Miljonimängu viimane küsimus: miks ta ikka veel karjub?!

Kellel lapsi ei ole – hoiatan, sellest tuleb üks beebikisa ja -kaka jutt, mida pole vist väga fun lugeda. Aga ma olen nüüd aru saanud, et jaa, õigustatult emad arutavad seda beebide nr 2 teemat, sest nüüd ma tean – kogu see titemajandus, vähemalt alguses, selle ümber käibki!
Juba sünnitusmajas peab jälgima, millal esimene laar ära tuleb, et aru saada, kas ta sooled töötavad. No ja sealt edasi: kas saab piisavalt süüa, piisavalt kvaliteetset süüa, kui ei saa ja mingi teema, siis terve maja kajab ja ise ahastad. Ja kõik vastused saadki sellest, kuidas ta oma hädasid teeb.
Aga kes planeerib lapsi või on rase, siis ehk tuleb kasuks see lugemine, sest kui teie laps röögib – teadke, see pole ainus röökiv laps ega te pole ainsad ahastavad vanemad. Mina olen üks selline ja tegelikult lugedes oma beebigrupi emade ja nende laste lugusid, on neid oioi, kui palju veel.
Ja see ahastus, millest ma räägin, on ikka tõsine ahastus, mitte, et ahh, nats rohkem muret on, kui muidu. Röökimise algus on jah selline, et ok, see on selline aeg ja see ongi see, mida tited ju teevad, aga kui ta end ikka hingetuks kaks päeva karjub, siis on küll see tunne, et okou, kas ma annan otsad või annab tema ja see tunne ongi see ahastama panev tunne. Mis tal on ja mida imet ma saaksin teha?! Ja äkki kõik, mida ma teen, on täiesti vales suunas?

Meil on selja taga mitu päeva karjumist, eiei, röökimist. Ja tead küll põhjuseid, miks tited karjuvad – nälg, gaasid, soe, külm … Mingid sellised asjad. Aga siis ühel hetkel avastad, et mitte midagi sa ei tea.

