Rääkides vabadusest: Läksin Rimisse kaerahelbeid ostma. ÜKSI! Jee!!!

Täna hommikul, kui Jaanusega köögilaua taga putru sõime, hakkasime arutama, et see paar kuud, mil Johan meil on olnud, on ikka väga pikk aeg tundunud – areng on tohutu. Küsisin, et mäletad, kui me ei saanud koos süüagi, sest keegi pidi lapsega tegelema. Nüüd seda jama enam ei ole – Johan oskab endaga juba ise tegeleda. Enamasti on ta hommikuti oma mängukaarte all, kus ta juba oskab lisaks niisama mänguasjade peksmisele neid vaikselt haarata ja nendega mingit juttu ajada. Ja mis hirmutav, ta oskab seal all ringi liikuda.
Ok, ok, mis ma seletan, vahel ikka on ka nii, et tuleb söögi ajal sülle võtta, sest pole ei siin ega seal rahul, vaid tahab meiega olla, aga see pole nii hull, kuna pead hoiab ilusti ja pooleldi istub ka süles – nii on palju lihtsam, kui veel nooremat hoida, sest siis väga palju ühe käega ära ei tee, kuna väiksem laps vajab rohkem toestust.

Mängukaarte all matil üritab Johan tohutult end ringi keerata või, nägu punane peas, end istuli upitada, mida ta ilmselgelt ei suuda. Keeramisega on see, et käsi jääb ette ja sellest ta veel üle ei saa, aga kogu selle keeramisega liigub ta mängumatil ringi. Eile täitsa jälgisin seda värki, et kuidas ta ühel hetkel hoopis teises nurgas on. Väga lihtne! Seal nurgas on üks mänguasi, mida ta tahab ja siis silmis ainult see, muudkui keerab ja peksab jalgadega end edasi, kuni on selle mänguasja juures! Ja mina omaette mõtlen, et okouu, läheb see pull lahti. Võisin pillida, et magada ei saa ja koguaeg hoia süles, aga siis ma vähemalt ju teadsin, kus ta on. Varsti on see aeg, et ainult jookse sabas ja vaikus ei ole enam nauding, vaid kahtlane.

Siiski, nii hea, kui tuleb see aeg, et tõesti iga päevaga läheb kergemaks ja sa lausa tunned seda, et ohh, sujub! Kui ta umbes kuu vanune oli, siis oli tunne, et see ei lähe nii peagi kergemaks ja raske oli uskuda neid lohutajaid, et ära muretse, see on varsti parem. Ma ei uskunud, aga on tõesti. On küll magamatusest hull väsimus (see ongi see üks ja ainus raskus beebiea puhul) ja tuleb magamata öid siiani ette, aga ei tule nii palju ja mingi rutiin on siiski tekkinud.

Mida rohkem vabaduse maitse suus on, seda rohkem hakkan seda jälle tahtma (ja Aasta Ema 2016 tiitel läheeeb ….palju õnne, Lilli!). Selles mõttes, et tekivad mõtted, mida omaette jälle teha tahaks. Näiteks, mulle meeldib joonistada, tegin sellest pausi, sest tööstress oli peal, rase on nõme olla, igasugune joonistamise isu kadus, tite kõrvalt ka muid mõtteid polnud, kui tema elus hoidmine. Aga nüüd on tekkinud see isu tagasi, et oh, tahaks omaette joonistada. Või tahaks omaette muusikat kuulata ja mingeid lolle asju telekast vaadata. Või kappi koristada nii, et ma ei pea end katkestama (titega peab). Või poodides sobrada ÜKSI ja ennastunustavalt, mitte hirmus, et keegi ärkab või peab riiulite vahel vankrit või turvahälliraami lükkama ja vihaseid pilke taluma stiilis “jäta oma käula kuskile eemale, mitte ära trügi siin”.

