Vaene laps – ta ema on segi. Kes seda oleks osanud ennustada?

Arvake ära, kas ma läksin jooksma?

Mul oli ju nii hea põhjus mitte minna – kõik hoiatasid, et algul ei ole see ikka kasulik ja oleks liiga julm, pigem tee pikkasid vankriringe jne. Kõlas veenvalt.

Teeksin ma neidki siis mingeid tohutuid ja regulaarselt. No, ega ikka ei tee küll. Millegipärast on õue sättimine siiani üks nõrk külg – ei jõua ise süüa, pesta, sättida sellisel ajal ja nii kiiresti, kui tahan. Pidev zombie seisund ei aita ka kaasa, muidugi.
Niisiis, nagu mul ikka – kõik või mitte midagi ja valin variandi “mitte midagi”. Ehk siis kui joosta ega tohutut trenni ei saa teha, siis ei oska ma midagi normaalselt ilma teatud kaoseta planeerida. Et selge – ei saa midagi teha, sellised seosed on ajus. Mitte, et MIDAGI ikka ju saab teha. Ei.
Olgu, õues olen isegi käinud, aga sihilikult hea tempoga mingeid vahemaid läbi trampida … mkmm, pole olnud.

Ma isegi ei tea enam, kas see, et ma nii sassis olen, on seotud lapse saamisega või olen ma alati selline olnud, ainult, et nüüd see lapsesaamise ja väsimuse virrvarr võimendavad asja.

Ma olen miljon korda tundlikum IGA asja suhtes, kui varem. Enne oli ükskõik või talusin asju paremini. Nüüd on ikka jama.

Näitena võin tuua tänase päeva.

Ärkasin, nagu ikka, silm nii kinni kui kinni, kell 8, kuna siis ärkas Johan. Jah, kinniste silmadega ärkan. Pooludusena, pooleldi und veel nähes vahetan ta mähkmeid ja toidan. Endal silm kinni, suu lahti – nii sügav uni veel peal, et teeksin mida iganes, et kohe edasi magada. Enamasti tukastangi söötmise ajal, sest no, ei saa olla.
Kui elava laiba seisundist olen vaikselt välja tulemas (peale protseduuri nimega “jääkülm vesi näkku” või peale mitmendat vlogi episoodi, muide vlogid on mu seebikad), siis tuleb vaikselt elu sisse ka.
Isegi selline tunne, et ohh, äge, tere hommikust, maailm, jee, let’s do this! Kohv, puder, võiku (vahel Jaanusega koos, vahel kordamööda – oleneb Johani tuuridest). Siis vaikselt sätin end õuevalmis, kui viitsimist/võimalust. Hiljem ei jõua niikuinii. Sättimine on pausidega ja võib venida mitmetunniseks.

Täna oli igatahes mega hea päev! Nii palju energiat, nii hea oli, ilus pühapäev, Johan, musirull, oli eriti nunnu ja rahulik. Üleüldse, muudkui nunnutan teda, iga päevaga aina rohkem, ei saa ikka üle, kui äge ta on ja kui huvitavad on igasugused väikesed arengud, mida emad vist ainult märkavad. Ma poleks MITTE IIAL arvanud, et ma nii mõtlen. Ma ei teadnud pooli asju lastest. Enamik asju. Või emadest. No, ei saanud ma teada ega ette kujutadagi. Kõiki emasid, tittesid, lapsi – kõiki inimesi üldse vist vaatan teise pilguga.

Ok, terve päev oli tore. Ja nii tore, et hakka või pillima. Nii, nagu öeldud, olen tundlik kõige suhtes. Niisiis, väsimus, misiganes põhjus – iga väiksemgi asi võib nii verest välja lüüa, olgu see päev nii tore, kui tahes. Ning silme eest mustaks võtta ja sellisel määral, et tunnen, et lõhken – veri voolab pähe, käed värisevad, kõhus torked, kõrvad lukku. Sekunditega! See on ehe väsimuse tunnus tegelikult, kui stressi ei talu. Hull stress küll, muidugi.

