Johani 1. minisünna: minu muljed + meie idüllilised perepildid!

Johan sai täna 1 kuuseks või no selleks ajaks, kui selle postitusega maha saan, siis juba eile.
Mida ma siis oskan selle kuu kohta öelda.

Näiteks seda, et niiiiiiiiii hea, et ma enam rase ei ole! No, ausalt, vaatan ma kust otsast tahan – rasedus ei ole mulle! Enne sünnitaksin, veedaksin kisava titega magamata öid, aga olla rase – mitte mingit seisundit ei ole. Selles osas, et last pole, ise invaliid, samas pead end hullult hoidma, pead liikuma, kuigi ei jaksa, pead sööki valima, kuigi üliväike valik on sulle üldse meele järele, pead puhkama, kuigi magamine on võimatu, muudkui pead ja pead ja pead. Kõike nagu peab. Kuskile sa justkui ei sobitu, ei emade, ei mitte-emade hulka. Mingi segadus on ja keha teeb uusi enneolematuid asju. Ja mis peamine – PEAD nautima. Oh jeeber.
See seisund, jaa, toob lapse. Aga rasedust iseenesest ma ei naudi. Muidugi, pole küsimustki, et teeksin seda Johani ja järgnevate jõmpsikate nimel uuesti.
Ja mul on tegelikult hea meel, et ma tean, mis tunne on olla rase. Alati vaatasin teisi rasedaid ja imetlesin, kui lahedad nad on ja huvitav, mis tunne see on, kui laps liigutab. Nüüd ma siis tean ja see, et ma tean, on päris lahe.

Ja nüüd ma tean, milline on sünnitus ja mis tunne see on! Koguaeg mõtlesin, terve elu, et oh, mis seal siis ikka ja kui valus see ikka on ja äkki mina olen see, kes läheb ja laps lihtsalt vupsab välja mingi poole tunniga.
Nüüd ma tean, et sünnitus ei ole valus, sest valu ei ole see sõna, mida ma tundsin. Valu mõiste minu jaoks muutus selle ühe päeva jooksul! See valu on justkui kunstlikult võimendatud ebamaine valu, mitte midagi loomulikku see ei tundunud olevat, justkui oleks miljon korda üle vindi keeratud ja mingi eriti jõhker tulnukate eksperiment.
Ja kui äge see on, et mina olen sünnitanud. Ja kui äge see on, kui see saab läbi ja laps on süles.

Ja kui äge on see, et sa pole peale sünnitust enam rase! Ma võin öelda, et sel hetkel, kui lapse sain, ei teinud mind lapse saamine iseenesest üliemotsionaalseks, vaid pigem oli rahulik ja ülihea tunne sees. Mis tegi emotsionaalseks oligi see, et ma ei ole enam rase ja mul on sünnitatud. TEHTUD!

Terve elu nuputamist on saanud vastused raseduse ja sünnituse osas.
Rasedaid vaatan nüüd küll hoopis teise pilguga. Enne vaatasin, et oh, kui lahe, siis nüüd vaatan, et oh, vaene tema (kuigi ta võib seda täiega nautida). Ja kas ta ikka teab, et rasedad peavad sünnitama. Kas tal on sellest üldse aimu, millise valuga see suur ja raske seisund läbi saab. Nagu kirss tordil.

Esimene nädal peale sünnitust olin ma täiesti eufoorias. Mul oli tohutu energia! Pole rase! Nii kerge on olla, eluisu tuli tagasi. Laps on nii äge! Kuigi kõndida ei saanud. Sain küll, kui jalad harkis minisammude tegemine on kõndimine. Istuda ei saanud, sõin seistes või kuskil lebotades. Seista pikalt ei saanud. Aga maailma õnnelikum olek oli.

Siis hakkasid magamata ööd end tunda andma ja teise nädala lõpuks olin üsna kutu. Sellest ma juba kirjutasin ka, et tuli meelde, et ahsoo jah, inimesed peavad jooma, sööma ja magama ka vahel. Kui ma neid asju ei teinud, õigemini tegin harva ja kaootiliselt, siis oli stress ka sada korda hullem. Nüüd ma tangin end pidevalt ja julmalt nii palju, kui vähegi saan. Muidugi, olen väsinud, aga mul on palju kergem kui vahepeal oli ja iga päevaga läheb aina paremaks.

