Progress – kaoses on isegi mingi kord

Midagi me tegime õigesti – gaasivalusid ei ole juba mitu päeva. Selliseid, mis teda meeletult röökima ja piinlema panevad – tavalised seedimise ja gaaside/hädade tundmused panevad ta lihtsalt nutma, aga see nutt on teine – selline, mille ta ikka üle elab. Õigemini, mille ma üle elan.

Kes on gaasivaludega ja piinleva lapsega hädas, siis lugege mu öise tralli postitust (Miljonimängu viimane küsimus: miks ta ikka veel karjub?!).

Kokkuvõte sellest on järgmine:

  1. Gefiluse tilgad lisaks D-vitamiinile (meil on Apovit) on elupäästjad – ei mingeid vaevusi enam, isegi nende paljukirutud Apoviti tilkadega
  2. Emad – jooge vett! Isegi, kui arvate, et joote palju, siis jooge sellest veel rohkem. Kui tunnete, et olete hullult magamata, silmade ees juba lainetab, täiesti närvihaiged – see on tegelikult vee puudus. Mu pea on KORDADES klaarim, kui kaanima hakkasin. Enne jõin, no poolteist või paar liitrit kindlasti. Nüüd läheb üle kahe liitri kui mitte 3 – imetamise teema vist, pidevalt saab vesi kehast otsa – tal ka juua vaja. Pluss veel peale sünnitust taastumine ja verekaotus (ikka veel!)
  3. Last but not least – kreemitage teda sealt augu ümbert aegajalt. Tite hädad võivad ikka salakavalad olla – sööbivad sisse (vaadake ise kui raske riietelt neid plekke maha saada on, mis siis veel beebi nahale teeb) ja pidev veega pesemine kuivatab ka. Ma olen eeskujulik mähkmevahetaja, ei jäta iial musta/märga mähet jalga, kui seda märkan. Ei ole nii, et ahh mähe pole veel piisavalt raske, nagu mõnel pool kuulnud olen. Aga nahk on sellegi poolest ärritunud teinekord, kuigi pesen väga põhjalikult. Ühesõnaga mingi rahustav mähkmekreem on idekas, et võtta talt üks piin vähemaks. Kelle jaoks see on tavateadmine, siis võin öelda – arst ütles, et ei ole vaja kreeme kasutada, isegi ei soovita – vesi pidi täiesti piisav olema. Mhmhh, ok, arst! Sellepärast ma siiani see kreemitu mutt olengi olnud. Aga ma pean mainima, pepu ei ole hauduma kordagi läinud, tohutut löövet ega midagi pole olnud, ainult see auguvärk (ma arvan) tegi talle korraks häda. No punetas ja kisas, ju siis tegi.
Aga ega see lahenduste nimekiri Johani tähelepanuvajadust pole vähendanud. Ta pole veel kuu ajanegi, aga vaja koguaeg ringi vahtida! Koguaeg kaasas olla, kus me Jaanusega oleme, st kasvõi seal juures. Nüüd ta on mõnda aega lebos meie uues kotttoolis, kus ta omab head ülevaadet, kus me oleme ja mida me teeme. Ja mis peamine – vaja meie hääli kuulda, siis kuulab vaikselt või magab. Vaikuses on teda vahel üsna raske rahustada. Ja täitsa kindlalt on vaja meie juures olla, kui käib seedimine. Ta seedib ja seedib ja krooksub jne, kui see protseduur koos laulude ja tantsudega süles on tehtud (jaa, vahel on vaja rääkida nii, et suvaline viis tuleb jutule taha panna ja ongi mingi loll laul valmis, mis talle meeldib, noh räägime omavahel lauluviisiga, eriti osav on selles muidugi Jaanus), siis on tal vaja uuesti süüa. Ja siis on vaja tal niisama jälle meie juures olla jne jne.
Kui ta neid asju ei saa, siis teadagi, mis – kisa lahti. Mis tähendab seda, et kisa on tegelikult päris tihti, sest kaua sa jaksad teda hoida, lolle laule laulda ja mida veel – muid asju vaja ka teha (süüa, pesta, koristada, sättida, tööd teha – tavaasju). Paneme ta kuskile omaette olema, lootuses, et vaikselt uurib ja naudib elu. Mõne minuti on ja siis tal igav või midagi vaja.
Nii, et kui see gaaside stress, mis meil õnneks vaid paaril korral on kimbutanud, on hetkel läbitud, siis mul on uus stress, st see oli enne ka – ma ei jõua temaga mitte kuskile! Mul on nii raske kohtumisi kokku leppida, isegi õue jalutama minna! Ja jälle ma kardan arstiaega, mis on 23.08 kell 10.00. Kella peale minek on küll jube.
Näide täiesti tavapärasest kaosest meie kodus:
