Johan – kuidas temal üldse läinud on?

Nagu eelmises postituses mainisin, oli Johanil 2. kuu arstivisiit ja mõtlesin, et räägiksin siis vahelduseks tema arengust. Eks ma olen nii ja naa siia poetanud ka, mida ta teeb või kuidas käitub, aga räägin lähemalt.
Keda titeteemad ei huvita, siis see postitus võib teil heaga vahele jääda, sest räägin pealtnäha nii pisiasjadest, aga mis on mulle tohutud tähtsad ja suured asjad. Ma poleks elusees arvanud, et lapse arengu jälgimine on nii lahe ja et iga väike põselohk ja uus asend võib nii palju elevust tekitada.

Tema kasvamine:

Kaal: 6970g (sünnikaal: 4125g, sünnitusmajast väljudes: 3978g) – eelmises postituses panin kaalunumbriga natuke mööda. See siin on õige.
Pikkus: 63cm (sündides: 52cm) – pikkuse mõõtmine oli nii ja naa 63-64cm, kuna siples päris kõvasti
Peaümbermõõt: 42cm (sündides 36cm)

Mul on nii mõnus neid numbreid vaadata, sest nagu näha, söömise ja kasvamisega tal probleeme ei ole.

Päris pikalt peale sündi oli ta enamasti silmad kinni, nii, et tal ei olnud ripsmeidki väga näha. Meil on üsna hele ka siin korteris, aga ma jõudsin isegi veidi muretseda, et kas see on ok, eriti, kui nägin, et paljud teised beebigrupi liikmed, kellel sama vana laps, muudkui postitasid pilte, kus lapsed nunnult kaamerasse vaatavad.

Johan sünnitusmajas
Johan peaaegu 4 päevane, oli ikka väike jah, kui nüüd pilte vaatan.

Mingi hetk hakkas ta neid aina julgemalt avama ja tema vaade oli aegajalt üsna sassis, st kõõrdis. Teadsin, et see on beebide puhul normaalne, aga ikkagi natuke muretsesin. Mäletan, et küsisin esimese kuu lastearstivisiidil, et kas kõik on ok selles osas ja vastas, et kuni pool aastat võivad nad aegajalt sassi vaadata ja kõik on täiesti normaalne. Ainus asi on see, et kui midagi hakkab jälgima, siis panna see miski talle sellisele kaugusele, et ta silmad fokusseeriksid. Üsna pea peale seda arstilkäiku ei ole tal kõõrdsilmsusega üldse mingit probleemi.

Umbes kuu ajaselt oli ta ka väga viril, koguaeg tahtis süüa, sülle, seedimine oli imelik, ehmatas iga asja peale, vankriga liikuda ei saanud ja siis läks see mööda ja ühel hetkel vaatasin, et ta on kuidagi nii suure inimese näoga. Enesekindel, naerab, mõnus olla. Arvan, et ta läbis lihtsalt ühe kasvuspurdi.

 

 

Spurdib

Väikestel beebidel on neid spurte üsna tihti. Kes ei ole nende kohta lugenud ja on lapse käitumisega hädas, et muudkui nutab, aru ei saa, mis tal on, kas peaks teda süles hoidmisest võõrandama või ei jne küsimused, siis kindlasti lugege beebide kasvuspurtide kohta ja see rahustab maha. Kõik on põhjendatud ja selge, miks ta selline on, nagu on.
Hetkel on uus spurt või lihtsalt mingi selletaoline periood, ma arvan. Algas taas selline aeg, et tahab muudkui sülle, rohkem süüa, kui muidu, rohkem lähedust.

Rääkides pea hoidmisest, siis pead tõstis ja hoidis ta sünnist saati, Muidugi, mitte kaua ja väga ei tahtnudki, et ta seda kaua teeks, aga ta oli juba sündides päris tugev. Kohe peale sündi, kui ta mulle sülle anti, trampis jalgadega, nagu oleks eluaeg trampinud. Või noh, ta oligi, sest kohe tundsin need samad löögid ja mürgeldamise ära, mis kõhus kõik see aeg oli toimunud ja mistõttu olid magamata ööd pool rasedust kindlasti.

