Polegi "the cool mom" ja #instababy’t veel?

Teate, mul olid aegajalt mingit sorti süümekad. Või isegi süümekad mitte, aga natuke halb tunne ja surve. Mul on tunne, et KÕIK värsked emad muudkui käivad oma beebidega vabalt igal pool. Ja mina ei käi.

Mul on tunne, et tullakse sünnitusmajast koju, järgmisel päeval kohe kohvikusse, loomaaeda, fotograafi juurde ja kuhu iganes. Sealjuures ollakse oma parimate riiete, meigi ja soenguga ning sellise olemisega, et nad nagu ei olekski sünnitanud – nagu jalgevahel poleks tohutut paistetust ega taastust vajavat kohta, nagu poleks sealtkaudu see arbuus välja tulnud.

Või nagu beebid oleksid juba graafikutega tulnud – kõik on selge, millal sööb, millal magab, millal jälle sööb, millal jälle magab – ja mitte iial nad justkui ärkvel ei ole, rahulikult vankrites ja turvahällides magavad ja värsked vanemad muudkui uhavad mööda erinevaid kohti ringi. Ning kõik on nii käpas. Ja igast käigust on tehtud ilusaid pilte, ilusates beebiriietes ja tekivad JUBA mingisugused mõttetud mõtted, kuidas ma peaksin ju ka. Äkki ma ei kasuta ikka maksimaalselt tema beebiaega ära ega “pühitse” seda nii nagu peab – FBs, instas ja igalt pool mujal.

Ja siis olen mina. Mul oli tunne, nagu ma oleksin ainus, kes ei käi ringi ega taha käia ringi. Ma vaikselt hakkan nina välja pistma, selles osas, et võib-olla läheksin seltskonda teatud ajaks jne, aga üldiselt mul on vaja aega. Ja see tunne, et nüüd juba võiksin võib-olla veidi rohkem kuskil temaga käia, on alles tekkinud, kui ta on 1 kuu ja natuke peale.

Samas vaatan teisi, kes lapsed saanud – mõnepäevastega juba nii tihti külas, šoppamas, kohvikutes – tekkis tunne, et ok, kas ma olen imelik või saamatu, et ma tunnen ebakindlust või mingit vastumeelsust selles osas.

Ma tõesti tugevalt tundsin juba 2-nädalat peale sünnitust seda survet, varemgi, et jube kiire on igale poole minna ja olla. Ja ma juba tundsin, et ma vist ei ole kõige parem lapsevanem, üldse teda kuskile ei vii ja misiganes, hädaldan kodus, et mul on siit ja sealt valus, silme eest virvendab, sest magamata, riided ükski selga ei sobi, üleüldse tahtmine on hoida omaette. Ja sellest üldjoontes ei saada aru või vaadatakse, et saamatu. Või depressioon. Aga ei peeta väga normaalseks taastumis-kohanemisvajaduseks.

Nüüd, kui Johan on peaaegu 5-nädalane, hakkan mõistma, et see on nii loomulik, et ma vajan aega ja tema vajab aega. Ja selleks ei ole vaja kuulda kellegi “targa” diagnoose või etteheiteid, et nendel küll nii polnud. Nüüd alles hakkab mingi rutiini moodi asi tekkima, st mitte rutiin just, aga saan temast aru. Ja nüüd alles tunnen, et keha hakkab taastuma ja paraneb. Mul on siiani rasedusest selg nõrk, kuigi selg pole mitte kunagi varem valutanud, luud kõik seal all ragisevad ja teevad imelikke asju – minu harjumuspärane kiire kõnd ei ole väga hästi taastunud veel, aga siiski ma tunnen, et hakkan tugevamaks saama.