Sain aru, et ahah, imikud ongi sellised ja elu ongi hetkel selline. Ja esmajärjekorras tuleb enda last, enda sisetunnet kuulata ja mitte teisi. Algul on see tunne, nagu ise ju nii algaja, midagi ei tea, siis hakkad kuulama neid nõuandeid ja mõtled, et nad on kogenud, teavad kuidas asi käib. Sealt see stress tulebki – miks mul ei toimi see, mis neil? Ahsoo, jah! Mina ja minu laps on teised inimesed. Kõigile ei pruugi toimida sama soovitus, olgu see nii üldtuntud kui tahes. Aga headest nõuannetest ära ka ei ütle – sest vahel need asjad toimivad. Kõik ei olegi mustvalge ja kindlat ei ole mitte midagi. Kuid minu enesekindlus on kasvanud.

Näide nõuannetest: tuleb lapsega palju kärutada ja küll ta vankris maha rahuneb ja seal saab teda uinutada. Noh, meil on päris mitu jalutuskäiku sellised, et lükkame vankrit, aga laps on süles, sest vankris röögib ja röögib. Kui ikka temale miski ei sobi, siis ta karjubki. Ja me teeme imeasju, et aru saada, miks ta karjub. No, tahab tähelepanu. Söögiga peaks tal hästi olema, sest juurde võtab ta kõvasti! Eile vaatasin, et body, mis talle vaid veidi suur on (teised on väiksed), on suuruses 3-6 kuud. Kaelus on natuke lai, ülejäänud on kõik paras. Selline poiss.

Rasedus, sünnitus, magamatus, kisa, mõistatamine, ahastus, pillimine  – ikkagi – maailma kõige õigem otsus! Ja sellest loetelust tõepoolest kõige ebameeldivam osa minu jaoks oli rasedus. Aga suva see – Johan on maailma kõige ägedam poiss! Ja me Jaanusega oleme üliõnnelikud oma suures segaduses ja Johani kära sees.

Rääkides tänasest! Johani esimene minisünna siiski. Ma ei ole seda meelt, et hakkaks talle torte ja kooke vorpima, paneks need koogid-tordid voodisse ta kõrvale ja kukuks pildistama. Tal pole sooja ega külma sellest magusast pätsist. Kuigi, ma saan samas sellest mõttest aru – rohkem vanematele tähistamiseks ja no, pole aega süüa ka teha, sööme kooki.
Igatahes, meie ei teinud midagi sellist. Mõtlesin, et teeks kodus pilte. Lihtsalt niisama, vaataks, mis välja tuleb.
Kaamera saame WiFi kaudu telefoniga ühendada, nii et kaamera on statiivil ja telefon käes ning muudkui klõpsime.

Pildid tulid täpselt sellised, nagu terve see 1 kuu on olnud – mitte ühtegi sellist, kus kõik oleksid ilusad, mitte ühtegi klantspilti sellest, kui õnnelikud ja muretud vanemad me oleme ja kui rahulik ja naeratav on meie beebi. Olgu öeldud, et Johanile poseerimise mõte ei meeldinud. Noh, meil tulid sellised meie elu illustratsioonid 😀
Aga see oli tore sessioon – mul on terve rida pilte Johani rahulolematu näoga ja minu ahastuses silmadega. Ja see on niiii naljakas.

 

 

Mul tegelikult ei ole sellised klaasistunud silmad. See oli vist see pilk, et “oleme hästi loomulikud, no panic”. Päris usutav, Lilli!
Samuti ei tulnud ka kõige õnnestunumad “õnnelik ema lapsega” pildid. Mingi sättimine ja jamamine käis, sest Johan oli vist endiselt seda meelt, et kuulge, aitaks ehk.

Aga nagu öeldud, need pildid peegeldavadki päris ilusti meie elu hetkel! Nagu ka see fakt, et taustaks on kõlaristatiividele rippuma pandud voodilina, millel on rippumise korts sees.

Selline tuunimata, filterdamata pereidüll!

Advertisements

34 thoughts on “Johani 1. minisünna: minu muljed + meie idüllilised perepildid!