Ok, hädadega on tal probleemid, see sai selgeks, sest ta punnitas ja punnitas ja röökis, ikka korralik hädakisa oli. Ja häda tegi ka kord päevas, mis peaks olema ok KIRJADE JÄRGI, aga enne tegi ikka rohkem ja terve see vahepealne aeg ta röögib, ju siis pole ok, suva need kirjad.
Noh, esimene asi – soojas süles, keha vastas, krooksutad ja võimled – mitte muhvigi. Niimoodi me Jaanusega korda mööda, silmis hullupilk (mul vähemalt), taidlesime. No, siis teadsin, et soe vesi ja soe vann aitab. Ajasime ta sooja vanni, kus ta tõepoolest rahunes, aga oli niiiii väsinud ja õnnetu, et mul oli lausa kahju. Tegelt on koguaeg kahju, kui tal on halb. Ja nii kui vannist väljas, hakkas see sama kamm jälle pihta – tema röögib ja me võimleme elu eest, nii et higi otsa ees, et tal vähegi parem hakkaks.
Mingite piiskade kaupa ta isegi midagi lasi ka ja see oli imelik roheline, aga nagu tõesti ainult piisad ja koguaeg pesin ilusti puhtaks, mähkme panime lõdvemalt, et ikka mitte midagi ei piinaks. Tükk aega oli üldse ilma, et lasku siis kõik kohad täis, aga peamine, et tal hea hakkaks.
Need väikseks jäänud riided ei tee ka asja paremaks – asusin juba tuttavate antud riiete kallale, kes enda lapse suuremaid riideid meile andsid, et ahh nendeni on veel aega, aga las seisavad, tulevikus vaja. Tulevik on juba käes, homme saab 3 nädalaseks ja paari kuu vanuse asjad lähevad selga. Aga need suurused ongi nii ja naa, mis seal sisse märgitud. See selleks. Piin oli lapsel.
Siis googeldasin (mida muud teha, eksole). Roheline kaka ja ise omaette mõtlen – jeerum, ongi käes, ma googeldan beebi kaka värvust. Great!
Vastuseid oli mitmeid. Esimene, mida arvasingi – vedeliku puudus. Ma ise tundsin pidevat nõrkust, kuigi omameelest jõin vett päris ohtralt. No, võtsin pooleliitrise pudeli endale kõrvale ja hakkasin sealt jooma, et koguaeg meeles oleks vett juua ja seda järjest täita. Avastasin, et ei joo ma midagi ohtralt. St vedeliku vajadus on palju suurem, kui enne oli. Hakkasin pudelist lonksu võtma, ise janu nagu ei tundnudki, aga nii kui pudeli suu peale sain, kulistasin terve pudeli tühjaks. Ju siis ikka organismis tõsine puudus. No, nii ma vett siis 2 päeva olengi teadlikumalt kaaninud – endal on ka pea selgem. Ometi, tõesti olen omameelest suur veejooja eluaeg olnud. Nüüd läheb seda päevas üle 2 liitri kindlasti. Mitte kohustuslik 1,5-2. Jälle midagi uut.
Siis oli see vastus, et söön midagi, mis teda ärritab – ok, sellega olen ka arvestanud ja omameelest ei ole söönud midagi sellist, aga ma ju ei tea. Joon oma kõhuteesid ja asju, et tal seedimine oleks parem. Kõige rohkem oli juttu lehmapiimast saadavast valgust ja tema võimalikust allergilisest reaktsioonist sellele.