Räägin siis, milline ta nüüdseks on. Ja ma pean ütlema, eluaeg olen arvanud, et ahh 2 kuused on mingid õrnad imikud, kes midagi ei jaga. Päris on. Nad on täiega arusaajad, tegutsejad inimesed.

Hommikud algavad tal jutustades ja naerdes, lausa kilgates oma voodis, umbes 7 paiku. Vaatab lakke, kas näeb seal varje või lampi, aga vaatab ja ainult naerab ja jutustab. See nn jutt on häälitemine, aga saab aru, et pole mingi suva äää, vaid teeb erinevaid häälitsusi, suht asjaliku näoga, nagu ajakski juttu. Raudselt ajabki. Tekk on tal maha aetud ja trambib jalgadega vastu madratsit.
Jutustamisest veel nii palju, et kui mina midagi temaga räägin, siis olen tähele pannud, et mõnda asja üritab järgi teha – vaatab mu suud ja paneb suu samasse asendisse. See on üsna naljakas. Noh, üldiselt on ta selleks ajaks oma suuremad hädad ka ära teinud või siis üsna kohe teeb, see paneb teda eriti rõõmustama.

Kui ta mind või Jaanust näeb, eriti kui talle rõõmsa häälega: teeereeee hommmmiiiikuuust, Johan! öelda, siis ta läheb täitsa arust ära – nii õnnelik, et peksab oma jalgu vastu madratsit sellise hooga nagu kukuks voodist läbi varsti.

Mänguasjadest on ta ka huvitatud. Ta üritab aina rohkem haarata mängukaare all olevad tilulilusid, kui ta nendele rippuvatele pihta ei saa ja lööb mööda, siis hakkab karjuma (mitte nutma, vaid vihastab) ja vehib ja peksab. See on väga hea ajaviide, saab omaette möllata, vahel naerab, vahel vihastab – vähemalt on tegevus, mis meile pausi annab. Muide, sellele viitas ema, et huvitav, kas on vasakukäeline, kuna sellega üritab rohkem sihtida või on juhus. Me oleme nüüd vaadanud ja tõesti mulle tundub, et vasak käsi on aktiivsem igasuguseid sihilikke liigutusi tegema, aga ma arvan, et vara öelda. Lihtsalt huvitav jälgida.

Mängukaare all lamamisest saab tal üsna kiirelt kõrini, sest lamada talle ei meeldi. Tema lemmikasi on ikka see, et meiega samal kõrgusel olla ja vahtida toas ringi. See, et lamada ei meeldi, on tekitanud temas tahtmise end püsti ajada. Jep, kahe kuune. Ta tõukab enda keha ja tõstab pead, ise vaevatud, et tema tahab istuma end saada. Nii kui kätest kinni võtta, tõukab end istuli. Kui jalad jäävad teatud asendisse, siis tõukab lausa seisma. See ehmatab vahel ära, sest me tegelikult üritame ta luid mitte üle koormata. See seismine ja istumine ei ole veel kasulikud. Veidi võib niimoodi võimelda, aga ta lausa nõuab, et tahab istuda! Koguaeg hoiab pead üleval ja vaatab sellise näoga, et noh, aidake mul püsti tõusta, mida te vahite niisama.

Nii mõnigi jalutuskäik lõppeb süles, mitte vankris – no ei taha seal lamada/magada, vaid ilma uurida.
Ja Jaanus, see äge vanem, tutvustabki talle ilma, mitte ei suru vankrisse, et maga ikka!

Mis veel… Laulmine ja kitarrimäng talle meeldib! Jaanus mängib talle kitarri ja laulab, siis Johan jälgib tohutult, naerab ja õnnelik, nii kui laul lõppeb, on häda – vehib ja ägiseb, et veel vaja. Siis hakkab uuesti mängima, jälle õnnelik.

