Laps nr. 2 on tulemas?

Teate, nii pea, kui sünnitusvalu meelest läks, tekkis tunne, et ohh tahan teist last veel ja üsna kiirelt otsa. No, ma tõesti tahan, et nad oleksid omavahel gäng ja pealegi, mul on nii tüdruku isu ka!
Johan on alles 2 kuune ja juba mõtlen teisele, eksole. Aga mingi paar aastat vanusevahe oleks hea. Hetkel ma ei kujutaks ettegi, et mul Johani kõrval oleks veel mingi paariaastane laps. Aga seda ju tehakse ja saadakse hakkama. Igatahes.

Paar päeva peale sünnitust olin õnnetu, et rohkem lapsi ei saa, kuna sünnitama ma ei lähe enam MITTE KUNAGI! Sünnitusvalu oli liiga selgelt meeles ja ma ei suutnud paar päeva isegi sünnituspostitust teha, sest terve keha hakkas uuesti valutama. Ma ei olnud isegi liialdatult emotsionaalne, vaid tõesti siiralt mõtlesin seda, omaette vaikselt kurbusega. Lohutasin, et äkki on võimalus adopteerida.
Kes ei ole veel lugenud, siis minu sünnituspostitust saate lugeda siit: SÜNNITUS

Aga siis kadus see mõte ära, sünnitus läks meelest, valu läks meelest ja sain aru, et ahh, suva see sünnitusvalu – täiega põnev oleks uuesti sünnitada ja vaadata kui hästi/halvasti nüüd hakkama saaksin. Pealegi, polnud see nüüd nii valus ka.

Aga keha ei lase sellistel mälestustel kustuda 😀 Ma näen juba päris mitu korda unes sünnitust.
Ühel ööl nägin, et olid sünnituse algusfaasi valud, hakkasid muudkui tugevnema ja unes tuli väga täpselt meelde, mis tunne oli sünnitada. Õudusega tundsin tuhusid ja süda läks pahaks – hull paanika tuli järsku, et aajah, see oli ju niiii jube, tuleb valumaitse meelde küll! Ärkasin ehmatusega ja vaatasin keha, et jumal tänatud, mul on see tehtud, ma ei pea enam minema!

Siis suht alles nägin unes seda, et lähen sünnitama ja mõtlen, et nii hea, et teine sünnitus, sest see pidi kergem olema. Ja kui sünnitus pihta hakkas, hakkasin nutma ja olin lauspaanikas, kuna algus oli samasugune, nagu esimese puhul ja polnud paljutõotav – see pidi ju kerge olema, aga ei ole! Paanikahoog tuli peale, et kas ma tõesti pean selle sünnituse samas pikkuses läbi elama, ma ju ei arvestanud sellega! Ei, ma ei ole valmis ju, eiii, ma pean selle lapse kuidagi teisiti välja saama.
Ärkasin üles ja unesegasena mõtlesin, et omg, ma ei taha minna! Kuni avastasin, et jeerum, ma ei pea minema! Ja see minu vigin seal unes oli Johani vigin kõrvalvoodis. Thank god!

Ma ei tea, miks ma seda koguaeg unes näen ja peas ketrab koguaeg mõte teisest lapsest! Mul on tegelikult tõesti huvi, kuidas teine sünnitus läheks. Saaks kuidagi lihtsamalt teada. Äkki ma elan nii kaasa, kuna Mallu hakkab teist last varsti sünnitama ja sellepärast näen, kuidas ise ka muudkui teist sünnitama lähen.

Igatahes, sünnitus sünnituseks – raudselt ma tahan veel lapsi! Oleks see laste kasvatamine natuke odavam või oleks mul mingi garantii, et saan kõigile vajalikud asjad, hariduse jne, siis poleks küsimustki. Või garantii, et peas segi ei läheks. Äge oleks palju lapsi, eriti siis, kui nad suureks saavad. Suured pered mulle meeldivad!

Ok, mida ma ikka kibelen, saaks selle ühegagi hakkama!

 

Advertisements

18 thoughts on “Laps nr. 2 on tulemas?

  1. Ma pean tunnistama, et ma oma esimest sünnitust nii hästi ei mäleta, etvalhsid karta oskaks. Sellest hoolimata lähen nüüd teist sünnitama eesmärgiga paremini hakkama saada. Kui esimese sünnituse nö elasin üle, siis seda sünnitust kavatsen läbida. Edukalt. Ootan juba põnevusega. Terve raseduse aja olen selle nimel tööd teinud, et teine sünnitus oleks elamus. Ei jõua ära oodata. Muidugi olen teadlik, et ei pruugi sellest ettevalmistusest miskit kasu olla, aga vähemalt endal on kindel ja hea tunne.