Siis oli selline vastus, et laps ei saa kogu sööki imetades kätte, mis tal vaja, st mingi dessert jääb ära. Rinnapiim on nii tehtud, et sööb oma eelsöögi ja siis põhisöök ja siis dessert. No, ega ma ei tea jah, kas ta magustoiduni jõuab üldse. Tegelikult oligi nii, et ta sööb nii kaua ja kui ma alguses olin kannatlik ja pidevalt söötsingi, siis äkki ma nüüd olen kannatamatum. Pluss veel stress, unetus ja enda vedelikupuudus – äkki mul vähem piima. Viimasel ajal igatahes tegin nii, et ta ise lasi lahti ja ma krooksutasin ja üritasin teda siis magama saada. Tegelikult oli see kõigest krooksutamise paus, nüüd hakkasin peale seda pausi uuesti söötma ilma, et ta nõuaks, et noh, ise teab, kas sööb või ei. Tuli välja, et sööb küll ja oligi tal selle “teise vaatuse” puudus. Noh, jah. Arvasin, et söötmisega hästi, päris oli. Paar päeva poolnälgas vist hoidnud, mistõttu tal see kisa, kes teab. Samas, tegelikult selle röökimise ajal ta ei tahtnud midagi, nii et ikka seedehäired olid jubedad.
Ühesõnaga, mitte midagi ei tea! Ela siis edasi.
Ja siis oli see vastus, et lapse organism ja mikrofloora alles kujuneb, aitab, kui anda Gefiluse tilkasid lisaks.
Räägitakse, et gaasid tekivad, kui hakata D-vitamiini andma. Mina ei tea, igaks juhuks hakkasin Espumisani tilkasid ka talle andma, kui ta piinlema hakkas. Aga kas ta hakkas D-vitamiinist, Espumisanist, ealisest iseärasusest, kuna seedimine kujunebki sellel eluetapil või millest iganes veel. No, mina ei kiirusta D-vitamiini muutma. Meil on ka õlibaasil D-vitamiin ja ilma õlita vitamiinid organismi ei imendu ju. Samas on Gefiluse tilgad sama õli baasil. Igatahes, 2 päeva oleme Gefiluse tilkasid andnud ka. Tundub, et mõjub hästi.
Kui kogu see veejoomise, söötmise, Gefiluse trall ei aidanud, st piisavalt kiiresti, sest tegelt ikka aitas ka vist, tabasin end uuelt mõttelt, et selle kaka tilgutamise ja värgi peale on tal seesamune auk üsna ärritunud. Siis ma avastasin – äkki kõik need asjad, mida enne loetlesin, on olnud lisateema. Äkki põhiteema on see, et auk on valus ja tal on valus oma hädasid korralikult teha. Ja mida üks leidlik ema teeb? Mitte ühtegi mähkmekreemi ei olnud, astelpajuõli oli teises toas, aga ok, see liiga kaugel ja äkki õli teeb liiga umbseks, nagu arst mulle hoiatas. Aga oo, Multi Mam nibukreem on öökapil (õigemini see on rohkem öölaud). No, kui see koheselt leevendab igasuguseid lõhesid ja asju ning on selline, et maha ei pea enne imetamist pesema, ju ma võin seda sinna auku ka määrida. Mõeldud-tehtud.
Pesin ta ilusti puhtaks jälle ja panin seda palsamit peale. Nagu räägitakse või õigemini tark raamat ütles – ka siis, kui ema ei tea, mida teha, siis instinktiivselt käitub ta alati õigesti. Tuleb sisetunnet kuulata – pane aga nibukreemi!
Ja mis toimus? Absoluutselt kohe oli laps rahulik. Arvake ära neid süümekaid! Ta röögib ja röögib – äkki oli põhjus selles, et tal auk oli pesemisest juba kärnas ja valus. Sest arstid räägivad – piisab ainult veest, vahel mingi neutraalne beebide pesuvahend. Nii ma siis tegingi. Et ärge pange kreeme, kui pole vaja ja üldse midagi lisaks. Aga ma oleksin pidanud ju teadma – vesi kuivatab nahka, ei piisa pidevalt ainult veest ja õhuvannidest. Tal on ikka nii õrn nahk, et see vajab mingit kaitset ka teinekord. Noh, igatahes, kreem kanni vahel ja laps oli rahulik.
 
