Lõpuks ometi sain end kaaluda! Seekord jäi kaal terveks.

Pühapäeva õhtul käisin õe juures, sest tal oli mulle hunnik kukeseeni anda! Jee! Millest ma tegin kartuli-kukeseenevormi, mis Johani jaoks nii jee polnud. Mida ma ka juba aimasin, aga õnneks elasime ka selle öö üle ja päris hästi isegi. See selleks.

Kuna minu kaal läks viimastel raseduspäevadel katki (haahaa!), uut ei ole IKKA VEEL ostnud, siis kaalusin õe juures.
Kaalusin end üksi ja Johaniga.
Üksi kaalun 68,8 (riietega). Mis tähendab seda, et olen 10 kg kaotanud sünnituse ja nende nädalatega, aga see tähendab ka seda, et 10 on vaja veel kaotada. NII PALJU!
Tavaliselt oli ikka see värk, et no paar kg võiks alla saada ja eii saa! Teate ju küll seda, kuidas loete kaalulangetajate lugusid mingist -40 kg’st ja ise mõtled, et paar kg tundub hullult ületamatu. Ju siis pole piisavalt elu ja surma küsimus, et end käsile võtta. Kuigi, tegelt need paar kilo tulevad ja lähevad suht kergesti, st minul vähemalt ja kuna ma tean, et see pole mingi keeruline ja ületamatu protsess, siis ei saagi nendest lahti, sest ma lükkan seda käsile võtmist edasi.
Nüüd on vaja 10 KG (!) alla saada! Ja huvitav, ma põen selle 10 kg pärast kordades vähem, kui varem nende paari kg pärast. Imetamisega võtab ka niikuinii alla ja iga päevaga tunnen end järjest kergemalt. Või üldse – see kaalunumber on ikka asja eest selline.
Raudselt olen ka iga päevaga aina lahjem, sest proovisin oma raseduseelseid riideid – 2 nädalat peale sünnitust ei läinud mingid püksid jalga, ühed ei tulnud isegi üle puusade mitte ja nüüd on need täiesti kantavad juba. Poolteist nädalat hiljem. Järelikult need cm’d kaovad suht kiiresti.
Kuigi võtsin ametlikult rasedusega juurde 18 kg, siis tegelikult olin juba enne rasedust see sama paar kg üle. Ja mitte, et välimuselt segaks nii väga, aga vot see paar kg on just see, mis mind juba raskemalt tundma paneb. Ehk siis umbes 58 kg on see kaal, kus ma end hästi tunnen, 60 ja peale on see, kus ma ei tunne. Siis on juba uim peal ja mingi väsimus ja häda. Nii, et ju see 58 on ok. Ja siis ma ei ole kriips, vaid normaalne. Kui ma tahaksin kriips olla, siis ma tahaksin nt 55-56 kaaluda. Aga siis pole peput nii palju, mulle meeldib, kui naisel äge on pepu! No, kellele ei meeldiks? 😀
Aga see asi, et enne kui paari kg langetamist edasi lükkasin, sest noh häirib, aga samas suht savi ka, nagu üldse kõigest, mis enda tervisesse või enesetundesse puutus (kõike sai veiniga ravida, kui asi väga hull tundus), siis nüüd, kui mul on Johan, tahaks end ikka elu ja tervise juures hoida.
Suvalist saasta süüa absoluutselt ei taha, ei tahtnud rasedana juba, trenni suhtumine on ka selline, et ohh, nüüd ma alles tean, milline luksus on enda keha liigutamine – terve rasedus õpetas seda hindama, sest rasedana, isegi, kui väga tahaksid, sa ei saa end liigutada. Nüüd, kui mu taastusperiood läbi saab, siis ma ei tea, kuhu ma jookseksin. Ausalt!
Ja kui enne meeldis suitsetada, nagu selline rituaalne asi lausa – no meeldis!
(NB! Mahajätmine polnud mingi probleem päeva pealt, sest ma ju polnud enam üksi ja sellest hetkest, kui teada sain, oli tema nr 1)
Siis nüüd ma ei kujuta ettegi, et peaksin suitsu tõmbama. Nii, et Johan veel näeb ka, eieiii. Või tunneb  minu juures suitsuhaisu. Iuu. Kuigi, kui teised suitsu teevad ja kuskil tunnen, siis mulle see “lõhn” vahel täitsa meeldib. Aga loomulikult hoian end siiski sellest pilvest end nüüd veidi eemal, Johani ammugi.
Üleüldse, mul on vaja ta suureks kasvatada. Ja elus ja terve olla, et seda teha.
Kuna minu tervis pole enam ainult minu asi, vaid Johani elu sõltub ka sellest, siis pea on igatahes teistmoodi mõtlema hakanud. Vähemalt praegu on see nii.
Aga rääkides Johanist, siis arvutuste kohaselt kaalub tema 5,5 kg – meil olid riided seljas, aga siiski 5 kanti võib ta olla küll, sest sööb palju ja välimuselt ka paras pontsu. Vanus oli pühapäeva õhtuks 3 nädalat ja 3 päeva. 23.08 on lastearsti aeg, siis saab täpsema kaalu teada, aga no ma ise arvan, et vist on hästi – näljast tingitud kisa ei ole tal mingi tihe värk.
Ühesõnaga, see, et enne rasedust teksad jalga sain, oli mingi valgus tunneli otsas – ohh, päriselt ka läheb iga päevaga aina paremaks ja keha ka lahjemaks. Tänu sellele avastusele jõudsin ma eile kõike vist (võrreldes viimase paari nädalaga) – kukeseeni puhastada, mingeid vorme vorpida, nats koristada, ise süüa (vau!), Johaniga tegeleda … Ja öösel tema seedeprobleemidega tegeleda, seda ka üsna rahulikult – et kõik on ok, ma tean, mida ma teen.
Polnud see tunne, et olen kuskil kotis – rasedapüksid jalas (kui needki), mingi plägane pluus seljas ja nõud kuskil hunnikus. Ise silm krillis peas ja juuksed püsti. Aga pole muret, küll ma sinna kotti veel mitmed korrad uuesti satun! 😀
Ok, ok, juukseid ma korda ei suutnud eilse päeva jooksul saada.
Mini-Jaanusega
PS! Läpaka taha jõudmine on ka nii ja naa – vahel võimatu ja vahel saan siin juba tunde olla ja trükkida blogisse, kuidas ma nüüd sain arvutisse. Asi edeneb!
Veel üks PS!: Olen päeval muusikat lasknud – magab sada korda rahulikumalt. Vaikus ikka tittedele ei sobi. Loogiline ka, 9 kuud suht kärarikkas keskkonnas olnud, kus on lisaks välishäältele ka igasugused mulinad. Nii, et nüüd tuleb youtube’st algul mingit head (suvalist mussi), mis automaatselt muudkui järgmistele videotele läheb ja õhtuks on mingi … milleniumiaegsed hitid, mida ma avastan nii, et nõksutan mingi Vengaboysile kaasa ja ruttu pult kätte – nuppe vajutama, et ok, eiei, see ei lähe kohe mitte.
Advertisements