Eile sättisime õue mitu tundi! Lõunal alustasime, isegi hommikupoole ja õhtul saime õue alles. Ja see, et see minek nii kaootiline on, tunnen ma end teinekord tõsiselt saamatuna! Kuna ta pidevalt vajab midagi: veel süüa, krooksutamise jalutus toas, uus mähe, veeeeel süüa, krooksutamine, jälle uus mähe, kuni peale sajandat korda ja mitut tundi siis rahu majas ja saan korraks omaette olla. Paar ampsu ise ka vaja võtta, riidesse end panna, kõik valmis seada, et panen ta ruttu ja mega osavalt riidesse, siis kohe õue (enne ei pane, tal hakkab liiga soe, pluss veel võimalik mähkmevahetus). Ja siis hakkab kõik see trall otsast peale! Riidesse panek ei ole nii osav, kuna see äratab ta üles ja tal kohe meeles, et aajah, võiks veel süüa. Röögib, kuni saab. Lutti ei võta endiselt – ma ikka katsetan ja mõtlen, et ehk on tal imemisvajadus ja rahustab. Hoian seda lutti röökival lapsel suus, kuni suure hädaga natuke imeb seda ja sülitab välja. Seda teeb ta eriti pettunud häälega röökides.
Noh ja siis vaja uuesti riidest lahti võtta, teda sööta, krooksutada (kuna ma ükskord jätsin krooksutamise pooleli, õues röökis nii et vähe pole, ei aidanud vankrisõit ega midagi, pidin sülle võtma ja jalutama mõnda aega nii), siis uus mähkmevahetus. Kuidagi, kui ta juba väsinud sellest kammist, siis saab ta vankrisse ja me Jaanusega üritame siis mingeid elu kiiremaid liigutusi teha. Ja siis on kell näiteks 19 õhtul.
Selline on siis õue sättimine. Saaksin ma teda krooksutada, enda keha lähedal hoida või Jaanus enda lähedal hoida ja samal ajal muid asju ka teha.
Mind võtab see asi nii läbi ja siis muudkui küsitakse ja küsitakse igasuguste kohtumiste kohta, millele ma ei oska vastata – sest mina ei teadnud, et titega jantimine on selline, et ma võin ju nn graafikut teha, aga teda see ei huvita. Ja mina ei ole ilmselgelt väga kogenud ja vilunud selles titenduses veel, kui ma tundide kaupa õue ei saa, ise juba nutan, sest ma tunnen jälle end nii saamatuna – kuidas kõik teised käivad kindlatel aegadel õues? Selline tunne, et kõik muudkui õitsevad ja kärutavad oma beebikilosid maha.
Siis muidugi meenub ka see, et paljudel on vankrid juba välisuste läheduses, titt sisse ja sõitu. Paljudel ei ole ka, vaid tassivad kuskilt viiendalt neid alla, aga mida nad teisiti teevad? Ju nad on tasakaalukamad või neid ei huvita, et karjub, küll kärutades vait jääb. Ma peaksin tegelikult julmemalt seda asja proovima küll, aga selline tunne, et äkki ta ei jää vait (paar korda on tõestanud, et ei jäägi), siis olen hädas nagu l*ts lapsega keset tänavat. Ei, ma PEAN end kokku võtma ja konkreetsemalt ta vankrisse suruma – enamasti mingi liikumine siiski rahustab teda.
Siis küsin teistelt, kuidas nad seda teevad, tuleb vastuseks, et kõht täis ja mähe vahetada, vankrisse ja minna. Nojah, mis vastust ma siis loodan kuulda? Mingit müstilist ja uut asja ei saagi siin olla. Igatahes, iga kord peale sellist kammaijaad ma mõtlen – mida imet ma valesti teen? Mida ma saaksin teisiti teha? Ette ei saa süüa tervet päeva portsu ega vetsus käia, et enam terve päev ei käiks, ei saa ise õueriietega koguaeg valmis olla, ei saa ju koguaeg last õueasjades hoida, krooksutamist ei saa ära jätta, toidan teda niigi väga pikalt ja ta on suure isuga – võtab kaalus juurde mühinal ja ta on tohutu energiaga. Tekib paratamatult tunne – äkki ta on aktiivsem, kui teised? Jah, aga ta on ju inimene – peabki aktiivne olema.
Mul on ülihea meel, et ta sellise söögiisu ja uudistamisevajadusega on, aga vahel ma olen nii frustreeritud. Mul on vaja ennast ka ju kasida, enne kui õue lähen. Seda aega annab leida. Ma ei räägi täismeigist, kontuurimiste ja kõigega, vaid pesen näo, topin mingit asja näkku – kõike seda, mida ma saaksin juba 15 min valmis või vähem. Ma ei leia seda aegagi. St leian katkestustega. 15 min saab samamoodi 5h nagu kõigest muust.
