Ma olen juba kaks kuud ema olnud! Still alive!

Teate, ütlen ausalt. Mõni päev tagasi oli järjekordne väike võit, ei mäleta, mis päev, igatahes alles. Ma käisin ESIMEST korda ise Johaniga õues. Ma olen temaga õues kahekesi enne ka tegelikult tiirutanud, aga just see minemine kahekesi oli esmakordne.

Nagu rääkisin, Johanil on väga pikalt muudkui kisa lahti, vankris võis möirata ja igal pool mujal ka, kui ikka see tuur peale tuli. Vanker oli vist harjutamatu. Vahel oli ok ja magas, vahel röökis nii, et pidime ainult süles jalutama. Võimalik, et mingid seedimise asjad, aga samas ta lihtsalt oligi vahepeal palju hellikum – vajas süles kaisutamist igal hetkel, mis pähe tuli.
Igatahes, see hirmutas mind! Mul oli palju kindlam koos Jaanusega see õuemineku tee läbi teha. Vähemalt minna uksest välja koos Jaanusega, siis vaatasin, kuidas tal oli, kui jäi lõpuks magama, võisin üksi ka tiirutada. Või kellega iganes koos. Näiteks, ükskord, õigemini esimene kord üldse oli õega õueskäik.
Lisaks oli see värk, et pean vankri enne treppidest alla viima, Johani tuppa röökima jätma, siis talle järgi minema ja see ka hirmutas mind. Nüüd, kui ma teda rohkem tunnen, vankriga on ta ka enamvähem sõps, siis jätan vabalt ta üksi röökima, kuni talle järele lähen.
Siis panen ta koridoris vankrisse, tal, klõps, silm kinni, momentaalselt. Mingi kombeka + vankri efekt. Niisama vankrisse pannes ei jäta ta kisa. St kui kodus toas kisab ja panen vankrisse, et seal teda rahustada ja kiigutada, siis ei mõju nii hästi. Aga kui kombekasse panna, siis vankrisse ja sõidutada, on sekundiga vaikne ja magab. Kombekas vist tekitab sellist mõnusat turvatunnet, ma arvan. Või ta teab, et nüüd on une- ja õueaeg.
Ja mina tunnen, et jälle üks võitlus on võidetud – saan temaga ise õue minna, ilma, et tunneksin hirmu või saamatust, et äkki ta karjub õues ja ma ei jaksa, kuna väsinud ja nutt oli peal ja … läbikukkunud ema tunne oli, et kuidas ma ei saa nüüd mindud. Ja ma ei tunne end absoluutselt süüdi või piinlikkust, et nii oli. Ju mul oli vaja siis aega ja harjumist kõige muuga. Sammhaaval.
Johan sai täna õhtul 2-kuuseks. Jee, palju õnne, Jonts!
Aga tahtsingi öelda, et see 2 kuud olid nagu ameerika mäed, kindlasti on paremaid ja halvemaid päevi edaspidigi. Ma siiski arvan, et see kõik on normaalne – tema õpib ja mina õpin seda elu tundma. Ei olegi vaja tunda halvasti, et ma ei saanud seda või teist tehtud – ma olin nii väsinud koguaeg! Siiani olen, aga on päevi, kus olen natuke vähem väsinud ja neid tuleb aina tihedamini ette. Võimalik, et olen selle nn graafikuga harjunud, võtan asju nii, nagu nad on, põen vähem.
Ja see, et Johani suudan röökima üksi jätta, kui on vaja süüa teha või vankrit vedada, on ka sellest, et ma tunnen ta kisa juba. Enne ei tundnud, milline on see hädakisa, milline on niisama tähelepanuvajadus või väsimuse kisa. Enne tal olid kõik hädakisad, justkui koguaeg paanika, sest ta oli ise ka rohkem hirmul ega tundnud oma keha või ümbrust. Nüüd kuulen ära, kui ikka täitsa õnnetu, siis tegelen temaga, aga kui on vaja teha kiiresti mingeid omi asju, siis teen neid palju stressivabamalt, kui enne, isegi, kui kisab. Sest ma talun ta kisa hästi – kuna ma tean, mis liiki kisa on.
Niisama jutuke vahepalaks: Sattusin isegi Jüris jalutama. Jaanusel oli mingi videotöö vaja ära teha, mina jalutasin. Arvasin, et tean, kuhu lähen – Konsumi poole, aga kõndisin vastassuunas Grossi poe poole. See, kuidas selline pood ehitatud on, on müstika – vankriga sinna liikuma väga ei mahu, müüjad arveldasid kuskilt lihaletis nurga taga, selline mulje jäi. Igatahes, mitte seal kassades, mis olid keset poodi, kuhu oleks vankriga pääsenud. Mingi parm hoidis ust lahti ja jutustas, et sellist varandust pead koguaeg kaasas kandma, oioioiii. See selleks, soks oli mega soodukaga! See valge soks on mu üks lemmikuid. Nagu tahke kondentspiim, mida ma tegelikult enne rinnaga toitmist kohe kindlasti ei tahtnud – nüüd on see, et mida rammusam ja magusam, seda parem. Ehk siis lemmiksoks – it is.