  1. Super ägedad olete :)! Kõik on nii nagu peab..ma põdesin teise rasedusega 8ndal kuul juba omg…tuleb juba see sünnitus!! Aga teadsin mida oodata juba ja kui sünnitus läbi sai olin õnnelik! Yess ära tegin ja ei olnudki nii hull kui esimene :)!! Jõudu ja jaksu Teile 💋❤

    Like

  2. Mul on täna täpselt 10 päeva tähtajani ja kui sa siin veel kaua nii põhjalikult nendest valudest vatrad, siis ma vist mõnda aega enam lugema ei tule! 😉

    Aga perepildid on teil tõesti ehedad!

    Like

  3. Nii hästi kirjutatud!:) Ma olen hetkel 23. nädalat rase ja juba praegu tunnen, et nii 3 kuu pärast kui ma tõesti juba maakera olen ma seda rasedust enam ei naudi. Ma olen ülitänulik, et minu sees on pisike poisipõnn, sest eks neid naisi on maailmas palju kel ei ole võimalust ise emaks saada aga samas naise jaoks, kes on harjunud nii palju üksi tegema ja abi ainult siis küsima kui tõesti ise hakkama ei saa on rasedus ikka paras katsumus.
    Seda enam, et lapse isa ja ämm on ülihoolitsevad. See on küll väga armas aga kui oma lapse isa 4 päeva suudelda ei saa, sest tal on nohu ja mind ei tohi ju jumala eest sellesse nakatada siis no kurat ajab närvi küll.
    Ma juba tunnen, et kui veel suuremaks lähen ja juba sellepärast on mu iseseisvus piiratud olen ma jube vingats. Peaks meest ja muid lähedasi juba ette hoiatama. 😀

    Like

  4. Maletan et mul oli 1 kui synnipaeva pidades veidi selline ahha moment-kuule me oleme juba terve kui aega Lapse vanemad olnud. Ja vaatamata ylevasimusele saame hakkama. Laps elus(😆) ja kasvab. Enesekindlus tousis kohe paris kovasti.

    Like

  5. Vinge, täpselt nii nagu elu lapsega on 😀 Eks neid idüllilisi perepilte ongi nii pisikesega suht võimatu saada, sest enam ta pole ju vastsündinu kes pidevalt magab.

    Like

  6. Aga kas see lohutab sind, et see on ülivõimas kogemus? Või et väga paljud ütlevad, et neil ikka nii hull see valu küll ei olnud 😀 ja kui kujutad midagi hullu ette, siis äkki on just hea üllatus sul, et polegi nii hull! 😀 igatahes, sry, et siin valujuttu ajan, aga isegi mina olen valmis seda uuesti tegema – järelikult on võimalik üle elada lausa nii, et minnakse uuesti ja veel vabatahtlikult 😀

    Like

  7. kas ma mitte ei öelnud, et piltidel tulid kõik imelikud ja ükski välja ei tulnud nii, nagu “peab”. aga ei ütleks, et jube kurnatud näoga, ma tunnen ta näoilmeid. Aga üks pilt silmad kinni ja muidu nõjatumas, palju päikest saanud, hoidmas vingerdavat titte – võõrale võib mulje jääda küll.

    Like

  8. Mulle meeldib, kui keegi julgeb olla ja näidata nagu asjad on. On sama väga paljudel, aga keegi ei julge teistele tunnistada või veel vähem näidata. Fassaadiinimesi on niii niiii palju, vist isegi enamik. Mulle meeldivad kõik pildid ja need, kus beebiga kahekesi oled – super ilus ja emalik oled. 🙂 Perepiltidel aga nagu domina, selline nägu, et julge sa midagi me kohta öelda, tulen ja löön ära kohe. 😀

    Like

  9. Ma nii oleks tahtnud, et su blogi oleks olemas olnud enne kui ma esimese lapse sain (11 aastat tagasi) voi siis vahemalt enne kui ma teise lapse sain (2,5 aastat tagasi) voi siis hiljemalt vahemalt enne seda kui mu kolmas syndis (6 kuud tagasi, ok siis oli blogi olemas , aga ma olin oma raseduse ja lapsesaamisega ikkagi 5 kuud ees). Ma oleks nii paljusid asju nainud teist moodi ja “minu normaalne” oleks mulle tundunud “normaalne” mitte “koigil teistel on kuidagi teisiti, ilusam, parem ja 6igem”. Nyyd vottis kolm last aega, et sellestkoigest aru saada. Sinu blogi oleks seda protsessi tunduvalt kiirendanud- kirjeldus sellest, milline see elu lapsega tegelikult on.