Ja eriti närvi ajab selle kõige juures mina ise – mis krt mul häda on, et ma järsku nii tasakaalutu ja nõrguke olen! Ta sündis ja ma tundsin end kui miljon dollarit – kõik oli nii lahe, titt on äge, mina olen superstaar! Ja nüüd ei saa vankriga õue mindud ilma suurema halata! Ma krt sünnitasin lapse ja järsku on õue minek mingi ületamatu asi?! Süüdistan selles mingeid hormonaalseid kõikumisi. Kui asjal on mingi teaduslik põhjendus, siis probleem mu silmis kaob ja enam ei analüüsi seda. Nii, et hormoonide värk, elu muutused jne – kõik põhjendatud. Nii, et ok, võtame end nüüd kokku, sest diagnoos on teada – ei pea siia heietama jääma!
Tema energiast ka näide – täna ärkas kell 9 või enne seda ja magama läks vist 15 paiku, st niivõrd kuivõrd magab, kägiseb ikka seal nats, ikka ei maga täitsa. Kes need inimesed on, kes koguaeg korrutavad, kuidas vastsündinud ainult söövad ja magavad. No, ei ole kõik sellised! Kui Johanil oleks jõudu, siis ta möllaks ja mängiks hetkel. Mul on kahju, et tal ei ole, sest huvi on tal nii suur, et und tal ei ole, ei nuta ega hädalda ka, vaid tahab lihtsalt ärkvel olla ja minu juures laliseda ja näiteks seinal olevat tapeeti uurida. 3 nädalane, eksole.
Aga mis on hea? See on hea, et kui ta õhtul magama jääb, siis ta magab suht terve öö! Juba mitu ööd, peale seda suurt gaasikammaijaad. OK, ärkab max 2 korda. Eile, näiteks, läks magama kuskil keskööl või oli see varem ja ärkas kell 4 hommikul mingi käginaga, siis uuesti magama ja ärkas kell 9 hommikul. Mingi selline 4 tunnine vahe on peaaegu igal ööl ikka sisse tulnud. Ok, see, et eile 4 ärkas, oli tore, aga ta oli 6ni üleval. Mingi eriti puhanud ilmega, silmad pärani, et nohh, tegele minuga! Sinna sisse mahtus söögivärk ja 2 mähkmevahetust.
Aga see kõik on täiesti rahumeelne ja mõnus olnud, kuigi ma olen küll mega unine. Mitte väsinud ega kurnatud enam, vaid lihtsalt unine. Selline tunne, et magan kõiki neid päevi ja nädalaid nüüd järgi. Aga nii hea on olla, st palju parem, kui vahepeal. Tunnen, et mingi taastumine käib.
Ja üldiselt ta ei ole 2h ärkvel ka, tavaliselt (viimasel ajal) on öösel suht kiire “boksipeatus” olnud – tema tankimine ja puhastamine, siis uuesti magama.
Nii, et asjad on kõvasti ülesmäge siiski läinud. Kui nüüd selle kodust välja minemise sättimise ka kuidagi jonksu saaks, oleks täitsa ok.
Aga mis seal ikka, tuleb teda kuulata, aru saada tema rutiinist, seda lihtsam endal on. Mingi kord selles kaoses isegi teinekord tundub olevat. Ja ma korrutan endale pidevalt – ta on kõigest 3 nädalane, anna aega talle ja endale! Selline tunne, et nüüd ja korraga peaksid kõik asjad mul selged olema ja temal ka. Ma suudan end vahel kõrvalt näha ja mõtlen, et oh issand võta ometi vabamalt ja anna endale nüüd nats aru ka … 😀
Aa! Seda ka, et kommentaarides oli mainitud – süga last üle kere, kui nutab. Iga kord ei toimi, aga vahel täitsa toimib! Näiteks täna toimis. Ju tal siis kuskilt sügeles! Proovige oma pudinate peal järgi! Aitäh, nõuandjad K. ja Mallu!
Pikk titepostitus jälle tehtud. See pidi mingi positiivne jutt olema, et jee, meil on palju parem seis jälle! Aga ikka tuli hala ka vahele!
Halamine on mulle endale kergendus, nagu olen maininud. Halan ära, asjaga on tegeletud – liigun edasi. Sest kohe tuleb kergendus. See on see ekstravertide värk – ei oska oma peas piisavalt asju klaariks saada, vaja end väljendada ja siis on peas kord majas selle teema osas. Mis seal ikka teha siis. Introd seevastu suudavad peas asjad ära klaarida. No, ma ei saa oma peas kergendust, ma kohe TAHAN end välja elada!
Aga minu hala võib paljudele introdele, kes valjusti ei julge ega taha halada, lohutust pakkuda. Arvavad, et nad on omaette oma saamatu tundega – pole ikka küll. Üks, kes oma elust avalikult kaagutab, vaevleb samamoodi aegajalt ja hea on, et sellest kaagutab.
OK, lähen nüüd teen mingit süüa endale, et Johan saaks ka “boksipeatustest” maksimumi.
Advertisements