Minu 2015. aasta üllitis – üks viimaseid kritseldusi enne rasedust

Ahsoo, rääkides riiulitevahedest. Minge ausalt sinnasamusesse, kes te arvate, et pean oma vankri riiulite kuskile otsa jätma ja mai tea, kuhu veel. Inimesed nügivad seal otsas samamoodi, lausa komistavad sinna otsa, olgugi, et ruumi on väga palju. Johan on rahutu, kui tunneb, et liikumist enam pole, pealegi, ma ei taha teda kuskile endast eemale jätta ja teiste silma alla. Ja lisaks kõigele on mul seal tavaliselt rahakott ja telefon, kuna alates vankrilükkaja rollist ei viitsi ma enam käekotti kaasas kanda – kõik vankrisse ja selle taskutesse. Olen kanaema, siis olen, aga mina ei taha teda kuskil poes üksi nurka magama jätta, veel vähemalt mitte. Kitsastesse poodidesse ma muidugi vankriga ei trügigi, aga pole vahet – kitsas või lai, alati on kellelgi demonstratiivselt probleem vankrite osas. Et noh kõik tittemammid arvavad, et võivad laiutada, kuna neil on titt. Päris arvavad! Ma olen omadega nii ääres, kui saan.

See selleks.

Vabaduse jutu jätkuks seda, et käisin täna üksi toidupoes. See on vist teine kord peale sünnitust üksi välja saada. Minu teada üks kord vist olen käinud, aga siis oli Johan mingi eriti väike ja magas samal ajal. Jaanus oli ka muidugi kodus.

Nüüd, kui poodi läksin, oli see täiesti uus kogemus, nagu poleks sada aastat välja saanud ja samas, nagu poleks teisiti olnudki. Nii väike asi, nagu üksi poeskäik – ma poleks elus arvanud, et see on üldse mainimist väärtki!

Rasedana poeskäik oli üks loivamine ja valutamine, sest koguaeg midagi kuskilt valutas, liikumine oli aegluubis pardikõnd ja pidev tunne, et miski lendab alt välja. No see polnud see, et lähed mõnusalt üksi poodi. Ühest sellisest “toredast” närvivapustusest tulvil poeskäigust rääkisin, näiteks, selles postituses: Rasedusaegne mina-pilt: Emasloom National Geographicust + eilne “MULLE AITAB!” vapustus

Vankriga poeskäik on selline, et kõnnid ikka sellises nn vankritempos, ei sahmi kiirkõnnis, nagu olin harjunud enne rasedust kõndima, sest vanker peksleks vist üles-alla selle peale. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma kõnnin päris kiiresti. Ja lisaks kõnnid mööda teatud radu – kaldteed, teatud ülekäidurajad jne. Kus vähegi parem tee ja rohkem ruumi on.

Aga täna õhtul kalpsasin nagu noor hirv poodi. Jätsin Johani Jaanusega koju ja mantel selga (jaa, mantel, alles oli t-särk) ning panin oma vanas heas sahmivas kiirkõnnis poe poole. Ausalt, ma tundsin end mingi üliinimesena, et oh, ma lausa lendan! Nigu rakett! Ja teate, tuli nii imelik tunne – nagu mul polekski last, ma peaaegu unustasin, et mul on laps ja olen sünnitanud ja kõik see, sest ma tundsin end täpselt samamoodi, nagu enne. Ja samas oli seda nii lahe mõelda, et kõik on justkui sama, aga pole ka, sest mul ju on laps. Aga nagu polekski vahepeal rase olnud või last saanud. Sama efekt, kui oled pikalt reisil olnud või lapsepõlve kodukandist eemal, siis enne sinnajõudmist on tunne, et nii imelik, pole ammu käinud, aga kohale jõudes tunned, nagu poleks ära olnudki. Selline tunne oli täna oma kehas üksinda poodi minna – nagu poleks “ära” olnudki. Kas te olete kuulnud kedagi nii vaimustunult rääkimas 5 min kaugusel olevasse toidupoodi minemisest? 😀

Poes helistasin Jaanusele, et noh mul on kaerahelbed, leib, piim jne, kas oli midagi veel vaja. Jaanus muidugi mainis, et neil oli seal juba kisa lahti, aga pole hullu. Siis kuulsin taustal Johani lalinat ja sellest piisas, et mu õndsus ja üksinduse nautimine pooleli jääks – saate aru, mul tekkis tema igatsus! Ma olen 5 min kaugusel poes, ma ei pea kedagi süles hoidma, kellegi meelt lahutama, kedagi toitma või pesema, naudin üksi kaerahelveste ostmist, kuulen telefonis Johani jäält ja juba igatsen, et issand! Esimest korda kuulen telefonis ta häält, kui imelik! Eksole! Pole siis ime, et emasid peast soodadeks peetakse, nad ju ongi!

