Maga, kui ta magab? Seriously?!

Tegin eile esimest korda seda, mida KÕIK soovitavad – magasin siis, kui Johan magas.
Ma olen seda enne ka proovinud, aga teatud pinge ei ole lasknud magada. Eile olin terve päev nii väsinud, et tuli välja küll. Aga teate, mis sai? See oli kõige hullem päev üldse!

Tõestasin endale, et järjekordne mula, mida ei peaks peale suruma. Justnimelt, seda lausa surutakse peale – Lilli, maga, kui tema magab, ära tee MITTE MIDAGI, ära ürita olla kangelasema (eriti nõme/alandav soovitus) ja ära ürita seda ja teist. Ja siis on terve rida inimesi, kes justkui teevad sind maha, kui sa ei maga samal ajal kui tema või kui sa, jumala eest, pesed nõusid või pesu, kui ta magab. Oh, jumal hoidku selle eest, kui ennast veel kasid – issand, kas sa ei tea, et see pole emade puhul oluline, oluline on olla täiesti nässakas, sest sul on selleks õigus ja oii, Lilli, ära üleüldse pinguta ja ära põe. Ja tegelikult oled sa justkui mingi tõusik, kui seda kõike teed. Sest no nii surutakse seda mitte põdemist peale, mille peale hakkad põdema, kui sa tahad midagi koristada või teha muud ka peale lapse eest hoolitsemise. Ok, mina ei põe, vaid olen aru saanud, et asi käib tunde järgi, Aga see, et kõik soovitavad sellist asja, paneb mind lihtsalt inimesi veel rohkem vältima.

Veel rohkem jah, sest ma juba praegu väldin. Liiga palju soovitusi ja liiga palju küsimusi:
kas sa oled puhata ka saanud? wtf? mul on alla kuu ajane laps, mis küsimus see on? või kas ta sööb tihti? kas ta saab ikka kõhu täis? kas sa annad ühest rinnast või mõlemast? kas ta niisama karjub või on tal gaasid? kas ta õues ka karjub? kui teda kiigutada, kas ta tõesti ikka veel karjub? kas ta lutti ikka veel ei taha? miks ta lutti ei taha, meie oma küll tahab? kas ta tõesti on selline, meil ju küll magas? kui jätta ta karjuma, kas ta siis ka veel karjub? äkki ta tahab omaette mängida? kas sa iga kisa peale võtad ta sülle? kas Jaanus on kodus? kas sa söönud oled? mine KOHE magama, kui ta magab!

Koristamine omaette on puhkus, ma vist olen seda maininud. Asi on tõepoolest sealmaal, et rahulikult, ilma rututa koristamine on puhkus – mõlgutad omi mõtteid, muusika paned mängima ja koristad. Ja peale seda käid duši all ja tunned, nagu oleks spa puhkus selja taga. Vot selline emaduse tase on juba käes. Ja seda luksust olen saanud vist 2 korda kuu aja jooksul isegi tunda, mitte täielikult, ikka pausidega, aga jah, 2 korda on isegi hästi.

Ma olin eile tõesti väsinud, mõtlesin, et ok, ma siis vedelen voodis, kui tema ka. Lõppkokkuvõttes olin terve päev söömata, pesemata, kõik asjad häirisid mind – jälle kuskil kotis omadega. Jube on nii lebos olla, see ajab lausa närvi!

Reaalselt ei ole ju aega tema ärkveloleku ajal mitte midagi teha – ta tahab koguaeg tähelepanu. Ja söömine/joomine oligi siis kuidagi ühe käega, kui ta joriseb ja vingerdab teises käes. Ja söök oli leib ja juustuviil peale, sest normaalset süüa ei saa ju teha. Ja see, et kõik nõud, mida õnnestub üldse kasutada või puru, mis lauale läheb, sinna jääbki – lisaks sellele, et ise end paraja hoolitsemata moorina tunned, on kõik su ümber ka laga – see ajab ju nii närvi. Või kas teisi ei aja?

