Üles-alla

Heietan niisama, mis elus toimub. Johan toimub, muud midagi.

Mis ma oskan öelda – tuleb ikka neid päevi endiselt ette, kus Johan on ainult vaevas, mingi asi, mida mina olen söönud või millegi kokkulangevus – tal on igatahes halb, koguaeg tahab süles olla, vaevleb, magab halvasti jne. Seda ma siis viimased paar päeva olengi teinud – temaga jännanud, arvutisse pole aega jõuda ja no siis ei jõua midagi väga teha. Aga ma pean ütlema, mul on asi vist selles mõttes käpas ja enda jaoks selgeks mõeldud – mina stressan kordades vähem. Ja neid vaevusi tal ei ole ka palju õnneks. Sellised paaripäevased jamad on üliharv nähtus – paar-kolm korda vast olnud.

Aga mittestressamisest. See oli osaliselt otsus, mille pidin vastu võtma, sest mul on endast kopp ees, et ok, võta end kokku – imikuga ongi selline elu, katsu olla ja osaliselt on see sellest, et harjunud, enesekindlam, asi klaarim. Ja öised uned on tal üsna korrapärased, nii, et tean umbes, mis kellast kellani saan magada ja mingi harjumus tuleb sisse ka. Magamatus ja vedelikupuudus on peamised põhjused, miks inimesed segi ja nõrgaks lähevad.
Aga üles-alla on see elu niikuinii – on päevi, kus ma olen rohkem energiline ja ah, kõik on korras ja on päevi, kus ma pillin, et ma ei jõua midagi, mis ema ma selline olen. Pillimine on selline, et ainult mingi hetk. Pillin oma minutid ära ja siis pea klaar. Aga absoluutselt kõik päevad on sellised, et ma säran ja olen hull Johani järgi – no tüüpiline närvidelekäiv värske ema – KÕIK asjad panevad vaimustuma, mis tal toimub. See pole terve päev, terve päev pole aega, aga huvitav-huvitav – tihti tuleb seda vaimustust just siis, kui ta on just ärganud ja heas tujus või magab. Eksole.

Näiteks, iga päev tundub, nagu ta oleks kasvanud ja koguaeg on teistmoodi. Koguaeg heietan, kuidas sündis ja issandissand, mul on laps, kuidas see ikka võimalik on, et mul ta on ja et üleüldse inimestel lapsed sünnivad. Ja iga väike pilk või naeratus on tohutu värk – appi, Jaanus, tule vaata, kui nunnuu! Kõik on koguaeg nii äge. Täna avastasin, et tal on väikesed lohud, kui naerab. Jälle uus asi. Ja siis avastasin, et ta hoiab aina kindlamalt oma pead ja aina rohkem uurib elu. Ja mingid mänguasjad isegi naaaatukene mõjuvad talle ja natuke saab teda nendega juba ära lollitada, kui endale aega rohkem vaja.
Uus asi on veel see, et eile sain ta magama uinutatud ainult luti ja mängutilulilu muusikaga. Muidu oli tal koguaeg vaja süles olla või kaisus, et magama jääks. Et ta ei karjuks, siis muidugi seda ma ka tegin, aga Jaanus pidas mulle loengu, kuidas ma pean end säästma hakkama, sest no kui minust midagi järgi pole, siis pole tal sellest suur abi. No, ta ju näeb, kuidas ma ise kuskil sajandajärguline ja tema on nr 1 ja siis olengi peast segi, kuidas ma ei jõua, samas ise toidan seda mittejõudmist. Aga eks pean mingi tasakaalu leidma, palju ma järgi annan ja palju mitte.

Mina ju lugesin kasvuspurtide kohta – tal ongi lähedust vaja. Aga ok, mõtlesin, et selge, hakkan vaikselt seda juurutama, et mind koguaeg pole juures. Andsin teda rohkem Jaanusele ja lõppkokkuvõttes, nagu ütlesin, magama uinutasin muude vahenditega.
Lutisõber on ta nii ja naa, kui saab selle suhu, siis toimib, aga vahel ta ikka loobib selle ära ka. Ikkagi, hull edusamm tehtud.