Ok, läksin koju, kokku olin üle poole tunni ära. Jaanus jalutab unise jaurava Johaniga ringi. Nii kui Johan mu häält kuuleb, hakkab kisama, Noh, muidugi võtan ta sülle, et oioi, näed olen tagasi. Jaanus samal ajal rääkis, et Johan jauras, vaatas toas ringi, et mind ei olegi üldse ja kui seda avastas, läks tohutuks paanikas röökimiseks, lausa hingetu oli. Issand, kui kahju mul temast oli!
Küsisin Jaanuselt, et no äkki sa kujutad ette, aga ei, ütles, et see oli päris selge, et nüüd ta jagab matsu küll, kui olen eemal.
Eks ta vanusega muidugi hakkab mõistma, et vahel vanemad käivadki ära, aga praegu oli küll mul temast nii kahju.
Sai minu sülle, musitasin ja kallistasin paar sekundit ja kolks, magas. Oligi vast minutite küsimus.

See on eriline ja harjumatu tunne, kui keegi igatseb sind nii hullult ja kellegi jaoks oled nii eluliselt vajalik, et saab ta rahulikult magama jääda alles siis, kui on sinu juurde saanud. Ja tegelikult on see hirmutav ka.

Kui muid pilte pole postitusse panna, siis tuleb Insta pilte kasutada. Musirull.
Advertisements

14 thoughts on “Rääkides vabadusest: Läksin Rimisse kaerahelbeid ostma. ÜKSI! Jee!!!

  1. See pilt! Vau!!
    Ma ei oska oma käsi kusagile panna, kui laps hetke kellegi teise käes on. Ilma vankrita kõndida on imelik, kui keegi teine seda lükkab. Vaikus on hirmutav jne jne 😀 Hakkan ka vaikselt harjuma vist ning mõni asi loksub juba paika. Natuke jonni on jäänud veel ja titast hakkab beebi saama.
    Üksi olemisest niipalju, et käisin üks hommik jooksmas ilma vankrita (jh, tulebki mitu paari rinnahoidjaid panna). Väike tiir küll, aga mind valdasid samad tunded. Igatsesin oma kisamari järele 🙂
    PS. Eile sain üle pika aja korralikult süüa teha. Issand kuidas ma seda nautisin..

    Meeldib

  2. Esiteks tahan öelda, et sinu blogi pidamine ja lapse sünd läheb minu preili sünniga enam-vähem samasse auku, nii et super hea on lugeda ja enda lapsega võrrelda, aitäh et blogiga alustasid! Teiseks, minu esimene getaway oli apteeki. Ossa juudas kus oli hea!!! Jah, muretsesin küll, kas mees saab ikka hakkama ja kas laps ennast hästi üleval peab, aga nii mõnus! Ja kodus päästis mu nälgimise babybjörni lamamistool. Võtsin aga lapse endaga kööki ja SÕIN! Nagu esimest korda elus oleks söömise avastanud, varem käisin külmikust kiirelt viinereid nosimas 😀 Nüüd oleme õhtuti ka mehega väheke oma aega saanud, kui laps kell 8 magab, saame diivanil kaisutades kasvõi telekat vaadata. Väikesed võidud ja teevad ilmatuma palju rõõmu! 🙂

    Meeldib

  3. Jaa ja seda hullem tunne oli, kui peale seda ohh tegin süüa ja olin asjalik, tuli uuesti mingi krahh – siis oligi see tunne, et see ei lõppe mittteee kunaaagii ja ma ei saa inimeseks! Aga nüüd juba tunne (peale sajandat tõusu/langust), et hakkab asja saama jah 😀 kuigi mul on tahe teha asju, siis ega see ei tähenda, et mul tegelt selleks aega jääb, aga vähemalt toimub ajus mingi liikumine 😀