Johan on täiega suur juba! 28. on arstiaeg, eks paistab, mis arst arvab, kuidas tal on, aga aina suurem pidevalt. Kui ta istub poollamades, noh lebotab, kas mul jalgadel või kuskil kaldus kohas, siis tahab end juba istuli tõugata. Täitsa jama, juba tegutseb. Ma ei teagi, kas tohib tal lasta niimoodi pingutada. Veidi lasen, aga palju ei lase ka, äkki tekib mingi ülepinge lihastes jne, nagu need lastearstid räägivad, hiljem siis hakka jantima füsioteraapia ja muuga. Ja kui tahan teda nn istuma panna, ise hoian käte alt kinni, siis ta ei taha istuda, vaid tugevalt võtab jalad alla, nagu tahaks jooksu panna. Omal jalgel.
Kuidas teil lapsed liikuma hakkasid ja kaua lasite olla? Võimalik, et mõtlen ka üle, äkki peangi temaga hoopis treenima ja laskma liigutada nii? Ta on alles 2 kuune!
Selfie-üritus väänleva lapsega. Mina samal ajal kindlasti mulisen midagi ülinunnut ja meeldivat, et ta naerataks. Ta on endiselt selline, et kuule, kelleks sa mind pead? Nunnuta omaette.
Johan on juba nii poisilik kuidagi. Maja juures käivad igasugused kaevetööd, mingid torude vahetused ja jurad, kui mingit suurt masinat nägi, jälgis seda nagu ilmaimet. Ja ta pilk on tõsine, samas selline, et tahaks koguaeg mingid pättust planeerida. St mitte pättust, tema meelest kindlasti midagi väga geniaalset. Ei ole hale ja nunnu pilk. Kui hale ja nunnu on, siis see on ka seni, kuni ta sülle võtan. Süles on sellist võidukat nägu, et sain, mis tahtsin – jälle kõik üle kavaldatud.
Proovisin talle eile mingit valget pehmet, karvast kombekat, et noh valge vanker, proovin valget kombekat ka, mis me saime ja algul suur oli. Selline beebide jääkarulik kombekas, teate küll. Kombekas oli paras küll, aga tema ei sobi nunnusse valgesse kombekasse, mis oli nii beebilik. Ta vaatas mind sellise näoga, et ok, mida imet sa nüüd üritad omameelest? No täiesti võõras oli. Kuidas üks kahe kuune saab mingites asjades võõras tunduda, ma ei tea.
Täna kui temaga õues jalutasin, oli nii mõnus karge sügisõhk, kõik oli suht vaikne, st hommikute ja õhtutega võrreldes – täpselt selline ilm ja kellaaeg, nagu peaks tööl või koolis olema, aga mina ei pea. Nagu teeks poppi või oleks töölt varem ära läinud, sest “paha olla”. Selline tunne, et mul pole õigust jalutada, kuna alati on sellisel ajal kohustused olnud kuskil rattas olla. Ma olen miljon korda trollis tuima kalanäoga tööle sõitnud ja vaadanud neid jalutavaid emasid, et issand kui hea oleks, lihtsalt jalutad, tööl käima ei pea, chillid ringi, ilma, et peaksid süümekaid tundma, et vaba päev on, saaks ka nii! Näiteks, kui tööst olin väsinud, siis mõtlesin, et ahh, võiks dekreeti minna, kõik mured oleksid lahendatud!
Ja nüüd ma olen ise see jalutav ema, kelle ainus kohustus on last kasvatada ja kellele selle eest veel palka ka makstakse – aitäh, Eesti riik! Kuigi emapalk alles hakkab jooksma ja näpud on ikka väga põhjas juba.
Kui ma neid jalutavaid emasid vanasti kadeda pilguga vaatasin, mõtlesin, et ok, mulle tundub, et neil on mõnus jalutada, aga raudselt see on ikka raske ja pole see elu nii vaba ja chill midagi. No, ausalt, on ikka küll – kella peale minekut kuskile ei ole, graafikud kuidagi kujunevad, tööd ei pea tegema, jah, magamata ööd ja jaurav laps on ka aegajalt – aga ikkagi hoopis teine asi, kui tööl jauravate täiskasvanutega jahuda. Igatahes, seda pikka puhkust soovitan kõigile, sest päriselt ka – ongi nii mõnus olla, kui ma ette kujutasin!
Paar tänast klõpsu ka minikahesest Johanist!

