Olen "komplimentidega" üle külvatud!

Minu postituste tihedusest on näha, et ilmselgelt on ka september mulle keeruline kuu olnud. Aeg läheb nii kiiresti, et mitte midagi aru ei saa, mis päev, kuupäev, kuu, misiganes toimub. Vääsiinuud!

Ma olen nii väsinud 24/7. Ei ole hetke, mil ma ei ole väsinud. Silmad näevad topelt ja virvendavad ees. Ja kui tuleb päev, mil olen nn ergas, siis see ergas tähendab seda, et jess, sain end välja, sain rõõmsa näo ette, sain midagi tehtud. Aga see kõik on niikuinii pooleldi pikali kukkudes ja kuidagi ära tehtud – suure väsimuse saatel.
Aga ma ei kurda kusjuures. Ma kirjeldan lihtsalt. Ma ei oska abi ka vastu võtta, sest ma ei tea, kuidas keegi, kes minu elu ei ela, saab üldse aidata. Või mida ta saab teha. Jaanuse abi on vaja, teisi ei oska oma kodus kohata ega oska enda kasuks “tööle” panna. Küll oskan, kui Johan suurem on ja lapsehoidjat vaja.
Hetkel tahab ta seltskonda, jutustamist, tegelemist, mängimist. Vahel on mingi seedimise vaev, vahel niisama igav. Tal on päevi, mil ärkab umbes 8 hommikul ja uinub alles 23 õhtul või veel hiljem. See võtab mind nii läbi ja imestan, et ta ise on nii väike – kuidas ta jaksab?
Endiselt on palju soovitajaid ja õpetajaid, kuidas mida teha. Kuidas teha nii, et saaksin puhata, kuidas teha Johaniga mingeid asju, nagu kussutamised, lutiga jantimised, kiigutamised jne, et ta magama jääks. Ma olen peaaegu 2 kuud temaga jantinud, kas tõesti arvatakse, et ma neid variante ei ole proovinud? Soovitused on head, aga samas väsitav on kahe kuu jagu katsetusi uuesti läbi mõelda, vastata, kuidas ei ole sobinud, lõpuks tõestuseks läbi teha – ma olen kõike seda teinud sada korda. Ei ole nii, et ahastan ja olen niisama. Iga jumala päev ma harjutan temaga midagigi, mis meie elu kergemaks teeks. Ja päris mitmed on lõpuks veendunud – et ahsoo, ok, päris jama, ei mõjugi see, mida arvati. Päris mitmed arvavad endiselt, et kindlasti olen niisama saamatu või valin vale taktika – koguaeg süles või hellitan ära jne ja kuidas ikka on võimalik, et üks titt on selline.
Graafik on ja ei ole ka – võib minna päevi, mis lähevad nagu kellavärk, kõike teeb samal ajal. Ja siis tuleb mingi päev, kus ta teeb kõike risti vastupidi ja ma muudkui mõistatan, millest selline muutus.
Aga võin öelda, et läheb kergemaks küll, väga vaikselt, aga läheb. Mõnes mõttes olen ise harjunud ja endaga palju rääkinud, et see on selline aeg, ta on selline poiss, rahurahurahu. Ja samas tunnen teda aina rohkem, mis näoga ta mida nõuab või kuidas käitub teatud olukorras ja mida siis teha jne. Aga kõige etem on see, et ta ise on suurem ja aina rohkem igasugustest asjadest huvitatud. Näiteks, peksab mängukaare all vaikselt mänguasju juba, varem ta vahtis neid natuke aega ja niisama naeris, nüüd juba üritab neile pihta saada, kilkab omaette, mis tähendab seda, et mul on rohkem aega käed vabad.
Vankris ta ei röögi enam – jess! Voodis jääb aina paremini magama – jess! Need asjad vajasid harjutamist, kuna tundmatud kohad, ma arvan. Ja lutt on aina kiiremini suus. Oli päev, kui ta terve päev lutsutas oma lutti ja oli rahul. Siis tuli pikalt seda, et hoia või ära hoia – lutt ajas närvi ja vastu ta seda ei võtnud. Siis tuli selline aeg, et tahtis, et see lutt oleks suus, aga järsku enam ei osanud seda imeda või suus hoida, niisiis, kui hoidsin tal seda suus, rahunes, aga nii kui see suust eemale nihkus, oli topeltröökimine, et kuhu see jäi nüüd. Ja nüüd on tal see mitu päeva veidi pikemalt suus olnud ja pole igal sekundil ära kukkunud. Nii, et jess!
Mis veel aitab väsimuse ja stressi vastu on see, et ma tunnen Johanist nii palju rõõmu! Jaa, väsimus ja blabla, aga ma olen segi ta järgi ja ma muudkui nunnutan, kallistan ja musitan teda, sest ta on niiii lahe! Ja siis tuleb mingi jõud tagasi, et ok, edasi.