(Nüüdseks on mul tsinksalvid ja sudokreemid olemas – käisin Apotheka tasuta beebipakil järel, seal sees oli neid.)
 
Ja mis veel toimus – kõik oma hädad, mis olid tal kuskil kinni, kas tahtlikult või tahtmatult, lasi ta järjest välja.
Selleks ajaks oli mul migreen ja väga hull versioon, napilt puudu, et WC potti oleks kallistama läinud. Hullunud silmad, pill oli lahti, aga ainult kohati, sest selle tralli peale ei taha ma pillida ka – ma ei taha, et laps tajub paanikas ema. No vähemalt üritasin seda võimalikult hästi varjata. Sest kui ta ainus abiandja on selline segane mutt – mis tunne tal võib siis olla. Aga no pill oli ikka lahti, kui ta parasjagu Jaanuse jännata oli, mis seal salata.
Kes ei tea, mis on migreen, siis see on peavalu hullem versioon. Kui võrrelda, et on valu ja on sünnitusvalu, siis on peavalu ja on migreen. Silmist lööb tuld, igalt poolt peast tegelikult. Liigutada ei saa, valgust ei kannata, iiveldus on peal, kõnnid silmad kinni, sest kõik on liiiiiga valus. Peavalu tekkis mul õrnalt ja tuikavalt mõni päev peale sünnitust – magamatus ja kõik see. Aga kuna see muudkui läks edasi, ei maganud, ei osanud enda päeva planeerida, unustasin normaalselt vett kulistada (õigemini ei tundnud janugi enam) ja lapse hele röökimine, siis see tipneski migreeniga.
Ja siis ma sain aru – ahsoo, emadus on ka näiteks see, et sa ei saa olla haige. Et olen lihtsalt voodis, üritan peavalust lahti saada ja magan terve päeva. Sa ei saa enam elusees rahulikult haige olla, ahjaajaa …
Kui ta oma hädadest lahti sai, panin ma endale ka tableti sisse, enne kartsin seda teha, kuna ta organism oli nii ärritunud – äkki oleks hullemaks teinud. Ja siis pesin ta uuesti puhtaks, kreemitasin ta alumise augu jälle sisse ja siis langes sügavasse unne. Ja mina samamoodi. Mingi ime. Ei kuulnud isegi seda, kui Jaanus magama läks. Ta veel üritas hiljem mingeid tööasju vist teha ja valvas last. Igatahes, ma pole nii sügavalt maganud alates lapse saamisest. Noh, mis ma oskan öelda, korralik doos vett, peavalu ära lahtumine ja vaikus – tekkis mingi pinge langus, et ok, Johan sai kergenduse ja magab – midagi me tegime ikka õigesti. Magasin nii, et ööd ega mütsi ei jaganud, kuni selleni, et laps ärkas vist 3 paiku, söögipaus ja kohe jäi uuesti magama ja siis ärkas uuesti 8 paiku, mis oli mulle täielik luksus. Ja siis ärkas uuesti 10 paiku. Siis lõpuks ärkasin mina ka täiesti üles. Aga niimoodi magada (koos pausidega) kuni 10ni oli ikka eriti hea. Ma oleksin nagu puhkusel käinud.
Kuigi tavaliselt on õhtuti hoopis nii, et vahetan tal mähkmed, söödan ja jääb magama. Ise mõtlen, ohhh! Päev on läbi, elasin selle üle ja tere voodi! Kuni avastan, aajah, päev ei ole läbi, sest ööl ja päeval ei ole vahet. Tere voodi jah, kaheks tunniks. Ja tuleb see paanika, et ma pean nüüd minutipealt magama jääma, sest muidu jään hiljaks. Või siis see, et ei saagi magama jäädud, kuna ärkamine poolest ööst on hullem veel. Muidugi, ma siiski jään magama. Aga seekord oli isegi päris mitu tundi ärkamiste vahel, ilma igasuguse suurema ahastuse ja röökimiseta.
Nii, et ma ei tea, mis see mõjus – soe vann, võimlemine, vee joomine, “lisa”söötmine, Gefilus, palsam sinnasamusesse – usun, et kõik kokku, aga selline trall käis, et appi-appi.
Täna oli ta juba selline ok, noh pool päeva ka hädas, teine pool enam-vähem ok. Aga mul oli poole rohkem jõudu sellega tegeleda. Vett kaanin edasi. Ja üldsegi, ma ju teadsin küll, et enda eest tuleb hoolitseda, omameelest tegin seda nii palju kui sain. Aga tuleb välja, et mitte piisavalt. Vaja julmalt see aeg võtta ja juua/süüa ehk siis end tankida. Ju seda tralli oli vaja – äratus mulle.
Muide! Vastsündinutel ei ole pisaraid, kuna pisarakanalid pole avatud või misiganes põhjusel. Ja täna, kui nuttis, olid silmad märjad! See oli jube vaatepilt – ta on mu ümber sõrme juba keeranud, sest sellisele nutunäole ei suuda ma elusees midagi keelata.
Johanil on see asi ka tulnud, et ta ei taha enam väga omaette olla. Enne võis olla, aga nüüd saab sülle, siis magab. Või tahab uurida maailma. Kuskil eemal olles on mingi vigin lahti. Näiteks, söömine oli meil nii, et üks hoiab süles ja teine sööb, siis vahetus. Sest ta tahab lihtsalt süles olla ja uurida, kuhu ta üldse on sattunud. Me peame hankima ikka kandelina või millegi, sest teda ei saa enam naljalt omaette jätta – tal vaja elust osa võtta.
Üks asi veel. Magamatusest. Pool rasedust olin magamata. Tõesti, ma võisin magama minna mingisugune 3-4 paiku – enne ei saanud, ta trampis kõhus ja mul oli raske lamada – olingi koguaeg ärkvel ja und ei olnudki. Mõtlesin, et ahh, mis see titega ära siis ei ole – ma ju praegugi ei maga.
See on tõepoolest teine asi. Sest ärkvel olles ei ole sa enam niisama lebos, vaid tõsine töö käib, higi voolab, keegi kisab ja tahab sult midagi. Ja imetamine võtab tohutult energiat, ma olen mitu korda magama jäänud sellel ajal ja õudusega ärganud ega ma teda ära pole lämmatanud. Arvatavasti on see magamine olnud paar hetke, aga minu jaoks on see hirmutav.
Igatahes, ma võin öelda, et enne rasedust ja rasedana kujutasin neid magamata öid ja tegemisi ette küll, aga reaalselt selle sees olles saan aru, et ma poleks osanud ette kujutada, et see ikka niiiii läbi võtab ja sellist energiat kulutab, vahel täiesti eneseületust nõuab. Või no, mis ületust – ju siis olen selleks võimeline, pole siin mingit ületust.
Respekt, emad!
NB! Ma loodan, et see kõik kulutab nii palju kaloreid, et varsti on beebikilod olematud. Ma ei tea siiani, palju ma kaalun, muide. Peaks ikka uue kaalu ostma …
Advertisements

