Päev, mil tahtsin end hullumajja sisse kirjutada. Või lihtsalt metsa röökima minna.

Eile oli nii pikk ja närvihaige päev, et õhtuks mõtlesin – issand jumal, ma jäin ellu.

Olgu öeldud, et ma olen lapse saamisega täiesti närvihaigeks läinud – absoluutselt stressi ei kannata, st täiesti nii närvi võin minna suhteliselt tavalise olukorra peale, et silme eest must ja käed värisevad. Raudselt on see täielikust üleväsimusest, see pole normaalne. Eilne oli ehe näide sellest.

Väsimusest ka nii palju, et enne rasedust ja rasedana ähvardati koguaeg, et oii, sa oled väsinud siis kui lapse saad jne. Mõtlesin, et ahh, mida inimesed ka teavad, mida ma suudan kannatada – ise eluaegne ületundide tegija, öösiti õppisin, varavalges sättisin tööle, misiganes, elan kõik üle. Aga no see väsimus. See on midagi täiesti teist – sa ei näe selgelt, silmad lahti justkui magaksid, lauseid ritta ei suuda ajada, sõnu ei leia, pea on tühi. Nüüd saan aru küll, mida need emad on ähvardanud ja hoiatanud. Pole niisama nõrgukesed vingatsid. Ok, need emad, kelle lapsed on olnud rahulikud magajad ja üsna kiired graafikuhoidjad jne, nende hulgas on tõesti arvajaid, et teised on veidi saamatud oma lastega, et milles probleem, kui vahel üles ärkab ja vahel joriseb, ela üle. Igatahes!

Eile oli Johanil arstiaeg ja titega kuskile kella peale minemine on paras peavalu ja lisastress niigi. LISAstress ehk siis igapäevaselt on niikuinii stress, isegi, kui teadlikult ei mõtle, siis selline teatav pinge on koguaeg, sest enam ei ole ühtegi hetke, kus ma mõtlen AINULT endale, isegi siis, kui lapsega tegeleb Jaanus või jalutab temaga väljas.

Johani “graafik” on selline, et ärkab üldiselt 8-9 paiku, 12-13 paiku jääb magama, eriti siis, kui olen selleks ajaks end õue sättinud ja ta võib magada mitu tundi jutti, ärgata kuskil 16-17 isegi. Ma ei ärata teda üles ka, et sööta või midagi, sest söömise ja kaaluga probleeme ei ole, öise unega ka enamasti mitte – õhtul kell 21-23 vahel on üldiselt magama minek, esimese satsi magab mitu tundi 3-4ni ja siis hakkab mingi tunniste vahedega jauramine. Ta ise meelega ei jaura, aga siis hakkab oma hädasi vist punnitama – sipleb ja ägab seal.

Eile ta ärkas 7 või isegi enne seda. Siis sõi ja vaikselt ootasin, et ehk teeb ikka enne arstile minekut väikese uinaku veel. Arst oli 13.10. Ei teinud ja sinnani ei teinud. Tahtis magama jääda, kui hakkasime uksest välja minema, aga siis pidin teda juba riidesse toppima ja mähkmeid vahetama. Enne magamist on suuremat sorti jauramine, kuna ta on väsinud. Niisiis, üks suur jauramine käis. Muide, see efekt on mul ka seoses stressiga, et kui ta hakkab jaurama midagi, siis mul kohe higi voolab, kuidagi nii mõjub.
Ühesõnaga, sain lapse riidesse, ennast ka, higi voolas, närv sees, et krt kell kukub, me jääme hiljaks. Just siis, kui hakkasime välja minema, tuli Jaanusel tähtis tööasi, pidi paar klikki tegema või rida kirjutama, väike asi. Aga mida mina tegin? Ma läksin niiiii närvi! Et ok, aitab, mind ei huvita, mis selle paari klikiga kaasneb, aga arstiaeg on olnud paigas sada aastat ja on teada olnud, et täna see kell peame uksest välja saama, nii et kõik teised saagu tunnike omadega ise hakkama. Ja ma närvitsesin täiega, käed värisesid, terve keha kihises ja õhetas, pea käis ringi, oksendada oleksin tahtnud – vot nii närvis! Ok, saime uksest välja, lähme alla garaaži – laps autosse, Jaanus keerab süüdet – mitte muhvigi!