Ma ei ole ÜLDSE korralik ja puhtusefriik – tuleb see hoog, kus kõik nurgad peavad olema lausa bakteritasandil puhas ja siis tuleb see periood, kui hüppa karkudega üle. Ja see viimane on just siis, kui pole aega olnud koristada ja tekib see käegalöömise tunne, et ahh las minna siis. Kuni närv nii krussis, et teed suurpuhastuse – ajad hambaorgiga mingitest seinapragudest ka mustust taga ja ikka tunned, et kõik on räpane. Ma olen küll kunagi psühholoogiat õppinud ja peaksin teadma, aga hetkel ei tule pähe – raudselt see sobitub kuskile häirete klassifikatsiooni.

Koristamisega nüüd on igatahes need lood, et kuna meil on nüüd Johan, siis iga mustus segab mind ja segab nii, et lausa seest võtab õõnsaks. Kas see on see, et mingi suurem vastutustunne on tulnud ja ei taha, et ta mingis mustuses üles kasvab või on see, et kui kõik on hetkel paras segadus elus, siis see, mida annab korda teha, võiks korras olla, ei tea. Mõlemat ehk.
Ma ei kannata absoluutselt mingit jama – mingi puru, tühjad pakendid või kasutatud nõud laual kuskil – appiii, ma võiksin lõhkeda! Ja siis kui ma magan samal ajal, kui tema, siis ju see kõik jääbki nii!

Igaks juhuks ütlen vahele, et Jaanust ei olnud enamus päevast kodus, kui tulevad kommentaarid, kus siis isad on ja miks nad midagi ei tee. Kahjuks ei ole võimalus kahel inimesel korraga dekreedis olla ja samal ajal raha saada.

Igatahes, raseduse, sünnitamise ja lapse saamisega on juba nii palju üldistamisi, mida koguaeg räägitakse ja terve elu, isegi, kui lapse mõtteidki peas polnud, olen neid kuulnud. Ja räägitaksegi nii, nagu AINULT nii kõigil ongi, nagu üldiselt räägitakse. Ehk siis rasedus on imeline, ainult suur ja ilus kõht on ees. Sünnitus on nagu suur häda või päevade valu. Imikud ainult söövad ja magavad. Või siis võtavad sult väga palju aega, niisiis, kutsu aga terve küla appi ja/või maga samal ajal, kui terve küla ja suguselts su kodus tube kraamivad ja titega tegelevad. Misasja?

See appi kutsumine – oh, ma ei saa aru sellest soovitusest ka. Kellel on neid inimesi jalaga segada, kes on nii omad, et neid enda elamisse kutsuda, et nad tulevad ja koristavad, ilma, et neil oleks muid asju teha, nagu tööl käia ja peale väsitavat päeva enda kodusid koristada. Mul küll neid ei ole. Ma ei ole ju invaliid. On mõnda aega koristamata, vot siis on ja ajab närvi, vot siis ajab. Aga kutsuda kedagi koristama, ma ei taha ühtegi pereliigetki siia koristama. Last nad hoida ei saa, sest söötmine on minu rida, magada ma ju rahus ei saa, kui keegi siin lihtsalt on ja kui tean, et iga hetk või laps süüa tahta. Kus see aitamise loogika on, ma ei saa aru väga. Ma ei tunne kindlasti puudust sellisest “abist”. Noh ja ma olen seda meelt, et meie Jaanusega saime lapse – ise otsustasime ju. Kui ma eeldaksin, et kõik peaksid muudkui appi tõttama, siis ma oleksin pidanud nendega ka konsulteerima, et mis te arvate, kui saaks lapse ja te hakkate meil koristamas käima.

Oii, ma ei soovi välja vihastada neid emasid, kellel nii ongi olnud, et laps muudkui sööb ja magab. Või kes tahavad abikäsi ja kellel on nii palju omasid inimesi selles osas võtta. Ma tõesti ei viitsi hakata vastama või muretsema nende kommentaaride pärast, et miks ma üleolev olen ja kui paljudel ongi nii, nagu üldiselt teistel on ja mingi see jutt. Jah, ma räägin koguaeg, igas postituses, sellest, et see, mida levitatakse, kuidas asjad on, ei ole AINULT nii. On erinevaid emasid ja erinevaid lapsi. Ja mina oma kogemusega ei väida, et tegelikult on ainult nii, nagu mul on. Miks ma seda siin jahun, sest alati tuleb keegi, kes hakkab ründama – mida ma kuulutan ainult mingit negatiivset juttu, kui tegelikult paljudel on ikka hoopis teisiti. Justkui ma oleksin väitnud vastupidist. Ok, see oli väsitav lõik 😀
Et siis võtame ikka normaalselt ja laiemalt seda asja – ma räägin AINULT enda kogemusest, kuna tegemist on minu blogiga, mitte teatmeteosega, kus on mingit “normi” kirjeldatud.