17 thoughts on “Miljonimängu viimane küsimus: miks ta ikka veel karjub?!

  1. Ägedalt kirjutad 🙂 Aga valudes laps ongi raske taluda, esimesed korrad, kui mu esimene laps gaasidest nuttis, nutsin koos temaga. Muide, pärast sünnitust pidi ema organism tootma mingit hormooni, mis aitab ruttu magama jääda, sest muidu ei saaks üldse. See on vist tõsi ja kestab mitu kuud.
    Aga pidage ikka vastu ja paari kuu pärast on elu (mõneks ajaks) lill 🙂

    Like

  2. Minu lapsel tekitas espumisan omakorda kõhuvalusid aga cuplaton sobis hästi. Ja pepu vahel aitas kõige paremini bepanthen salv. Ma ei tea kas ma kirjutasin juba kuskile postituse alla aga Babynos salv on jube hea. Teeb kõhu soojaks ja beebi olemise paremaks. Meeletu raha mis esimestel kuudel apteeki jääb. Rahulikku meelt teile 🙂

    Like

  3. Söömine võtab mõned beebid võhmale ja vahetevahel nad vajavad puhkust enne, kui söömist saavad jätkata. Seega jah, kui ta lahti laseb, siis peaks nõks hiljem uuesti proovima, äkki tahab veel. Mul päeval toitmine sujus, aga öösel oli siis nii, et laps sõi natu, siis puhkas või vajus ära. Ma tõstsin muidugi ta tema enda voodisse ja üritasin uinuda. Laps aga hakkas 5-10 mintsa pärast nutma. Andsin luti, ta sülitas 5 minuti pärast luti välja, andsin uuesti, sest tal ju kõht täis ja ta jälle sülitas ja jälle nuttis…. lõpuks jagasin matsu lahti, et ta tahab veel süüa aga selleks läks umbes nädalake aega.
    Ära tunne süümekaid, sa oled hea ema, sest sa üritad õppida ja olukorda parandada. Vanemad õppivadki nö laste peal. Alguses tundub, et olukord on õudukas, aga siis proovid nii ja naa ja lõpuks leiad parima lahenduse. See on vast kõikidel nii. Lihtsalt vahetevahel läheb selleks aega. Seda tunnet sa koged veel päris palju. Praegu hakkabki aeg pihta, kui laps hakkab asju teistmoodi tegema, kui sa juba harjunud ja siis on vaja jälle ümber harjuda…segaselt kirjutan aga ma usun, et kui sa sinnamaale jõuad, siis tunned ära… 🙂
    Kuna ma öösiti ei suuda eriti üleval olla, siis tütar kolis alguses meie voodisse, sealt hea kerge teda kohe sööta ja kohe magama jääda. Enne last ma olin totaalselt selle vastu. Mis mõttes laps vanemate voodis? Aga meil see laps oma voodis magamine ei töötanud. Laps oli poole rahutum, ärkas kogu aeg, nuttis tihti. Lapsega koos magamine ei ole ka just kõige mugavam aga palju etem kui iga 5 minuti tagant püsti tõusta ja jälle jalad tema voodi poole seada. Ma mingi öö üritasin kokku lugeda mitu korda ma püsti tõusin ja 21. korra juures läks järg käest….lõpuks võtsin võrekal külje maha ja lükkasin lapse voodi oma voodi vastu. See oli selline kompromiss. Laps nagu on meie voodis ja samas ei ole nagu ka :P. Nii oli kõige parem. Last sai kergesti unise peaga sööta ja meie juurest ära tõsta, kui toimingud tehtud. Peale seda läksid ööd rahulikumaks ja und oli rohkem.