Ja siis üks mitte nii hea asi – talle meeldib telekat vaadata! Jube! Jaanuse töö on videote filmimine, monteerimine, muusika, mis hõlmab seda, et videosid vaja üle vaadata ja tal on arvuti, mis on ülisuure ekraaniga, noh nagu väiksem telekas. Seal taga ta töötab ja seal muudkui pildid liiguvad. Kohe, kui Johan seda märkab, kasvõi silmanurgast, on tal kael õieli ja ainiti vahib ekraani ja seda pilti. Eriti, kui sealt mingi hääl ka tuleb.
See on viinud selleni, et kui päriselt telekas mängib, siis vaatab seda ka kohe, et ohh, mingid liikuvad värvilised pildid. Ma pean aus olema, paar korda, kui ta on väga jaurav, olen tal lasknud eemalt vaadata, et tasa jääks ja omadega rahul oleks.
Üldiselt seda ta palju siiski ei tee, sest ma ei taha, et ta juba oma silmi mingi telekaga rikuks ja sellest sõltuvusse jääks. Kui suuremaks saab ja mänguasju rohkem ette laome, küll ta siis muud tegevus ka leiab.

Ma ei tea, kas mänguasju anname talle liiga vähe või mis, aga kui Laura’s Kitchenis sünnal käisime, siis oli Johan olnud Jaanuse süles, laual olid suured kokkupandavad klotsid, tema haaras klotsi järele ja liigutas sihilikult neid. Päris imelik. Mina ei näinud, aga nii Jaanus väitis.
Aa, sünnast veel nii palju, et kuigi Johanil oli juba väsimuse jauramine peal, aga kui tordile suured säraküünlad peale pandi ja Õnne soovime sul laulu kõik valjusti kambas lauldi, peale mida aplodeeriti, et jeeee! siis see ei ehmatanud Johani ära ega teinud teda veel närvilisemaks, vaid lausa naeris ja kisas kaasa.

Ja mul on tunne, et üldsegi, ta saab aru, mida ma räägin. Kui ta jaurab ja jaurab ja ütlen, et ok, lähme vahetame mähkmed ära, siis kohe nägu naerul, et ok. Kui panen ta niisama lamama, muudkui jaurab ja nutab, siis ta ei rahune, aga kui ütlen sealjuures, et vahetame mähkmed, siis lõpetab vehkimise, nutt lõppenud ja naerab. Nagu ootaks, et jah, oleks aeg vahetada tõesti. Või söömine, ta teab, et hakkab süüa saama, siis lihtsalt vehib ja ootab, mitte ei nuta teadmatusest.

Kõik sellised asjad, mis tunduvad mulle natuke uskumatud, panevad mõtlema, et ahh mõtlen üle ja kujutan ette, sest mul igav, aga vist ei mõtle üle, kui see kordub. Ma arvan. Ju see on normaalne kõik, ma lihtsalt ei teadnud.

Mis veel. Jaanus on tema arust äge ja lõbus – temaga saab mängida ja sahmerdada, sest Jaanusel on jaksu igale poole teda tassida ja tsirkust teha. Mina olen vajalik siis, kui vaja süüa nt 😀 Või kui miski teda ehmatab ja tahab lohutust või kui on väsinud. Väsinud olekus tahab ta rohkem nunnutamist. Ja ma täiega nunnutan. Kui ta väsimuse hetkel on Jaanuse süles ja mind näeb, siis ta keerab end kehaga minu poole, käed pikkas ees ja jäurab aina valjemini ehk siis vaja mu sülle saada. Aga päris tihti on ta Jaanusega ka rahul, eriti siis, kui tunnen, et vajan puhkust. Laps vist tajub, et muutun ise ka rahutuks, siis pole tal väga kahju minu juurest eemalduda 😀

 

Lutiteema on ka eraldi asi. Lutt ei ole üldiselt tema lemmikasi. Teda rahustab, kui see on suus ja niisama nätsutab, mitte et ta imeks seda iseseisvalt. Tükk aega peab jurama, et luti suhu saab. Ma ei saa aru, kuidas teised tited sünnist saati lutid suus rahus magavad. Meil on luti suhu panek juba eri kemplemine. Ma pean seda suus tükk aega hoidma, läbi tema jauramise. Vahel (päris tihti) on nii, et ei võtagi seda vastu, jääbki välja sülitama, aga eile oli mingi erand, millest ma loodan reeglit saada – panin ta voodisse, et ok, aitab jurast, magama minna, panin luti suhu, veidi aega ainult hoidsin ja võttis ilusti vastu. Luti imemine rahustab last täiesti ulmeliselt. Üsna kiirelt ta magas ja 21st kuni 3 millegagini (hea sõna küll).