    Meeldib

  4. Ma sain eile lausa järgmisele levelile- käisin esimest korda lapseta õhtul väljas, sõbrannatamas restoranis. No nii imelik oli olla kui saab end lõdvaks lasta ja mitte koguaeg kuulatama et ega ta nüüd ei nuta. Olin max aja ära mis ma temast imetamise tõttu eemal olla saan ehk siis 3 h. Ma vist pole aasta ema sest ei igatsenud vaid nautisin täiskasvanutega suhtlemist ja üritasin lastest mitte rääkida. Väga värskendav 😀

    Meeldib

  5. Kusjuures mul samuti tõusud ja langused. Mis siis, et teine laps juba. Kahe lapse erinevus on lihtsalt ulmeline. Õhtuti, kui lõpuks voodisse saan, siis ohkan kergendusega.. Üks päev õhtal jälle. Jäin ellu 😀
    Raske on minulgi, kuna olen hull suhtleja ja spordi fanaatik. Üks päev ehk..

    Meeldib

  6. Tean, et ilmselt natuke imelik küsimus, aga kuna Sa oled nii palju kirjutanud, kuidas sünnitus Sind “alt poolt” lõhkus, siis kas peale paari kuud juba võimalik ka voodirõõme nautida? Ise kardan seda osa just kõige rohkem… Et kuidas selle täielikku taastumisega ikka on.

    Meeldib

  7. Kas Sa poes ostkäru ei jõnksutanud nagu vankrit? 🙂 ootasin omal meest koju nagu hingeõnnistust et saaks vaid üksi poodi minna, uskumatu eksole. Varsti on aeg kui unistad et saaks vaid rahulikult nõusid pesta et keegi jala küljes ei ripuks.

    Meeldib

  8. Jaa, nüüd juba on see, et Ohh jäin ellu. Alles mõni aeg tagasi mõtlesin ka õhtuti, kui lapse magama sain, et Oh jäin ellu, aga siis tuli meelde, et see pull pole veel läbi – ta ju varsti ärkab uuesti ja ööd ei ole magamiseks 😀 aga jaa, nüüd juba osaliselt on 😀

    Meeldib

  9. Üldiselt ma minu ja Jaanuse suhte teemadel väga palju juttu ei tee, kuna siiski minu blogi, aga rääkides sellest, siis õnneks minu katkine olek on taastunud. Ma olen kuulnud, et see on paljudel üsna erinev, aga enamasti kättevõtmise ja harjutamise asi 😀 ka arstid ei soovita sellega liiga kaua viivitada, samas tuleb ikka vastavalt enesetundele ja taastumisele käituda, sest sünnitus on kehale ja vaimule ikkagi paras trauma.

    Meeldib

  10. Mina olin ka väga katki. Lõigati lahkliha ja pärast sünnitust oli nagu käsitöö tund. Seda, et arstid ei soovita kaua oodata, kuulen esmakordselt. Kui ka oleks seda teadnud, siis oleks ikka omasoodu toiminud. Minu jaoks oli nt heidutav äe ülevaatus 2k pärast sünnitust – ma ei tundnud mitte midagi. Samas lõike koht annab ka pea 2a hiljem tunda. Minul läks esimese vahekorrani 7k ja siis oli nii nagu oleks kaks süütut kokku saanud. Ehk siis kõik võtab oma aja ja tasub sisetunde järgi toimida. Mõnel ei muutu midagi või on suur seksiisu, mõnel hormoonid möllavad või tekib tunne, et ongi ainult ema roll või pole kehaga rahul ning seepärast pole huvi ega vajadust intiimsuse järele. Mis iganes on, siis kindlasti mehega avameelselt rääkida. Ja viimaseks, libesti on abiks ja imetamine pole rasestumisvastane vahend.

    Meeldib

  11. ma ei mõelnud kaua ootamise all mõnda nädalat, vaid pigem ongi tunde järgi ja tõesti ses osas kättevõtmise asi, et mitte omaette stressata, tuleb rääkida, tegutseda – kõike nii, nagu enda keha lubab. see õmbluse ja haava koht annab minul ka tunda ja ma arvan, et see annab veel pikalt tunda. loll võrdlus, aga nagu luumurd, mis aegajalt end meenutab 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s