    Like

  10. Raseduse miinuspooltelt saad selle maha nüüd tõmmata, et sa justkui kuskile ei sobi. Nüüd oled ema ja uuesti lapseootel olles saad ka see tähtis ja teadja ema olla, kes nendele mittesobijatele saab oma teadmisi jagada. Targutajaid ja kõike ja ülimat tõde teadjaid on igal pool, ka siis kui lapsed juba koolis käivad või üldse muudes asjades. Igal inimesel oma tõde ja raseduse ja sünnituse ja beebide osas saab igaüks vaid OMA kogemust jagada, sest ühte tõde seal ju polegi 🙂

    Like

  11. Ahh, ma lihtsalt vesistasin seda postitust lugedes( rase ja tema hormoonid). Teie pere on väga armas ja ehe 😊. Raseduse koha pealt tunnen sama, mida sina… Selline tunne, et keegi teine on keha üle võtnud(mitte laps). Vaid mingi hädine ja viu-viu versioon minust.

    Tekkis küsimus ka… Kuidas kojusõit haiglast sinu jaoks välja nägi? Istumine ju meeletult valus jne? 😀 Ma siin vaikselt mõtlen, et saadan mehe ja lapse autoga ja ise sõidan bussiga, et noh, saan vähemalt kuidagi seista 😄

    Jõudu ja jaksu!

    Like

  12. Mul on just tunne praegu (25+5, 24+5), et ma vist pigem oleks rase hästi kaua, et ma jõuaks kõik läbi mõelda, mis mul vaja on, jõuaks ükskord toad ära koristada..Jõuaks uue tolmuimeja osta ja lapsele voodi ja mingi fancy vankri jaoks raha koguda. Aeg on nii kiiresti läinud, et kõik asjad, mis ma lubasin jooksvalt raseduse ajal ära teha, on jäänud siiski tegemata. Aga eks ma natuke ülehindasin ka end alguses..Ma arvasin, et ma olen raseduse ajal see aktiivne ja chill naine, kes teeb trenni, toitub tervislikult, loeb palju raamatuid ja samas teeb ära kõik oma kooliained ja käib siis veel tööl… Yeah, reaalsus oli see, et trenn langes ära päris alguses.. Kooliained sain tehtud aga lõputööd tuleb kaitsta jaanuari-veebruarikuus paarikuuse imiku kõrvalt. Raamatud – mis asjad need veel on? Tervislik toitumine? Hell no. Pigem – pista suhu mida näed ja muudkui järjest korda (seda tuleb laulda kaasa “Kes aias” viisiga).
    Suhteliselt raseduse alguses (8 nädalat äkki?) käisin Lätis kooliekskursioonil, kaks päeva bussisõitu ja ringi kappamist.. Juuni alguses käisin Queeni kontserdil, mille ka kenasti vastu pidasin. Siis 15ndal nädalal käisin erakorralises määrimisega. Sain igasugused keelud – saunakeeld, seksikeeld, ära pinguta, ära hinga ja noh – ära tee midagi! 20Nda nädala paiku oli mul 10 päevane bussireis Itaaliasse, kus olin grupijuht ja vastutav isik …Ei teagi, mis oleks lihtsam olnud – teha kõike seda rasedana või väikese lapsega. Panustan, et rasedana. Õnneks pidas tervis kenasti vastu. Mingiaeg oli mul probleeme toonustega – kestsid öö läbi mitu ööd järjest.. Käisin ka emos, kus öeldi, et vast läheb üle..ja puhata. 23nda nädala paiku olin EMOs kõrge palaviku, seljavalu ja kõhuvaluga. Pulss oli läbi lae..megahalb oli olla. Mõtlesin, et suren ära. Lihtsalt nutsin. Tehti erinevaid analüüse ja proove, et kindlasti on põletik kuskil neerudes või kuseteedes – ei olnud. Olin tilgutite all paar tundi, et palavikku alla saada. Midagi ei leitud. 0. Neil ei jäänud muud üle, kui jälle koju saata ja öelda „Puhka!“..

    Mis selle jutu mõte üldse oli.. hakkas juba vaikselt ununema. Ahjaa. Nimelt – kuigi mul on raseduse ajal olnud igasuguseid terviseprobleeme, väsimust, põletikke, kiustatust veini juua, batuudil hüpata ja langevarjuhüpet teha, tunnen ma siiski end palju kindlamini rasedana kui mõttega, et minust saab kohe varsti ema.