Hakkasime välja minema ja avastasin, midagi ei oska selga panna, kapp on sassis, sest pole aega olnud koristada, ilmast aru ei saa, jalatseid ei ole, juuksed on heinad ja KÕIK miljon pisiasja on pekkis! Suvaliste asjade jada, aga selline tunne, nagu tohutu katastroof oleks juhtunud. Ja see kõik veeres lumepallina kokku, kuidas ma omadega hakkama ei saa ja närv läks nii mustaks, et peaaegu poleks õue läinudki. Aga kuna Johan tajus ka seda närvilisust, ma arvan, ja oli ise ka rahutu, muudkui kisas, siis võtsin end kokku, et selge, tema nimel ma vean end välja ja lõpetan selle jura.
Muidugi mul on Johani ees iga kord süümekad, kui mul see hoog peale tuleb, kuidas järsku kõik on jura ja kuidas pillida tahaks igal sammul. Või nagu täna, riideid loopida kapist välja, kuna tavaliigutustega ei saa midagi otsida, peab viskama suurest vihast, et noh, kui kapp sassis, siis olgu juba täiega. Nagu 3-aastane, mitte pea 30-ne.

Aga jah, mõtlesin, et ei, Johan peab õue saama, olgem ausad, mina ka. Niisiis, terve päev tohutut head tuju, kuni mega krahh, sest olen nii tundlikuks muutunud, et ei talu seda, kuidas kapp on sassis ja kuidas riietel pole silte, mis ütleksid ette “võta see ja siis see ja ülejäänud jäta puutumata”.

Tundlikkus pole seoses ainult sellega, kas pilvedes või mega augus, vaid otseselt Johaniga ka. See on vist kõikidel emadel. Vist.

Näide jälle tänasest.

Läksime õhtul bussiga Kristiine keskusesse. Jaa, bussiga! Tegime katse, kuidas oleks vankriga liigelda ühistranspordis. Peab ütlema, et ebamugav, nagu võis ka arvata. Jah, inimesed teevad vankrile ruumi jne, aga isegi madalapõhjalise bussiga liigeldes on see ärevus sees, kas bussijuht laseb kõmm ukse kinni või mitte. Seda ju tehtud küll, isegi pealt näinud, kuidas vanker uste vahele jäeti. Ja ometi, kuigi buss on normaalselt rahvastatud või pooltühi, on vankriga ikka mega kitsas.
Igatahes, peatuses oodates avastasin seda, et sätin vankrit aina rohkem kinni. Aina rohkem vaatan, kuidas Johan seal on jne. Ma olen kanaema. Jep! Ma vaatasin teda selliselt ja olin lausa vankri ees, et jumala eest, keegi pihta ei tuleks, keegi mitte ei vaataks ega hingaks ta poolegi. See on poodides nii, bussipeatuses nii ja bussis, muidugi, ammugi! Elusees ei tohi keegi võõras tal lähedal olla ega mitte midagi sellist, mis tegelikult oleks normaalne, kuna ma ei ole planeedil üksi. Tahaks mingit kapslit talle ümber ehitada.

Mingi ülim kaitsereaktsioon on peal. Lihtsalt jube ja ma saan aru ka, et reageerin üle. Jaanus ka saab aru 😀 Aga mingi ärev asi hakkab sees plärisema, kui olen seal, kus teisi ka, et pean teda justkui kõikidest eemal hoidma, äkki tehakse liiga. Sama efekt, mida kirjutasin lasteaiapostituses – ma ei suuda mõeldagi sellele, et ta läheb lasteaeda ja peab seal üksi hakkama saama. Ma pean tõsiselt selle asjaga tööd tegema, sest nii hoolimatu ei saa ma olla, et teda eemal hoian. See teeb talle tõsist kahju, kui ta ema on nii ogar. Ma loodan, et see on värske beebi efekt. Mitte, et jäängi nii segi mutiks.

Ärevus tuleb siis ka, kui tuttavad teda sülle võtavad. Aga see on pigem selline, et mis ma siis nüüd teen – harjumatu, et keegi teine tegeleb temaga. See pole selline tunne, et ta on ohus. Kui siis väga vähe ja täiesti ebaratsinaalne. Teade tuttavatele: võite sülle võtta küll, ma peangi end harjutama sellega, et ta võtab ka elust osa 😀

Ärevus on ka siis, kui keegi teda kommenteerib või oiijumal, kritiseerib! Seda ei ole palju juhtunud, aga isegi süütute lausete puhul on vahel see tunne, et that b*tch.