16 thoughts on “Lõpuks ometi sain end kaaluda! Seekord jäi kaal terveks.

  1. Poiss on juba täitsa lapse nägu. Minu jaoks on nad alguses kõik ühesugused – punased, krimpsus ja samaaegselt paistes.
    Kui tal tulevad pähe sellised vahvad krussid, nagu sinul, siis tuleb igavesti vinge poiss 🙂

    Meeldib

  2. Väidavad jah, et iseenesest pidi kaal langema hakkama, kui rinnaga toidad. Mina seda kaheksa aastat tagasi igatahes tunda ei saanud. Vahe oli muidugi selles, et olin terve elu suhteliselt ebasportlik olnud. Nägin ränka vaeva, et see kõik maha saada (mul oli seda muidugi palju rohkem kui sul). Lõpuks sain spordi ja toitumisega nii sina peale, et ei oskagi enam teisiti. Selle raseduse ajal pidin sundima end sööma süsivesikuid , mida polnud harjunud (kartul, sai jne), sest need aitasid iivelduse vastu. Trenni olen teinud edasi hetkest, mil sain üle okserallist. Jõud ja aeroobne käsikäes. Viimasel trimestril kergemad raskused ja madalama koormusega aeroobne. Praegu jookseb 40nädal (ikka pole märki ka, et sünnitama läheks). Loodan seekord kiiremini taastuda ja panen kõik panused oma treenituse peale. Eks saan sulle oma kogemust jagada pärast, kuna mõlemad järgi proovitud.
    Uurisin ämmakate käest toitumise kohta imetamise ajal ja kellegi käest adekvaatset vastust saanud pole. Eks tuleb siis ise katsetama hakata. On teada, et kui valesti toituda, on võimalik hoopiski paksuks minna.
    Olge te neetud, kellel see kõik ime lihtne on!!!! 😀 😀