Ehk siis mina, kes ma olin juba täiesti segi peast, kuna oht on hiljaks jääda, st minutipealt jõuda ja parkida vaja jne, mina olin vist šokeerivas eituses, et ei, see auto läheb nüüd ja kohe käima. Kuigi ise häälest kuulsin, et aku on tühi. Igaks juhuks kordan, ma ei ole muidu selline närvihaige, aga viimasel ajal ajavad asjad kordades rohkem närvi, st stressiolukorrad, nagu hilinemine või auto mittekäivitumine.
Eriti närvi ajas see, et mina olin eelmisel õhtul veel öelnud, et uks jäi lahti, aga Jaanus mõtles, et savi. Ta arvas, et salongituled ei jäänud põlema, kuna tal oli pikalt selliste sätete peal, et kui uks lahti, siis tuli ei põle. Aga mingi aeg muutis korraks ära, inimene on harjumuste ori – arvas, et ahh, aku tühjaks ei lähe, kui see uks jäi lõpuni kinni panemata.

Minu närvitsemine on sellega seoses, et nüüd on vastutus Johani eest ja kui ma/me ei suuda aega planeeridagi, siis on selline läbikukkuja tunne, et mis krdi vanemad need on. Oleks see minu arstiaeg olnud, oleks mul sügavalt ükskõik – helistaks arstile, lepiks uue aja kokku ja kõik. Aga Johani aeg, siis oli närv nii must kui must.

Jaanusel on suurem auto, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse, millel on 3 rida istmeid, mahtuniversaal? Misiganes, suurem auto, mida käima lükata. Johan oli pahas tujus magamatusest+minu närvitsemisest ja jauras, Jaanus hakkas autoga sahmima, mina ägasin niisama seal, et krt tellime takso, hakkame minema. Jaanus üritas garaažis autot käima lükata, ÜKSI! Ehk siis enda parkimiskohalt oli vaja ära lükata (õnneks päevane aeg, garaaž tühi) ja lükkas selle sinna, kus on pikem sõiduriba. Noh ja lükkas, aga ei saanud nii suurt hoogu üksi selle väikese maa peale sisse, et auto käivituks. Selleks ajaks, võite arvata, et ma olin täiesti peast segi, mis krdi auto käima lükkamine, MEIL EI OLE AEGA! Võtame takso, mitte ei raiska aega, kuna sul on põhimõtte pärast vaja see just nüüd ja ise käima saada. Üritasin teda aidata ka, aga samas Johan röökis ja sinna kulus ka minu tähelepanu. Nii, et täielik jura.

Helistasin arstile, kuna aeg oli juba kätte jõudmas, ütlesin, et meie ei jõua, autoga on probleemid, Olin täiesti valmis selleks, et ta paneb uue aja kuskile kaugele ja ise hädaldades, sest registratuurides tavaliselt nii käitutakse. Aga see vastas, et millal te jõuaksite, vastasin 20-30 min (sest kavatsesin takso tellida) ja ütles, et pole hullu, tulge, millal jõuate ja võetakse vahele. Ohh! Aitäh!

Nonii, Jaanus! Davai, aitab, tellin takso! Siis tuli just garaaži üks mees, kelle poole Jaanus pöördus, et ehk aitab autot lükata, saab kiirema hoo ja käima. Mees oli kohe nõus, esimese lükkamise peale said nad auto käima ja mina ei pidanud taksot tellima. JESSSS!

