Ajalooline õhtu ja ood veinile – ma olen sind igatsenud!

Lugedes minu rasedusaegseid postitusi, siis võib aimu saada, et ma armastan veini. Jaa, armastan lausa! Vein peab olema punane – see läheb iga kell. Palava ilmaga on mingi hea külm valge ka, muidugi, kümnesse, aga vein, nagu VEIN vein, on minu jaoks punane. Mitte miski siin ilmas ei asenda punast veini.

Võite siis ette kujutada, kui raske oli algul sellele mõelda, et ok, rase – peaaegu 2 aastat ei mingit veini. Oh no!!!
Samas, kui rasedaks jäin, oli see täiesti loomulik ka, et ei joo veini, polnud nüüd nii keeruline ka, sest ma teadsin, et see pole igavene. Noh, Johani nimel on see väike “ohver”, mida tuua. Ja  Enamasti kaob veiniisu, kui niikuinii ei saa, aga on mingeid hetki ja olukordi, kus see ikka tekkis ja hullult! Noh, palav suvi – oii, kuidas oleksin külma veini tahtnud! Tuli jahe sügis – ohh, mõnus pime ja külm õhtu, hubane tuba – kus on pokaal punast veini?! Ja muidugi mingisugused üritused, kus pakutakse veini (mitte, et mul neid palju oleks olnud).
Aga eile sai mitmekuine, peaaegu aastane (alates eelmisest novembrist), veinivaba periood läbi!

Minu parim sõbranna, kes elab juba aastaid Sydneys, tuli külla ja no tema on selline, nagu mina – vein on talle sama tähtsal kohal. Me oleme sõbrannad olnud juba u. 10 aastat – oleme koos mitu korda Itaalias veini-söögi tuuridel käinud (enne Sydneyt elas mitu aastat Itaalias, jah, ta on eestlane).

No, ütlesin juba varakult, et Johan on paras kisakõri – varu endale vein valmis, et seda õhtut välja kannatada (tal ei ole lapsi).  Loomulikult, tuli ta veiniga, kisakõri või mitte.
Siinkohal pean ära mainima, et Johan ei olnud sel õhtul üldse röökija – ta oli miskipärast üliväsinud ja läks päris rahumeelselt magama.

Lisaks pärispudelile, tõi ta kingituseks kaasa veel ühe “pudeli”. Päris lahe kingitus!

 

Johanile tõi riideid – känguru ja Sydney-teemalisi, of course!

Ja siis ütles, et ja see kingitus on emale. Mõtlesin, et emale, issand, minu emale tõid kingituse? Ja siis sain aru, et aaa, emale ehk mulle, ma olen ju ema, õige jah! Furla! Ta teab seda väga hästi, et ma jumaldan Furlat! Ma olen klassikalise maitsega (ehk siis igav paljude jaoks), nii, et see kott on kümnesse. Pole paha variant, kus rahakotti, huulepulka ja mähkmeid hoida.

Aga veinist edasi. Igatahes, ma olin veendunud, et ma ei võta lonksugi, sest noh, mis mõttega. Nii pea kui vein sai avatud – appi! See lõhn! Ma ei ole sada aastat seda tundnud! Kuidas ma seletan, mida punase veini lõhn mulle teeb … nagu sooja mullivanni läheks – mingi lõõgastuse laine tuleb, et ohh, vino! Ja meie vino valik oli Chianti Classico – mis mõttes ma ei võta lonksu?!

Ja kuna sain Johani ka magama ja teadsin, et süüa tahab ta tõenäoliselt alles 5-6 h pärast, kui ärkab, siis otsustasin, et ok, täna on see päev, kui ma võtan lonksu punast veini (ehk siis pool pokaali).

Lõhn, maitse, tunne – Welcome home, Lilli!

See oli nii hea, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ma teadsin, et igatsen veini, aga see, kui väga, on ikka uskumatu. Pool pokaali ehk mai tea, kolm lonksu ja jutustamine oma parima sõbrannaga – uuestisünd!

Sellel hetkel ma tundsin, et jah, nii ongi, saad lapse ja millestki ilma ei jää – aina rohkem saab jälle magada, mahtuda endistesse riietesse, rääkida sõbrannaga, nagu alati ja vein – see ei kao ka kuskile.

Peale Johani sündi oli ikka ahastust, kurnatust, jantimist ja alles nüüd hakkan mingist seisundist ärkama ja nn ellu tagasi tulema. See veinitilk ei olnud, et ohh, saaks alksi!
Vaid oli justkui sümbol, et ok, palju õnne, Lilli, sa oled rase olnud (kõige hullem osa lapse saamise juures, ilma naljata), sünnitanud, ööd läbi magamata olnud, pillinud, möllanud, lapse elus hoidnud ja kuidas veel (maailma kõige armsam juntsu) – tere tulemast tagasi inimeste sekka, superwoman, siin on sulle vein, hästi tehtud!