22 thoughts on “Progress – kaoses on isegi mingi kord

  1. Tsau.. tead proovi õueskäikudeks nt kas kandelina v bondolinot… kasvõi küsi laenuks kelleltki… pole vankrijama.. ta saab uudistada.. ta on su lähedal ja magab kohe kui tunne peal. Vb saad abi sellest.. saad ise õue kasvõi veidikeseks. Ma olen isegi salaja bondolinoga kandes keset tänavat rinda andnud nii et keegi aru ei saanud. Mingi periood oli käru piinakamber ja bondolino oli elu parim ost.

    Meeldib

  2. Minu laps hetkel 7 nädalane ja vankriga hakkab leppima alles nüüd. Varem ei õnnestunud mul ka lapsega iga päev õue jõuda. Seega – no worries. Mulle üldse tundub et me lapsed suht sarnased, mitte kõige rahulikuma iseloomuga 🙂

    Meeldib

  3. Ma loen nagu oleks selle ise kirjutanud! Olin täpselt samas seisus ja tagantjärgi võin öelda, et beebid ongi väga erinevad. Meie tibu on kohe 4-kuune ja pole üldse nii rahulik nagu need, kellega olen kokku puutunud. Aga võin julgelt öelda, et läheb palju kergemaks! Alguses olin sama hädas ja see ongi paljudele raskem. Kõige olulisem on siiski, et temal oleks hea-siis on ka ema rahulikum. Ei maksa kellapealt asju koguaeg leppida, vaid soovitangi alguses võimalusel enamasti kodus/õues vankris olla. Kuskil 1-kuuselt tasuks hakata ka liikuma palju, et ta harjuks nt autosõiduga ja kindlasti tuleb harjutada ka teiste häältega. Uinudes ei tohiks koguaeg olla täielik vaikus, sest muidu hakkabki nii olema ja pisikest on raskem magama saada või ärkab ta iga krõpsu peale. Meil on hetkel kujunenud reziim- sinul on sinnani muidugi aega, aga ütlen kohe ära, et selle aja peale sa õpid ära, kui tihti ja kui palju ta und vajab. Ma toidan praegu iga 2 tunni tagant- kaaluiive on väga hea ja mõned söövadki tihedamini. Tuttu panen iga 1.5 tunni tagant (isegi kui ta näeb tohutult ergas välja, sest see on petlik ja üleväsimus on kerge tekkima) ja magab kellapealt 30-40 minutit. Tahtsin lihtsalt lohutada ja öelda, et pea vastu-varsti läheb kergemaks, aga praegu ongi sul selline aeg, et tema on number 1 ja ei ole vaja koguaeg kellapealt sättida, vaid tema järgi sättida 😉 Olge tublid ja jõudu-jaksu 😉 PS! Ennast säti valmis kasvõi varahommikul,kui mees on kodus, siis on ka kindlam tunne ja see ei takista suvalisel ajal liikumast.

    Meeldib

  4. Tahtsin ka jälle kandekotti soovitada, ausalt kohe. Nii saad ju palju asju teha (süüa teha,süüa, koristada, ainult pesta ei saa :D). Ja laps võib terve aasta olla nii palju süles, kui kulub 🙂 Ei ole ärahellitamise ohtu.