Nii paljud räägivad, et neil oli lausa igav, kui laps nii väike oli – ainult magas, aja või üles. Ei ole meil selline laps, isegi, kui arvate, et pingutan üle – ei pinguta – Johan tõesti magab vähe ja nõuab palju. Ja mul on hea meel, et tal on jõudu nõuda ja et ta kaal muudkui kasvab. Kuigi ma siin räägin oma ajaplaneerimisega seotud raskustest, aga see ongi see aeg – normaalne.

Rääkides ajaplaneerimisest – mul ei ole aimugi, kui palju ta magab või sööb, sest see on nii kaootiline. Vahel magab päevas vaid 3h, vahel magab rohkem. Vahel sööb, mulle tundub, et terve päeva, vahel … ei, selles osas on alati nii – mulle tundub, et ta sööks terve päeva. Igatahes, tuli meelde, et on olemas beebiäpp!

Eile tõmbasin selle, mõtlesin, et ahh, hakkan märkima, kuigi olen nii skeptiline. Mulle tundub, et see on pigem nagu mingi mäng või vanasti oli Tamagotchi, kes mäletab, et mingid söögiajad ja magamisajad seal kirjas ja muudkui märgi ja tee asju.

Igatahes, tõmbasin endale Baby Trackeri (link on siin: https://itunes.apple.com/us/app/baby-tracker-feed-timer-sleep/id779656557?mt=8)

Eriti peen värk – söögiajad, magamisajad, mähkmevahetused – kõik saad kirja panna. Söögiaegade osas saad valida, kas rinnaga toitmine, rinnaga+RPA, ainult RPA või mingi muu söök. Rinnaga toitmise valiku all on 2 start nuppu – vasakust rinnast või paremast ja kui alustad toitmist siis vastavalt poolele vajutad. Eelmise poole ütleb ka ära, et eelmine kord oli nt paremast. Eksole!
Mähkmevahetuse all saad valida, kas mähe oli lihtsalt märg, oli mõlemat, oli kuiv või lihtsalt määrdunud. Magamise saad ka ära märkida, et nüüd läks magama ja kui ärkad, vajutad stop. Ühesõnaga – kõik kokku ja ongi sul statistika olemas! 😀 Muide rinnaga toitmise osas arvutab ise kokku ka, mitu tundi päevas on paremast või vasakust rinnast toidetud – siis tead, kas ikka võrdselt toidad nendega. Noh, muidu on oht, et üks toodab piima ja teine ei tooda nii palju. Ja üks rind on mingi ülisuur ja teine ei ole – eriti nõme.

Kui kell hakkas 15 saama, vaatasin äpist, et Johan ärkas mingi 9 või enne seda ja polnud veel magama läinud. Kuu ajane titt eksole. Söönud oli ta tänase kuupäeva jooksul vähemalt 8 korda juba! Ok, öised söömised läksid ka arvesse. Aga ikkagi, tema üks söögikord on 30-45 min! No ja kui arvestada kõik kokku, siis mul ikka kulub ta peale päris palju aega. Üsna pea, 15 paiku ta õnneks läkski magama ja magab siiani – tundub, et see peab suht paika iga päev. Mingigi asi, mis paika peab.

Selle äpi kasutamine tundus algul nii naljakas, aga praegu on mul juba põnev, lausa hasart! Näen ka siis, kas on meil mingi süsteem või ei ole, sest vahel on tunne, et pole mingit süsteemi, eriti toitmise osas.

