Kommenteerijad, chill the f*ck out.

(Ahsoo, ma ju pean pealkirja osas mainima – mitte KÕIK kommenteerijad, sest muidu tuleb kommentaaride laviin, et ma jälle üldistan ja teen midagi väga halba ja kuidas on häid kommenteerijaid ja kuidas ma olen üleüldse üks ülbe mutt, sest kui ma EI maini, siis sellest ilmselgest faktist ei saa ju keegi aru)

Nii nõme, et ma seda postitust pean tegema, aga ma tunnen, et ma ei jõua enam teatud tüüpi kommentaaridele vastata või kohustuslikke lõike blogisse lisada. Nimelt, teema järgmine.

Mina olen selgelt öelnud, ka sissejuhatuses, terve blogimise vältel ja pea igas postituses, et tegemist on puhtalt minu kogemusega. Teate, kui lapsik on seda muudkui korrutada? Iga kord ma mõtlen, et no pean ma seda ilmselget asja siis kordama, aga tuleb välja, et pean. Muide, kas ma selle postituse juures pean ka mainima, et see on minu kirjutatud ehk siis minu arvamus ja te, ausõna, ei ole kohustatud arvama sama ja ausõna ma ei eeldagi, et arvate sama? Vahet ei ole ju, kas mainin või ei – ikka on keegi, kes leiab, et ma olen mingi tohutu riigivaenlane ja pealetükkiv usukuulutaja, kelle käes on omameelest ülim tõde. Igatahes. Blaah kui tüütu.

Ma kirjutan enda isiklikest kogemustest ja täpselt nii, nagu need sel hetkel mulle tunduvad ja ikka tuleb neid kommentaare sisse, et miks ma teen maha neid, kellel nii ei ole. Mida te ajate? Millal ma olen neid maha teinud, kellel nii ei ole, nagu minul? Miks ma pean IGA JUMALA KORD seletama, kuidas ma räägin AINULT enda kogemusest? Kuidas te ei saa siis rahulikult lugeda postitust nii, et võtate arvesse, et selle taga olen mina, kes ma kirjutan enda blogi. Kas te üldse loete mu postitusi, kui jah, siis kust te võtate seda rünnakut? See, et te olete erinevad ja ei ole sama kogemusega, tähendab seda, et ei kannata kohe teise inimese emotsionaalset kogemust lugeda ilma, et arvaksite, et see nüüd konkreetselt rünnak on? Või mida? Ma päriselt ka ei saa sellest loogikast aru!

Ma ei ole kuskil väitnud ega väida edaspidi ka, et tegemist on erapooletu, täiesti neutraalse entsüklopeediaga, kus on see tõde, kuidas asjad TEGELIKULT on ja kuidas terve maailmatäis inimesi, kes on minust erinevad, valetavad.

Eelmises postituses rääkisin, näiteks, sellest, kuidas mina olen tundnud süümekaid, et ei ole käinud väljas, ei ole palju pilte teinud jne. Kurdan muret, olen siiras, puistan südant ja samas räägin avastusest, et see kõik ongi ok – ju mul on vaja seda aega, nagu paljudel teistel. Ja tuleb mingisugune kommentaar, miks ma panen sarkastilisi meme’sid ja kuulutan seda, et vot see on tõeline tõde. Ja kõik teised on võltsid. Kust selline info võetake?
Isegi ridade vahelt ei tasu sellist lollust välja lugeda ja mulle ette heita. Ja lihtsalt märkuseks – võltse inimesi on palju, meeldib meile või mitte, aga ma kohe kindlasti ei väida, et kõik on võltsid, isegi mitte enamus! Ma ei saa aru, miks on nii raske mõista, et inimesi on erinevaid? Ja selle asemel, et mõista, et võib-olla mina siis erinen sellest inimesest, kes parasjagu loeb ja kommenteerib, ta hakkab mulle vastuväiteid laduma. Kuigi ma tõesti räägin vaid endast, ise veel andes mõista, kuidas ma tahtsin olla erksam, kuna sõna “süümekad” peaksid seda ju selgelt väljendama? Kuidagi nii ilmselge asi, mida ma pean siin lahti seletama suurtele inimestele (ma eeldan, et seda blogi loevad täiskasvanud). No, jeerum, mul on ka ju Facebook ja Instagram, kus on lapse pildid üleval! Selles polnudki asja point, for f*ck sake!