    Like

  13. kommentaari jätk:

    Ma lihtsalt ei suuda kogu seda kompotti seedida.. Mul on varsti väike laps, kellel on vaja asju, kes tahab igapäevaselt minu tähelepanu, süüa, mähkmeid. Ja vot alles siis olen ma kätest-jalust seotud. Ei lähe ma pikale bussireisile, isegi lühikesele mitte. Enne rasedaks jäämist oli mul jaanuaris koos mehega koos esimene välismaa reis koos (temale esimene lennureis) – no, sellel ka tükiks ajaks vist kriips peal. Hommikune pikalt magamine, mis asi see veel on? Ja nii edasi ja nii edasi. Ja tuleb hirm peale. Kas ma saan selle kõigega hakkama. Pideva arvestamise, kalkuleerimise ja mõtlemisega. Hetkel on laps kõhus, kui mina söön, saab ta ka süüa..kui minul hea, on tal ka üldjuhul hea..kui mul ebamugav, siis tal ka. Räägin temaga juttu, oma pisipoisiga, keda ma nii siia ilma ootan aga samas kardan kõike, mis sellega seondub. KÕIKE. Äkki me ei leia enam mehega üksteise jaoks aega? Äkki ma ei oska üldse ema olla – muretsen liiga vähe, liiga palju? Äkki mu lapsel on midagi viga? (appi, mis mõtted). Jah, neid mõtteid mõtlen ma küll rasedana kuid samas tundub mulle rasedus tükkmaad lihtsam kui kõik see, mis mind ees ootama hakkab.
    Appi, palun ütle, et ma olen normaalne? Miks kogu see rasedusega kaasnev jama ja ebamugavus mulle hetkel parem tundub kui tulevik? Hirmul on suured silmad vist..
    PS: Sinu blogi on superlugemine ja isegi rasketest asjadest kirjutades kumab läbi, kui väga sa oma last armastad ja tekitad lootuse, et kõik on võimalik:)
    PSS: Teie perepildid on koomilised ja armsad samal ajal 🙂

    Like

  14. PSSS: mainimata on isegi veel üks erakorraline UH + Elite kliiniku uuring, mille lasin oma südamerahustuseks teha, sest Jõgeva haigla looteanatoomia uuring ja ükski ultraheli ei kannata lihtsalt kriitikat ja tuleks ära keelata.
    Pean mainima, et 3D ultrahelis oma pisipoisi nägemine tegi asja tükkmaad reaalsemaks (mul päris hea pilt nüüd temast) ja ma tõesti tahaks teda oma kätel hoida.. Hirm on aga siiski suur 🙂

    Like

  15. Asi pole selles, et siin kirjutatakse kuidas elu lapsega täpselt on. Ja et teistel on fassaad 😀 Jah, mõni üksik fassaadi inimene tahab võibolla tõesti teeselda, et saab hästi hakkama…aga väita, et neid on enamik, on väär 😀 Lihtsalt paljud saavad beebidega väga hästi hakkama ja naudivad seda aega rohkem – on leidlikud, oskavad beebiga koos toimetada, koristada, käia igal pool, reisida jne. Mõni inimene oskab elu edasi elada beebiga nii, et see ei ole “koorem,” mõni ema ei ole kurnatud ja räsitud (isegi kui on unetud ööd ja beebi rahutum) 🙂 See, et kõik ei hala, ei tähenda, et nad oleksid fassaadi-inimesed. Elu beebiga võib olla ka hoopis teistmoodi, kui siin kirjeldatakse.
    See blogi siin väljendab siiski ÜHE inimese elu ja hakkama saamist!

