid olid. Aga siis tuli hommik ja parem päev ja olin jälle üdini õnnelik oma pisikese ime üle. Armastan teda ikka koos kogu kupatusega. Kui ma algul koguaeg mõtlesin, et varsti läheb üle siis ühel hetkel avastasin, et iga mure asendub lihtsalt uuega. Nüüd kui ta on 1,5 aastane ja mured on juba natukene kergemad on seda kõike lihtsam taluda. Kõik need unetud ööd ja nutetud pisarad olid ja on ka tulevikus seda kõike väärt 🙂
    Jõudu ja jaksu sulle! Pea vastu!

    Meeldib

  20. Minu beebi 3-kuune ja meil oli alguses sama lugu. Praegu natukene kergem aga noh päevad pole vennad 🙂 Mina ka perfektsionist ja tahan et toad korras ja nõud pestud ja ma vahepeal isegi magamise asemel koristasin sest kui beebi üleval oli, oli palju kergem puhtas kodus nuttu taluda 😃 Aga sinu blogi on niiiiii hea lugeda, jumal tänatud et keegi julgeb kirjudada nii nagu asjad on ja mu arust annab see teistele emadele jõudu juurde kui tead et pole oma murega üksi, et kõik teised polegi ideaalsed koduperenaised väikese beebi kõrvalt ! Niiet super oled! Keep up the good work !

    Meeldib

  21. Kusjuures, see on tõsi, et natuke puhtamas kohas kannatad kisa paremini. Sest kui lisaks lapsega jändamisele on kodu ka korrast ära, siis tekibki tunne, et terve elu on kaos. Aga ma teen seda mõõdukalt ega ei pinguta üle. Harjutan siiski lapse magamise ajal ise ka magamist. Aitäh sulle toetuse eest! 🙂

    Meeldib

  22. Ma ise arvan sama – ega see ju ei kao kuskile, aga lihtsalt hetkel on mul nn üleminekuaeg “lapseajale” 😀 Kindlasti harjun ja võtan uusi asju aina kergemalt. Ja väärt on see küll, seda ma tunnen juba praegu! 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s