Selle kohta, milline ma välja näen, on eriarvamusi – minu kohta ütles üks pereliige, et ma näen välja, kui surmavari. Ma ei solvunud, see oli naljakas (ma igaks juhuks ei ütle, kes ütles, sest ta saab pahaseks, et selle avaldasin). No, nägi mind väsinuna, meigita – noh tavalises koduses olekus ma näen koguaeg nagu surmavari välja 😀
Siis öeldi mulle, et oo, ma olen nii heas vormis peale lapse saamist. Aitäh! Seda võib öelda, isegi, kui see on seetõttu öeldud, et tegelt näen välja kui surmavari ja äkki vajan komplimenti.
Ja siis täna öeldi nii, et nii tore, et lapse sain ja muide sa näed nüüd parem välja ka, kui enne. Ahah, aitäh 😀 See on sama hea kui need kommentaarid Facebookis: issand, sa oled nii ilus, ma ei tundnud sind ära! Oh, sa oled nii ilusaks LÄINUD! Sa oled nii ilus SIIN PILDIL! Tekib küsimus, et kas ma muidu ei ole siis ilus? Või noh, ilu on vaataja silmades, aga kas peab siis ÜLDSE midagi ütlema. See on tegelikult nii naljakas ja päris tõsiselt ma ei solvunud, vaid tõesti naeran lihtsalt omaette 😀 Kõik on päris koomiline.
Õnneks, minu surmavarju seisund ei jää igaveseks. Küll ma kosun. (Peaks selle lause välja trükkima, et oleks siis ka silme ees, kui hullem ahastuse seis on ja pill lahti, kui peeglisse satun vaatama, sest tõesti on silmaalused sinised ja pilk täiesti fookusest väljas)
Igatahes! Räägin muust ka. Käisin Lastekirbukas – järjekordne ideaalne koht taaskasutuse fännidele, nagu mina. Paavlis on see asi, et ei leia Johani suurusele häid kvaliteetseid asju – võimalik, et pole peale sattunud lihtsalt, aga külm aeg tuleb, praegune kombekas hakkab väikseks jääma – läksime soojemate riiete mõttega Lastekirbukasse, sest mäletan, kui käisin, siis olid seal väga korralikud riided (lisaks mittekorralikele). Muidugi oleneb jälle, kuidas satub, aga kuna paljud viivad oma laste riideid sinna müüki, siis kindlasti ei ole seal ainult väga ära trööbatud värki ka.
Johan otsustas seal ärgata ja olukorraga mitte rahul olla – kisas, nii et palju vaadata ei jõudnud, aga! Ma sain talle vankrisse kottkombeka, mis on lausa idekas! Salaja enne mõtlesin, et tahaks talle talveks sulekombekat, aga need ju maksavad mingi sada euri ja no sajaseid kombekaid (või ligi sada) nii väiksele lapsele ei raatsi ikka küll osta. Oleks siis mingi lumes mürgeldaja – ta ju ainult vankris veel. Aga ma sain Huppa sulekombeka, jee! Sisemine vooder on pehme flanell, sees on 50% udusuled, 50% suled, värv petrooleum, ideaalses korras, suurus 68, mis on ka ideaalne – Johan on hetkel 62, niisiis jõuab suure külmaga ka ehk seal sees lebotada. Ja hind on kordades odavam, kui muidu – 25 €.
Siin on pilt ka sellest mõnusast kombekast, mis paistab türkiis, aga tegelikult on natuke rohekam toon ja läikivam materjal. Ja ei krabise. Nii, et minu rõõmud on nüüd sellised.
Ja lisaks sellele, et mind teevad rõõmsaks Johani nunnudus ja head diilid kvaliteetsete asjade puhul, teeb mind rõõmsaks ka see, kui Jaanus tegeleb Johaniga ja minul on puhkus.
Puhkus on selline, et Jaanus plädiseb temaga igasuguseid jutte, Johan naerab ja mina naeran (sest ma ei suuda nii naljakas ja mänguline elusees olla kui Jaanus) või vaatan niisama, kui ägedad ja armsad nad on. Või targutan juures, et ära nii tee, ütle ega hoia, näed ta tahab ju nii jne. Kuigi mul pole endal ka vahel aimugi, mida ma ajan. Aga no targutamine on veres, üritan end tagasi siiski hoida, sest ma tahan, et Johan näeb vanemate mõlemat poolt, mitte muti valitsust. Igatahes, teen kõike peale puhkamise.
Puhkamine pole kunagi nii raske olnud, muide. Kui teoreetiliselt oleks ka see väike aeg puhata, siis vaimselt on seda raske teha. Vahel sunnin end lihtsalt lamama ja olema, samas olen koguaeg justkui ootel, millal pean end uuesti püsti ajama – nagu ogade peal koguaeg. Seda ka harjutan iga päev. Ehk siis 2 kuud on olnud palju tööd ja harjutamist Johaniga ja endaga, sest ma ei ole üldse nii äge lapsevanem, kui ma eluaeg olen arvanud, et hakkan olema. Pole mitte lähedalgi sellele. Aga õnneks on alles 2 kuud möödunud – päris lootusetu juhtum ma ka ei ole.
Siin nad siis möllavad, kui mina “puhkan”.