Tegelikult mina ei teagi, räägitakse, et algul tuleb lapsele anda nii palju, kui ta nõuab. Ta tõesti reaalselt sööb ka iga kord, mitte niisama ei taha seal otsas olla. Aga siis tekib see hirm, et äkki ma toidan ta juba üle. Samas kasvavale titele sööki keelata oleks ka päris jube. Eriti Johani sugusele kõrile – kui tema ikka röökima hakkab, siis on teada värk, et ega rahustada pole teda mõtet. Küll topitakse mingeid sõrmenukke suhu, kussutatakse ja sussutatakse, kiigutatakse ja mida kõike – nope, anna süüa või vaheta mähet ja siis ikkagi anna süüa –  millegi muuga ei saa teda ära lollitada ega lohutada. That’s my boy!

Aga see, et ta selline “jurakas” on, on samas nii lahe – ma näen temas päris palju Jaanust (näo poolest ka muidugi) ja mind ennast ka. Ja mul on nii hea meel, et tal on jõudu märatseda! No on selline iseloomukas kutt, huviga ootan, mis saab, kui suuremaks kasvab.

Ahsoo, kanaemastunud olen ka – ainult mina võin öelda, et ta märatseb ja on jurakas. Keegi teine ei tohi kommenteerida, et issand, kui jube, et ta nii hullult röögib või mai tea, mis hädasid. Ma ei talu viimasel ajal isegi seda väikest kriitikat. Selline kaitsereaktsioon tuleb kohe peale! Et ok, head aega, see you never. Ma loodan, et see asi lahtub, sest ma ei saa nii kaitsvaks muutuda. Eriti, kuna tean, et ega keegi ju midagi halba ei mõtle. Ma usun.

Ta on meie ülioodatud ja kõige täiuslikum poiss! Sellega on asi klaar!

 

Advertisements

17 thoughts on “Maga, kui ta magab? Seriously?!

  1. No, ometigi üks minu masti tädi! Minul oli pigem rahulik laps, aga sõi ka palju ja tihti. Kasvas ikka mehe moodi. Arst ütles, et sellise hooga kasvades on aastasena kaheaastase mõõtu. Ei olnud. A see jutt, et maga kui ta magab ja kutsu keegi appi. No, pühajeesusmaria. Ei teagi,kas ma olen uhke või on mul piinlik või olen lihtsalt imelik, aga ka mina arvan, et terve minu suguvõsa ja tutvusringkond ei pea minu titeahastusest osa saama. Ise tegin, ise tegelen. Mehega muidugi jagan kohustusi,aga nt oma ema või õde ma oma kodu koristama küll ei kutsuks. Ma tunneks ennast eriti sandisti, kui oma tolmu ka krt ei jõuaks ära võtta. Mis elu see seline on! Ega see emadus kergemaks ei lähe, inimene lihttsalt harjub ära. Teiste pidev abi teeb selle harjumisperioodi veel pikemaks. A see minu aevamus. Sulle high five ja lase edasi 😉

    Like

  2. No ma räägin! See titeahastus on sellel perioodil normaalne ja ei pea koik tagajalgele aetud olema ja muudkui aitama mind ja küsima, kuidas mul ikka on. See lausa häirib, nagu invaliidiga räägitakse. Ainus, keda ma tõesti tahan aitamas ja küsimas näha ja näen ka, on elukaaslane, kellega me koos selle otsuse oleme vastu võtnud. Muidugi, kui tõesti on abi vaja, siis ma küsin ja olen tänulik, kui aidatakse, aga see praegu on igapäevaelu, mitte mingi tohutu eriolukord.

    Like

  3. Haha, Niiiii tuttav tunne !! Meil on ka veits rahutum laps ja ma lihtsalt reaalselt väldin kõiki inimesi (kaasaarvatud oma sugulasi) 😀 Sest lihtsalt ei jõua ära seletada koguaeg et “Miks su laps ikka nutab?”. Vahest lihtsalt nutabki ja ise ka ei tea miks.. siis mingiaeg mõtlesin et valetan et gaasid, et siis jäetakse rahule ja saavad oma vajaliku selgituse. Vale otsus.. siis hakkas uksest ja aknast tulema soovitusi: “Kas te ikka kõhumassaaži teete? Aga jalgrattasõitu? Aga gaasirohtu? Aga seda teist gaasirohtu? Aga soojakotti? Aga vanni? Aga krooksutate?” jne.. Ja tõesti, elu lapsega ongi raske, ma ei tea kellel need beebid on kes ainult söövad ja magavad (või siis lihtsalt inimestel lapsed juba suured ja mäletavad asju nii nagu tahavad mäletada).
    Mina samamoodi ei taha kutsuda oma vanemaid appi, sest no imelik kutsuda et ou tule pese mu nõud ära ja siis mine ära sest ma tahaks rahulikult omaette lapsega toimetada. Teiseks sööta saan ainult mina ja samamoodi kussutada/lohutada, sest beebi jaoks on ju kõik teised täiesti võõrad inimesed ja miks ta peaks võõra inimese süles rahunema, ilmselgelt on tal vaja oma ema kelle juures rahuneda. Aga nüüd beebi 3,5-kuune ja ma ütleks ka et ega ei lähe kergemaks, lihtsalt harjud sellega 😀