No, milleks on vaja siis tunda neid süümekaid või survet, et kiirelt vaja välja minna, pilte terve hunniku teha ja kõike seda? Ma saan sellest küljest aru, et aeg tundub minevat kiiresti ja Johani tõesti tahaks koguaeg pildistada, kõike tahaks koguaeg filmida, tahaks temaga juba igasuguseid ägedaid asju teha, mille peale enne last ei tulegi. No selles osas saan aru.
Aga ta on ju nii väike! Ma justkui ei annaks aru, et võib-olla ei ole ta selleks laadungiks veel valmis. Kuigi ma pean ütlema, et ma siiski annan ka aru, sest mina olen see, kes tahab hoiduda igasugusest mürglist, aga mul on palju inimesi, kes aru ei saa, et ta on nii väike ja ei ole vaja talle tohutut hunnikut infot ja sellega teda üle külvata. Mina olen pärast see, kes närvilist last rahustab ja kärast teda eemale kisub. Isegi Jaanusega on meil täitsa ütlemisi olnud – tema on seda meelt, et ruttu hakata temaga ringi tiirutama ja mina tahtsin kodus olla, minimaalselt käia kuskil, mitte, et lähme ja jääme terveks päevaks või rohkemaks. See on ebamugav nii mulle kui lõppude lõpuks Johanile. Esiteks võõras koht, teiseks närvis ema. Ei ole vaja kiirustada igasuguste käimistega. Aga Jaanuse puhul ongi see efekt vist, et ta tahaks ka igast päevast ja Johanist kõike võtta, sest aeg tõesti liigub kiiresti ja me oleme temast niiiii vaimustuses.

Igatahes, enam ma ei tunne survet ja mida aeg edasi, seda rohkem ma suudan seda mõista, et ei ole vaja tundagi seda. Sest see, et uus ema tahab oma beebiga kodus olla, teda tundma õppida, tema asjadest, nuttudest, päevast aru saada ja sealjuures ise ka taastuda, ei ole midagi imelikku, häbiväärset ega nõrgukesele omast. Mina leian, et seda aega ongi vaja – ta on tutikas ainult korra elus, tal on vaja mõnusat sisseelamist. Ja neid päevi, et kõiksugu päevakavad ja tegevused meid lausa lämmatavad, tuleb väga palju. Las ma siis naudin seda erilist aega omaette.

Selle viie nädala jooksul ei ole ma tõesti mitte kuskil käinud. Ok, õues, poes ja natuke perega kohtumas – nemad külas või ise neil külas ja sedagi tõesti väga vähe. Aga ei ole mingeid tohutuid ettevõtmisi, fotoshoote, värke ja oli küll natuke see tunne, et äkki ma olen lihtsalt luuser.

Kuni ma kuulsin 4 lapse ema ütlemas (ei ole mingi vanaaegse mõtlemisega ja mis kõik), et tema kõigi neljaga ei tahtnud kuskil käia 2-3 kuud ja ta nautis neid aegu, kus ta saigi lihtsalt uue inimesega tuttavaks, kus on vaja sööta, mähkmeid vahetada, magada ja lihtsalt olla. Ei mingit sahmimist kuskile, ei ole vaja kiirustada, kuigi kõik muudkui sebivad ja jätavad mulje, nagu nii peakski olema. Ja mingit luuseri tunnet pole, vaid tegelikult on see üks eriline aeg, mida ei ole kaua.

See on tore, kui inimesed sebivad ringi ja naudivad oma lapsega igasuguseid käike ja tegevusi juba varakult, aga mina ei ole järelikult selline ja minusuguseid on ka veel. Seda oli hea kuulda. See oli justkui kinnitus mu enda sisetundele, et see aeg ongi vajalik ja kõik on normaalne. Ei pea muretsema, et juba olen mingi mage ema. Päris olen.

Ja tõelised sõbrad saavad sellest tundlikust perioodist aru ega suru igasuguseid asju peale ega aseta mind kohe “ahh sai tite, kriipsutame listist maha” kasti.

 

Jaanust olen ka lohutanud, et meil on ju niiiiiiiiiii palju veel ees, ärme kiirusta. Kui ikka ta vanuse valjusti välja ütleme, siis saame aru ka, et tõesti, ta on väga väike, kuigi tundub, nagu oleks juba ammu meil ja tohutu iseloomuga. Peaaegu, nagu ei vajakski mingit kaitset, sest dikteerib meie elu – peab ju meist tugevam siis olema. Aga no, ta on alles kuu ja natuke peale.