    Meeldib

  5. Ma ei suutnud ka alguses õues käia. Rääkimata sellest, et suudaks enda pikad juuksed normaalsesse punupatsi panna vms. Alles mitme kuu möödudes tekkisid hetked, kus ma suutsin endale võtta paar minutit ja isegi õues saime käidud. Ma olin veel nii suures segaduse mullis, et ei suutnud esimeses kuud isegi torti minna ostma koogipoodi, et sünnipäeva pidada. Tagant järgi tundub tobe, aga nii oli. Ja kõiki asju tegin lauldes. Pesin aknaid või nõusid vms ja põdral maja metsa sees oli pidevas korduses. Ei pidanud mõtlema ka selle peale, et mida laulan. Ja laps oli mõnda aega rahul 🙂

    Meeldib

  6. Ma ei suutnud ka alguses õues käia. Rääkimata sellest, et suudaks enda pikad juuksed normaalsesse punupatsi panna vms. Alles mitme kuu möödudes tekkisid hetked, kus ma suutsin endale võtta paar minutit ja isegi õues saime käidud. Ma olin veel nii suures segaduse mullis, et ei suutnud esimeses kuud isegi torti minna ostma koogipoodi, et sünnipäeva pidada. Tagant järgi tundub tobe, aga nii oli. Ja kõiki asju tegin lauldes. Pesin aknaid või nõusid vms ja põdral maja metsa sees oli pidevas korduses. Ei pidanud mõtlema ka selle peale, et mida laulan. Ja laps oli mõnda aega rahul 🙂

    Meeldib

  7. Kui pikad on imetamise vahed? Kui liiga tihti imetad, siis eelmine söök ei ole veel jõudnud ära seedida enne kui uus peale tuleb ja tekivadki ebameeldivad gaasid.Õue minek käibki nii lihtsalt nagu kõik kirjeldavad. Mul oli nii, et laps sõi 15 min ühest rinnast, 15 teisest, seejärel krooksutamine, pärast seda sättisin iseennast korda ja kui laps vigises või röökis samal ajal, siis nii oligi. Ei saa ju iga vigina peale joosta kui endal ka vaja midagi toimetada või riidesse panna 🙂 Kui ise olin sätitud, siis lapsel mähkmevahetus, riided selga ja õue. Lihtne ju :). Meil aitas igasuguse vigina vastu hüppepallil hüpitamine. See oli väga pikka aega ka üks magama panemise meetoditest – laps sülle ja pallile kergelt hüpitama. Mõjus alati lapsele rahustavalt.

    Meeldib

  8. Kuna sinu toredat blogi käivad lugemas ka rasedad, siis ma anonüümse kommentaatorina igaks juhuks täiesti teema väliselt ütlen, et siiski võivad tulla ka sellised lapsed, kes magavad ja söövad ning ei karju. Ausõna, mul oli esimese lapsega esimesed kuud nii igav, ma ainult ootasin, et ta ärkaks, sest ta ainult magas ja sõi. Nüüd teise lapsega olen rõõmus, et on vanem laps-saab oma aega sisustada. Aga see osa kommentaarist on mõeldud rasedatele, mitte kuidagi sulle halvustavalt vms. Ja see, et ma ütlen, et ei karju, see ei tähenda, etemu laps oleks vait kui sukk ja vahel ei joriseks või toriseks. Lihtsalt mina kujutasin ka rasedana ette, et tulevad magamata ööd ja karjuv laps, aga tegelikkuses ei ole sellest magavast lapsest võimalik nii värvikalt kirjutada kui karjuvast ja samamoodi on ka sünnitustega.

    Aga. Praegu oma 6-nädalasega kasutan ma ka bondolinot. Talle ei meeldi seisvas kärus olla, kuid kuna on vanem laps ka, siis mänguväljakul ei käruta ringi. Samas võiks see 5-6 kilo kõhul kandmine ja liikumine kaalule kuidagi mõjuda. Igatahes soovitan ka kõhukott muretseda. Boonuseks on see, et ei pea mõtlema kus on trepp ja kus ei ole.
    Ning. Kui sa veel otsid mingit lamamistoolid või mingit muud beebi tavaari, siis soovitan minna karupoeg puhhi poodi. See oli vist Salve tänaval. Seal müüakse Saksamaalt toodud tootenäidiseid. (Sel nv on need veel -30%. Meie oleme saanud mingid FP mängukaare ja karusselli alla 30€) Minge vaatama.