Täna oli jälle selline päev, kus ma sain süüa teha, koos Jaanusega süüa, koristada. Ja Johani riideid sorteerida, müügiks pildistada. Johan oli täiesti chill, sõi, magas, lalises, siis jälle sõi, magas jne. Võrreldes tavapärasega, kus ta vaevu üldse magab, oli tänane lausa puhkus. Sellistel päevadel mõtlen, et ohh, kõik on ju imelihtne, milleks halada. Aga siis on sellised päevad, kus oled eriti väsinud, ei suuda silmagi lahti hoida, kui Johaniga juba tegeled, süüa ei jõua teha, koristada ei jõua, tujust ära, Johan jaurab, ise pillid, et saamatu, pea sassis, pesemata – mingid sellised päevad. Kõike on.

Täna vaatasin seda ka, et jeerum, kui suur ta ikka juba on. Huvipärast mõõtsime, 62 cm oli kindlasti, kui mitte rohkem, sest meie mõõtmistäpsuses pole väga kindel. Mis tähendab seda, et terve hunnik riideid on talle väikesed.

Sorteerisin siis täna tema riideid ja asju – jube! Nii vähe aega saab ikka üks titt mingeid riideid kanda! Või vähemalt sellises vanuses titt. Vastsündinuna paned selga, mis on kõige parajam ja mugavam, kui ta on veidi suurem, siis hakkavad pihta need gaasivalude ja õrna seedimise jurad – valid selle järgi, et MITTE KUSKILT midagi ei pigistaks, suruks, misiganes – selle koha pealt olen koguaeg paranoiline, et äkki nüüd mingi koht häirib ja sellepärast röögib.
Igatahes, mul oli nii kurb neid riideid sorteerida ja pakkida – ikkagi suure õhinaga “jee, saame lapse” valitud ja üldse ei jõudnud kuskile nendega. Need on need esimesed riided siiski, ju selles see asi ongi.

Üldiselt võib öelda, et olen peast segi – iga asi paneb vaimustuma “oii, mis nägu või liigutus”, iga asi paneb särama “appi, mul on laps, ma olen ema”, iga asi paneb nutma, kas sellepärast, et kui lahe kõik on või sellepärast, et kui peast segi ja saamatu ma vahel olen. Sada emotsiooni koguaeg.

Vaatasime täna enda videosid üle, mis tehtud sellest ajast, kui rase olin, kuni selleni, kuidas haiglas uu’tasin ja aa’tasin. Ja kuidas autos varahommikul tuhude äppi näppisin ja oiiii valuuus, ise põnevil samal ajal olin. Ja lahe oli, kuidas oma suure kõhuga voodilinad panin talle voodisse ära enne haiglasse minekut ja veidi aja pärast tuli see lõik, justkui jätkuna, kus Johan juba lebotas seal. Jube oli ikka see kõht ja minu lai nägu! Aga nüüd on seda lahe meenutada ja vaadata, kui ise selle sees ei pea olema. See tegi ka emotsionaalseks.

Pole nii, et saad lapse ja oled koguaeg kuidagi hästi tavaline sealjuures. Oled tavaline ja samas ei ole üldse tavaline. Saad lapse ja muudkui imestad, et sa ta said ja kas tõesti ma olen ema ja mul on laps ja vaatad siis oma suurt kõhtu piltidelt ja videost, et issand, ma olin rase ja käisin sünnitamas – see olen mina seal. Nagu mingis teises elus oleks see juhtunud, imelik on mõelda. Ise ei tunne, et oleks selle läbi teinud. No, kui naise või tüdrukuna terve elu oled mõelnud laste saamisele ja millal seda teha, mis nägu nad tulevad, kellega, mis elu üleüldse siis on ja nüüd on see käes – ei jõuagi kohale, et see nii ongi ja et oled oma vastused nendele küsimustele suht lihtsalt kätte saanud.

Ja mis muusse elusse puutub, siis seda mul ei ole. Ma olen nii keskendunud hetkel sellele, et laps oleks õnnelik ja noh, elus. Et meie Jaanusega saaksime kuidagi üleüldse siin hakkama, nii ajaliselt kui tööde mõttes. Elu on tõesti peapeale keeratud, kuna enda eelnevast nn graafikust on keerulisem välja tulla, kui algul arvasime. Nüüd on nii, et kui tekib mingi ajaline auk, KUI tekib, siis pole valida, sa teed, mida sa pead tegema – kodused asjad, nagu koristamised ja see jura või Jaanuse puhul, kuna tööd teeb enamasti kodus, siis tööasju. Ei ole nii, et millal mul hoog peale tuleb ja millal asja kätte võtan. Hoogu ei saa oodata, pole aega. Kui see hoog peale tuleb, siis Johani mingid vaevused ja kisa on garanteeritud. Lastel on eriline radar selles osas – nii, kui mugavalt sisse sead ja hakkad mingi asja kallal tegutsema, et ohh, jess, magab, nüüd on aega, siis kohe ärkab.
Igatahes, jaa, muud elu mul ei ole. Aga kodune elu ja sisseelamine ongi väga tähtis, muud elu ma hetkel ei igatse ka või ma lihtsalt ei ole vist piisavalt maganud, et seda igatseda.