See postitus peaks lohutavalt mõjuma neile, kellel on veel nii väikesed beebid, et öösel sada korda üleval, kasimata ja nutt peal, et maailma halvim ema ning et see ei saagi läbi – saab, ärge muretsege! Mul ei ole ta kõrvalt endiselt väga palju aega, et enda asju teha, kasvõi blogi kirjutada, ja vahel on ikka halbu päevi ka, mil mõtlen, et midagi ei jõua ega tahagi jõuda, aga näete, siiski läheb aina paremaks. Nii, et sel ahastuse hetkel tundub see uskumatu, kuid tuleb teilgi see aeg, et võtate paar lonksu veini ja mõtlete, et ohh, ma jäin ellu.

Ja niisama paar pilti Johanist.

Olin skeptiline, kuni sain Johanilt kinnituse – jah, lamamistoolid on imelised! Aitäh, Jaanuse õele, kellel see lihtsalt üle oli.
Kodune õhtu, enne magamaminekut.
See kuldne rippuv F on tema uus huviobjekt. Hea, et ta nii väike veel on, muidu leiaksin selle raudselt vannitoast WC potist või midagi sellist …
Advertisements

10 thoughts on “Ajalooline õhtu ja ood veinile – ma olen sind igatsenud!

  1. Suppertubli oled ja igati ära teeninud selle pokaali 😉
    Ise olen sinust mõned sammud taga ja võitlen arvatavasti surmaga ( loe 37 näd rasedust+ jalust võttev külmetus) olen ka suur veinifänn kuid hetkel suudan mõelda vaid elementaarsetest asjadest- saaks vaid hingata, liikuda, magada, süüa ja poolduks ometi ära. Aga sinu blogi on olnud lohutav ja tunnen paljuski ennast ära, seega aitäh ja keep it up 🙂

    Meeldib

  2. Oh, ma tean, mida tunned! Aga ära muretse, oled lõpusirgel! Paljud räägivad, et lapse esimesed kuud on hullem kui rasedus, magamatus ja nõrkus jne. Ega see nali pole tõesti, aga pole paremat tunnet, kui see, et sa ei pea moistatama, kas lapsega on kõik korras, kui sünnib ja teiseks, vaikselt oma keha tagasi saada. Noh kuni selleni, et saab lonksu veini ka 😀

    Meeldib

  3. Minul kolm last. Viimase kahe lapsega pole tilkagi joonud, ehk siis juba 4,5 aastat… ja kuna 9-kuune on veel täielik tissisõltlane, siis ilmselt veel päris pikalt. Aga ma ei tunne puudust ka! Aga mitte sellest ei tahtnud kirjutada, vaid sellest, et nii tore on lugeda, kuidas noored emad sellest pimedast lõputuna tunduvast tunnelist valguse kätte kõnnivad. Eks kindlasti tuleb raskeid perioode veel, kuid nii keha kui vaim on uue eluga juba tasapisi harjunud. Mulle tuli suur elumuutus 20-aastaselt ja esimese lapsega nagu külm dušš kaela, sellega koos ka depressioon ja eluga rahulolematus (titat armastasin ikka!), kuid see oli juba 10 aastat tagasi ja nüüdseks olles kolme lapse ema, oskan ma hakkama saada ka nende tunnetega, mis valdavad mind hommikuti, peale järjekordset põrgulist ööd, sest mu kaks last,3,5 ja 9kuud) pole oma elu jooksul veel tervet ööd maganud. Või noh, mis ööd, ikka 10 minuti kaupa üksteise alla :-). Lapsed on elu õõied, ma ütlen! 😀

    Meeldib

  4. Naised on ikka erinevad. Ma siin just mõtlen, et mu elu on kuidagi kergem, kui ma alkoholi ei tarbi. Siiralt kaalun täiskarsklaseks hakkamist 😀 😀
    Tegelikkuses ei olegi asi ju alkoholis, vaid sellest, et sa saad ennast jälle endana tunda. Minul oli peale esimese lapse sündi kuskil paar nädalat täiesti depressioon. Eriti, kui mina öösel üleval olin ja last toitsin ning mees kõrval põõnas. Oleks tahtnud peksa anda talle magamise eest 😀 Kuidas ta julgeb, onju!
    Mind päästis see, kui ma esimest korda välja sööma sain. Laps oli siis paari kuune ja mees viis meid kohvikusse. Poole sööma pealt käisin autos lapsele rinda andmas, aga muidu sujus kohting viperusteta. Siis olin jälle inimene 🙂
    Tere tulemast sullegi tavainimeste sekka!

    Meeldib

  5. Noh, ma olen nii veinifänn lihtsalt. Seda ma ei mõtlegi, et saaks lihtsalt alkohoolset jooki. Aga jaa, see ongi praegu see efekt, et terve rasedus ja imetamine on piiranguid täis, tore oli tunda, et pole see nii mustvalge enam midagi ja vaikselt midagi liigub selle poole, et mu keha saab vabaks 😀

    Meeldib

  6. Kas pumba kasutamise peale pole mõelnud? Ma olen nii mõnegi korra sõbrannadega väljas käinud 3 kuuse poja kõrvalt, laps jääb issi ja pumbatud piimaga koju 😀 hea ennast tuulutada ja sõbrannadega jutustada mõne tunni 🙂 samuti oleme poja minu emaga jätnud ning mehega kinos käinud või söömas. Siis hea kui piim ikka olemas on. Saab ka kahekeisti olla ja mõne tunnikese “vabaks” võtta 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s