    Meeldib

  3. Ma peaksin sind personaaltreenerina kasutama, ma tahan ka spordiga nii sõber olla. Mul on see, et tuleb periood, kus ma olen mingi, ohhjess, muudkui teen ja on ikka hea olla. Ja siis, et ahh, täna pole tuju ja täna on kole ilm ja täna olen väsinud. Ja nii see läheb! No, nüüd mõtlesin, et ma PEAN järjekindel olema. Eks see näha ole, kas olen ka 😀 Ja järgmine rasedus ma tahan ka vormis olla, sest see rasedus ma suht lasin minna, kuidagi niiiii raske oli end üldse kuskile ajada – suur olemise stress, et ahh kui läind siis läind, mida ma siin ikka enam pingutan, see tunne oli koguaeg 😀

    Meeldib

  4. Nii raske on teisi motiveerida! Mees on end täitsa käest ära lasknud tänu mu rasedusele. Ennem nuttis, aga tuli kaasa. Isegi HIIT'iga tegi tutvust. Nüüd kõik need 40 nädalat koos minuga rase olnud 😀
    Üks ja ainuke soovitus sulle: leia endale trennikaaslane (näiteks esialgu mõni emme, kellega koos kärutamas käia). Üks teist ikka end välja veab ja kuidas siis teine maha jääb 😉 Üksinda on raske alustada. Lõpuks tuleb kõik iseenesest ja end enam sundima ei pea.

    Meeldib

  5. Minu kogemuse järgi rinnaga toitmine võtab kaalu küll iseenesest alla. Olin ka raseduse lõpus +18 kg, sünnitusmajja jäi mingi 7 kg ja ülejäänud vaikselt kahanes umbes lapse 6nda elukuuni (kui sain oma tavakaalu) ja sealt edasi kaalulangus jätkus kuni -5 kg tavakaalust (toitsin rinnaga aasta aega). Ehk siis vahepeal olin hirmutavalt 47kg ja kohe kui rinnaga toitmise lõpetasin sain oma tavakaalu 52kg tagasi, mis püsib juba paar aastat 🙂

    Meeldib

  6. Tere, Lilli! Ma loen Su blogi juba mõnda aega ja iga kord olen mõelnud, et kommenteerin, aga noh, olen alati sattunud telefonist lugema ja sellega on jube tüütu ju trükkida, nii et alles nüüd jõudsin selleni. Nii et ma siis kommenteeringi nii üleüldiselt kõike. 😀
    Igatahes olen tahtnud esiteks öelda, et mulle väga meeldib see, kuidas Sa kirjutad. Sa oskad kuidagi nii vahvalt ja ehedalt oma emotsioone väljendada, et paned kohe kaasa elama ja tundma neidsamu tundeid. Mul on alati hea meel, kui näen, et uus postitus on tulnud, see on mul vahel nagu kompvek, mida nt lapse imetamise ajal nautida.
    Mul endal on kaks poissi, üks on 2,5 ja teine on nüüd kahekuune. Ja väga suur osa Su jutust tuleb mulle esimese lapse ajast tuttav ette. Noh näiteks see, et kuidagi ei saanud õue mindud, sest oli vaja sööta ja krooksutada ja mähkida ja riietada ja siis kõik otsast peale. Ja no Murphy on ikka alati platsis, sest muidugi kakab ta mähkmevahetuse ajal just siis, kui lina pole alla pandud ja muidugi pissib ta mähkimislaualt sind täis just siis, kui olid juba endale väljaminekuriided selga pannud.
    Igatahes, kui võib, siis paar soovitust. Esiteks kindlasti muretse kandelina või ergonoomiline kandekott. Ära heitu, kui esialgu tundub, et lapsele seal ei meeldi. Võib olla näiteks, et kui toas proovid, siis tal on seal palav, olukord uus vms. Soovitan kohe laps kõhule panna ja padavai õue. Seal on värske õhk ja saab hea hooga sammuma hakata, vabalt võib juhtuda, et niiviisi harjub ja lepib väga hästi. Siis on ka võimalik sul seda vankrisga välja minnes kaasas kanda, et kui laps vankris rahutuks muutub, saad ta hops kõhule panna ja kenasti koju tulla.
    Teine asi, mis ühest postitusest silma jäi, oli see, et kardad imetamise ajal magama jääda. Minu arust, kui sul nagunii unevõlg on, võiksid just proovida imetamise ajal magada. Eriti, kui laps on pikalt rinnal mõnuleja. Säti ennast lihtsalt niiviisi lapsega koos külili, lapsele tiss suhu ja siis ennast saad niiviisi veidi eemale nõjatada, et kui vajud, siis vajud selili, mitte lapsele peale. Päriselt ka, see on suur unepäästja, eriti just öösiti. Mul praegu just see aeg, et kui laps öösel ärkab, tõstan ta enda kõrvale, panen tissi otsa ja siis vahel jäängi ise ka magama. Niiviisi puhkab päris hästi välja. Mõnikord muidugi ei jää ka magama, siis nendel kordadel tõstan jälle lapse võrekasse tagasi. Aga samuti saad niiviisi päeval vahepeal tukkuda. Ei pea iga hinna eest ärkvel olles imetama.
    Nüüd tuli pikk jutt ja loodan, et Sa ei võta seda kuidagi liigse targutamisena. 🙂
    Soovin Sulle jõudu ja vastupidamist. Väga tubli ja vahva oled!

