Mul on täiega vedanud!

Eile õhtul, kui Johan magas, heietasin omi mõtteid ja emotsioonitsesin. Kuna ta ärkas enne seda, kui postitatud sain, siis tegin seda nüüd. Mitte, et see mingi tohutu põnev lugu oleks, aga lihtsalt sellest, kui hästi kõik on, et kõik on nii, nagu on. Ja iga päev mõtlen sellele! Isegi läbi nutu.

Mina tunnen koguaeg ja pidevalt seda, kuidas kõik läheb nii hästi – täpselt nii, nagu peab.

Kuigi rase olla mulle ei meeldi ja püsivad lugejad teavad väga hästi, kui palju ma ikka halasin. Ja kuigi olen kirjeldanud esimest kuud emana selliselt, et muudkui ahastan, magamata, söömata, möllan Johani kisa ja enda hullusega, siis tõesti, kõige selle juures olen ma täiega õnnelik!

Rasedana oli koguaeg see mõte, et asjad lähevad nii hästi, komplikatsioone pole, et ok, mis järgmiseks, sest ei saa ju nii olla, et kõik on nagu õpiku järgi ja ideaalne. Nii ideaalne, et polnud süda paha, kõrvetised olid vaid paar korda, lapse ja minu tervisega oli terve see aeg kõik kõige paremas korras. Aga mina lihtsalt tundsin end suure ja kohmakana. Ei tajunud päris täpselt seda, et seal ongi reaalselt laps. Ja täielik kopp oli kõigest ees, peamiselt enda invaliidsusest nii füüsiliselt kui vaimselt. Igatahes, kuna kõik oli nii hästi, siis paratamatult oli tunne, et no MIDAGI peab ju ette tulema, et seda hästiminemise jada katkestada.