Ma kirjutan sellest, sest kindlasti on lisaks minule, mõned ikka veel, kes sama tunnevad. Lihtsalt, et teil oleks ka lohutav lugeda. Vahel ei tule ise nii elementaarsete asjade peale, kuni kuuled kedagi teist seda ütlemas või loed, mida keegi on kirjeldanud.
Ma siis loodan, et noored emad, kes seda tunnevad, mida mina, saavad ka selle äratundmisrõõmu, et ahh õige jah – pole kiiret ega vaja survet tunda – ei ole juba luuserid emad, et mängutube ega fotostuudioid pole külastatud.

Advertisements

21 thoughts on “Polegi "the cool mom" ja #instababy’t veel?

  1. Oh kui tore et sellise postituse tegid 🙂 Minul on siiamaani veel see tunne et ta niii pisi ja iga väljaskäik/külaskäik mõjutab teda et ta õhtul närvilisem. Sugulased pidevalt käivad pinda et tulge sinna ja miks te ikka nii vähe käite, et nemad küll hakkasid juba nädalase lapsega käima. Esiteks beebil ikka veel gaasivalud kuigi kohe 4-kuune, niiet ma parem olen temaga kodus kus tal turvaline keskkond ja rahulik ning kõik vahendid käepärast millega teda lohutada, samamoodi ei taha talle liiga stimuleerivaid asju, sest väikse beebi jaoks on ka need asjad juba stimuleerivad, mis meie jaoks tavalised. Niiet mu arust oled sa pigem hea ema et mötled eelkõige oma lapse heaolule kui et rallid môöda kohvikuid sest teises kõik teevad nii !!! Ta ju vaikselt alles hakkab aru saama et teie üldse ta vanemad olete ja ennast teiega turvaliselt tundma. Lisaks ei taha ma käia sellepärast kusagil, et beebi samuti veidi rahutum ja tundlikum asjade suhtes ja ei jõua seda juttu ära kuulata et “oii miks ta nii palju nutab”, tore et teistel lapsed 24/7 magavad ja kunagi ei kisa�� Aga tõesti, küll sa jõuad käia kui beebi ka juba millestki aru saab ! Praegu ongi tal vaja kohaneda vaikselt ja rahulikult selle maailmaga, niiet ma leian et talle pole kuidagimoodi hea see igalpool sahmerdamine ja käimine 🙂 Niiet ära lase teiste survel ennast mõjutada, tee nii nagu enda sisstunne ütleb, sest sinu laps on ainulaadne, seega ei saagi teised mõista sest “nendel küll nii polnud”

    Like

  2. Heh 🙂 Mina ei käinud ka lapsega kusagil külas ja kohvikutes ja värkidel. Ma olingi põhimõtteliselt kodune ema esimesed kuud. Ei tundnud süümekaid kah. Kui ma nüüd tagasi mõtlen sellele ajale, kui mu poja väike oli, siis ma tegin üleüldse ainult neid asju, mis tundusid mõnusad. Kui oli ilus ilm, läksin jalutama. Kui polnud, siis olime pojaga kodus, poja enamuse ajast magas minu kõhu peal, mina lebotasin ja lugesin või vaatasin netist sarju. Esimesed kuud olid nagu puhkus ilma magamiseta 🙂 Selles suhtes, et ma ei sundinud ennast isegi koristama. Mul oli kama 🙂 Seega, talita täpselt nii, nagu sulle mõnus on. Mina ikka vahel tahtsin oma imelist titte ka näidata ja siis kutsusin sõbrannad korraks külla, aga ainult paariks tunniks. Nad on mul õnneks mõistvad ja armsad.
    Ma ütlen ausalt, et proovi mitte üle põdeda ja katsu puhata, sest kui ta sul juba roomama ja kõndima hakkab, siis sul on tükk tegemist juba sellega, et tal kannul püsida.
    Esimesed kuud on kohanemise mõttes rasked, aga lapsega tegelemise mõttes kõige lihtsamad. Hiljem on hambad ja unegraafikud ja muu jama, millega peab arvestama. Sa saad selle kõigega kindlasti hakkama, sest sa oled kange naine, aga mu point on selles, et tegelikult on hetkel lebo 🙂