    Like

  4. Ma oma tite-majanduse algusaegadel mõtlesin, et korras kodu tähendab eelkõige säravat põrandat ja tolmuvabu riiuleid. Praegu, ehk kaks last hiljem, nõustun ka teerajaga mänguasjamere ja saiapuru keskel. Standardid on kohutavalt langenud. Nii aegade madalaimale tasemele.
    Unevõlga pole siiani likvideerinud, ei julge unistada ka. Lootus on jäänud, et kõik läheb siiski paremuse suunas, kuigi sihik on antud juhul veidi viltu ja aeglane on see kuramuse protsess pealekauba.

    Like

  5. Njah, mäletan, et kui esimene laps titt oli, siis ma väga tihti passisin õhtuti üleval, kui laps oli magama jäänud, lihtsalt selleks, et rahulikult oma mõtteid mõelda või lugeda või mida iganes. Uni oli küll, aga no nii magusad olid need hetked, kus keegi parajasti ei tahtnud süüa või sülle või mähkuvahetust vms.
    Ja no seda, et ma laseks kellegi enda koju koristama…no ma ei tea, mis selleks peaks juhtuma, et ma seda teeks. Mul ema isegi pakkus, nüüd, kus teine laps sündis, aga paljas mõte sellest, et keegi teine minu tolmurulle tuleb taga ajama või mu vetsupotti küürib, tekitab mulle väikse paanikahoo. Pigem las olla ja teen siis, kui jõuan.
    Mis puutub nõuandjatesse, siis ma ise küsisin väga palju nõu nii sõbrannadelt kui lastearstilt, aga samas ma kuidagi seesmiselt alati vihastusin, kui neil ei olnud mulle kohe mingit toimivat lahendust anda. 😀 Täitsa tobe tagantjargi mõeldes, aga näiteks, kui arstile lapse gaasivalusid kurtsin ja ta ka igasugu asju soovitas, mida ma AMMU olin kõike proovinud, ning siis lõpuks ütles, et noh, eks aeg ikka aitab, siis naeratasin ja noogutasin, aga seesmiselt tahtsin karjuda, et kurat küll, sa oled arst, palun ütle mulle, mida teha, et asi paraneks.