Vannis ei meeldi käia, kui tema on väikeses vannis ja meie üritame teda seal pesta. Vanniskäigud on tema jaoks maailma parim asi siis, kui Jaanusega on koos suures vannis. Seal saab ta mulistada, sipelda, samas keha vastas olla, kui tahab, meie saame teda ujutada – teine asi, laps õnnelik.

Kõik asjad, mida siia kirja panin, on teistele pisiasjad, aga mulle mingid tohutud erilised ja tähtsad. Ja üleüldse sellised, mida pole arvanud, et üks kahe kuune teeb. Ma tõesti arvasin, et nad on sellises vanuses veel justkui vastsündinud, kes kuidagi instinktidega kobamisi reageerivad asjadele, mitte ei tee teadlikke valikuid. Aga Johan pole mulle vastsündinuna ka selline tundunud.

Mul on imelik kuulda, kui keegi ütleb, et oii, kui väike beebi ja oii, kui vana ta on jne. Minu jaoks tundub ta igatahes juba nii suur. Aga kuna ta ongi nüüdsest suurim osa mu elus, hetkel eriti, sest röövib KOGU aja, kuna kemplemist ikka jätkub beebidega, siis pole ka ime, et ta meie jaoks suur ja võimas tundub.

Igatahes, kui algul tundus, et Johan on päris häälekas ja tundlik, siis õnneks, mida aeg edasi, seda rohkem ta naerab ja möllab – tundub, et tal on meiega päris hea olla.

 

 

Käbi ja känd mänguhoos
Advertisements

11 thoughts on “Johan – kuidas temal üldse läinud on?

  1. Nii vahva oli lugeda seda postitust, Johan tundub tõesti nagu väike suur inimene 🙂 Ja seda on ka nii tore näha, et Jaanus temaga tegeleb ja möllab. Kahjuks mu tutvusringkonnas on palju selliseid isasid, kes ei viitsi üldse lapsega tegeleda 😦

    Like

  2. Mul selle mähkme vahetamise jutu peale tekkis küsimus, et kas ta ainult selle küsimuse peale läheb naerule või kui sa läheksid mingi täiesti suvalise jutuga ta juurde samamoodi, siis ehk käituks samamoodi, proovi järgi :), st võib-olla on asi selles, et su hääletoon rahustab teda, pilkkontakt jms.

    Aga see arengust kokkuvõtete tegemine on tõesti hea mõte, ma oma laste puhul tegin igal minisünnal blogisse postituse ja nüüd on nii mõnus neid vanu postitusi lugeda vahel, paljud asjad oleks muidu ununenud ja taaslugedes meenub, et ah jaa, oli küll nii. Lisaks on mu käest mõned noored emad vahel küsinud, et mida su lapsed selles vanuses teha oskasid juba ja ka siis on hea kohe blogist järgi vaadata 🙂

    Like

  3. Ah, muidugi võib see jutt ja arusaamine lihtsalt juhuste asi olla. Samas niisama jutustan temaga koguaeg, aga mähkmejutt on teda mõned korrad kõrvu kikitama pannud. Selline tunne, nagu saaks kõigest aru, mida koguaeg räägin 😀

    Like

  4. Mul meenus seda lutiteemat lugedes kuidas mu ema rääkis, et mina imikuna ka lutti ei armastanud. Esimesel päeval viskasin suust välja ja pärast seda enam kuiva lutti suhu ei võtnudki (va lutipudel). Küllap leidsin, et mind üritatakse alatult petta 😀

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s