    Like

  3. Lapsed on erinevad ja osad magavadki kogu aeg ju ja on rahulikud. Siis saabki käia ja olla.
    Aga lapse närvisüsteemile on kindlalt parem ja kasulikum pigem kodus olla, turvalises keskkonnas. Kas sa teadsid,et pikalt, ma arvan, et aasta või rohkem, tuleks laps hoida alati näoga enda poole, sest kui on midagi uut või ehmatavat, siis ta näeks kohe sinu turvalist ja tuttavat nägu. Nii kärus kui kõhukotis – ikka alati näoga enda poole 🙂

    Like

  4. Mul saab pisike beebi pooleteise nädala pärast poole aastaseks ja ma ikka ei kipub meeletult lapsega kuskile välja.
    Sama oli esimese lapsega ja seda sellepärast, et minu lapsed on sellised, et kui nad ei saa päeval korralikult magada siis on õhtu totaalne fiasko ja virisevaid põngerjaid täis. Ja kuna ma peamiselt olen kogu aeg üksi nendega (mees välismaal tööl), siis ma lihtsalt väldingi käimisi, sest üksi kahe virisejaga ei ole üldse lihtne.

    Like

  5. Hei! Mul oli pojaga täpselt sama moodi. Ta oli küll üks ütlemata rahulik laps, aga sellegipoolest mina väga kusagile ronida ei tahtnud. Mulle meeldis olla rahus ja vaikuses (siiani meeldib). Mäletan, kuidas inimesed irvitasid, et hoian last vati sees jms. Kurat, iga ema oma asi! Mina ei läinud sellele 40 aastasele targale emale ütlema, et tema laps röögib kõik aeg, kuna puudub igasugune rutiin ning rahu. Ei tunne absoluutselt süümepiinu. Võtan plikaga sama rahulikult. Saagu inimesed kurjaks, aga miks peaksin vabatahtlikult oma täiesti uuele inimesele stressi ja pisikuid kerjama. Küll jõuab maailm teda näha ja vastupidi. 😉
    Jane

    Like

  6. Milleks need sarkastilised meemid emade kulul, kes jõuavad paljut- käivad oma lastega muuhulgas ka palju ringi? Nemad on ju samuti awesome emad 🙂 Ja veelkord meeldetuletuseks – inimesed, kes jagavad oma ilusaid beebide instapilte – see ei ole ju see, et nad ainult “appearivad” fb-s ja instas kui head emad. Nad ju ONGI head emad 😀 Lihtsalt on aktiivsemad kui ainult kodus istuvad emad. Saan aru, et tahad lihtsalt oma arvamust avaldada, aga ikkagi kipud natuke halvustaval toonil kirjutama neist, kes teevad teistmoodi kui sina. Ei ole nii, et need kel jõle raske kõik, et need on see “päris,” ja kes on muretumad emad, et neil on “fake.” Oma kogemusest saab kirjutada ju ka nii, et teisiti tegutsevaid halba valgusesse ei pane 😉

    Like

  7. Käisin just Perekooli loengus ja seal ämmaemand ütles, et tema soovitabki täitsa esimese kuu rahulikult kodus olla (mitte kohe kuskil kaubanduskeskustes titaga kolada) ja võimalikult vähe võõraid (mitte otsene perekond) külla kutsuda. Tundub igati mõistlik. Mul käivad juba praegu judinad, kui küsitakse, et kas võib kohe haiglasse külla tulla, tahaks ka ikka omas tempos toimetada ja võib-olla alles siis külalistele uut tegelast näidata, kui ennast juba kindlana ja hästi tunnen.

    Like

  8. Pigem on asi ehk iseloomus kinni, kes on ekstravert, kes introvert.

    Ma elan niigi rohkem sissepoole elu, väldin niivõinaa sugulaste horde, jõulupidusid ja vanema tütrepoja vms sünnipäevi.