    Lilli, kas sa praegu öösiti mähmeid vahetad? Pea vastu, mingi hetk tuleb aeg, kui laps enam öösiti ei kaka ja see teeb ööd natu pikemaks. See aeg tuleb suht varsti. Ma ei mäleta sellest ajast eriti palju aga vist kuskil 3-4 kuu paikku…

    Imiku kasvamine on nagu maratonjooks. Võtab füüsiliselt ja ka vaimselt läbi. Vahepeal tundub, et enam ei jaksa ja tahaks loobuda aga pole võimalik.
    Ja see jooks on kuskil mägedes, sest päris palju künkaid ja mägesid tuleb ette, millest tuleb edasi rühkida…. samas kui oled mäest ülesse saanud, siis alla tulek on juba kergem.

    Ja mis puudutab arste. Mida ma olen lapse kõrvalt õppinud, siis mitte keegi ei tea ja ei tunneta su last paremini kui sa ise. Tee nii, et Johanil on hea ja ära kuula mingit Maalit, et ei pea kreemi kasutama. Igal Maalil on oma arvamus ja minu kogemus on selline, et mõni med. haridusega arst on lollim kui mina ilma med. hariduseta. Arstidega pole mõtet vaielda. Nooguta, täna soovituse eest ja siis tee nii nagu teil on parem…. Nt kuna D-vitamin tekitas lapsel vaevuseid, siis ma ei ole seda mitte kunagi järjepidevalt andnud. Nad võivad rääkida, et ei tekita aga tekitab ikka küll… ma ju näen lapsest. Ma ei propageeri D-vit mitte andmist aga meile see ei sobinud. Hetkel on mul on tubli 1-aastane tirts, kellel sirged jalad ja lõimekoht kinni kasvanud, seega D-vitamini mitte andmine ei ole meile mitte kuidagi mõjunud, aga selle andmine mõjus küll. Apoviti omast laps ainult röökis… ja arst, kes väidab, et see pole võimalik võiks selle kohapealt suumulgu kinni hoida.

    Like

  4. Minul läks see titemajandus oluliselt kergemaks siis kui ma järsku taipasin, et ta on ju samasugune inimene nagu meie kõik! Kas meil endal ei sügele näiteks silm vahel nii, et mine või hulluks? Või kannivahe? Või mis iganes? Iga kord kui titt karjus siis toimetasin tal esmavajadused (söök, pesu, mähe) ära ning siis sõna otseses mõttes sügasin tal kõik kohad läbi – õrnalt, pehmelt, mitmeid kordi üle keha ja no töötas! Titt kaifis täiega ja ei mingit kisa… oli tal siis lihtsalt mõnus või tegelikult ka sügeles tal midagi (eriti meeldis kui ma tal õrnalt-õrnalt silmi silitasin-puudutasin-sügasin). Nii et ma ei tea – äkki lihtsalt abiks siit see mõte 🙂
    K.

    Like

  5. Kas sa lutti kasutad? Meil oli põhimõte, et ei taha last lutiga harjutada. Ehk mida ta ei tea ei oska ka puudust tunda. Hetkel aga tundub, et pean varsti oma sõnu sööma 😦 Laps jääb magama ainult rinna otsas ja nii kui oma voodisse panen on kõps üleval ja nõuab jälle tissi. Näha on, et saab rahu ainult tissi otsas. Ja piima puudust ei ole, sööb kõvasti. Laps on 2,5 nädalane.