 

 

 

Advertisements

10 thoughts on “Olen "komplimentidega" üle külvatud!

  1. poisid on sul igavesti vahvad. Seda kõrvalt vaatamist ja mõtlemist,et krt,mul on ikka vedanud, jätkub veel aastateks. Minul küll.
    Sinu olukorra kohta ei oskagi midsgi kosta. Öeldakse,et elu annab kõigile täpselt nii palju, kui nad vastu suudavad võtta. Äkki sa oled lihtsalt siiani nii kange naine olnud, et said kange lapse 🙂
    Kuna lapsed on nii erinevad, siis mina mingeid nippe sulle küll jagada ei oska. Mu esimene laps reaalselt sõi, magas ja sittus esimesed kuud. Ei mingit kisa. Ilmselt teisega saan vatti ja vilet 🙂 siis tulen loen lohutuseks sinu postitusi ja saan jaksu juurde. Lase vapralt edasi! 😉

    Like

  2. Võtsin ka ennast eile kokku ja käisin töö juures muttidel külas. Nad nii ammu juba küsisid, kuna ja mis. No ja siis hakkas valama: mis sa näljutad ennast või, sind enam polegi, mis juhtus, äkki piim lahja, kuna sa nii kõhna jne jne. Ma isegi ei viitsinud reageerida selle peale. Ütlesin samamoodi, et küll ma kosun, kui see esimene hullus läbi saab. Hakkan ka vaikselt harjuma segasumasuvilaga 🙂

    Like

  3. Lisaks kõigele tuleb uksest ja aknast soovitusi. Ta nii väike, et tahab ema lähedust. Pane iga asja peale rinnale, kaisuta iga piiksu peale jne jne. Mingi rongaema oled või!?!!? Muidugi ma tissitan, kaisutan ja kõik värgid, aga ma tahan ka magada. See on võimatu, kui ta mul kõrval magab. Siputab, häälitseb nagu godzilla ja jumal hoidku, kui tissi lähedusse sattuma peab. Hullub! Pole üldse vahet kas just sõi või mitte. Lihtsalt mämmutada on ka ju hea (las laps olla, tahab lähedust). Jumala eest, kui julged ta oma voodisse panna. Automaatselt oled lapse hüljanud. Kõik ju oleks OK, kui mul poleks teist last. Mis tema pean nurka viskama või. Tal ka vajadused. Kodu vajab hoolt ja vaene mees ei näe ka muud, kui paljaste tissidega naist, hullu pilk ees 😀 Siinkohal ütlen kohe, et tegemist on ikkagi väga kannatliku ja hea mehega, kes saab ilusti asjadest aru ning ei nõua midagi. Mul endal lihtsalt süümekad. Mis naised need sellised on, kes sääraseid soovitusi jagavad??!