    Minu ideaalne lapsekasvatamine oleks üldse selline, kus ma saaks ennast ja last ) kassi ja meest) isoleerida lapse 7 aastaseks saamiseni.

    Selleks peaks ilmselt maale kolima.

    Oleks vähem tõmblemist ja rahu majas.

    Pole ämmade tüütuid kontrollkäike ega küsimisi ega miskit.

    LÜKKA NETT VÄLJA 😀

    Like

  9. Mina ka esimesed kuu aega istusin praktiliselt kodus, esma vajalikud asjad muidugi tegin ja käisin-pood, arst, perel külas. Aga külla lubasin tulla alles siis kui laps 1-kuune, selleks ajaks olin harjunud uue inimesega 🙂 Kuskile ise veel minna ei tahtnud, umbes 3-kuuselt, kui saime graafiku paika, hakkasime käima rohkem ringi, seda kuni aastaseks saamiseni. Nüüd kui laps juba kõnnib ja tahab maailma avastada, on meie külaskäimised vähenenud, valime kuhu minna, et last võimalikult vähe piirama peaks.

    Like

  10. Mina ei hakka iialgi aru saama neist,kes haiglasse ronida tahavad. Mul täiesti ükskõik,kas solvuti minu peale või mitte, aga mina igatahes ei lubanud kedagi sinna. Esiteks igasugused haigused juba on liikvel,teiseks ise oled seal puruks,väsinud või mida iganes. No ei ole vaja ju!
    Need fb emmed ajavad mind ka naerma ja millegi pärast meenub tujurikkuja klipp..

    Like

  11. See on individuaalne täitsa, minu poolest võinuks mul pidevalt külalisi käis seal haiglas, nii igav oli, laps ainult magas 😀 ainult, et keegi ei tahtnud eriti tulla haiglasse vist. Ja pärast kodus ka, mul polnud külaliste vastu midagi. Aga kui värsked vanemad külalisi ei taha, siis solvuda ju oleks tobe, iga inimene ikka on isemoodi 🙂

    Like

  12. Mulle meeldis just haiglas külalisi vastu võtta, sest seal on kõik paigas ja võib üsna igavaks minna ja ei pea midagi ette valmistama ega koristama. Tulevad vaatavad ära ja on linnuke kirjas, ei hakka kohe koju pressima. Haiglas olles on veel hormoonid ka nii laes, kodus tekkis mul kohe “baby blues”. Vastsündinutel on passiivne immuunsus ka päris tugev, hiljem muutuvad rohkem vastuvõtlikuks haigustele.

    Like

  13. Mina jälle tunnen süümekaid, et ma nii palju oma beebiga juba käinud olen. Beebi kahe kuune alles aga väljas söömas, basseini ääres, vankriga jooksmas ja rulluisutamás olen käinud juba küll ja veel. Paari nädala pärast ka esimene lennureis ees. Ja kusjuures ta pole mul üldse ainult sööb ja magab tüüpi, pigem sööb ja ei maga 😀 samas rahulik beebi on ja nutab ikka päris harva. Ei pea seda küll nüüd mingiks ime asjaks ka kuhugi sotsiaalmeediasse meie käimisest pilte ei postita. Beebi on minu jaoks elu loomulik osa ja ega elu seisma ei jää nüüd aga muidugi ei tassi ma teda kuhugi temale ebasovivasse keskkonda, kus väga kärarikas või suured inimmassid. Aga ma teistkordne ema ka, seekord võtan asja palju vabamalt, esimese lapsega ka väga kuhugi ei kippunud, olin iga nutu pärast avalikus kohas pinges ja ikkagi nii suur elumuutus, teisega võtad juba palju vabamalt 🙂

    Like

  14. Ma ei saa aru nendest, kes solvuvad, et ei taheta kohe külla. Ma ei tuleks selle pealegi, et sellisel perioodil ja sellise sündmuse puhul mingi mõistmatu juhmakas olla 😀 Aga jaa, haiglasse oleks võinud keegi vaatama tulla küll, st õed käisidki, sest haiglas niikuinii pole ilus kaua külas olla (hahaa) ja pealegi haiglas on haiglavärk – oledki lebos ja kõik on normaalne. Mul oli päris hea olla ka, kui ma oleksin omadega väga kutu olnud peale sünnitust, siis muidugi ei oleks ma kellestki midagi kuulda tahtnud. Samas see aeg, mil olin lapsega kahekesi need esimesed päevad, oli mulle nii mõnus ja kasulik. Et üldiselt, mida vähem rahvast, seda parem.