    Minul endal oli näiteks peale sünnitust kõige raskem kolmas kuu. Esimesed 2 olid lihtsalt põnevad ja see aja peale minek ajas samamoodi juhtme kokku, aga kolmas kuu jõudis kuidagi eriti valusalt vaimselt kohale (hormoonide mäng), et nii nüüd ongi ja nii nüüd jääbki.

    Aga teie toredale perele soovin ma kõike head ja elan siiralt heade sõnumite lootuses teile kaasa.

    Meeldib

  9. Kui need hormonaalsed tujud mingil ajal veidi järgi ei hakka andma, siis uuri kindlasti sellise asja kohta nagu sünnitusjärgne depressioon, sest see on palju levinum mure kui inimesed arvavad ja ära kohe kindlasti pelga selles osas spetsialisti ja lähedaste poole pöörduda. Eriti kui juhtub, et laps on natuke rahutum ja nōuab veidi rohkem tähelepanu, vōib see depressioon täiesti märkamatult ligi hiilida. Ja kindlasti ära selles ennast süüdistada, sest see on puhtalt füsioloogiline ja vōib tabada igat ühte. Räägin omast kogemusest 🙂

    Meeldib

  10. Ma ei jõudnud oma 2-aastase ja imikuga samamoodi õue üldse, alles õhtuks 😀 Ma lihtsalt ei saanud aru, mismoodi ma saan riidesse põgeneva lapse, karjuva lapse ja enda. Kuigi ma olen alati rääkinud,et mu laps eriti ei nuta, siis alguses ta seisvas vankris karjus vist ikka küll. Ma ei mäleta enam 😀 Aga minu jaoks ongi 9ue minek kõige keerulisem – esiteks ei oska lapsi riietada ja teiseks ei tea, mis järjekorras seda teha.

    Meeldib

  11. No minul söömine minutite lugemisega veel ei käi. Ma arvan ise, et liiga vara on talle rutiini õpetada ja lasta üksi karjuda, ta siiski alles sündis. Aga selles osas õige – iga viina peale ei saa ka joosta. Seda ma nii olengi teinud – iga kägin pole nutt ka, ma tunnen ta hädakisa ja niisama “jutu” ära.

    Meeldib

  12. Muidugi on teisi ka, seda ma ju ei väitnudki, et ei ole! 😛 aga jaa ma ise olengi ainult neid magavaid ja söövaid lapsi teistel näinud, sellepärast imestangi, et mul ta magab päeval paar tundi ja ülejäänud aja tahab seltskonda 😛 isegi ei karju, et koguaeg süüa voi midagi. Aga seda ka suht tihti muidugi. No, 3 nädalane – kujundabki graafikut ja kohaneb, mis seal ikka.

    Meeldib

  13. Jaa, olen sellega ka kursis. Mul on vahel jõuetus, aga enamasti on ikka hästi nüüd. Tuleb enda eest hoolt kanda nii palju kui võimalik. Et pea oleks klaar – see aitas. Samas ka see, et tuleb korraks eemalt olukorda hinnata – tema vanus on
    ikka väga noor ja pole olemas õpikut, kus oleks täpne juhend vastavalt sulle ja su lapsele, kuidas olla hea ema ja õigesti käituda. Ehk siis loogiline, et nii vähese ajaga ei ole kõik veel nii käpas ja see on ok.

    Meeldib

  14. Ma vean oma poissi (veidi üle kolme nädala vana) lamamistooliga vannituppa, kui ise pessu lähen. Vee pladin ja uus koht, jube põnev. Fööniga juuste kuivatamise ajal kustub ta tavaliselt ära.

    Meeldib

  15. Mul on küsimus (vb tobe), aga miks peab nii palju mähkmeid vahetama? Tüdrukuga ei mäleta, et oleks peale igat sööki vahetanud ja öösel ei vahetanud kunagi, sest polnud vajadust. Ei tea ka, et sõbranna oleks vahetanud iga tunni-kahe tagant. Samas äkki poistega teisiti…

    Meeldib

  16. Ma tean, et sa ei väitnud ja ma kirjutasin, et TEEMAVÄLISELT! ja rasedatele. Ja samas mõtle kui vähest aega ta üldse tahab su kõhu peal chillida/magada või kui vähest aega saad teda kätel kanda. Mulle eelmise lapsega ütles sünnitusmaja rahatädi nii toredasti: Ja mõtle sellisest pisikesest beebist peab kasvama suur mees.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s