    Like

  4. Poisid on tõesti lahedad! Aga minul oli ta sünnist saati nõudlik ja vali, mida aeg edasi seda rohkem ongi näha, et mitte midagi muud polegi häda, lihtsalt tähelepanu ja tegelemist vajab. Jõudsin juba rinnapiima kvaliteedis jne kahelda, aga pole põhjust 🙂

    Like

  5. Kuskil kuu vanuselt ma tean, ta oli eriti nõudlik ja koguaeg tahtis süüa ja lähedust, see pidi see aeg olema, mil avastab, et kõhust väljas ja kardab kõike, tahab sinu juures olla ja süüa ka palju. Aga nendest soovitustest, et magagu sinu voodis, ma aru ei saa! Kuidas ma saan magada, kui koguaeg pean jälgima ega keegi talle peale ei vaju ja mai tea, läbi une ei tõmble voi tekkidesse ei lämbu! Ja mul poiss siiani selline, et iial ta ei ütle rinnast ära, see tähendaks, et kui kisa peale rinnale kohe panna, siis ta seal ainult olekski. mul on vahel selline tunne, et soovitajatel on kõigil olnud veidi vaiksemad lapsed ja pole ise ikka nii kutud olnud, sest miks nad siis seda nõu jagavad. Eks igaühele toimibki eri värk. Ma olen sünnist saati Johani ikka voodisse magama tõstnud. Uinub minu voodis voi süles enamasti ja siis tõstan ikkagi tema voodisse.

    Like

  6. MuL beebi sinu omast täpselt kuu vanem ja mind valdavad suhteliselt samad tunded. Ma tunnen ka hetkel meeletut väsimust kuna my poiss otsustas, et täiesti okei on ärgata 5-6 vahel igal hommikul (siiani põõnas 8-9ni) aga vähemalt selle arvelt magab päeval pikemalt (kui enne tegi 45 min unesid siis nüüd teeb paari tunniseid). Ühesõnaga beebid on pidevas muutumises, just siis kui arvad et said miskit paika siis nad muudavad seda 😀

    Like

  7. Ma pole ammu kommenteerinud, sest olin ju alles rase, ega osanud su uue eluetapi kohta suurt midagi sekka öelda. Aga jälgisin huviga. Nüüd on meie väike armsake juba 10 päeva noor ja ma kogen sarnaseid faase nagu sa siin kirjeldad. (Muide sünnitusvalud ei tundunud mulle nii hullud kui sa kirjeldasid. Presside ajal oli mul aga endast küll nii kahju, et unistasin nagu Mallukas august sünnitustoa põrandas, kuhu ma ära surra saan. Seda aga pigemini kõigi nende pingutuste kui valude tõttu. Ja kui mul kaks päeva tagasi piimapais oli, siis sellega kaasnevad valud ja kehva enesetunde oleksin ka hea meelega oma 14-tunnise sünnituse vastu vahetanud.)
    Neid õpetajaid on mul vähem, aga mu parim sõbranna saab üksi liimiidi ületatud. Vaevalt 20 minutit külas olnuna küsis ta kriitiliselt, aga miks sa last teki sisse ei mähi? No kuule, Just sa tead, ei ei mähi, ta ei pea ju 24 tundi teki sees kössitama! Ja kui Ma sõbrannale ühe armsa aevastuse Video saatsin, tuli vastuseks: Ainult üks body! Tal on külm! Sa pead ettevaatlikum olema! Ta vajab sinu kehasoojust!
    Kusjuures selle video tegemise ajal oli väljas 30-kraadine kuumusest ja laps minu süles.
    Tjah, minu väsimise tuleb osalt sellest, et pean pumpama, kuni mu räbalad nibud taastunud on. See võtab tohutult aega, aga samas saab issi väljapumbatud piima olemasolul mulle päeval näiteks unepause lubada.
    Jaksu Teile!

    Like

  8. Oma mõtetega oled kindlasti õigel teel. Nii on hea mõelda, et see on üks faas ja ju siis on kange iseloomuga poiss, kes vajab palju tähelepanu. Mul on üks selline 3 aastane ja nüüd samasugune 3 kuune otsa. Väsimus oli mu teine nimi kogu lapse esimene eluaasta.
    Soovitajad on toredad, aga 99% nende soovitustest ilmselt sind ei aita. Esimese lapsega olin suht rumal ja muudkui kuulasin teisi ja ilmselt läksin sellest ka hulluks. Tubli, et sa juba aru oled saanud, et kõike ei maksa uskuda 🙂 Kriitilist meelt nendega suhtlemisel.:) Ma olen ise selles paadis, kes lapse oma kõrvale voodisse pani. Ainus võimalus, kuidas ise magada sain. Nii kui mingiks tõstmiseks läks, et oma voodisse, siis oli kohe üleval. Või siis 15 min hiljem.
    Nii et minu jaoks on jälle need emad õnnega koos, kes suudavad lapse oma voodisse harjutada. Mina ei ole osanud. Ikka jõudu ja jaksu.

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s