    Like

  15. vot selline ma oleksin tahtnud olla! See on nii lahe, kui saab muretult ringi käia! Ma ise arvan, et teise lapsega olengi natuke rahulikum ka, sest nagu kirjeldasid, iga nutt avalikus kohas tekitab pinget. Õnneks, mida aeg edasi, seda vähem, aga siiski, kõik on ju uus! 🙂

    Like

  16. Mul on ka just pigem vastuidine kogemus. Lapseke nüüd juba viie kuune, aga näinud, teinud, käinud oleme igalpool. Ma lihtsalt ei suuda terve päev toas passida, õhtu lõpuks on muidu selline tunne, et terve elu maha magatud, lihtsalt minu kiiks. Ja laps on ka marurahulik, ilma põhjuseta ei nuta, seega saab temaga igalpool käia. Paar nädalat peale sünnitust küll oli füüsiliselt mul päris raske liikuda, siis käisin vaid mõned üksikud korrad väljas. Kui juba vähegi jõudu rohkem oli, hakkasin vaikselt kodus trenni tegema, kaks kuud peale sünnitust tundsin, et olen valmis jõusaaliks ja hakkasin seal väga aktiivselt käima. Lapseke tsillis niikaua mu emaga ilusti. Laps kaasas sai peetud jaanipäeva sõpradega, külas grillipidudel käidud, jalutamas igapäevaselt pool linna läbi, poodides kolatud. Juuksuriski käisin mingi kuu-kaks peale sünnitust…and the list goes on and on. Õhtusöök alati tehtud, tubasid küll ei jaksa koguaeg puhtana hoida, magamata öid on täpselt null. Laps rinnapiima peal ja kui vaja minna kuhugi, siis piim välja pumbatud ja asi aetud, hoidja leidnud ka vajadusel, kui mees või ema ei saa parajasti hoida. Laps lepib kõigega. Olen lihtsalt üliaktiivne, kuna muud moodi ei oska olla.

    Like

  17. Ma praegu lugesin üle rea, sest üks siin arvab, et tema on köige tähtsam. aga pmst, mu laps on 6kuune ja ma ikka veel ei käi kuskil 😀
    ei mingites beebiringides ega ujumas ega kohvikus ega.. no mitte kuskil 😀 söpside juures möned korrad, sest seal on hea mugav ja turvaline lapsele tiss suhu toppida.
    linna poodi läheme ka mingi megalt planeerides ja üle 1,5h ei ole, sest no jumala eest, siis ta pistab kisama ja miljon häda. öudse lapse sain omal 😀 tundub nagu köigil teistel on idekad lapsed, magavad öö läbi ja emmed saavad pikki vankritiire teha. mul ärkab 4-5 korda öösel ja kisab, 2km on minu jaoks juba sajandi saavutus.
    eile öhtul tead.. juhe jooksis kokku, nutsin peatäie. jaaaaa siis tal oli vaja jälle kisaga ärgata. olles max pool tundi maganud. ok jaa, hambad jne. aga ikkagi noh.

    Like

  18. önneks mu laps sündis suht talvel ja haiglas oli külastuskeeld 😀
    aga jah, köik solvusid kui löpurasedana ytlesin, et ei soovi külalisi haiglasse, eriti ämm. sest noooo ta teisi lapselapsi küll käis haiglas vaatamas ja mai tea mega suguvösakokukas oli olnud. midaiganes.
    mees veel pidi 5x üle rääkima kui laps sündinud oli, et eii, külastuse keeld, haigla on kõigile kinni!!

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s