Niisiis, tundlikkus seisneb selles ka, et pidevalt tahan teda millegi eest kaitsta. See ei ole ok, teen tööd, et oma liigset omanditunnet vähendada ja teda eluga kurssi viia. Või mind.

Selline päev oli ja sellised päevad on üsna tavalised – hull nunnutamine, hull ahastamine, hull energia, kui midagi saavutanud olen, nagu jee, võtsin tolmu – olen powerwoman (kohe tuleb ka miljon mõtet, mida ma kõike elus järelikult ikka saavutada suudan), hull uimamine. Järjekord võib erineda, aga ühes tavapäevas on need kõik vist esindatud.

Muidu on elu selline, et nagu ütlesin, jooksmas ei käinud ja midagi pole teinud. Täditütrelt sain hea viisi, kuidas sünnitusjärgsel kehal kõhulihaseid treenida, seda tegin paar korda. Peab tegema 3 korda päevas. Ma siis homsest hakkan korralikult tegema, praegu otsustasin.
See müstiline homme, samas aasta lõpp läheneb, miks mitte jaanuaris alustada, eksole, uuel aastal uue hooga. Või tegelt. 2017 algab, kõigest 3 aastat ümmargusema numbrini, 2020 – siis oleks selline, vohh, nüüd võtan end kokku ja teen! Mis ma ikka ebamäärasel ajal, suvalisel päeval, nagu täna, alustan. No way!

 

Advertisements

9 thoughts on “Vaene laps – ta ema on segi. Kes seda oleks osanud ennustada?

  1. hmm… nii tore on lugeda kõikide esimese lapse sünnitanute (no ikka nende ,kes blogi peavad) jutustusi- igaüks püüab teisi üle trumbata – kas siis magamatuse, beebiokse või kärujuttudega (just saying- te pole ainukesed “väljavalitud”) naljakas ka, ma ütleks 😀

    Like

  2. Need kõik ongi tema esmased emotsioonid ja tunded.. lase inimene elab end välja ja kirjutab üles, lugemiskohustust kellelgi pole. Ei tasu teise pihta nii mõru olla. Üldse ei usugi, et keegi jõuab mingile ületrumpamisele mõelda, mis kasu see tuua võiks?!

    Like

  3. Ei usugi, et autor ennast eriliseks ja väljavalituks nüüd peab. Tal lihtsalt on julgust, tahtmist ja viitsimist see kogemus kirja panna. Just selleks, et teised samasugused saaksid veidi julgustust, et kõik on okey ja nad pole üksi. Ühesõnaga, sa kritiseerid inimest praegu ainult seetõttu, et ta blogib? Heh 🙂 Kui blogimiskadedus peal, siis on sellele lihtne lahendus – tee oma blogi! 😉 Kui ei ole kadedust peal, siis loe ja naudi või vastumeelsuse korral, jumala eest, ära loe! 🙂

    Like

  4. Jah, tahtsingi öelda, et isikliku blogi olemus ongi enda päeva või kogemuse kirjeldus ja lihtsalt väljaelamine. Ma ei tea kedagi, kes tahaks beebiokse jutuga kedagi üle trumbata, kus see loogika või kasukoht üleüldse on? 😀 Ma ei oma statistikat, kelle jutt on kõige jubedam või midagi sellist, annab ikka sellise väite peale tulla 😀

    Like

  5. ei ei ole kade, ei kavatse ise blogida ikkagi naeran :)) aga miks ärrituda kui oma elu on laotatud teistele lugemiseks ja lausa kommenteerimiseks? imelik..

    Like

  6. Ma arvan, et suur lapse kaitsmise soov on enam-vähem kõikidel emadel. Ta ju niii pisike sul, peadki teda kaitsma, sest ise ta ei saa veel hakkama. Mulle tundub, et see kaitsmis vajadus mõneti muutub kui laps suuremaks ja iseseisvamaks nt. õpib kõndima ja hakkab rohkem välismaalimaga suhtlema. Kaitsmistunne jääb sulle alatiseks, aga see muutub koos lapsega vastavalt aktuaalsetele teemadele ja lapse arengule, seega ära praegu väga sellele mõtle. Kõik on pidevalt muutumises. See mida tunned ja mõtled praegu võib olla hoopis teisoti nt 6 kuu pärast…

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s