Ma ei taha üldistada, aga see mees, kes absoluutselt kohe nõus oli, oli üks vene mees. Venelased on nii soojad ja abivalmid, et davai, käed külge (endal ilmselgelt kallid, korralikud riided jne asjad seljas). Päris paljud eestlased, seevastu, on esialgu hädaldama hakanud, et noh tegelt on mul päris kiire ja määrin käed ära jne, aga ok tulen, kui häda käes ja mõni pole isegi tulnud. Selliseid vastuseid on tulnud, kui millegagi nende poole pöörduda. Ma kordan, ei taha üldistada ja mingit nn rassismihõngulist juttu ajada, aga pole vene mehed veel abi osutamata jätnud.

Nii, hingasin kergendunult, läksime arsti juurde samade minutite jooksul, mida telefonis lubasin. Õnneks rahunes Johan autos maha ja mina ka. Suht.
Ja mida üks ürgema ikka teeb, kui laps on rahulik ja tahab omas mullis olla – pilti! Isegi, kui see on udune telefonipilt ja kui taolisi on vist igast jumala autosõidust, suva.

Arsti juures saime teada, et endiselt on asjad väga ok, laps on päris suur ja tugev. 2 kuune ja kaalub 6940 g, pikkus 63-64 cm (seda ta ei tahtnud väga mõõta lasta, seetõttu ebatäpne), pea 42 cm (sündides 36 cm)
Saime saatelehed neuroloogi ja ortopeedi juurde, kus tuleb 3 kuuselt kindlasti ära käia. Ja lasime rotaviiruse vaktsiini esimese doosi ka ära teha.

Noh, arstiaja lõpuks oli tuju juba hea, sest laps käitus mõnusalt, arstid nunnutasid ja kiitsid, kõik oli korras, kasvult suur ja tugev – mulle see kõik meeldib. Et ok, endiselt teeme mingeid asju ikka õigesti.

Siis kiiruga koju, sest Jaanusel oli vaja ikka mingi tööasi lõpetada ja siis oli vaja varsti uuesti välja end sättida, kuna õhtuks oli meid kutsutud Laura’s Kitchenisse (Vabriku tn) Jaanuse sõbra poja sünnale, kes sai kaheseks.

Noh, jälle, kella peale minek, mina juba vaikselt hakkasin närvi minema, Johan polnud ikka veel maganud sel päeval, kuigi kell oli juba 17. Ja jorises juba parajalt. Kui hakkasime lõpuks liikuma, siis mina olin jälle millestiganes end täiesti närvi suutnud ajada. Vist terve see päev ja ma olin nii väsinud, vaimselt kuidagi väga läbi. Autos Johan röökis terve tee. Ma olin juba valmis selleks, et ok, ma ei piina last, ei lähe lärmakasse keskkonda niigi närvilise lapsega. Endal oli ka nutt kurgus, no niiiiii kopp oli ees sellest päevast, et vajuks kuskile maa alla. Aga mõtlesin, et krt, kui me oleme juba välja tulnud ja lubanud minna, siis lähme ka. Sest niigi pole 2 kuud ja rohkem veel kuskile jõudnud. Oli see tunne, et kui ma nüüd ei jõua, siis ei jõua ma mitte kunagi kuskile. Mingi missioonitunne, et ma pean selle olukorra ümber keerama, mitte närvihaigelt päeva lõpetama. Või siis see, et nii pea, kui koju tagasi saan, hakkan pillima, aga enne käin sünnal ära.

Jõudsime kohale, just siis jäi lõpuks magama. See hetk, kui ta magas, isegi läbi päris suure lärmi magas, ja kui me seal Jaanusega istusime, sõime nänni ja nägime tuttavaid, oli tõsine pinge langus, nagu pool võitlust võidetud, sest hetk tagasi oli mul nutt kurgus olnud, et krt kuskile ma ei jõua. Aga jõudsime. Kohe oli halb tuju läinud. Ise olime parajalt tühjaks pigistatud sidrunid, aga samas see kõik ajas naerma.