    Like

  16. Sa oled ikka niiii mina selles muretsemise osas! Koik samad hirmud, kuigi rasedus ei meeldinud, oli mul koguaeg tunne, et see aeg pole piisav, et valmis saaksin. Mõtlesin koike sada korda üle küll asjade ja olukordade osas, mis koik tulla võib ja kui ei ole koik temaga voi minuga korras ja no miljon asja! Ega neid asju ei mõtlegi välja. Ja valmis ei saagi. Aga no nii palju kui on võimalik valmistuda, seda tee ja hangi. Samas ma ütlen ja koik vist utlevad (mind see rasedana palju ei lohutanud), et kõik laabub, kui ta sünnib. Järjest vastavalt olukorrale reageerid ja saad teada, mida vaja. Ja tulgu, mis tuleb – siis tegutsedki nii, nagu vaja on. Mõtlesingi nii, et tulgu voi see, et temaga pole koik sündides hästi voi minuga – vot siis tegutsen sealt sammhaaval edasi, mis seal ikka. See on asi, mida me kontrollida ei saa. Ja kui ka on koik hästi – koike teedki hetk ja olukord korraga – sammhaaval. Kui see lohutab, siis kõik su mõtted on mulle liigagi tuttavad – ma ei saa lapsega hakkamagi jne, mingi avastus, et jeerum, ma pole ju selliseks vastutuseks valmis ja mis koik 😀 ja no muud elu ma ei igatse taga, sest ega ma surnud pole – küll koik tagasi tuleb, kui laps suurem. Hetkel ma ei igatse tõesti enda endist nn vaba elu. Lahe, et selle otsuse tegin ja lapse sain. Igast asju vaja elus ju läbi teha 😀

    Like

  17. Oi aitäh, nii armas! Isegi kui on raseda hormoonid 😀 aga haiglast kojusõit oli nii, et istusin turvahälliga taga, st poole kanniga kuidagi küljega toetudes, turvavöö oli koige laiema peal kuidagi ümber 😀 a mulle sobis sest koguaeg oli niikuinii vaja turvahälli poole nõjatuda ja imetleda kuidas ta seal istub ja kuidas me ikka nüüd koju sõidame 😀

    Like

  18. Pole tõesti seda ühte tõde. Ma usun, et järgmist rasedust võtan natuke leebemalt, sest tean juba, mida oodata või siis keda 🙂 enne ei olnud nii palju seost lapsega, äkki järgmisega on rohkem see tunne.

    Like

  19. Fassaadiinimesi on tõesti palju, ma ei tea, miks see häbiasi on – imikud on ju nõudmistega. Mitte valmis käekotid, keda ilu pärast kaasas kanda ja pildistada.
    Teisele Anonüümsele nii palju, et sa oled kommenteerija, kelle pärast neid tüütuid lõike pean kirjutama, kuidas ma ei väida, et kõigil on tegelt nii, nagu minul ja ei väida, et pole olemas teistmoodi olukordi. Ja ei ole kõik fassaad – selge see. Miks neid lõike ignoreerida, kui ma igas sellises postituses neid rõhutan? Igatahes, väga inetu on kommenteerida, nagu ma ei naudiks seda aega – täiega naudin, muide. Arenen, õpin ja naudin! Ja see on tõesti tore, kui sa jõuad vastsündinu kõrvalt teha kõike muid asju edasi, mida ennegi tegid. Paljud ei jõua, kaasaarvatud mina. Ja mina räägingi vaid enda kogemusest siin (mida ma ka ALATI) rõhutan. Ja paljudel on tore lugeda, sest ka neil on nii. Olen ma erand voi kuulun massi – seda statistikat ma ei ole läbi viinud ega kavatsegi seda teha. Mina ei tee maha kedagi, ma siiralt loodan sama vastu saada ning et need väited, kuidas ma olen vähem leidlikum ega naudi beebiaega, jäävad siin viimasteks.

    Like

  20. Aga mina jällegi ei saa aru, miks need kellele on sattunud rahulikumad imikud (või nagu tõesti eelmine an ütles: inimesed on samas situatsioonis erineva pingetaluvusega – vähemalt mina sain nii mõttest aru + minu arust ta rääkis ka üldiselt, mitte sinust, aga mine tea ;)) kohe fassaadiinimesed?
    Minu arust ei tasu kohe kõike võtta ka rünnakuna. Loomulikult tahaks, et oma laps oleks parim ja säravam. Lihtsalt tulevikuks, see ei ole rünnak kui kellegi laps hakkab varem keerama-pöörama-istuma-astuma. Tulevad hambad varem või hakkab rääkima. Ka nende laste emad tahavad oma kogemusest ja laste arengust rääkida. Ja küsimuse miks tal pole hambaid-juukseid-cum laudet esitajad on lihtsalt idioodid ja nende vaimuellu pole mõtet süveneda;-) punkt
    Aga teie olete täiega lahedad ja nunnud. See on teie pere kogemus ja sinu blogi-kirjuta mida tahad ja kellest tahad.