Või näiteks, see seltskond, kes lajatavad minu postituse peale, kus kirjeldan magamatust ja segadust, mis on kaasnenud vastsündinuga. Lajatavad, et kõigil ei ole nii ja miks ma seletan siin, nagu oleks või miks ma halan ja enda elu raskeks elan ja miks ma ei tee seda, teist ja kolmandat… Või heidavad ette, et ma olen üldse mingisugune saamatu. Sellist asja kellelegi öelda on pahatahtlik. Ja kitsa mõtlemisega. Ei ole fakti nentimine ja mida veel, konkreetselt see inimene, kes teisele otse halvasti midagi kirjutab, on pahatahtlik. Isegi, kui mina mõtlen kellegi mõttest imelikult ega nõustu sellega, ikkagi annan aru, mida ma ütlen või kuidas reageerin. Ma ei hakka talle ütlema midagi, mis peaks teda kuidagi halvasti tundma panema, sest mina saan aru, et ju siis tema on selline. Milleks on vaja teist kuidagi materdada? Kui tiinekamaiguline selline asi on? Kuigi jah, terve see postitus praegu on ka tiinekamaiguline – ma ütlen, nõme on seda teha, aga ma tunnen, et on vaja, sest ma ei taha enam kellelegi pahatahtlikule, “rünnakuohvrile”, solvujale vastata – palun lugege mu blogi siis põhjalikumalt, ma ei jõua neid võltssolvujaid enam vati sees hoida. Kui nad ei saa aru, et tegemist on minu asjadega, mitte mingi teiste mahategemisega, siis ma tõesti ei saa sinna midagi teha. Sada korda olen seletanud, et minu isiklik blogi, minu päevik.

Jah, ma ei ole neutraalne nende kommentaaride osas ja mitte seetõttu, et nende sisu mulle nii väga hinge läheks, vaid kui väiklasi inimesi on olemas. Või on neil endal mingid mured ja suunavad selle siis kuidagi teise maha tegemisse (sel juhul tunnen neile kaasa ja loodan, et saavad muredest jagu) ning leiavad igast kohast, kust vähegi saavad, midagi, millele vasturünnakut korraldada – et saaks ikka actionit ja enda enesetunnet kuidagigi upitada teise najal (Selle vajaduse rahuldamiseks minge “Kaua võib” saatesse ja saate Ain Allasega asjad klaariks aetud).

Vahemärkus: Soovitan vaadata filmi “Whatever works”. See on sellest, et ei ole ühte normi ega ühte reeglit, vaid elada tulebki nii, nagu endale parasjagu meeldib ja milline oled SINA. Ehk siis misiganes sinu puhul toimib. Whatever works! Aastaid minu lemmikfilm, mida mõnel segadusehetkel tasub uuesti vaadata – see on vabastav!

Miks on inimesed enda mätta otsas ega saa aru, et mina, tema ja meie lapsed on neli erinevat inimest ehk siis neli erinevat kogemust. Mina räägin enda nii isiklikest asjadest ja seda nii tundlikul perioodil, mis mu elus saab veel olla ja selle asemel, et rääkida kaasa, kuidas neil endal oli, teha seda ilusti, peab justkui ründama või on mõnel lugejal tunne, et peab end kaitsma, kuna arvavad, et minu postitused on rünnak? Muidugi, see, et enda päevikut avalikult pean, kõigile lugeda, kommenteerida, on ju minu valik, aga siiski, ma olen teinekord täiesti üllatunud.

Ma ei läheks iial kellelegi midagi nina alla hõõruma ega ette heitma, eriti veel selliste teemade puhul. Meenutab lasteaeda või algklasse, kui olid vaidlused stiilis “mu lemmikvärv on punane”, “ei, su lemmikvärv ei saa olla punane, kui sinine on poole ilusam”. Ja vaieldakse, kumb on ilusam, kui need on kaks eri asja. No mingid taolised lollakad asjad – seosetu ja tobe ju? Inimesed ON erinevad!
See on minu blogi, minu kogemus, kedagi ei ründa ega tee maha, kirjutan nii, nagu minul on, mitte, et kuulutan ülitõde ja tahan kedagi enda asjadega rünnata. Ma isegi ei tule selle peale. Ma tunnen nagu mingi hüüdja hääl kõrbes – see jutt, mida olen rääkinud, millest nüüd postituse teen, on nii palju korrutatud jutt.