No, olime vist tunnikese seal, võib-olla rohkem, siis hakkas Johanil seal palav ja paha – laste lärmi täis. Läksime koju, mind ajasid igasugused asjad juba naerma, sest kõik on kuidagi tragikoomika.

Riided vahetatud ja kõik hakkasid üksteise järel langema. Kõigepealt kustus Jaanus, siis üsna kiirelt Johan. Ja siis istusin mina köögi laua taga ja mõtlesin, et issand, kas ma tõesti jäin ellu ja äkki peaksin hullarisse minema, et ma niiiii närvi võin minna. Mõtlesin, et kirjutan selle loo kohe blogisse, sest sellistel hetkedel ON vaja see tore päev kokku võtta ja mõelda, et ok, mis häda mul on! Aga tegin läpaka lahti ja panin klõps kinni tagasi – mine, Lilli, magama!

Aga pole halba ilma heata – päev oli tegus, loodetavasti õpetlik, alla ei andnud ja nuttes voodisse ei langenud, kuigi tahtsin seda teha vist iga poole tunni tagant, igale poole me jõudsime, hoolimata sellest, et ma ei tahtnud kuskile enam jõuda, peretülid jäid ära ja naersime endi üle veidi – natuke võitja tunne tuli õhtuks, et läbi ussim*nni küll, aga hakkama saime.

Uni oli öösel kõigil eriti pikk ja sügav, jah, ka Johanil, mis tähendab, et ka minul, kõigest üks kord ärkas. Ja täna ärkasin päris mõnusalt puhanuna. Phh.

 

Advertisements

23 thoughts on “Päev, mil tahtsin end hullumajja sisse kirjutada. Või lihtsalt metsa röökima minna.

  1. Meil sama teema praegu.Alates eilsest lihtsalt üks jäuramine käib,magada ei taha ja punnib vastu ja lōpuks pistab röökima.Ega muud üle ei jää,kui autole hääled sisse,eile sōitsime lihtsalt paar tundi ringi ja tundub,et täna ōhtul sama teema 🙂 Päeval käisin kaks korda käruga väljas ja vahepeal nutt kurgus,kui jälle röökima hakkab.Kōige rohkem ajab närvi,kui suva inimesed lihtsalt vahivad ja kommenteerivad,et oj miks ta küll nutab,mis tal viga on jne .

    Like

  2. Oi jah, mõistan seda väsimuse teemat. Mu ülehomme kuu vanuseks saav kutt ärkab juba umbes nädal aega terve öö iga tund, et süüa. Ma siiralt loodan et see režiim päris selliseks ei jää. Isegi paar-kolm tundi und järjest tundub praegu nagu puhkus 😀

    Like

  3. Tundub,et see poisteteema 😀
    Meil ka enne kuu aega tahtis öösel iga tund süüa ja päeval ka aga siis mingi aeg rahunes maha ja läks iga 2h peale.Praegu 2kuune ja sööb suht iga 3-3,5h tagant ja ööse 4 vōi vahepeal isegi 5h tagant.See kord tunnis toitmine oli ikka päris kurnav 😦

    Like

  4. Mul oli täna selline päev, kus mõtlesin, et kui selle üle elan siis elan ka kõik muu. Pidin oma kahe lapsega üksi lendama ja siis mingeid dokumente korda ajama päev otsa, 3 kuune on mul selline, kes üle 2 h järjest üleval olla ei suuda ja kui kohe kui väsinud magama ei saa siis on täielik maalima lõpp ja neid maalima lõppe oli meil täna palju. Lisaks oli meil vaja hommikul kell 5 ärgata, et lennule jõuda ja lõpuks suutis lennutama meie vankri ka veel ära kaotada. Lisaks algas beebil meeletu nohu. Praegu lapsed magama läinud ja istun diivanil ja mõtlen, et oli ikka päev aga näed ellu jäin.