    Like

  2. Minul on 3 kuune ja 4 aastane kodus ja ma ütlen, et ma enne kui esimene laps sai 3 ei juleund isegi mõelda teisele lapsele. Ja üldsegi mitte et rasedus või sünnitus oleks olnud raske, vastupidi, mõlemad olid väga kerged. Põhjus oli minu puhul selles, et mul oli juba nõudlik beebi ja sealt edasi jube nõudlik väukelaps. Arvasin, et kõik beebid sellised 😀 kuni sain teise lapse kes on täielik chill dog esimese päevast peale, muudkui naeratab ja üli rahulik. Ideaalis oleks tahtnud muidugi et laste vanusevahe oleks olnud väiksem, ca 2 aastat aga ma polnud enne selleks lihtsalt valmis.

    Like

  3. Jah, meil on 3 2 aastase vanusevahega tüdrukut, st mina ja õed – ema ütles ka, et kolmas oli juba teistega kambas. Üks tuttav ütles samuti, et teised lapsed juba kasvavad koos esimestega, selles osas on veidi lihtsam.

    Like

  4. Kui Johani vaadata, siis mul on tunne, et mul on sama nõudlik laps, selles osas on tõesti natuke hirm. Kui tema oleks mul juba teine laps ja oleks mingi paariaastane ka siin, siis ma oleksin vist hulluks läinud. Aga no, kui otsustan teise lapse teha, siis nii võibki minna 😀

    Like

  5. Kusjuures, mis siis, et öeldakse, et sünnitus läheb nagu läheb ja ette ei saa valmistada. Tegelikult saab küll. Kui ma ei oleks endale kõikvõimalikke teadmisi kehast ja üleüldse enda ettekujutatavast vaimsest seisundist sisendanud, siis täiesti tõenäoline, et ma oleksin sünnitusel krampides ja paanikas olnud. Mul oli mega valus, aga ma ei läinud krampi ja ma usun, et tänu sellele oli mul suht õpiku järgi sünnitus tegelt. Nii, et mina usun küll, et ettevalmistus, just vaimne, on väga olulise mõjuga. Sest kui juba lähed selliselt, et võtad KÕIK vastu, mis sealt tuleb ja kontrollid seda, mida saad kontrollida – hingamine ja asendid, mis siis, et silmist purskab tuld ja tead, et misiganes valu on, see saab läbi ja sünnitus ongi selline, siis läheb ikka veidi paremini küll see. Ma ka ei olnud sünnitanud enne, aga mina ei olnud ka üllatunud ega šokis. Pigem sain lihtsalt teada, mis tunne see on, sest ma ei ole ühtegi kirjeldust sünnitusest kohanud, mis oleks seda valu mulle kuidagi suutnud selgeks teha – tulebki ise kogeda. Aga ikkagi – päris lukku ma ikka ei läinud, et misasja, nii valus, see pole küll õige – ma teadsin, et see on õige ja sellegipoolest ma ära ei sure 😀

    Like

  6. Kui kindel ikka võib olla asjades, mis on 5,10 või 15 aasta pärast? See, et praegu läheb väga hästi ei tähenda, et lapse ülikooli mineku ajaks on sama seis või vastupidi. Kunagi ei tea ju mida majandus parasjagu teeb. Laste arv võiks muidugi olla läbi mõeldud ja planeeritud aga teist last ma sünnitamata ei jätaks põhjusel, et ei suuda teda ülesse kasvatada. 3ndat või 4ndat küll vast ei sünnitaks, aga 2-ga vast saab hakkama.

    Like

  7. Mind just pidurdab teise lapse saamisel mõte rasedusest. Mõtlen jälle kogu sellele kremplile, mis sellega kaasneb ja kuidagi lapse isu kaob ära… 😛

    Like

  8. mina vöiks rase olla ja sünnitada aga ühtki titte enam ei tahaks never! praegu kutt 7k ja noooo ulmeee mai suuda nii jube on!! ootan nii meeletult, et ta juba suureks kasvaks ja et ma mitttttte kunagi ei peaks enam ühegi beebiga jaurama.
    ja ma ei usu, et järgmine parem tuleks, pigem hullem 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s