    Meeldib

  7. Ma tegin peast kuidagi, nii, et ära erilist kokakunsti siit oota 😀 Aga tegin nii, et keetsin kartulid ära, samal ajal kui need jahtusid (et hiljem ahjuvormi neid viilutada ja näppe mitte kärsatada), praadisin seened, lihtsalt natuke soola ja vist panin pipart ka. Siis viilutasin kartulid, seened vaheldumisi, iga kihi vahele panin tilli ja riivjuustu ka. Ja et oleks veel mahlasem, siis vahel klopin ühe muna ja lisan sinna piima või koort ja kallan kogu värgi sellega üle. Ma seekord jätsin ära, kuigi oleks vist võind nats kooresemaks seda asja ajada. Ja siis panin selle kompoti kõik ahju u 200 juures pool tundi vist, ka kuidagi tunde järgi 😀 tahtsin brokkolit ka panna, kuna see oli vaja ära teha, muidu läheb pahaks, aga ei mahtunud. Samamoodi teen kartulivormi tomati, juustu, basiiliku ja hakklihaga vahel.

    Meeldib

  8. Tere, Laura. Üldse ei võta targutamisena, pigem just hea lugeda, et teistel on ikka ka samu olukordi ja muresid! See imetamise ajal magamise teema on vahek hirmutav, sest jäängi magama ja olengi märkanud, et sätin end meelega sellisesse asendisse jah, et oleksin veidi eemal temast. Ja tõepoolest, siis tuleb kõige parem uni ja kuidagi värskem olla. Aga mul on muidugi see, et mis siis kui vajun ikka teisele poole või misiganes asjad. Kuigi ma olen tähele pannud, et iga väiksemagi asja peale ma siiski õnneks ärkan, kui ta liigutab. Kandelina plaan mul juba on ka 🙂

    Meeldib

  9. Ma pakun, et sellisel juhul on hakatud sööma palju rohkem, kui enne rasedust ja imetamist. Tõenäoliselt arvamusega, et rase naine ja imetav ema peab sööma kahe eest 😀 Mina võtsin ka juurde 20+ kilo ja imetades tuli alla ruttu iseenesest ja pärast jäi 50 kilo juurde pidama. Toitumises midagi meelega ei muutnud.

    Meeldib

  10. Ma olin esimese lapsega täielikult koos magamise vastane ja muudkui panin teda oma voodisse järjekindlalt ja tänu sellele sain väga vähe magada ja nüüd teisega magame koos ja pean ütlema, et ööd on magamiseks ja hommikul ärkame puhanuna.
    Trennist rääkides siis mu laps on 7 nädalat vana ja trenni hakkasin vaikselt tegema kui ta oli 3 nädalane arsti loal. Teen iga päev 30 min trenni tema esimese päevaune ajal ja see annab mõnusa energialaksu terveks päevaks. Kui suurem läheb lasteaeda sügisel siis saab vankriga jooksmas ja pikkadel jalutuskäikudel hakata käima. Minu jaoks liigutamine on parim stressiravim ja no kahe väikese lapsega seda stressi ikka tuleb ette 😀
    Aga ära kaalu pärast küll muretse, kui sööd enam vähem tervislikult, liigutad natuke ja imetada ka veel siis küll ta vaikselt sulab 😉

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s