Ma tahan siinkohal siiralt tänada neid, kes on, vaatamata ka enda erinevatele kogemustele, mulle kaasa elanud ja head nõu jaganud. Sellest on nii palju abi olnud ja te olete tõesti nii lahedad!
Ja kes on arvanud, et olen ennast täis, ülbe, mida kõike veel, kuna ma kirjutan enda asju,  siis nad on täiesti valesti aru saanud või mul on tunne, ei ole just kõige põhjalikumalt mu postitusi lugenud. Või ei saa mu blogist ega minust üldse aru, mistõttu tekib küsimus, et miks nad seda loevad.

Ma mõtlesin, et ei reageeri üldse sellistele kommentaaridele edaspidi, kuid enne seda tahtsin veel sajandat ja viimast korda mainida – mitte mingit rünnakut, usukuulutust, tõeväänamist ja mida kõike siin ei ole.

Mina saan suurepäraselt aru, et ei ela siin maailmas üksi ega terve maailm ei käi minu järgi ega ole minu kloone täis, kes kõik mõtlevad sama või PEAVAD mõtlema sama. Ja mul on hea meel, et paljud teised saavad ka aru, et inimesed, tõepoolest, on erinevad. Ilma, et seda iga postituse ees ja taga KOGUAEG mainima peaks.

Kõigile teadmiseks, oma sarkastilisi ja lollakaid meme’sid kavatsen edasi kasutada, need on ju naljakad!

 

Advertisements

15 thoughts on “Kommenteerijad, chill the f*ck out.

  1. musikene, sa peaksid ise natsa tsillima 😀 ma spets lugesin su viimaste postide komme ja seal oli ÜKS selline, mille kohta võiks ka isegi öelda, et ju ta ise su kirjastiilist valesti aru saanud on. samas arusaadav, et sa pigem hetkel ei ole ise rahul olukorraga (ühes kommis vastasid, et tahaks ise olla see kes käib ja teeb) ning seetõttu vähe tundlikum. paraku sellist asja pole olemas, et kõik su jutust üheti aru saaks, kui see sind ärritab, siis ära lase neid komme üles, mind ka ärritab, ma ka ei lase 😀 enamik siin ju toetavad sind ja räägivad täiega kaasa 🙂

    Meeldib

  2. Kusjuures, see nõme kommenteerimine stiilis “aga minu laps küll nii ei tee” ja “minu lapsele küll meeldib” ja “minul on küll kõik hästi sa oled lihtsalt hakkamasaamatu” on väga aktuaalne ka väljaspool blogimaalima. Titeemmed kuidagi tahavad pidevalt võistelda, kellel on parem, ilusam, tublim ja (kummalisel kombel) suurem laps. Hunnik titeemmesid ühte tuppa pannes (beebikool vms) saad aru. 🙂 Ma olen sel korral otsustanud olla see pohhuist emme, kellel on savi, kuna teiste lastel hambad tulid ja, kuna nad istuma ja roomama hakkasid jne. See üksteise üle trumpamine ja valusa koha peal salvamine on nõme ja mul ei ole seda vaja. Lase minna. Sa paistad olevat piisavalt nutikas neiu, et õiged sõnad ritta seada ja ülima viisakusega kommenteerijatele vastata, et “selge, mind ei koti.”
    Kift oled! Las lapsikud teevad lapsikusi. Äkki neil hakkab lõpuks endal piinlik?

    Meeldib

  3. Haha, oh jah..ma saan täiesti sinust aru. Mitte küll sellel tasandil (mul ju lapsi ega titeblogi pole..) aga see on alati nii, et avaldad kuskil arvamust (Lisad veel, et tegemist on isikliku arvamusega ja keegi teine ei pea nõustuma) ja oi, kus hakkab kive lendama – hoia alt noh! Mõne inimese olen päris korralikult välja vihastanud just oma arvamustega avalikus kohas imetamise kohta (ma ei hakka siin seda uuesti lahkama.:D) ja muude teemadega..Ja noh, see tõenäoliselt on mõned mu tuttavad veits eemale lükanud minust aga I do not care. Kui ma enam oma arvamust avaldada ei võiks siis pole selliseid inimesi mulle vaja. Sa ka – ära pane tähele. Need inimesed ei tea isiklikult sind ja sina ei tea neid ja isegi kui sa sadu kordi (mida sa juba oled teinud) rõhutad, et tegemist on sinu ISIKLIKU kogemusega ja sinu ISIKLIKU arvamusega, on ikka mingi sada inimest, kes silmi pööritavad “omg, ei ole ju nii ja ma tegin nii ja nii, puhas vale ju” ja mõni neist jätab siia kommentaari ka. Jätka sina samas vaimus. Mulle just meeldib lugeda sinu ausat arvamust ja kogemusi. Kui sa hakkad kellegi jaoks seda ilustama, pole see enam see. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu ja kommenteerigu, jumal hoidku 🙂