    Like

  6. Lilli, hakkasin Su blogi lugema, kui Su rasedus oli lõppjärgus. Muudkui lugesin ja muhelesin, selline äratundmisrõõm oli. Ja uskumatu, see jätkub! 😀 Mu rasedus oli sarnane, mu sünnitus oli sarnane ja mu poja esimesed elukuud olid sarnased. Vastsündinud magavad enamus ajast? Ei tea, millest jutt käib 🙂 Ma arvutasin mingi hetk kokku, et tilluke terrorist (poja hellitusnimi esimestel elukuudel :)) magas ööpäevas keskmiselt kokku ca 7 tundi, heal päeval 12, seda kõike jupi kaupa. Söötsin teda ööpäevas keskmiselt 12 korda, iga kord 45 min kuni 1,5 tundi. Ja ülejääänud aja ta karjus. Kuna mu mees töötab merel ja on nädala kaupa ära, siis olin selle röökiva ja mitte-magava tegelasega nädala kaupa kahekesi. Õudne oli. Ausalt. Kui sain ööpäevas kokku 5 h und, oli hästi. Aga muidugi mitte kunagi järjest. Ma ei maganud temaga kunagi samal ajal, sest sellisel juhul poleks ma mitte midagi tehtud saanud, sh söömine ja pesus käimine. Mulle tegi lausa sadistlikku nalja, kui abivalmid sugulased üritasid tema kisa vaigistada ja teda magama uinutada ning ebaõnnestusid iga jumala kord. Oh seda imestamist siis, et oi, ei toimigi see kuldne nipp? Ma ei tea, mitu korda ma selle peale küsisin, et kas sa tõesti arvad, et me pole seda ise proovinud?! Ma ei tahtnud ka eriti inimesi näha, sest neist oli enamasti rohkem kahju kui kasu. See oli küll tore, kui mõni sõbranna tunnikeseks tuli ja konkreetselt lapsel lutti suus hoidis, kuni sain söögi valmis ja söödud. Aga sugulased suutsid mu reeglina lihtsalt endast välja ajada kommentaaridega stiilis 'kas laps on närvihaige, et ta niimoodi karjub?', 'ta vist vihkab teid, et ta teie juuresolekul ei maga' jne. Ainus abi, mida sugulased pakkusid, oli lapsega jalutama minek, aga see oli reaalselt ainus asi, mis mind sellel perioodil mõistuse juures hoidis, need 2-3 tunnised jalutuskäigud värskes õhus, sest siis laps tavaliselt magas ja ma sain liigutada, toast välja ning vaikust nautida, omi mõtteid mõelda. Nii et ütlesin sellest abist ära. Ja tragikoomiline näide 'abist' – üks abistaja, kes ööbima jäi, tuli hommikul, kui olin lapse pärast 5 tunni pikkust heitlust lõpuks magama saanud ja ise ka suigatanud, ning kõditas mind, et 'Kas uni on nii magus?'. Tal nimelt oli igav hakanud teises toas. Ma ehmusin nii järsult üles, et mu kõrval magav laps ärkas samuti ja röökimine jätkus… Aga pika jutu lõpetuseks – nii kui 3 kuud täis sai, hakkas poja pikemalt magama, vähem kisama ja rohkelt naeratama 🙂 Ehk et läks oluliselt kergemaks. Eks me kõik kohanesime, saime kätte oma rütmi perena, laps kasvas ja kosus ning sai kõik oma süsteemid korralikult tööle. Nüüd on ta suurepärase unega päikesepoiss. Seega, kõik läheb mööda. Mind on see mõte nii mõnestki murest üle aidanud. Ja hoolimata muredest, see on kõik olnud seda väärt. Ma vaatan oma nunnut, kes saab septembri lõpus 2 aastaseks ja olen kogu südamest ja hingest ja iga ihurakuga elule tänulik, et ta mul olemas on. Elu parim kingitus! Nii et hoia aga lippu kõrgel nagu seni, kas või roomates 🙂

    Like

  7. Mul lapse sünniga seoses (kahjuks või õnneks?) erilist puhtusevajadust ei tekkinud 😀 Magasingi lapsega koos ja oli tore, aga inimesed ongi erinevad. Muidu, bakterid on lapsele kasulikud, arendavad immuunsüsteemi 😀 Kui ta millalgi juba ringi roomama hakkab, siis ära liiga hoogu ka koristamisega mine 😛

    Like

  8. Tõeliselt mõnus kommentaar ja no, sa oled ikka võimas – üksi sellisel perioodil. Aga jaa, see on tavaline, et tullakse soovitama voi tehakse mingeid asju, mis ALATI peaks ju toimima – no ei toimi 😀 see kõditamise asi – mul hakkas pea huugama ja õudus tuli peale seda lugedes 😀 igatahes, aeg on selline ja tõesti on väsitav, aga olen absoluutselt sama meelt – pole paremat asja elus juhtunud, kui lapse saamine! Ei jätku selleks sõnugi 🙂

    Like

  9. Mulle ka alguses soovitati magada Koos lapsega. Aga lihtsalt ei jaanud magama.esimese kolme kuu jooksul magasin max kaks korda Koos temaga kuigi unevolg oli meeletu. Kui ta oli umbes aastane hakkasin lounaund Koos temaga magam alles. Oli ikka kovasti vaja kyll. Tagantjargi on mul kahju et ma varem seda ei teinud😉.