    Like

  21. Keegi pole kuskil väitnud, et just need rahulike beebide emad fassaadiinimesed on. Kust sa seda lugesid? Olen ise kogenud ja kõrvalt näinud, et on inimesel raske karjuva beebiga, aga välja ta seda kuidagi ei näita ega julge tunnistada, et on keeruline vahel. Kardab mingit halvakspanu. Väljast peab kõik idüll tunduma. Mis ei tähenda, et mõnel ongi idüll. Ah, tegelikult ongi nii, et kui beebi sünnib kellelgi, siis lähevad emad omavahel automaatselt raksu. Kui on rahulik laps, siis see ema ei saa aru, kuidas saab teistmoodi üldse olla ja vastupidi, kui on keeruline laps, siis on emal niigi raske ja teised ka veel tänitavad – miks küll kisab, eks. Igat pidi jama.

    Like

  22. Aitäh! Ma mõtlesin, et sa vaatad, et ma püstihull olen:D Eks mul on niiöelda paremaid ja halvemaid päevasid..Mingihetk mõtlen – kökimöki, teine hetk olen närvivapustuse ääre peal .. Õnneks on vähemalt see, et ma pole eriline väljas käia – pidudel ja baarides ja kuskil chillimas. Et ma ei tunne, et ma nendest asjadest ilma jääks.. Kindlasti saab edasine aeg omamoodi keeruline ja samas vahva olema..peaasi, et tuleks terve pisipoiss (öeldakse, et see alati kõige olulisem) – siis muu on tehtav 😀

    Like

  23. Ja veel… Olen kuulnud, kuidas vastsündinu emalt küsitakse, no kas on ka hea laps? Ja siis ema vastab, oo jaa, ta nii kenasti magab 8 h jutti ja ei kisa. WTF? Need, siis kes on nõudlikumad ja rohkem häält teevad (mis on normaalne, sest ta on IMIK, kes nii end väljendabki), on halvad lapsed siis?

    Like

  24. Tere! Kogu selle asja point oli vist ikkagi see, et emasid on erinevaid. Ei käinud jutt ju rahulikest beebidest ainult. Point on selles, et inimene pole kohe fassaadi- inimene, kel ongi beebiga kodune olles tuju hea, välimus hoolitsetud, kodu korras, soe söök laual, kes käib ka kodust väljas palju beebiga, kel on ilusad insta-pildid 🙂 Sellistel emadel ei pruugi ka “kerged beebid” olla, aga nad võivadki saada hakkama KÕIGE sellega! Mõnel inimesel tuleb emaks olemine väga loomulikult, mõnel on kõrgem pingetaluvus, on osav multitaskingus- et ärme sildista selliseid emasid kohe fassaadi-inimesteks. Emade võimekus on erinev, hoolimata sellest, mis iseloomuga ja vajadustega beebi on. Keegi pole ju rünnanud kedagi.

    Like

  25. Ma ei tea, kust see segadus algas, aga sellest ju räägingi, et rahulikud beebid/emad EI OLE kõik fassaadiinimesed ja minu kogemus EI OLE see ainuõige tegelik kogemus. Mõlemas “leeris” on nii ausaid kui ka fassaadiinimesi. Ma lihtsalt ütlen, et neid viimaseid on päris palju, mitte, et kõik, kellel hästi on automaatselt nende hulgas. Sellest ma postituses kirjutasingi, aga võimalik, et sõnastus jäi siis segaseks. Ei ole mustvalgeid olukordi – kõigil on paremaid ja halvemaid päevi, mitte, et üks on kehvem ja saamatum kui teine. Ja mis puutub emadesse – miskipärast hakatakse jah kuidagipidi “rünnak-kaitse” mänge mängima – keegi ütleb, mis tundub kui rünnak, sest see emalik kaitseinstinkt lülitub kohe sisse. Ja segadus majas. Eks ongi muidugi ründajaid ja ilmaasjata solvujaid ka. Aga ma arvan, et see tuleneb sellest, et tegemist ongi meile kõige tundlikuma teemaga, nagu enda lapsed ja nende kasvatamine. Ühesõnaga, rahu.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s