    Like

  5. Kõik õudus tuleb meelde 😀 Esimesed pool aastat laps nuttis pidevalt, sain suure hädaga (aega läks 2-3 tundi) 30-40 minutiks magama, vankris ärgates hakkas kohe röökima, öösel ärkas iga 1-2 tunni tagant. Siis hakkas vaikselt kergemaks minema, hakkas 1-2 tundi järjest magama, öösel 2-4 tundi järjest. Öö läbi ei maga ta tegelikult siiamaani (2-aastane tüdruk), aga no need 1-2 äratust on kukepea võrreldes eelnevate röökimismaratonidega.
    Hetkel ootan teist last 😛

    Like

  6. * St päeval hakkas 1-2 tundi järjest magama, öösel 2-4 tundi järjest.
    Kusjuures ma käisin samal ajal koolis ja tööl ka. Enam nii ei tee, olen sajaga kodune uue vanemapuhkuse ajal. Ime, et mehest lahku ei läinud.

    Like

  7. Just, ta ikka magab, aga on neid päevi, mis mööduvad nii, et üldse ei maga või max pool tundi. Üldiselt päevase unega ei ole tal sünnist saati hästi olnud. Samas ei pruugi nutta ega niisama joriseda ka, vaid lihtsalt ärkvel. Pikalt magab siis, kui olen lõuna paiku temaga õue läinud, siis magab 16ni kindlasti. Kui on sel ajal muud plaanid, siis ei maga ka väga hästi.

    Like

  8. no meie käruga väljaskäimine oli täna selline, et natuke tukkus ja siis kisa lahti, ainult süles tahtis edasi liikuda ja nii oligi 😀 aga ma arvan, et asi on kasvuspurtides, mis algul päris tihedalt esinevad. St nii ma seda asja põhjendan ja on kergem kõike taluda 😀

    Like

  9. Ennetavalt ütlen, et ma tean, et laste unevajadus on erinev ja ma olen ainult kõrvaltvaataja jne. Aga sellises vanuses laps peaks magama kolm korda päevas, no minimaalselt kaks, ja neljatunnine ülevalolek hommikul on pigem ligi aastase lapse norm. Paraku nii pisikestel ei ole eneserahustamisvõimet ega oskust ise suvalises kohas uinuda. Selleks, et ta talle tegelikult sobival ajal magama jääks, on vaja ta õigel ajal magama panna (mitte oodata, et ise jääks). Muidu väsib ta üle, jaurab ja lõpuks kustub lihtsalt kurnatusest ära. Lapsele, eriti kehvale magajale, on uinumiseks vaja rutiine, mille üks osa on kindel päevakava. Kui vanker ei ole sõber, siis kandelina/kõhukott on paljude beebide lemmikud. Või lutt või rind, mis iganes aitab. Jõudu!

    Like

  10. Sul tuleb nõuandeid küll aknast ja uksest, aga ütlen ka väikse kommentaari eelnevaga seoses:
    üks ameerika lastearst kirjutas raamatu laste unest, milles soovitab, et esimesel eluaastal võiks beebi esimese uinaku teha 1-2 tundi pärast hommikust ärkamist. Kõlab jaburalt – esimene tund läheb ju nii kiiresti, ärkamine, pusserdamine, söök, mähkuvahetus ja siis juba magama?! Aga onu väidab, et niimoodi võiks ööund natuke pikendada. Lisab veel, et tegu ei ole tema arvamuse, vaid 100000 lapse peal tõestatud meetodiga. Tagasihoidlik mees, onju? 🙂
    Oleme perekonnas kõikide laste peal seda nippi kasutanud ja toimib. Mingil hetkel oli ainuke raudpolt asi meie päevaplaanis. Laps ärkas kell 6 ja kell 7 või pool 8 (mida vanemaks sai, seda hiljem) panin rõdule magama. Magas vähemalt 1-2 tundi ja jäi väga kiiresti unele, sest polnud veel üle väsinud. Pluss hommikukohv üksinduses!!! 🙂
    Onu teine väide on, et beebi ei jaksa rohkem kui 2 tundi ärkvel olla. Mis seal siis on, väsid ära, siis jää magama laps nohh! Aga paljud beebid ei oska ise magama jääda ja siis hoopis väsivad üle ja neid on võimatu unne saada. Olen enda laste pealt seda palju märganud – kui õigel ajal saan jaole, läheb magamapanek väga ruttu, aga kui juba viriseb ja hõõrub silmi, siis läheb tõesti sada aastat enne kui läbi nutu magama jäävad.
    Võib-olla Johanile ka sobiks selline plaan? 1000000 miljoni lapse peal tõestatud ikkagi 😉
    Jõudu!