 

 

Advertisements

13 thoughts on “Ma olen juba kaks kuud ema olnud! Still alive!

  1. Mina natuke kadestan oma meest, et ta saab tööl käia ja inimestega suhelda. Just sellest suhtlemise poolest tunnen puudust. Üks päev, kui see madness jonksu läheb, saan mina ka kärutamas käima hakata.
    Palju õnne Johanile! @-}– Saskia sai täna kuu vanuseks. Issi tellis suures õhinas isegi tordi talle. Ise tellis, ise sööb 😀

    Like

  2. Kui võib siis küsin seoses emapalgaga küsimuse.
    Mis kuupäevani Sul seda dekreedirahasid välja maksti?
    Et emapalk peaks septembri eest juba ju tulnud olema ometi?
    Mul see, et ma sain täna oma dekreedirahad kätte ja asun arvestama. Aga emapalga laekumise kohapealt on mul tühi maa..

    Like

  3. Tegelikult töö tegemist ma igatsen ja kuskil tegutseda, mitte kadunud olla. Aga samas tuli meelde ikka see, et oiii kuidas tahtsin aegajalt lihtsalt mitte tööl käia 😀 ja ma kadestan meest samamoodi – tuleb/läheb, suhtleb inimestega jne ja mina samas ei oska enam lauseidki moodustada 😀 palju õnne Saskiale! Meil on ikka väga sarnased storyd ma vaatan 😀 rasedusaegsed ja järgsed tunded ja laste sünnipäevad vähemalt küll!

    Like

  4. Ma käisin täna esimest korda peale lapse saamist üksi linnas,ta saab esmaspäeval 2kuuseks.Kui metroosse astusin,siis ehmatasin ära,pole ammu nii palju inimesi näinud 😀 ja kuidagi imelik oli vōōraid enda ümber nÄha,selle asemel oleks tahtnud lihtsalt metsas kâruga jalutama minna 😀
    Meie peaaegu kahekuune ka tegutseb ja liigutab palju ja just öeldi et on hea ja lihased saavad tugevamaks jne.
    Kui sa soksi sööd,kas siis tal pärast gaase ei teki rohkem? Mul kohe andis tunda ja ei soovitatud üldse

    Like

  5. Ma ei olegi tähele pannud, et peale šokolaadi neid rohkem oleks. Võibolla on ka – õhtuti magamaminek on viimasel ajal natuke vaevarikkam, sest veidi gaase piinab, aga midagi hullu samas ka ei ole… hmm, hakkan jälgima asja.

    Like

  6. Trummipõrin! 1.5h kärutiirul käidud 😀
    Kusjuures minu põnnile mõjus küll, kui ma magusat sõin. Jätsin need asjad ka menüüst välja. Gaasid küll on, aga nüüdseks ei nuta ta end oimetuks vähemalt. Ptui, ptui , ptui..

    Like

  7. jaaa! ja piimatooted jätsin ma välja ja see mõjus ka väga hästi 🙂 me ikka päris palju lugesime algul ja uurisime igasuguste erinevate toitude kohta,kuidas mõjuda vōib beebile

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s