Noh, sünnitus oli ju ees, mõtlesin, et ok, seal see MIDAGI kindlasti on ka – ei saa ju minna kõik nii hästi, et sujuvalt muudkui avaneb ja pressin lapse välja – nagu õpikus. Aga ausalt öeldes, kõik läks ideaalselt – üsna sujuvalt läks see siiski, kui nüüd ainult faktidele mõelda ja valu välja jätta. Ja kestis see kõik, nagu ongi esmasünnitajate kohta raamatus kirjas – 15h 26 min, raamatutes on öeldud, et keskmiselt 15h kestab esimene sünnitus. Linnuke selle koha pealt ka kirjas.
Ok, saan ju lapse. Kõik raseduse ajal tehtud testid ja asjad ei näita kõike, seda ei tea iial, mis kõik veel võib temaga olla. Ja mida sünnitusele lähemale see aeg jõudis, seda rohkem ma Jaanusele halasin, et tead, me peame ikka paraja portsu raha lihtsalt kõrvale panema, sest ma ei tea, mis ta vajab ja millised tervisehäired tal on ja kui kulukaks kõik ravid lähevad. Või siis me ei tea, kuidas mul sünnitus läheb ja kaua ning mis vahenditega ma end lappima pean. Mul on tõsiselt see asi, et ok, misiganes komplikatsioonid tulevad, siis tulevad, aga ma arvestasin sellega.
Nüüd on ta mul olemas ja absoluutselt iga jumala päev ma vaatan teda ja imestan, kuidas kõik nii ideaalselt on läinud. Jäin rasedaks ja siin ta on – terve, tugev, häälekas, mitte mingeid keerulisi olukordi, et ei ole piisavalt süüa, allergiad, mingid värgid. Kõik on nii nagu peab. Et päriselt ka on see raseduse seisund, mis viib selleni, et sünnib laps. Mul on seda isegi raske kirjeldada, aga ma siiani olen hämmingus, et tema oli see väike rasedus, mida mulle 5. nädalal öeldi. Et see täpp on nüüd selline inimene.
Ja kogu see magamatus, teadmatus, ahastus ja samal ajal õnnetunne, mis tutika beebiga kaasneb – see kõik ongi nii, nagu peab olema.
Ja peaaegu hirm tuleb, et nii hästi on kõik! Ta on ideaalne, minuga on kõik hästi, kuidas see kõik juhtus? Sest alati, kui midagi on hästi, siis juhtub midagi ja ei ole hästi. Eriti siis, kui oled sellest valju häälega kuulutanud, et on hästi. Vähemalt arvad, et juhtub. Ja oleme valvel, et noh, halb, hakka tulema. Muidugi me siis märkamegi, et näed, see halb tuligi, mis tegelikult oleks niikuinii tulnud või keskendume valedele asjadele ja hakkame vigu tegema, sest mõte on kuskil halva peal. Nagu Jaanus ükskord rääkis, et no kui must kass läheb üle tee ja kõik arvavad, et toob õnnetust, siis toobki, sest kõik hakkavad sellele kassile ja õnnetusele mõtlema, meeled ongi hajevil ja koperdad kuskile otsa või teed avarii. Ja tuligi õnnetus peale musta kassi. Eksole, see on ka üks viis asjale läheneda.
Selle lollusega, nagu ebausuga, on ikka nii raske võidelda! Ma rääkisin sellel teemal juba raseduse alguses ja kuidas ma teistele oma raseda uudist teatasin. Lugeda saab siit: Millal teatada teistele, et oled rase?
Igatahes, see oligi see hetk, mil ma otsustasin, et aitab sellest jamast – kui on hästi, siis tuleb rõõmustada. Ma olin ennegi seda meelt, aga kuidagi läheb meelest ja automaatne käitumine on ikka see, mis meil iidamast-aadamast sisse kodeeritud – ära rõõmusta siin midagi, kohe saab see läbi.
Miks ma seda kõike mulisen siin, sest ma olen nii õnnelik (kuigi olen rääkinud igasugustest emotsioonidest ja paistab, nagu ma ei oleks) ja ma olen koguaeg hämmingus, et mul on laps. Ja aegajalt tekib hirm, et appi, kui õudne, kui see kõik lõppeks ja midagi juhtuks. Ja siis selle mõtte peale tekib veel omakorda hirm, et miks ma seda kõike mõtlen ja vot nüüd ma küll kutsun õnnetusi kaela. Aga tegelikult tuleb ikka meenutada, et õnnelik ongi äge olla.
Isegi siis kui on halb päev, nagu mul eile oli – öösel olin üleval, mingisugune üliväsinud laibatunne oli, Johanil oli mingi kõhuvaevus, mina miskipärast eriti närvis, väiksematki kisa ei suutnud taluda, jõuetus, saamatus, kõik maailmahädad olid kallal. Ärkasin enne 9t ja trallitasin temaga edasi, täiesti zombie. Mis eriti hirmus oli, oli see, et ma hoidsin teda süles ja ühel hetkel tabasin end vajumast pikali – ma jäin sirgelt istudes magama! Ma ehmatasin nii ära!
Kõik päevad ei ole nii väsinud, aga eile oli jälle üks selline miskipärast. Igatahes, ehmatasin, olin jõuetu, täiesti kutu – no nii halb oli, nutsin nii öösel kui päeval, mõtlesin, et ok emadusõigused tuleb minult ära võtta, sest see laps ei saa sellisele ju toetuda. Ise sain aru küll, et pole mul häda midagi, vaja natuke puhata ja Johan ei ole süüdi, mis ta sinna teha saab. Aga no pisarad voolasid ikka. Üldse iga asja peale nutsin täna. Ma ei saagi aru, mis päev see selline on.
Siis hakkasin nutma, sest ma olin nii õnnelik ja isegi sünnituse meenutamine ajas nutma, kui võimas ja äge see on ja kuidas ma ei suuda ära oodata, et saaks uut last sünnitama minna. Puhta segi, eksole! Ja kuidas ma saan nii verest välja minna, kui nõrkuse hetk peale tuleb, kui ma nii õnnelik ju olen ja kui Johan on maaaaailma kõiiigekõiigem minu jaoks. Ja see ajas ka nutma, et aeg läheb nii kiiresti, ta ei olegi enam äsjasündinud, eksole 😀
Selle tohutu pillimise ja laialivalguvate mõtete peale on mul üks seletus – raudselt mul on mingite hormoonide kõikumise aeg, mingi sünnitusjärgne hormonaalne… sündroom or something. Või hakkab mulle vaikselt kohale jõudma, et ma päriselt ka olen ema ja mul on laps.
Eile oli selline päev – sada emotsiooni ja sada mõtet. Ja kuigi ma räägin reaalselt igasugustest olukordadest ja mõtetest siin seoses lapsega ja kuidas ma sellel teel muudkui kombin, sealjuures vahel ahastades, siis ma kõige selle juures olen üliõnnelik ja ausalt ka – ma tahan juba teist last!
Advertisements

4 thoughts on “Mul on täiega vedanud!