    Meeldib

  4. Ehh, mina arvan ka, et igat kommentaari ei tasu lihtsalt üles lasta, milleks end ärritada sellisel ilusal, värskel, põneval, aga samas ka raskel ajal, mil alles kohanete uue eluga? 🙂 Ole sina ise ja … nagu tiinekad ütlevad, heiterid jäävad heiteriteks 😀

    Meeldib

  5. Kusjuures, see viimane kommentaar sai praegu selle põhilaviini, sest no oli viimane ja mõtlesin, et mul on kopp ees. Neid on teisigi ja iga kord mõtlen, et kust nad mingeid asju võtavad voi mis värk on üldse. Ja aegajalt olen mina ka täiesti lühikese süütenööriga – noh see postitus tõestab seda, muidu oleksin mõelnud, et ah fck it. Aga jaa, enamus tõesti toetavad, mitte ei hakka mingit väitlusklubi pidama. Seda filtrit pole kommentaaridele pannud, et vaatan üle, neid nii palju ei ole ja vahel on nad hea näide 😀 kui neid peaks tohutult juurde tekkima ja ikka peast sellepärast väga segi lähen, ju siis tuleb panna see piirang ka peale.

    Meeldib

  6. See trumpamine on mulle nii arusaamatu. Aga jah, olles värske ema, siis olen sinna lõksu langenud, kuna arvan, et äkki antakse head nõu ja äkki ma olen valesti aru saanud. Tegelikult vaikselt hakkangi aru saama, et tuleb endale kindlaks jääda ja selles osas see pohhuistist ema olla 😀

    Meeldib

  7. Kuna ma olen nii hea inimene, et tahan inimestele veel viimast võimalust anda enne kui täiesti ignoreerima hakkan, siis kirjutasingi postituse 😀 aga jah, nüüdsest on nii, et jumal temaga, pole mulle selliseid lugejaid siia vaja.

    Meeldib

  8. Mul poja ajal oli täpselt nii. Olin ka nn. noor ja “kogematu”. Mäletan seda survet hästi ja see mõjus kohutavalt. Laps oli vast aastane, kui suutsin lõpuks seda kõike ignoreerida. Nüüdseks on muidugi täiesti savi juba.
    Foorumis kohtasin seda päris tihti, kuidas pidi iga jumala asja peale ütlema, et see on MINU arvamus. Muidu said kohe peksa. Lõpuks saigi tarkadest villand ja tulin tulema. Milleks mulle inimesi, kes naudivad haiget tegemist 🙂 Kuradile sõitku.

    Meeldib

  9. Aga minumeelest oled sa tore ja eks seni kogematu olekorraga harjumine võtabki aega – igal ühel kujunevad ju nii ehk naa omad nõksud välja, mis tema peres toimivad. Pea püsti ja vapralt edasi, su blogi on inimestele vaja 🙂

    Meeldib

  10. Hei, avastasin sinu blogi alles hiljuti. Lugesin päris pikalt köiki sinu kirjutisi. Minu esimene laps synnib oktoobri alguses. Oli huvitav lugeda sinu kogemusi ja isegi kui ma nii mönigi kord kohkusin et issand kas ongi nii raske see motherhood siis ei tekitanud see minus tahtmist arvamust avaldada. Kyll aga tunnen nyyd pärast sinu viimast postitust et viskasid veits yle völli. Selle anonyymse kirjutis ei olnud yldse nii paha hönguline. Pigem ma arvan et ka negatiivne kommentaar on hea.. Lugesin ka teiste kommentaare, köik me oleme väga erinevad ja köigil meil on oma viisid ja kiiksud lapsi kasvatada. Saan aru et see on sinu isiklik blogi ja avalik päevik mis on yli äge ja need memed jne köik on väga fine. Kellegi random tyybi kommentaari pärast ei pea ju sellist fuck sake kirjutist tegema sest minul nt ei olnud hea tunne seda lugeda .. 🙂 Oled lahe tsikk ja vägev super Ema ja ajad asju omal moel. Keep up the good vibes ja nina pysti.