    Like

  10. Tere! Sa oled väga tubli! Nii väike laps ei saa üle süüa ja pealegi rinnapiima seedimine käib kibekiiresti 🙂 Kui saab veidi vanemaks, siis hakkab rohkem liikuma ja siis ei kosu enam nii palju, kuna energia kulub ka liigutamisele. St siis rinnapiimast ei saa üle süüa :)Tema ise on kõikse targem selles osas, anna palju küsib 😀

    Like

  11. Äkki ta ei saa RPst piisavalt kõhtu täis ja nõuabki pidevalt süüa ja tühi kõht ei lase korralikult magada ka. Mul oma lapsega oli esimestel nädalatel nii. Sain ämmaemandalt soovituse, pärast imetamist RPAd juurde anda ja tõepoolest laps rahunes ja lõpuks ka magas. Ma väga, väga põdesin RPA andmist ja süüdistasin ennast, aga pärast mitmeid imetamisnõustaja visiite, saime minu rinnad ka piisavas koguses piima tootma ja umbes lapse kuu vanuseks saamisel ei olnud enam RPAd tarvis. Ma väga soovitan imetamisnõustaja juurde pöörduda, nad on väga toredad ja abivalmid, jälgivad last imetamisel, kaaluvad neid pärast imetamust jne jne. Edu!

    Like

  12. Mnjah see maga siis kui beebi magab on jah kuldsoovitus, eriti siis kui sul on veel üks 3 aastane, kes lõunaund enam ei maga 😀 Kusjuures selliseid ainult magab ja sööb beebisid on olemas, mu sõbrannal on üks selline isend kodus aga minu oma samasugune unepõlgur. Öösel meeldib õnneks magada aga päeval vahel tuleb und kokku vaid mõni tund ja beebi on alles 8 nädalane. Eks nii väikesed alles otsivadki oma rütmi ja tavaliselt selline rutiin hakkab välja kujunema alles 3 kuuselt. Minu beebi magab kõige paremini vankris, kas käin jalutamas või jooksmas temaga või siis kodus olles panen iga ilmaga ta terrassile vankriga.
    Mina olen ka selline kes ei suuda kannatada mingit läbi, musti nõusid kraanikausis või saiapurust söögilauda. Duši all käin ka 2 korda päevas ja piinasid ja okseseid riideid ei kanna. Mul on trots selles suhtes et sa noor ema siis võidki ringi käia välja veninud dressides ja rasvaste juustega, no mina küll nii ei saa.
    Mulle väga sümpatiseerib su blogi, oskad nii mõnusalt kirjutada ja usu mind varsti läheb kergemaks, mäletan esimesest lapsestki, et esimesed 3 kuud on ellujäämiskursus, pärast seda on juba kergem 😉

    Like

  13. Mul oli üks neist “imelastest”.
    Sõi ja magas. Peale söömist kohe kustus, mähkmeid vahetasin -pesin : tema rahus põõnas.
    Ja kui oli juba 6-7 kuune, siis oli tavaline asi, et panin ta kella 16 aeg õhtuunne, tema aga otsustas, et ei viitsi vahepeal ärgata , ning magas kella 7.-7.30 hommikuni. Polnud tal gaasimuresi, polnud tal niisama nuttu. Tõesti ideaalne olukord. Tee käi ja ole ainult.
    Aga ise ma nii ei tundnud. Esimene laps, emotsioone palju, külalisi palju, olukord oli lihtsalt võõras ja ei osanud ennast lõdvaks lasta ja olukorda nautida. Olin koguaeg nagu valvel vms.
    Et kõik su tunded on mulle tuttavad, olenemata sellest, et lapsed on erinevad.
    Ja olen ise samal arvamusel, et kõik teised maailma inimesed ei pea appi tulema. Lapse tegemisel ei küsinud ka nende abi. Meie laps, meie kasvatame, meie klapitame oma aega ise jne. Usun/loodan, et see kandub ka pisikesele üle, ning suuremad elumuutvad otsused teeb iseenda ja oma kaaslase abiga. Et ei tuleks uisapäisa: ahh, teised ju aitavad, ja küll tulevad appi jne jne.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s