    Like

  6. Vaga hea, et sa taipasid, et enda eest peab ka hoolisema, sest kurnatud ema ei jaksa ka titendusega tegeleda, nii et see aeg, et dushi all, wc kaia ja suua tuleb julmalt votta! Minu beebins on 7 nadalat vana ja oosel hea magaja, st ood on algusest peale olnud magamiseks aga nooooh need kuramuse paevauned, oppaa vat nendega voin moistuse kaotada 😀 Teda on nii raske magama saada ja nii ma siis proovingi koike, huppan fitness palli peal temaga, rinnaga, kussutades, vankris, voiks kasvoi pea peal seista, et ta vaid magaks 😀 ja lisaks ei oska ta paeva unede ajal sugavasse unetsuklisse minna st koik uned on vaid 20 kuni 40 min pikad. Gaase tal onneks ei ole ja viimasel ajal lubab end ka tegelustekile voi lamamistooli panna ja vahel tsillib 30 min omaette nii et selles suhtes on lihtsamaks lainud aga esimesed 5 nadalat oli ka samamoodi, et ainult sules elas meil, nii vaikestel on ikka meeletu lahedusevajadus.
    Su blogi on vaga lahe ja pea vastu, kolab nagu ara leierdatud lause, aga toesti laheb iga nadalaga lihtsamaks!

    Like

  7. Mul on juba praegu natuke etem, sest suurem trall oli ära ja kõikvõimalikud asjad said ära katsetatud, pluss muidugi see, et ma sain aru, et kui ma ise ennast ei tangi, siis tema ongi piinades, nii et veepudel koguaeg juures ja hetkel on juba 2 rahulikku ööd selja taga, jee! 🙂

    Like

  8. Kusjuures, jätsin ka nüüd Espumisani kõrvale, sest võimalik, et see tekitab ka tasakaalutust. Nüüd ainult Gefiluse tilgad ja kui ikka mega hull häda, siis annan talle Espumisani. Aga see salvi soovitus on küll hea, pean uurima minema ehk. Hetkel on tal täitsa ok juba 2 ööd ja päeva, aga no iial ei tea, mis tulemas veel on.

    Like

  9. Jaa, mähkmeid vahetan ma võimalikult tihti, sest olgu seal misiganes häda sees, see ärritab teda kohe. Aga no selles osas on küll tõsi, et ise usaldad end kõige rohkem ja näed reaalselt oma last – olgu tõesti mida iganes seal kirjas kusiganes tarkades raamatutes ja arstide jutt on ka teinekord vaid vihjeks, ise otsustan, mida kuulan. Hetkel jätan sama vitamiiniga, tal on koos gefilusega täitsa ok olemine, Espumisanist loobusin, et organismi mitte üle koormata igasugu ainetega. Ja enda eest hoolitsemise võtsin südameasjaks – pole minul hea, pole tal hea. Ja hetkel on 2 päeva ja ööd asi toiminud, tal on mõnus olla 🙂 Imiku kasvatamine on tõesti nagu maraton kuskil mägisel maastikul – hästi öeldud! 🙂

    Like

  10. Kusjuures, seda leierdatud lauset on täiega hea kuulda, sest samm-sammult läheb juba praegu paremaks, enda pea klaarimaks. Ja kui kõik seda lauset leierdavad, siis ei jää mul muud üle, kui uskuda 🙂 Enda eest hoolitsemine on tõesti elu olulise tähtsusega – mõjutab otseselt teda ka, nii et tõesti, see on mul nüüd südameasjaks võetud!

    Like

  11. Meie masseerisime sellga igal õhtul kõhtu ja ööd olid täitsa nutuvabad. D-vitamiini on ka gefiliuse tilkadega, niiöelda kaks ühes. Kasutsime seda ja sobis 🙂

    Like

  12. Muuseas, mul Mariga aitas mitmeid kordi see, et kui ta nuttis, siis ma sügasin teda igalt poolt 😀 Siis ta jäi vait. Mõtle kui niru sul olla oleks, kui sa sügeleks, aga keegi krt ei süga ja ise ka ei saa.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s