Muu elu peab käsile võtma küll, muide. Trenni näol, näiteks. Magusaisu on nii suur, ainult sööksin (imetamine, jee). Ma ei ole magusainimene, aga nüüd ahmiksin kasvõi suhkrut, mida ma muidugi ei tee. Raseduse ajal ei olnud mingeid isusid, aga imetamise ajal sain selle isude tungi võluva tunde teada. Ahh, kaaluasjadest ma ei hakka hetkel rääkima.

Ok, heietamise kokkuvõte on see, et Johan on äge, riided on talle väikesed, panen müüki või annan ära, muud elu mul ei ole, ise olen peast üles-alla-kokku-lahti, naeran ja nutan korraga ja toituksin ainult näiteks kräsupea koogist.

Pildid seeriast “tulevaatamisnägutateeb”

 

Advertisements

7 thoughts on “Üles-alla

  1. Tere! 🙂
    Minul on hetkel rasedust 40+6, tähtaeg ammu möödas ja ootan siin, millal väike inimene välja otsustab tulla.Tahaks ju ikka ise ja loomulikul teel otsast lõpuni. Aga isude koha pealt on nii, et mul just terve rasedus on kulgenud nii, et kõik magusa, mis ette jääb, sööks ära!Hommikut võiks vabalt koogiga alustada ja õhtul voodil snäkiks veel mingit šoksi!Jubeeee 😀 Kaalutõusust ei hakka üldse rääkima, nüüd olen enda kaalumisest lihtsalt loobunud 😛 Johan on igavesti vahva tegelane!Päikselist päeva teile 😉

    Like

  2. Ägedad olete! Mul poiss 3 kuune. Teine laps. Aga ikka need samad tunded. Nagu ta oleks kogu aeg siin olnud. Samas see avastus, et issand, kas see on minu laps. Oota, mul on kaks poega.
    Ja see, et oh. Sünnitus on läbi. Seda aega ma ju nii ootasin, et oleks ta juba väljas.
    Ja see pidev kussutamine ja iga päev uus ja miskit muud elu pole. Oeh. Hetkel kirjutan seda mobiiliga. Titt tissi otsas. Aga tean, et olen valmis milleks iganes, et see väike inimene ei nutaks.
    Jõudu teile ja tunne rõõmu sellest kõigest. Ka nutust. Sul on terve ja tubli laps! 🙂

    Like

  3. Tirts saab kohe kahe nädalaseks ja mul sellised meeleolu kõikumised, et karju appi. Päeval kõik ilus ja tore, aga öösel meeleheide. Jumal tänatud, et apteegid kinni sellisel ajal, muidu tormaks lutipudeli järgi 😀 Mina ei teadnud, mida tähendab magamata olla ja mõistatada, mis see väike tegelane soovib. Selline tunne, et esimest korda emaks saanud. Küll enne oli lihtne targutada, kuna poja oli kuldne laps 🙂

    Like

  4. Kusjuures, minu jaoks on imelik, et on lapsi, kes magavad pikalt, kõik on mõnus, üldse ei kujuta ette, sest mul on esimene selline energiapomm, et saa siis aru, mida kõike ta soovib 😀 eile oli terve päev üleval, mitte ühtegi uinakut – kas jorises, et seedimine polnud selline, nagu tahtis või oli heas tujus, lalises niisama, aga magama ei jäänud. Sellele eelnes veel magamata öö ka ja mõtlesin, et mis toimub, ise muidugi silmaalused tumedad, pea takkus peas, et appii, saaks magama! Täna oli siis unepäev õnneks. Nii, et jah, tean, mida tunned, aga lohutuseks sulle, et varsti tundub see trall suht tavaline ja ahastus väheneb 😀 mina mõtlen jällegi seda, et kui esimene laps on selline, siis äkki teine tuleb selline, nagu sul esimene – kuldne laps 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s