    Meeldib

  11. See viimane sattus tõesti teenimatult nii hambu, talle eelnes terve rida teisigi ja nüüd kui aur väljas, mõtlen tõesti, et no kas oli vaja nii kuri olla ja just teda näitena kasutada. Mida rida edasi kirjutasin, seda rohkem end üles kruttisin, eks ma ka natuke emotsionaalne olen 🙂 aga sulle aitäh!

    Meeldib

  12. “Mul on tunne, et KÕIK värsked emad muudkui käivad oma beebidega vabalt igal pool. Ja mina ei käi.” Vot sellest lausest loevadki su lugejad välja, et sa üldistad, sest sa kirjutad lausa karjuvalt, et kõik käivad. Ei käi. Pilte panevad ainult need, kes käivad ja need ei ole KÕIK värsked emad.

    Kogu FB ja Insta maailm loobki tegelikult sellise natuke vale ettekujutuse ja tekitab justkui tunde, et mingeid asju peab tegema. Väga palju on aga neid inimesi, kes ei tee asju, mida nagu peab, vaid elavad täpselt samasugust normaalset elu nagu sinagi (nad lihtsalt ei kirjuta ka sellest). Seetõttu ilmselt tundubki paljudele, et sa nagu ründad ja üldistad, sest selle netist avaneva pildimaailma taustal ei paista ju need normaalsed välja, sest nad ei eksponeeri ennast. Aga me oleme olemas 🙂

    Meeldib

  13. Kõik, mis on mustvalgel kirjas, mõjub karmimalt kui ta oleks näost-näkku öelduna. Selle pärast tekibki kirja teel (ka blogides) suheldes palju eriarvamusi ja solvumisi, sest teine pool ei näe teise reaktsiooni ega näoilmeid. Ma olen teinekord kirjutades mõne inimesega täitsa raksu läinud kuni lõpuks saame aru, et tegelikult rääkisime samast asjast ja olime ühel nõul, lihtsalt väljendusoskus andis soovida 😀

    Ja igasuguste arvamusavaldustega kipub see olema, et arvamusega pannakse külge silte ja antakse ka hinnanguid. Teinekord ka märkamatult. Nt mainitud postitus “kõik emad käivad igal pool”, kuigi Sa enda meelest kirjutasid oma mõtteid ja tundeid, siis ma esmakordsel lugemisel tundsin end küll puudutatuna, ehk isegi veidi rünnatuna. Nimelt jäi minu jaoks sealt kõlama, et väljaskäivad emad on norm, mille poole püüelda. Kuigi sa tunnistad, et mitte väljaskäimine on ok, siiski jääb mulje, et sa paremal meelel oleksid see ema, kes käib väljas. Ja mina, kes ma ei käinud oma beebidega väljas, tundsin end nüüd sildistatuna kui mittemoodne kanaema 😀 Ja kui ma nüüd oleksingi see ebakindel noor ema, siis ma ilmselt oleks midagi karust ka kommenterinud 🙂 Aga kuna minu jaoks oli see teadlik valik beebiga mitte igale poole minna, siis ma ei lase end sellisest suhtumisest häirida. Ja teadlik valik just seepärast, et minu jaoks ei ole mõnus kohvikuskäik, kus ma pean röökivat beebit kussutama, üritama kuidagi tema täisoksendatud/kakatud riideid/keha märgade salfade ja olematute hügieenitingimustega kasida jne jne. Ükskõik kui chilli pildi ma oleks sellest lõunasöögist instasse saanud postitada 🙂 Kusjuures esmakordse emana oli mu jaoks auasi uhkustada kui mitmel koosolekul ma beebiga käisin ja kuidas ma pidasin koolitusi nii, et beebi oli tagaruumis (küll valvatud ja hoitud). Et jah, avalik arvamus ja norm on, et emal ei tohi midagi jääda beebi kõrvalt tegemata. “Beebi pole takistus”. Ega ei olegi, lihtsalt ajapikku prioriteedid muutusid ja sain aru, et beebil on tegelikult palju mõnusam kuskil põrandal mängida kui kohvikus/shoppingutuuril turvahällis kinni istuda.
    Positiivne on näha, et sa kuulad oma sisetunnet ja käitud sellele, mitte ühiskonnanormidele, vastavalt!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s