  1. Vot, see tunne, et see sünnitus oli tegelikult nii äge ja ma ei jõua ära oodata, on ka minul hetkel peal. Mina mäletan, et nagu oli valus, aga mu aju blokkis selle kuidagi ära. Lõppkokkuvõttes mäletan sünnitusest seda, et kõik läks hästi. Ja seda ülivõimsat tunnet, mis kogu keha ja mõistuse üle võttis – mul on laps. Vabalt teek veel 😀
    Aga kõik ongi ju hästi. Rõõmusta muidugi. 🙂

    Meeldib

  2. Loen siin järjest kõiki su postitusi, sh rasedus-aegseid tagant-järele.. Mul on hea meel, et keegi on võtnud vaevaks meie-suguste mõtted ka kirja panna! Sinu esimene on nagu minu esimene, kõik tuleb meelde ja tunnen end vähem kehvasti, et rasedust ei nautinud ja samasuguse õgardist poisijurakaga päris mustriliselt hakkama ei saanud. Nüüd 8 aastat hiljem on teine rasedus. Esimesed kuud oli masendus, ehkki kõik planeeritud ja oodatud, aga füüsiliselt oli halb – nagu peksa saanud. Mida on nautida kui keha elab oma elu: liha ei maitse, kõik haiseb, üks puus tahab välja vahetamist, üks käsi asub kõndides automaatselt kõhu peal ja duši all peaks käima nibukaitsmetega..?! Ok, ootasin siis, sest esimese trimestri lõppedes ehk läheb füüsiliselt lahedamaks.. ei midagi, sama tundlik, hell, raske ja ägisev on see värk ikka, aga lihtsalt olen ära harjunud! Teise rasedusega ei oota ma enam pingsalt sünnitust, et see nö teadmatus läbi saaks. Nüüd ma tean, mis ees ootab ja suudan palju rahulikumalt rase olla – vajan anyway aega valmistumiseks, pesapunumine on täies hoos ja see on fun! Ainuüksi unistamine, mis ja kuidas kõik kodus olema ja saama hakkab, on nii äge! Aga see vein – tänu su postitustele tuli jälle meelde. Olin peaaegu unustanud, mis tunne on peale väsitavat päeva võtta klaasike punast ja minna rõdule ja üks suits kaa veel tõmmata.. Neid pahesid ei ole ma nüüd omale ka kõige suuremas meeltesegaduses lubanud, aga muus osas ei viitsi peast rasedaks minna – kui tahan värvin juukseid, tassin asju (ja endiselt ei taha teiste tittede juures külas käia ja nende emmedega määgida). Ning vaatamata sellele, et mu laps (ja uus rasedus) on parim, mis mu elus juhtunud on – ma ei suuda pehmekeseks ikka minna. Mul on oma lapsest isegi kahju olnud, et ma suhtlen temaga nagu omasugusega, et ma ei oska niu niu häälel rääkida ja mingisuguseid muid heade emade veidrusi teha. Nüüd ükskord proovisin, ja siis öeldi “emme, mis sul on!?” :D:D:D

    Meeldib

  3. ma olen vaadanud USA perevloge youtubest ja nende sünnitusvideosid jne. Ja tuli see tunne peale, et tahaks veel sünnitada 😀 See tunne, mis peale seda tuleb, ongi midagi ulmelist – valu ei unusta ära, aga see muu tunne lihtsalt varjutab selle.

    Meeldib

  4. No, mine tea, äkki on mu lapsel tulevikus sama küsimus, kui ninnunännutan temaga 😀 Aga mul on hea tunne, kui keegi kirjutab, et nemad on samasugused, sest siis on endal ka veel kindlam tunne, et no, ei, ma ei kujuta seda endale ette, et rasedus ei ole meeldiv. Paljud naised ei mõista, kuidas saab rasedus mitte meeldida, kui nende juttu palju kuulata, tekib tunne, et äkki ma reageerin üle, äkki mulle see siiski meeldib. No, ei meeldi! Ma olen niiii palju seda analüüsinud ja tõesti, ei!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s