    Like

  11. Täpselt! Alguses läks mul ka laps tund pärast ärkamist esimesse unne, siis 1,5 tunni pärast jne. Eriti kehtib ööunne panekul, siis on üleväsinud last eriti raske magama saada.

    Like

  12. Kui sa ise nii närviline oled, miks siis laps peaks rahulikuks jääma? Katsu ise rahulikum olla, siis muutub ka laps rahulikumaks. Ta ju peegeldab sind.

    Like

  13. Aitäh nõuannete eest! Ideaalne päev ongi selline, et 7-8 ärkab, 9-10 teeb lühikese uinaku, 12-13 on pikk uni. Siis jääb ta õhtul ka ilusti magama. Aga kui uneaeg vahele jääb voi üle läheb, siis täitsa jama – ei saagi magama, võitleb unega, aga magama ei suuda jääda ja üritame tõesti teda kindlatel aegadel magama saada. See päev oli lihtsalt selline, et uneajal pidime arstil hoopis olema ja nii ta läks. Ja minu erakordne närvilisus sel päeval väga kaasa ei aidanud! 😛

    Like

  14. Loomulikult õige! Ega ma ei ole ikka pidevalt selline, see oli kohe eriti närviline päev miskipärast. Vahel tuleb ette, et ei oska kuidagi stressiga toime tulla ja nõrkus peal, eks neid päevi ja hetki tuleb kõigil ette. Aga selline päev ei ole reegel, pigem erand. Mida aeg edasi, seda enam erand. Ja eelkõige mõtlengi Johanile – minu emotsioonid tõesti mõjuvad talle ka, siis annan võimalusel lapse Jaanusele, lähen närvitsen oma nurgas ära kui vaja, võtan end kokku. Ma ei taha, et Johan minu närvitsemist peaks taluma. Üldjuhul olen ma temaga päris nunnu! 🙂

    Like

  15. Emaks olemine ongi üks suur kannatlikkuse treening, onju? Kõlab küll klišeena, aga ise kasvad ka lapse kõrval (appi, kui juustune lause :D)
    Kord on lapsele ülioluline, kuigi mõnikord tundub, et kas tõesti nii karmilt peab graafikust kinni pidama, siis tegelikult teeme hoopis beebile teene. Teab ise juba, mida oodata, puhkab välja ja on rõõmus.
    Aga veel olulisem on last palju armastada ja selle järgi, kuidas Johanist nii ülistavalt räägid ja temast vaimustuses oled võib aru saada, et seda teete väga hästi 🙂

    Muide, kui laste iseloomud just eriliselt rasked ei ole, siis kahe lapsega on kergem 🙂

    Like

  16. Juustune lause, aga täiesti õige – ma pole mitte iial nii palju ennast nii uuest küljest tundma õppinud, kui raseduse ja nüüd emana. Ja see ongi tõsi, et laps arendab mind/meid samamoodi nagu meie teda üritame arendada. Graafik on oluline, nii raske kui seda ka jälgida ei ole, või meie puhul – tekitada, sest oleme veel selles faasis, kus see kujuneb ja üritame rütmi säilitada. Ja armastuse puudust meil ka ei ole – ülistame teda ikka nii, et vähe pole! Järjekordne juustune lause – ta on parim asi, mis on meiega “juhtunud”! 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s